JW subtitle extractor

Tekstis Roomlastele 8:35
apostel Paulus küsib:
Ja vaata, kuidas Paulus vastab salmis 37.
See tekst on väga sobilik
selleks erisaateks.
Mitmeid neist Pauluse mainitud asjadest
oleme viimase aasta jooksul kogenud.
On olnud palju raskusi.
Aga tänu Jehoova abile
me saavutame täieliku võidu.
Muidugi mõjutab meid kõiki pandeemia.
Kõikjal maailmas on Jehoova rahvas
järginud terviseametnike soovitusi.
Meie organisatsiooni tegevusest
on selgelt näha, et me peame elu pühaks.
Jehoova on olnud selles kõiges meiega.
Ta on rikkalikult õnnistanud meie
koosolekuid ja kuulutustööd.
Siiski, mitte keegi meist pole
viiruse tagajärgede eest kaitstud.
15. mai seisuga on pandeemia
tõttu oma elu kaotanud
rohkem kui 17 000
meie kallist venda ja õde.
Võib-olla oled sinagi
kaotanud mõne lähedase.
On lohutav teada, et meie kallid lähedased
on kindlas paigas – Jehoova mälus.
Isegi surm pole suutnud
neid lahutada Jehoovast.
Viimasel ajal on uudistes seoses pandeemiaga
palju räägitud Indiast ja Brasiiliast.
Meilt on küsitud, kuidas
meie vendadel seal läheb.
Eelmisel kuul oli Indias vendade seas
10 korda rohkem uusi haigusjuhtumeid
ja surmasid, kui seda oli sellele eelneval kuul.
Hädaabikomiteed jälgivad hoolega
meie usukaaslaste olukorda
ja vajaduse korral aitavad neil leida
haiglaid, kus on vabu voodikohti.
Ka Brasiilias on uute haigusjuhtumite
ja surmade arv jätkuvalt suur.
Kahjuks on üle 400 venna ja õe Brasiilias
viimase kuu jooksul viiruse tõttu surnud.
Vastutavad vennad näevad kõvasti vaeva,
et aidata vendi-õdesid nendes maades.
Palun hoidke kõiki meie vendi-õdesid
Brasiilias ja Indias oma palvetes.
Mitmes maailma paigas on viirus taas hoogsalt
levima hakanud, paljuski uute tüvede tõttu.
On selge, et see pandeemia
ei ole veel läbi.
Palun olge ikka ettevaatlikud.
Kui soovid, võid uuesti vaadata
2020. aasta 9. erisaadet,
kus räägiti, kuidas koroonaviirus levib
ja mida me saame teha, et ennast kaitsta.
Kuidas me suhtume vaktsineerimisse?
Jehoova tunnistajad ei ole
vaktsineerimise vastu.
See on isiklik otsus, mille iga
kristlane peab ise langetama.
Praeguseks on ka
paljud peetelipere liikmed,
nii nagu terviseametnikud soovitavad,
lasknud end vaktsineerida.
Eelmisel aastal toimus ka
enneolematult palju looduskatastroofe.
Kujutad sa ette?
Eelmisel teenistusaastal
oli meil 204 katastroofi.
Seda oli enam kui kaks korda
rohkem, kui 2018. teenistusaastal.
Paljude katastroofidega pidime
toime tulema pandeemia tingimustes.
Nimetame mõningaid neist.
Kesk-Ameerikat tabas orkaan Eta.
Saint Vincentil purskas vulkaan.
Horvaatiat raputasid maavärinad.
Liibanonis toimus võimas plahvatus.
Nigeerias olid laialdased üleujutused.
Mosambiiki räsis tsüklon Eloise.
Filipiinidel möllas supertaifuun Goni.
Austraaliat laastasid
suured metsatulekahjud.
Need on vaid mõned katastroofid,
millega me pandeemia ajal silmitsi seisime.
Just sellest Paulus rääkiski, kui ta
mainis oma kirjas Roomlastele raskusi,
kannatusi, nälga,
alastiolekut, ohtu ja mõõka.
