JW subtitle extractor

Tere, vennad ja õed!
Pärast viimast
juhtiva kogu saadet
on toimunud veel
kaks erikokkutulekut,
mõlemad Tšiilis.
Neile kahele kokkutulekule saabus
rohkem kui 4700 delegaati 21 riigist.
Kohalviibijaid oli kahe kokkutuleku peale kokku
üle 17 000 ja ristiti 123 uut venda-õde.
Kokkutulekud läksid paljudele väga hinge.
Näiteks üks delegaat, kelle nimi on Jonathan,
ütles: „Armastust oli tunda igal sammul.
Meid võeti juba lennujaamas soojalt vastu,
organiseeriti põnevaid tegevusi,
tehti ilusaid kingitusi,
hotellis ootasid meid sõbrad ees,
ja siis veel kõige lõpuks see kokkutulek –
see kõik oli lihtsalt imeline.”
Ja kokkuvõtteks ta ütles: „Oleme Jehoovale
ääretult tänulikud selle unustamatu reisi eest.”
Jésica, kes käis ka erikokkutulekul, ütles:
„Suur tänu teile. See andis meile aimu,
milline on elu uues maailmas.”
Viimasel ajal on olnud palju
suuri looduskatastroofe.
Septembri keskpaigas tabas
Kesk-Euroopat torm Boris,
millega kaasnesid paduvihmad ja tugev tuul.
Sajad meie vennad-õed pidid evakueeruma
ja neile anti katastroofiabi.
Lisaks sellele kestab Lõuna-Aafrikas siiamaani
seninägemata põud.
Paljud harubürood,
sealhulgas Malawi, Mosambiik ja Zimbabwe,
on aidanud kümneid tuhandeid vendi ja õdesid
ning andnud neile hädavajalikku toitu.
Septembri lõpus ja oktoobri alguses laastasid
orkaanid Helene ja Milton USA kaguosa.
Need orkaanid tekitasid
suuri üleujutusi ja maalihkeid.
Kahjuks hukkusid 3 meie venda.
Üle 11 000 venna-õe pidid kodust lahkuma.
Samuti hävis või sai tugevaid kahjustusi
17 kuningriigisaali
ja rohkem kui 2500 venna-õe kodu.
Me palvetame kõigi nende
vendade ja õdede eest,
keda need katastroofid puudutavad.
Oleme ka tänulikud kõigile vabatahtlikele,
kes osutavad katastroofiabi.
Samuti oleme tänulikud ka kõigile teile
tehtud annetuste eest,
sest tänu sellele on meil võimalik abistada
kõiki neid, kellel on sellised rasked olukorrad.
27. septembril 2024 korraldasid Eritrea võimud
reidi meie õe koju,
kus parasjagu vennad-õed pidasid
rahumeelset koosolekut.
Esialgu võttis politsei vahi alla 24 inimest,
nende seas ka 2 last,
kuid lapsed õnneks hiljem vabastati.
See reid toimus ligi 30 aastat pärast seda,
kui Eritrea president tühistas
kõigi Jehoova tunnistajate kodakondsuse.
See oli aastal 1994.
See määrus on siiani jõus ja seetõttu
ei saa Jehoova tunnistajad selles riigis
elada tavapärast elu, näiteks omada kinnisvara,
ajada äri või isegi leida töökohta.
Vaid mõni päev hiljem võttis politsei vahi alla
ka 85-aastase õe Letebrhan Tesfay.
See õde oli üks esimesi, kes Eritreas
Jehoova tunnistajatega piiblit uurima hakkas.
Ta käis ristimisel 1957. aastal.
8 tema last ja 8 lapselast teenivad Jehoovat.
Tema tütar Hadassa Zerisenay
on samuti vangis.
Õde Saron Ghebru koos oma abikaasaga võeti
samuti vahi alla. Õde Saron on 6. kuud rase.
Ja tema vend Henok on hetkel vangistatutest
kõige kauem vangis olnud vend Eritreas.
Esimest korda võeti ta vahi alla jaanuaris 2005.
