JW subtitle extractor

Mu nimi on Dmitri Koršunov.
Elan oma sünnilinnas Kovrovis.
See on provintsilinn Kesk-Venemaal.
Kui me Dimaga tutvusime, siis mulle
väga meeldis temaga koos olla,
sest ta oli lahke ja avatud inimene
ja minu suhtes väga siiras.
Me kurameerisime kaks aastat
ja siis abiellusime.
Samal aastal meile sündis tütar.
Ma töötasin valveelektrikuna.
Kuna inimesed olid vaesed,
maksid nad mulle tihti alkoholis.
Kui sa elad koos alkohoolikust mehega,
siis sa elaksid nagu,
ütleme, tegevvulkaani kõrval.
Kainena ta oli lahke, sõbralik,
hooliv abikaasa,
aga purjuspäi oli ta ikka
täitsa teine inimene:
pahur, ei kuulanud üldse.
Ühel päeval koputasid
kaks naist meie uksele.
Nad tegid ettepaneku
vaadata paari piiblikohta.
Nad näitasid mulle,
miks on nii palju kannatusi,
miks inimesed elavad hirmus.
Mu naine luges selle läbi.
Nägin, et talle väga meeldis see.
Nad tulid uuesti ja mulle
meeldis see, mis nad mulle rääkisid,
eriti see, mida nad rääkisid
Jumala lubadustest,
et maa peale tuleb paradiis
ja inimesed on siis õnnelikud.
Ma olin nõus piiblit uurima.
Nad küsisid mu käest mitu korda,
ega ma ei tahaks ka kuulama tulla.
Aga ma vastasin:
„Ei, ei, ma ei ole valmis.”
Mingil hetkel tundsin,
et midagi peab muutuma.
Küsisin Ljubalt: „Ütle mulle,
mida ma peaks tegema?”
Ma soovitasin tal piiblit lugeda.
Ta küsis, kust pihta hakata.
Soovitasin tal esialgu
lugeda läbi Matteuse evangeeliumi.
Lugesin öö läbi.
Elasin neisse sündmustesse
väga sisse, kogu südamega.
Ja siis ma otsustasin, et kõik,
enne kui ma ei ole tervet piiblit
läbi lugenud, ei võta ma tilkagi.
Oli näha, et see puudutas tema südant,
nii et ta tahtis end muuta,
muuta oma eluviisi, muuta oma käitumist.
Meie elu muutus täielikult,
sest sel ajal oli kodus rahu.
Lugesin läbi terve piibli
ja seitse kuud ma
ei joonud üldse alkoholi.
Mul oli oma senisest eluviisist villand
ja ma ei saanud enam nii edasi elada.
Nägin piiblist, et on olemas ainult kaks teed,
ja mõistsin, et mina olen valel.
Ma anusin Jumalat, et ta aitaks mind.
Oli aegu, kui ta uurimise pooleli jättis
ja jälle jooma hakkas
ja pärast tal oli raske uuesti järje peale saada,
ennast käsile võtta ja piiblit edasi uurida.
Sain aru, et ilma Jumala abita
ma sellest välja ei rabele.
Piibli uurimine muutis Dimat väga palju.
Enne tundus mulle, et ta
ei mõtle minu peale üldse,
et minu olemasolu tuleb
talle meelde alles siis,
kui temal parasjagu midagi vaja on.
Aga nüüd ta on täiesti teine inimene.
Meie pere piibliõhtul valitseb
sõbralik, soe ja mõnus õhkkond.
Saame rääkida vaimsetest asjadest,
kuulata üksteise mõtteid,
jagada tundeid ja näha üksteise
armastust Jehoova vastu.
Rõõmu, mida ma nüüd iga päev tunnen,
ei saa võrreldagi selle
ajutise naudinguga,
mida toob alkoholi
või uimastite tarvitamine.
Mu elu on täielikult muutunud
ja seda ainult tänu Jehoovale.
Tema sõna tegi minust
selle mehe, kes ma praegu olen,
ja tänu sellele ma võin öelda,
et ma olen õnnelik.

„Mul oli oma senisest eluviisist villand“