Kas ükski neist asjadest suudaks
meid lahutada Jumala armastusest?
Mida näitavad tõendid?
Kuulame, mida räägivad meie
vennad Ameerika Ühendriikidest.
Kui üks õnnetus ajab teist taga,
kui pead pandeemia ajal veel
orkaan Sallyga tegelema,
siis see on paras väljakutse.
Kui oled pidanud juba
mitmeid kuid kodus istuma,
oled juba niigi viimase piiri peal
ja siis tuleb veel üleujutus.
Oli nii liigutav näha, kui kiiresti
vennad ja õed appi tõttasid.
Me helistasime neile kolmapäeval
lootuses, et äkki reedel saaks
mõne tööga juba pihta hakata,
aga reedeks olid nad kõik juba
platsis ja valmis tööle asuma.
On nii südantsoojendav näha,
kuidas Jehoova organisatsioon
suudab meie eest hoolt
kanda ja seda isegi siis,
kui kogu maailm meie
ümber on koost varisemas.
Mõned ütlevad: „Ai, ei, mul ei ole abi vaja,
ma saan üksi hakkama, ma tulen üksi toime.”
Aga me ei saa üksi hakkama,
me vajame sõpru, nii lihtsalt on.
Nii, kui abi on vaja, on
Jehoova rahvas kohal.
On võrratu seda oma silmaga näha, mitte
miski ei suuda Jehoova armastust takistada.
Ükskõik, kus sa ka ei oleks,
Jehoova armastus jõuab sinuni.
Meil on selja taga väga raske aeg,
aga me oleme veendunud,
et Jehoova aitab meid edaspidigi.
Koos temaga ületasime selle
raskuse ja ületame ka järgmise.
Mis on üks põhjus, mis on aidanud
neil vendadel toime tulla?
Selleks olete teie.
Teie olete neile appi tõtanud.
Mõned on teiste aitamiseks
lausa ennast ohtu seadnud.
Enamik meist pole saanud kohapeal
abiks olla, aga me oleme annetanud.
Selle tulemusena oleme saanud
saata oma usukaaslastele
toitu, vett, ehitusmaterjale ja ravimeid.
Kõike tänu teie
heldekäelisusele ja lahkusele.
Aitäh teile kõigile,
et te olete aidanud vendi
ja õdesid neis katastroofides.
Paulus aga rääkis tekstis
Roomlastele 8:35 veel millestki.
Ta mainis seal ka tagakiusamist.
Ja see pole mitte kuhugi kadunud.
Isegi praegune pandeemia
pole sellele piiri pannud.
Selle aasta maikuu seisuga
on rohkem kui 155 venda ja õde
oma usu pärast vangis.
Kuid on olnud ka midagi positiivset.
Mõnda aega tagasi
kuulsime nii toredat uudist,
et 32 meie kallist venda
Eritreas on vabaks lastud.
Nende hulgas Paulos, Isaac
ja Negede, kes olid vangis 26 aastat.
Me palvetame edaspidigi nende 20 venna
ja õe eest, kes on ikka veel vangis.
8. mail kuulsime rõõmustavat uudist,
et Türkmenistani valitsus
on vabastanud kõik 16 venda,
kes olid vanglas süümelistel kaalutlustel
sõjaväeteenistusest keeldumise pärast.
Me täname Jehoovat kõige selle eest.
Kui ma olin 2017. aastal
Venemaal ülemkohtuistungil,
oli see väga raske ja kurb hetk,
kui kohtunik teatas, et meie
juriidilised isikud on keelustatud.
Me teadsime, et Jehoova
hoolitseb meie vendade eest,
aga vastuseta küsimusi oli nii palju.
Kuidas see meie vendi mõjutab?
Mõningaid vendi-õdesid on vahistatud.
Üks neist on Dennis Christensen.
Selle aasta 25. maiks on ta
juba neli aastat vanglas olnud.