1. novembri seisuga on Eritreas vangis
64 meie venda ja õde.
Praegu on oma usu pärast vangis
223 venda ja õde üle kogu maailma
ning me palvetame jätkuvalt nende eest.
5. oktoobril 2024 toimunud aastakoosolekul
tehti väga põnev teade.
Vennad Jody Jedele ja Jacob Rumph
määrati teenima juhtivasse kogusse.
Meil on hea meel,
et nad on täna siin stuudios koos meiega.
Ajame nendega natuke juttu
ja saame lähemalt tuttavaks.
Tere tulemast, vennad.
Meil on teile nii palju küsimusi.
Aga kõigepealt, kas te räägiksite meile, kuidas
te õppisite Jehoovat tundma ja armastama.
Kõigepealt, kuidas sina Jehoovat tundma õppisid
ja teda teenima hakkasid, vend Jedele?
Olen kasvanud
tunnistajate peres.
Minu isa ristiti 1940-ndatel
ja ta teenis ustavalt Jehoovat
kuni surmani.
Ja ema käis ristimisel 1950-ndatel.
Nad armastasid Jehoovat
ja tema organisatsiooni,
ja tänu sellele kasvas ka minu
ja mu õe armastus Jehoova vastu.
See, mida mu vanemad mulle õpetasid,
oli minu jaoks nii selge ja loogiline.
Aga see, mis mind kõige rohkem veenis,
et see on parim eluviis,
oli armastus vendade-õdede keskel.
Mäletan, et suvepuhkuste ajal tulid vennad-õed
riigi eri paigust meie kanti kuulutama,
see oli vajadusega territoorium.
Me ei tundnud neist kedagi,
aga kohe, kui nad kohale jõudsid,
sai meist justkui perekond, lihtsalt sellepärast,
et me kõik teenisime Jehoovat.
See avaldas mulle sügavat muljet.
Minu vanemad puutusid
lapsena tõega kokku.
Samas, kui ma üles kasvasin,
oli mu ema mittetegev
ja mu isa
ei olnud tunnistaja.
Ja kuigi me ei käinud kogudusega läbi,
õpetas ema meile siiski piibli põhitõdesid.
Ma teadsin, mis on Jumala nimi.
Teadsin, et ainult tema poole tuleb palvetada.
Teadsin ka, et tulevikus saab maast paradiis.
Korra või paar aastas käisin ma isapoolse
vanaema juures, kes oli Jehoova tunnistaja.
Tema ilusad kristlikud omadused ja see, mida ta
Jehoova kohta rääkis, tekitas minus huvi.
Ma tahtsin rohkem Jehoova kohta teada.
Kui olin 13-aastane, küsisin emalt,
kas ma võiksin piiblit uurida.
Ma mõtlesin, et kui see on tõde,
siis ma tahaksin saada Jehoova tunnistajaks.
Aga samas, kui see tõde ei ole,
aitab piibel ikkagi mul olla hea inimene.
Huvitav oli see,
et mu ema oli mõelnud tagasitulemise peale.
Ja nii me siis koos edenesime.
Ma sain päris ruttu aru, et see ongi tõde,
mida ma otsinud olen.
Mu ema hakkas jälle kuulutustööd tegema
ja kuu aega hiljem sai minust ristimata kuulutaja.
Mul on nii hea meel, et praegu
teenib kogu mu pere Jehoovat
ja nad annavad mulle väga head eeskuju.
Vend Rumph, mis ajendas sind
täisajalist teenistust alustama?
Kõigepealt andsid mulle head eeskuju pioneerid,
kes olid teinud pioneerteenistusest oma eluviisi.
Ja samuti avaldasid mulle
head mõju ringkonnaülevaatajad,
kes minuga koos aega veetsid.
Ma nägin, kui rõõmsad nad olid
ja kui põnevaid lugusid neil oli
kuulutustöölt vajadusega territooriumil.
Mõned neist kolisid isegi kaugetesse maadesse.
Ja kõik see tekitas minus soovi
saada misjonäriks.
