JW subtitle extractor

Paljud loomad saavad infot
ümbritseva kohta põhiliselt silmadega.
Aga mis saab siis, kui nägemisest ei piisa
või kui näha polegi võimalik?
Mõnedele loomadele
on abiks kajalokatsioon.
Nad kasutavad heli selleks, et näha seda,
mida nad silmadega ei näe.
Enamikul nahkhiirtel on see võime.
See aitab neil hakkama saada kohtades,
kus elab tihedalt koos palju teisi nahkhiiri.
Neil on vaja ümbritseva kohta
pidevalt infot koguda.
Kuidas nad seda teevad?
Neil on imetajatest
kõige kiiremini liikuvad lihased,
millega nad tekitavad lühikesi helisid
ning siis kuulavad nad kaja
ja analüüsivad seda.
Heli tagasipeegeldumiseks kuluv aeg
aitab neil objektide asukohta määrata.
Mõni liik suudab detaile eristada
lausa millimeetrise täpsusega.
Nahkhiir teeb häält kõri või keelega.
Aga kašeloti hääl
tuleb tema hiiglaslikust peast.
Enne sukeldumist
täidab kašelott kopsud õhuga
ja kasutab osa sellest
helide tekitamiseks.
Kašelott tekitab veel valjemat häält
kui õhku tõusev lennuk, kuni 230 detsibelli.
Selleks surub ta heli läbi erilise elundi,
mis tekitab plõksuvaid häälitsusi.
Heli ei tule kohe välja, vaid põrkab vastu
eesmist õhukotti ning liigub läbi rasvpadjandi.
Seejärel põrkab heli vastu tagumist õhukotti
ning liigub läbi teise organi välja.
Kogu see protsess koondab heli selliselt,
et kašelott saab seda suunata nagu taskulampi.
Kuna 40tonnisel kašelotil
pole võimalik järske pidurdusi teha,
siis aitavad tal sellised klõpsatused
vältida kokkupõrkeid.
Kajalokatsiooni kasutavad ka delfiinid,
kes ujuvad peamiselt veepinna lähedal.
Nagu ka teised hammasvaalalised
ei kuule delfiinid kajasid väliskõrvaga.
Kaja jõuab delfiini sisekõrva
hoopis rasvaga täidetud alalõuas
olevate kuulmekäikude kaudu.
Mõned delfiinid tajuvad objekte
lausa 650 meetri kauguselt.
Tohutus ookeanis, sügaval vee all
ja täielikus pimeduses
on mõned loomad võimelised
nägema helide abil.
Kas selline võime võis tekkida
evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?

Kas see on kavandatud? Kajalokatsioon