Kuigi ta on korduvalt taotlenud
ennetähtaegset vabanemist,
on võimud oma südame kalgiks teinud
ega ole teda vabaks lasknud.
Sellest hoolimata on Dennis ja tema
abikaasa Irina säilitanud positiivse meelelaadi.
14. mai seisuga on Venemaal
karistuskolooniates 10 venda
ja 48 venda on eeluurimisvanglates.
Me mõtleme nende peale
ja palvetame nende eest.
Nüüd, kui neli aastat on
keelustamisest möödas, mida me näeme?
Meie vennad ei ole araks löönud,
nad ei ole alla andnud.
Nad teenivad Jehoovat ustavalt edasi.
Järgmisest videost näeme, kelle on
võimud endale nüüd sihtmärgiks võtnud.
2013. aastal jäi meie poeg Igor
haigeks ja tema seisund üha halvenes.
Ja 2014. aastal ta suri.
See oli meie peres tragöödia, mida
sõnadega on raske kirjeldada.
Ta oli meie ainus poeg ja me
armastasime teda väga.
Siis, kaks aastat hiljem, suri minu ema
ja kaks aastat pärast seda suri minu õde.
Suutsime selle leinaga toime tulla
vaid tänu Jehoova abile.
Kui meil hakkas juba pisut paremaks
minema, siis 26. märtsil 2019
tungisid relvastatud
ja maskides mehed meie koju.
Me olime täielikus šokis,
me ei osanud ühtegi sõna öelda.
Me olime justkui halvatud.
22. mail 2019 varahommikul,
kolmveerand kuus helises uksekell.
Vaatasin uksesilmast, kes seal on,
ja mulle näidati töötõendit.
Seejärel tulid nad minu korterisse,
otsisid selle läbi ja viisid mind
ekstremismivastase võitluse keskusesse.
Asi lõppes sellega, et mind süüdistati
ekstremistlikus tegevuses osalemises
ja 2020. aastal algas kohtuprotsess.
Minu kohtuasjaga seoses koguti
17 kaustatäit tõendusmaterjali
ja küsitleti üle 200 tunnistaja
ja siis algas kohtutee.
Kõigepealt olid Valentina
kohtuistungid ja siis minu omad.
Muidugi ei olnud see meeldiv kogemus,
aga see tegi meid tugevamaks.
Tundsime, kuidas Jehoova meid toetab.
Suutsime kohtusse minna
isegi rõõmsal meelel.
Tundsime selgelt, kuidas Jehoova
meid aitab, toetab, tugevdab ja julgustab.
Oleme talle nii tänulikud.
Usukaaslased meie kodulinnast
olid alati meie ümber.
Nad toetasid meid, helistasid meile.
Nad ütlesid usku kinnitavaid
mõtteid, tsiteerisid piiblit.
Mõistsin, et mulle võidakse
esitada kriminaalsüüdistus,
ja oma sisimas ma olin selleks juba valmis
ja ma ei tundnud mingit paanikat.
Minu soov oli, et suudaksin lõpuni
väärikaks jääda ja mitte kedagi alt vedada
ja mitte mingil juhul reeta
meie Jumalat Jehoovat.
Iga päev on mulle nagu kingitus Jehoovalt.
Kui ma Jehoovaga räägin,
siis ma palun talt rahu,
et mu südames oleks rahu ja ka kodus.
Ja praegu on nii, et õnnistusi on
kuhjaga rohkem kui kõike negatiivset.
Selle eest ma olen väga tänulik.
Mulle võidakse määrata
vanglakaristus või tingimisi karistus.
Aga tulgu, mis tuleb, me peame jääma
Jumalale ustavaks ja püsima tõeteel lõpuni.
Vahet pole, mis juhtub,
kas ma jään vabaks või pannakse
mind kuhugi trellide taha,
mitte miski ei suuda meid
lahutada Jumala armastusest.
Ükski vanglamüür pole takistuseks.
Jumala armastus suudab
igalt poolt läbi tungida.