Seega pärast keskkooli hakkasin ma pioneeriks.
Minuga oli sama lugu, mis Jake’il.
Mind aitas see,
et minu ümber oli palju täisajalisi teenijaid.
Minu vanemad olid hingelt pioneerid,
nad olid mõlemad pioneerid kuni laste sünnini.
Ja hiljem jätkas mu ema pioneerteenistust
ja on pioneer siiamaani.
Suvevaheaegadel olime
terve perega abipioneerid.
Kui ringkonnaülevaataja tuli,
käisime temaga kuulutamas.
Ja peaaegu igal suvel käisime ka peetelis.
Tänu sellele saime me oma silmaga näha,
et täisajaline teenistus on parim eluviis.
Seega pärast keskkooli hakkasin pioneeriks
ja 19-aastaselt kutsuti mind peetelisse.
Ja ka mu õde koos abikaasaga teenis peetelis.
Milliseid ülesandeid on teil aastate jooksul
olnud ja mida te olete neist õppinud?
Kui ma tulin Wallkilli peetelisse,
määrati mind kõigepealt koristusosakonda.
Seal oli väga tore tiim.
See, et ma töötasin erinevate inimestega
ja tegin erinevaid töid,
õpetas mind olema paindlik selleks,
et töö saaks tehtud.
Kaks ja pool aastat hiljem
sain ma uue ülesande.
Ma hakkasin tegelema
personali- ja meditsiiniküsimustega.
Tervisevaldkonnas sain ma olla abiks
isegi misjonäridele.
Hiljem ma abiellusin Damarisega
ja meid määrati Brooklyni.
Seal jätkasin tööd meditsiinivaldkonnas.
Me lahkusime peetelist aastal 2005,
et hoolitseda oma vanemate eest.
Olime mõlemad pioneerid
ja mina olin ka haiglasidekomitees
ja regionaalses ehituskomitees.
Kaheksa aastat hiljem tulime
kaheks nädalaks appi Warwicki ehitusele,
aga nagu näha, jäime natukene kauemaks.
Oleme peetelis siiamaani.
Aastal 2015 määrati meid
Pattersoni äsjaloodud kohalikku
projekteerimis- ja ehitusosakonda.
2018 viidi see osakond üle Wallkilli.
Niisiis jõudsime lõpuks tagasi sinna,
kust alustasime.
Aastal 2021 määrati mind haiglainfoosakonda.
Aastal 2022 kolisime Warwicki
ja ma hakkasin tööle haiglainfoteenistuses.
Iga ülesanne peetelis on andnud
meile võimaluse
õppida vendadelt-õdedelt,
kes armastavad Jehoovat.
Aastate jooksul olen näinud palju tublisid vendi,
kellel on organisatsioonis suur vastutus,
aga samas on nad alati lahked ja alandlikud.
Nad jagasid meeleldi oma teadmisi teistega.
Ja peetelist väljaspool nägime me
palju tublisid lapsevanemaid ja vendi-õdesid,
kes tõesti pingutasid Jehoova teenistuses.
Nad on nii head eeskujud.
Jehooval on imeline rahvas.
Ma mäletan,
et 1998. aasta kokkutulekul oli üks kõne,
kus toodi välja mõned riigid,
kus on vaja rohkem pioneere.
Ja üks nendest riikidest oli Ecuador.
No ma palvetasin selle pärast,
kaalusin oma võimalusi, tegin uurimistööd
ja seejärel otsustasin kirjutada
Ecuadori harubüroosse, et saada lisainfot.
Käisin kõigepealt selle riigiga tutvumas
ja siis Jehoova abiga õnnestus mul sinna kolida.
See kulutustööpõld oli nii viljakas,
inimesed lausa janunesid tõe järele.
Tundsin, et minu unistus saada misjonäriks
ongi täitunud.
Aga siiski kõige toredam Ecuadori juures oli see,
et kohtusin seal oma tulevase naise Ingaga.
Pärast abiellumist me teenisime
koos abikaasaga Ecuadoris edasi.