Jumalalt saadud jõu abil elasime üle
oma poja surma ja teised tragöödiad
ja selle abil elame üle
ka praegused katsumused.
Selles pole mingit kahtlust,
ma olen selles veendunud.
Kui häbiväärne, et võimud ründavad
meie eakaid vendi ja õdesid.
Aga samas, kas pole hämmastav,
et hoolimata kõigist neist raskustest
pole meie kallid eakad kartma löönud?
Vastupidi, nende sõnul on tagakiusamine
nende usku hoopis tugevdanud.
Meie kallid vennad ja õed Venemaal,
te olete nii tublid!
Te olete heaks eeskujuks meile kõigile.
Me armastame teid väga.
Kas see kõik mitte ei kinnita meile,
kui tõesed on Pauluse
sõnad Roomlastele 8:37?
Seda on selgelt näha kõigi teie elust,
kes tulete toime pandeemia,
loodusõnnetuste ja tagakiusamisega.
Milles me oleme tänu sellele veendunud?
Vaatame, mida Paulus
ütles järgmistes salmides.
Vennad ja õed, me oleme veendunud,
et te kõik suudate saavutada täieliku võidu,
ükskõik mis raskused
meid ka ei tabaks.
Miks? Sest mitte miski ei suuda
meid lahutada Jehoova armastusest.
Vennad-õed, te olete
meile kõik väga kallid.
See oli JW Broadcasting
Jehoova tunnistajate peakorterist.

Juhtiva kogu 2021. aasta erisaade 4
- 

Juhtiva kogu 2021. aasta erisaade 4

Tekstis Roomlastele 8:35
apostel Paulus küsib:
Ja vaata, kuidas Paulus vastab salmis 37.
See tekst on väga sobilik
selleks erisaateks.
Mitmeid neist Pauluse mainitud asjadest 
oleme viimase aasta jooksul kogenud.
On olnud palju raskusi.
Aga tänu Jehoova abile
me saavutame täieliku võidu.
Muidugi mõjutab meid kõiki pandeemia.
Kõikjal maailmas on Jehoova rahvas
järginud terviseametnike soovitusi.
Meie organisatsiooni tegevusest
on selgelt näha, et me peame elu pühaks.
Jehoova on olnud selles kõiges meiega.
Ta on rikkalikult õnnistanud meie
koosolekuid ja kuulutustööd.
Siiski, mitte keegi meist pole
viiruse tagajärgede eest kaitstud.
15. mai seisuga on pandeemia
tõttu oma elu kaotanud 
rohkem kui 17 000
meie kallist venda ja õde.
Võib-olla oled sinagi
kaotanud mõne lähedase.
On lohutav teada, et meie kallid lähedased
on kindlas paigas – Jehoova mälus.
Isegi surm pole suutnud
neid lahutada Jehoovast.
Viimasel ajal on uudistes seoses pandeemiaga
palju räägitud Indiast ja Brasiiliast.
Meilt on küsitud, kuidas
meie vendadel seal läheb.
Eelmisel kuul oli Indias vendade seas
10 korda rohkem uusi haigusjuhtumeid
ja surmasid, kui seda oli sellele eelneval kuul.
Hädaabikomiteed jälgivad hoolega
meie usukaaslaste olukorda
ja vajaduse korral aitavad neil leida
haiglaid, kus on vabu voodikohti.
Ka Brasiilias on uute haigusjuhtumite
ja surmade arv jätkuvalt suur.
Kahjuks on üle 400 venna ja õe Brasiilias
viimase kuu jooksul viiruse tõttu surnud.
Vastutavad vennad näevad kõvasti vaeva,
et aidata vendi-õdesid nendes maades.
Palun hoidke kõiki meie vendi-õdesid
Brasiilias ja Indias oma palvetes.
Mitmes maailma paigas on viirus taas hoogsalt
levima hakanud, paljuski uute tüvede tõttu.
On selge, et see pandeemia
ei ole veel läbi.
Palun olge ikka ettevaatlikud.