Mõni aasta hiljem määrati meid eripioneerideks
ja lõpus tegime ka ringkonnatööd.
Me külastasime isegi mõnda kogudust, mis asus
Amazonase džunglis ja see oli väga lahe.
Aastal 2011 saime suure au
ja üllatuse osaliseks, kui meid kutsuti kooli,
Gileadi 132. klassi.
Pärast Gileadi kooli
on meie elus olnud palju muutusi.
Oleme elanud erinevates riikides
ja täitnud erinevaid ülesandeid.
Oleme õppinud aastate jooksul seda,
et on tähtis tunda rõõmu sellest,
mida me Jehoova teenistuses saame teha,
ja anda selles oma parim.
Ja mitte muretseda sellepärast,
mida me ei saa teha.
Ja teine asi, mida oleme õppinud,
on see, et ülesande ei tee eriliseks mitte koht,
kus sa teenid, vaid inimesed, kellega sa teenid.
Kui kallid need vennad-õed meile küll on.
Kas teil on ka mõni piiblikoht, mis aitab
teid sellele uuele ülesandele vastu minna?
Ma olen mõelnud Joosua peale ja sellele, mida
Jehoova talle ütles, kui ta sai uue ülesande.
Joosua oli olnud juba aastaid
julge Jehoova teenija.
Näiteks läks ta läbi Punase mere,
juhtis Iisraeli rahvast lahingus amalekkide vastu,
oli maakuulaja ja aitas Moosest
erinevates keerulistes ülesannetes.
Aga on väga huvitav, mida Jehoova
Joosuale ütles tekstis Joosua 1:9.
Siin tuletab Jehoova talle meelde,
miks ta võib olla kindel,
et ta saab selle ülesandega hakkama.
Ja nii lihtsalt ongi,
Jehoova aitab meil
uute ülesannetega hakkama saada.
Tagasi vaadates näen,
kuidas Jehoova on mind seni aidanud.
Ja ma olen kindel, et ta aitab mind ka nüüd.
Mulle meeldib ka, et Jehoova ütles Joosuale,
et ta on temaga.
Jehoova tahtis just teda aidata
ja ta pole muutunud.
Asi ei ole selles, mida mina suudan,
vaid mida Jehoova suudab.
Ja tema suudab ju kõike.
Jehoova aitab isiklikult igat oma teenijat,
niisiis võin olla kindel, et ta aitab ka mind.
Tema aitab mul hakkama saada
ja see annab julgust.
Ma tunnen ennast natuke nagu Giideon,
kui tema sai uue ülesande.
Ta oli pärit tavalisest perekonnast
ja ta võis tunda, et tema küll ei suuda
suurt midagi oma rahva heaks ära teha.
Aga Jehoova tuletas talle
oma ingli kaudu midagi tähtsat meelde.
Kohtumõistjate 6:14.
Reaalsuses ei oleks suutnud Giideon
oma jõuga kuigi palju korda saata.
Aga Jehoova justkui ütles talle:
„Sellest jõust, mis sul on, piisab.”
Ja ülejäänud jõu annab ta ise.
Ausalt öeldes tundus see ülesanne
mulle ja mu naisele alguses päris hirmutav.
Aga me tahame olla Giideoni moodi,
teha oma osa ja lasta Jehooval teha ülejäänu.
See on tema töö ja tema hoolitseb,
et see saaks tehtud.
Suur tänu, vennad.
Ma mäletan, et 30 aastat tagasi,
kui mina alustasin juhtivas kogus,
olid mul sarnased tunded nagu teil.
Ja ma tean, et Jehoova aitab ka teid.
Meil on nii hea meel, et te olete juhtivas kogus
ja me soovime teile Jehoova õnnistust
teie uues ülesandes.
Ja me palvetame jätkuvalt ka kõigi teie eest.
Me armastame teid väga.
Selline oli juhtiva kogu saade
Jehoova tunnistajate peakorterist.

Juhtiva kogu 2024. aasta 7. saade
- 

Juhtiva kogu 2024. aasta 7. saade

Tere, vennad ja õed!
Pärast viimast
juhtiva kogu saadet
on toimunud veel
kaks erikokkutulekut,
mõlemad Tšiilis.
Neile kahele kokkutulekule saabus
rohkem kui 4700 delegaati 21 riigist.
Kohalviibijaid oli kahe kokkutuleku peale kokku
üle 17 000 ja ristiti 123 uut venda-õde.
Kokkutulekud läksid paljudele väga hinge.
Näiteks üks delegaat, kelle nimi on Jonathan,
ütles: „Armastust oli tunda igal sammul.
Meid võeti juba lennujaamas soojalt vastu,
organiseeriti põnevaid tegevusi,
tehti ilusaid kingitusi,
hotellis ootasid meid sõbrad ees,
ja siis veel kõige lõpuks see kokkutulek –
see kõik oli lihtsalt imeline.”
Ja kokkuvõtteks ta ütles: „Oleme Jehoovale
ääretult tänulikud selle unustamatu reisi eest.”
Jésica, kes käis ka erikokkutulekul, ütles:
„Suur tänu teile. See andis meile aimu,
milline on elu uues maailmas.”
Viimasel ajal on olnud palju
suuri looduskatastroofe.
Septembri keskpaigas tabas
Kesk-Euroopat torm Boris,
millega kaasnesid paduvihmad ja tugev tuul.
Sajad meie vennad-õed pidid evakueeruma
ja neile anti katastroofiabi.
Lisaks sellele kestab Lõuna-Aafrikas siiamaani
seninägemata põud.
Paljud harubürood,
sealhulgas Malawi, Mosambiik ja Zimbabwe,
on aidanud kümneid tuhandeid vendi ja õdesid
ning andnud neile hädavajalikku toitu.
Septembri lõpus ja oktoobri alguses laastasid
orkaanid Helene ja Milton USA kaguosa.
Need orkaanid tekitasid
suuri üleujutusi ja maalihkeid.
Kahjuks hukkusid 3 meie venda.
Üle 11 000 venna-õe pidid kodust lahkuma.
Samuti hävis või sai tugevaid kahjustusi
17 kuningriigisaali
ja rohkem kui 2500 venna-õe kodu.
Me palvetame kõigi nende
vendade ja õdede eest,
keda need katastroofid puudutavad.
Oleme ka tänulikud kõigile vabatahtlikele,
kes osutavad katastroofiabi.
Samuti oleme tänulikud ka kõigile teile
tehtud annetuste eest,
sest tänu sellele on meil võimalik abistada
kõiki neid, kellel on sellised rasked olukorrad.
27. septembril 2024 korraldasid Eritrea võimud
reidi meie õe koju,
kus parasjagu vennad-õed pidasid
rahumeelset koosolekut.
Esialgu võttis politsei vahi alla 24 inimest,
nende seas ka 2 last,
kuid lapsed õnneks hiljem vabastati.
See reid toimus ligi 30 aastat pärast seda,
kui Eritrea president tühistas
kõigi Jehoova tunnistajate kodakondsuse.
See oli aastal 1994.
See määrus on siiani jõus ja seetõttu
ei saa Jehoova tunnistajad selles riigis
elada tavapärast elu, näiteks omada kinnisvara,
ajada äri või isegi leida töökohta.
Vaid mõni päev hiljem võttis politsei vahi alla
ka 85-aastase õe Letebrhan Tesfay.
See õde oli üks esimesi, kes Eritreas
Jehoova tunnistajatega piiblit uurima hakkas.
Ta käis ristimisel 1957. aastal.
8 tema last ja 8 lapselast teenivad Jehoovat.
Tema tütar Hadassa Zerisenay
on samuti vangis.
Õde Saron Ghebru koos oma abikaasaga võeti
samuti vahi alla. Õde Saron on 6. kuud rase.
Ja tema vend Henok on hetkel vangistatutest
kõige kauem vangis olnud vend Eritreas.