Kui soovid, võid uuesti vaadata
2020. aasta 9. erisaadet,
kus räägiti, kuidas koroonaviirus levib
ja mida me saame teha, et ennast kaitsta.
Kuidas me suhtume vaktsineerimisse?
Jehoova tunnistajad ei ole
vaktsineerimise vastu.
See on isiklik otsus, mille iga
kristlane peab ise langetama.
Praeguseks on ka
paljud peetelipere liikmed, 
nii nagu terviseametnikud soovitavad,
lasknud end vaktsineerida.
Eelmisel aastal toimus ka
enneolematult palju looduskatastroofe.
Kujutad sa ette?
Eelmisel teenistusaastal
oli meil 204 katastroofi.
Seda oli enam kui kaks korda
rohkem, kui 2018. teenistusaastal.
Paljude katastroofidega pidime
toime tulema pandeemia tingimustes.
Nimetame mõningaid neist.
Kesk-Ameerikat tabas orkaan Eta.
Saint Vincentil purskas vulkaan.
Horvaatiat raputasid maavärinad.
Liibanonis toimus võimas plahvatus.
Nigeerias olid laialdased üleujutused.
Mosambiiki räsis tsüklon Eloise.
Filipiinidel möllas supertaifuun Goni.
Austraaliat laastasid
suured metsatulekahjud.
Need on vaid mõned katastroofid,
millega me pandeemia ajal silmitsi seisime.
Just sellest Paulus rääkiski, kui ta
mainis oma kirjas Roomlastele raskusi,
kannatusi, nälga,
alastiolekut, ohtu ja mõõka.
Kas ükski neist asjadest suudaks
meid lahutada Jumala armastusest?
Mida näitavad tõendid?
Kuulame, mida räägivad meie
vennad Ameerika Ühendriikidest.
Kui üks õnnetus ajab teist taga,
kui pead pandeemia ajal veel
orkaan Sallyga tegelema,
siis see on paras väljakutse.
Kui oled pidanud juba
mitmeid kuid kodus istuma,
oled juba niigi viimase piiri peal
ja siis tuleb veel üleujutus.
Oli nii liigutav näha, kui kiiresti
vennad ja õed appi tõttasid.
Me helistasime neile kolmapäeval
lootuses, et äkki reedel saaks
mõne tööga juba pihta hakata,
aga reedeks olid nad kõik juba
platsis ja valmis tööle asuma.
On nii südantsoojendav näha,
kuidas Jehoova organisatsioon
suudab meie eest hoolt
kanda ja seda isegi siis,
kui kogu maailm meie
ümber on koost varisemas.
Mõned ütlevad: „Ai, ei, mul ei ole abi vaja,
ma saan üksi hakkama, ma tulen üksi toime.”
Aga me ei saa üksi hakkama,
me vajame sõpru, nii lihtsalt on.
Nii, kui abi on vaja, on
Jehoova rahvas kohal.
On võrratu seda oma silmaga näha, mitte
miski ei suuda Jehoova armastust takistada.
Ükskõik, kus sa ka ei oleks,
Jehoova armastus jõuab sinuni.
Meil on selja taga väga raske aeg,
aga me oleme veendunud,
et Jehoova aitab meid edaspidigi.
Koos temaga ületasime selle
raskuse ja ületame ka järgmise.
Mis on üks põhjus, mis on aidanud
neil vendadel toime tulla?
Selleks olete teie.
Teie olete neile appi tõtanud.
Mõned on teiste aitamiseks
lausa ennast ohtu seadnud.
Enamik meist pole saanud kohapeal
abiks olla, aga me oleme annetanud.
Selle tulemusena oleme saanud
saata oma usukaaslastele
toitu, vett, ehitusmaterjale ja ravimeid.
Kõike tänu teie
heldekäelisusele ja lahkusele.
Aitäh teile kõigile,
et te olete aidanud vendi
ja õdesid neis katastroofides.
Paulus aga rääkis tekstis
Roomlastele 8:35 veel millestki.
Ta mainis seal ka tagakiusamist.