Esimest korda võeti ta vahi alla jaanuaris 2005.
1. novembri seisuga on Eritreas vangis
64 meie venda ja õde.
Praegu on oma usu pärast vangis
223 venda ja õde üle kogu maailma
ning me palvetame jätkuvalt nende eest.
5. oktoobril 2024 toimunud aastakoosolekul
tehti väga põnev teade.
Vennad Jody Jedele ja Jacob Rumph
määrati teenima juhtivasse kogusse.
Meil on hea meel,
et nad on täna siin stuudios koos meiega.
Ajame nendega natuke juttu
ja saame lähemalt tuttavaks.
Tere tulemast, vennad.
Meil on teile nii palju küsimusi.
Aga kõigepealt, kas te räägiksite meile, kuidas
te õppisite Jehoovat tundma ja armastama.
Kõigepealt, kuidas sina Jehoovat tundma õppisid
ja teda teenima hakkasid, vend Jedele?
Olen kasvanud
tunnistajate peres.
Minu isa ristiti 1940-ndatel
ja ta teenis ustavalt Jehoovat
kuni surmani.
Ja ema käis ristimisel 1950-ndatel.
Nad armastasid Jehoovat
ja tema organisatsiooni,
ja tänu sellele kasvas ka minu
ja mu õe armastus Jehoova vastu.
See, mida mu vanemad mulle õpetasid,
oli minu jaoks nii selge ja loogiline.
Aga see, mis mind kõige rohkem veenis,
et see on parim eluviis,
oli armastus vendade-õdede keskel.
Mäletan, et suvepuhkuste ajal tulid vennad-õed
riigi eri paigust meie kanti kuulutama,
see oli vajadusega territoorium.
Me ei tundnud neist kedagi,
aga kohe, kui nad kohale jõudsid,
sai meist justkui perekond, lihtsalt sellepärast,
et me kõik teenisime Jehoovat.
See avaldas mulle sügavat muljet.
Minu vanemad puutusid
lapsena tõega kokku.
Samas, kui ma üles kasvasin,
oli mu ema mittetegev
ja mu isa
ei olnud tunnistaja.
Ja kuigi me ei käinud kogudusega läbi,
õpetas ema meile siiski piibli põhitõdesid.
Ma teadsin, mis on Jumala nimi.
Teadsin, et ainult tema poole tuleb palvetada.
Teadsin ka, et tulevikus saab maast paradiis.
Korra või paar aastas käisin ma isapoolse
vanaema juures, kes oli Jehoova tunnistaja.
Tema ilusad kristlikud omadused ja see, mida ta
Jehoova kohta rääkis, tekitas minus huvi.
Ma tahtsin rohkem Jehoova kohta teada.
Kui olin 13-aastane, küsisin emalt,
kas ma võiksin piiblit uurida.
Ma mõtlesin, et kui see on tõde,
siis ma tahaksin saada Jehoova tunnistajaks.
Aga samas, kui see tõde ei ole,
aitab piibel ikkagi mul olla hea inimene.
Huvitav oli see,
et mu ema oli mõelnud tagasitulemise peale.
Ja nii me siis koos edenesime.
Ma sain päris ruttu aru, et see ongi tõde,
mida ma otsinud olen.
Mu ema hakkas jälle kuulutustööd tegema
ja kuu aega hiljem sai minust ristimata kuulutaja.
Mul on nii hea meel, et praegu
teenib kogu mu pere Jehoovat
ja nad annavad mulle väga head eeskuju.
Vend Rumph, mis ajendas sind
täisajalist teenistust alustama?
Kõigepealt andsid mulle head eeskuju pioneerid,
kes olid teinud pioneerteenistusest oma eluviisi.
Ja samuti avaldasid mulle
head mõju ringkonnaülevaatajad,
kes minuga koos aega veetsid.
Ma nägin, kui rõõmsad nad olid
ja kui põnevaid lugusid neil oli
kuulutustöölt vajadusega territooriumil.
Mõned neist kolisid isegi kaugetesse maadesse.
Ja kõik see tekitas minus soovi
saada misjonäriks.
Seega pärast keskkooli hakkasin ma pioneeriks.
Minuga oli sama lugu, mis Jake’il.
Mind aitas see,
et minu ümber oli palju täisajalisi teenijaid.
Minu vanemad olid hingelt pioneerid,
nad olid mõlemad pioneerid kuni laste sünnini.
Ja hiljem jätkas mu ema pioneerteenistust
ja on pioneer siiamaani.
Suvevaheaegadel olime
terve perega abipioneerid.
Kui ringkonnaülevaataja tuli,
käisime temaga kuulutamas.
Ja peaaegu igal suvel käisime ka peetelis.
Tänu sellele saime me oma silmaga näha,
et täisajaline teenistus on parim eluviis.
Seega pärast keskkooli hakkasin pioneeriks
ja 19-aastaselt kutsuti mind peetelisse.
Ja ka mu õde koos abikaasaga teenis peetelis.
Milliseid ülesandeid on teil aastate jooksul
olnud ja mida te olete neist õppinud?
Kui ma tulin Wallkilli peetelisse,
määrati mind kõigepealt koristusosakonda.
Seal oli väga tore tiim.
See, et ma töötasin erinevate inimestega
ja tegin erinevaid töid,
õpetas mind olema paindlik selleks,
et töö saaks tehtud.
Kaks ja pool aastat hiljem
sain ma uue ülesande.
Ma hakkasin tegelema
personali- ja meditsiiniküsimustega.
Tervisevaldkonnas sain ma olla abiks
isegi misjonäridele.
Hiljem ma abiellusin Damarisega
ja meid määrati Brooklyni.
Seal jätkasin tööd meditsiinivaldkonnas.
Me lahkusime peetelist aastal 2005,
et hoolitseda oma vanemate eest.
Olime mõlemad pioneerid
ja mina olin ka haiglasidekomitees
ja regionaalses ehituskomitees.
Kaheksa aastat hiljem tulime
kaheks nädalaks appi Warwicki ehitusele,
aga nagu näha, jäime natukene kauemaks.
Oleme peetelis siiamaani.
Aastal 2015 määrati meid
Pattersoni äsjaloodud kohalikku
projekteerimis- ja ehitusosakonda.
2018 viidi see osakond üle Wallkilli.
Niisiis jõudsime lõpuks tagasi sinna,
kust alustasime.
Aastal 2021 määrati mind haiglainfoosakonda.
Aastal 2022 kolisime Warwicki
ja ma hakkasin tööle haiglainfoteenistuses.
Iga ülesanne peetelis on andnud
meile võimaluse
õppida vendadelt-õdedelt,
kes armastavad Jehoovat.
Aastate jooksul olen näinud palju tublisid vendi,
kellel on organisatsioonis suur vastutus,
aga samas on nad alati lahked ja alandlikud.
Nad jagasid meeleldi oma teadmisi teistega.
Ja peetelist väljaspool nägime me
palju tublisid lapsevanemaid ja vendi-õdesid,
kes tõesti pingutasid Jehoova teenistuses.
Nad on nii head eeskujud.
Jehooval on imeline rahvas.
Ma mäletan,
et 1998. aasta kokkutulekul oli üks kõne,
kus toodi välja mõned riigid,
kus on vaja rohkem pioneere.
Ja üks nendest riikidest oli Ecuador.
No ma palvetasin selle pärast,
kaalusin oma võimalusi, tegin uurimistööd
ja seejärel otsustasin kirjutada
Ecuadori harubüroosse, et saada lisainfot.
Käisin kõigepealt selle riigiga tutvumas
ja siis Jehoova abiga õnnestus mul sinna kolida.
See kulutustööpõld oli nii viljakas,
inimesed lausa janunesid tõe järele.
Tundsin, et minu unistus saada misjonäriks
ongi täitunud.
Aga siiski kõige toredam Ecuadori juures oli see,
et kohtusin seal oma tulevase naise Ingaga.
Pärast abiellumist me teenisime
koos abikaasaga Ecuadoris edasi.
Mõni aasta hiljem määrati meid eripioneerideks
ja lõpus tegime ka ringkonnatööd.
Me külastasime isegi mõnda kogudust, mis asus
Amazonase džunglis ja see oli väga lahe.
Aastal 2011 saime suure au
ja üllatuse osaliseks, kui meid kutsuti kooli,
Gileadi 132. klassi.
Pärast Gileadi kooli
on meie elus olnud palju muutusi.
Oleme elanud erinevates riikides
ja täitnud erinevaid ülesandeid.
Oleme õppinud aastate jooksul seda,
et on tähtis tunda rõõmu sellest,
mida me Jehoova teenistuses saame teha,
ja anda selles oma parim.
Ja mitte muretseda sellepärast,
mida me ei saa teha.
Ja teine asi, mida oleme õppinud,
on see, et ülesande ei tee eriliseks mitte koht,
kus sa teenid, vaid inimesed, kellega sa teenid.
Kui kallid need vennad-õed meile küll on.
Kas teil on ka mõni piiblikoht, mis aitab
teid sellele uuele ülesandele vastu minna?
Ma olen mõelnud Joosua peale ja sellele, mida
Jehoova talle ütles, kui ta sai uue ülesande.
Joosua oli olnud juba aastaid
julge Jehoova teenija.
Näiteks läks ta läbi Punase mere,
juhtis Iisraeli rahvast lahingus amalekkide vastu,
oli maakuulaja ja aitas Moosest
erinevates keerulistes ülesannetes.
Aga on väga huvitav, mida Jehoova
Joosuale ütles tekstis Joosua 1:9.
Siin tuletab Jehoova talle meelde,
miks ta võib olla kindel,
et ta saab selle ülesandega hakkama.
Ja nii lihtsalt ongi,
Jehoova aitab meil
uute ülesannetega hakkama saada.
Tagasi vaadates näen,
kuidas Jehoova on mind seni aidanud.
Ja ma olen kindel, et ta aitab mind ka nüüd.
Mulle meeldib ka, et Jehoova ütles Joosuale,
et ta on temaga.
Jehoova tahtis just teda aidata
ja ta pole muutunud.
Asi ei ole selles, mida mina suudan,
vaid mida Jehoova suudab.
Ja tema suudab ju kõike.
Jehoova aitab isiklikult igat oma teenijat,
niisiis võin olla kindel, et ta aitab ka mind.
Tema aitab mul hakkama saada
ja see annab julgust.
Ma tunnen ennast natuke nagu Giideon,
kui tema sai uue ülesande.
Ta oli pärit tavalisest perekonnast
ja ta võis tunda, et tema küll ei suuda
suurt midagi oma rahva heaks ära teha.
Aga Jehoova tuletas talle
oma ingli kaudu midagi tähtsat meelde.
Kohtumõistjate 6:14.
Reaalsuses ei oleks suutnud Giideon
oma jõuga kuigi palju korda saata.
Aga Jehoova justkui ütles talle:
„Sellest jõust, mis sul on, piisab.”
Ja ülejäänud jõu annab ta ise.
Ausalt öeldes tundus see ülesanne
mulle ja mu naisele alguses päris hirmutav.
Aga me tahame olla Giideoni moodi,
teha oma osa ja lasta Jehooval teha ülejäänu.
See on tema töö ja tema hoolitseb,
et see saaks tehtud.
Suur tänu, vennad.
Ma mäletan, et 30 aastat tagasi,
kui mina alustasin juhtivas kogus,
olid mul sarnased tunded nagu teil.
Ja ma tean, et Jehoova aitab ka teid.
Meil on nii hea meel, et te olete juhtivas kogus
ja me soovime teile Jehoova õnnistust
teie uues ülesandes.
Ja me palvetame jätkuvalt ka kõigi teie eest.
Me armastame teid väga.
Selline oli juhtiva kogu saade
Jehoova tunnistajate peakorterist.


-