Ja see pole mitte kuhugi kadunud.
Isegi praegune pandeemia
pole sellele piiri pannud.
Selle aasta maikuu seisuga
on rohkem kui 155 venda ja õde
oma usu pärast vangis.
Kuid on olnud ka midagi positiivset.
Mõnda aega tagasi
kuulsime nii toredat uudist,
et 32 meie kallist venda
Eritreas on vabaks lastud.
Nende hulgas Paulos, Isaac
ja Negede, kes olid vangis 26 aastat.
Me palvetame edaspidigi nende 20 venna
ja õe eest, kes on ikka veel vangis.
8. mail kuulsime rõõmustavat uudist,
et Türkmenistani valitsus
on vabastanud kõik 16 venda,
kes olid vanglas süümelistel kaalutlustel
sõjaväeteenistusest keeldumise pärast.
Me täname Jehoovat kõige selle eest.
Kui ma olin 2017. aastal
Venemaal ülemkohtuistungil,
oli see väga raske ja kurb hetk,
kui kohtunik teatas, et meie
juriidilised isikud on keelustatud.
Me teadsime, et Jehoova
hoolitseb meie vendade eest,
aga vastuseta küsimusi oli nii palju.
Kuidas see meie vendi mõjutab?
Mõningaid vendi-õdesid on vahistatud.
Üks neist on Dennis Christensen.
Selle aasta 25. maiks on ta
juba neli aastat vanglas olnud.
Kuigi ta on korduvalt taotlenud
ennetähtaegset vabanemist,
on võimud oma südame kalgiks teinud
ega ole teda vabaks lasknud.
Sellest hoolimata on Dennis ja tema
abikaasa Irina säilitanud positiivse meelelaadi.
14. mai seisuga on Venemaal
karistuskolooniates 10 venda
ja 48 venda on eeluurimisvanglates.
Me mõtleme nende peale
ja palvetame nende eest.
Nüüd, kui neli aastat on
keelustamisest möödas, mida me näeme?
Meie vennad ei ole araks löönud,
nad ei ole alla andnud.
Nad teenivad Jehoovat ustavalt edasi.
Järgmisest videost näeme, kelle on
võimud endale nüüd sihtmärgiks võtnud.
2013. aastal jäi meie poeg Igor
haigeks ja tema seisund üha halvenes.
Ja 2014. aastal ta suri.
See oli meie peres tragöödia, mida 
sõnadega on raske kirjeldada.
Ta oli meie ainus poeg ja me
armastasime teda väga.
Siis, kaks aastat hiljem, suri minu ema
ja kaks aastat pärast seda suri minu õde.
Suutsime selle leinaga toime tulla
vaid tänu Jehoova abile.
Kui meil hakkas juba pisut paremaks
minema, siis 26. märtsil 2019 
tungisid relvastatud
ja maskides mehed meie koju.
Me olime täielikus šokis,
me ei osanud ühtegi sõna öelda.
Me olime justkui halvatud.
22. mail 2019 varahommikul,
kolmveerand kuus helises uksekell.
Vaatasin uksesilmast, kes seal on,
ja mulle näidati töötõendit. 
Seejärel tulid nad minu korterisse,
otsisid selle läbi ja viisid mind 
ekstremismivastase võitluse keskusesse.
Asi lõppes sellega, et mind süüdistati
ekstremistlikus tegevuses osalemises
ja 2020. aastal algas kohtuprotsess.
Minu kohtuasjaga seoses koguti
17 kaustatäit tõendusmaterjali
ja küsitleti üle 200 tunnistaja
ja siis algas kohtutee.
Kõigepealt olid Valentina
kohtuistungid ja siis minu omad.
Muidugi ei olnud see meeldiv kogemus,
aga see tegi meid tugevamaks.
Tundsime, kuidas Jehoova meid toetab.
Suutsime kohtusse minna
isegi rõõmsal meelel.
Tundsime selgelt, kuidas Jehoova
meid aitab, toetab, tugevdab ja julgustab.
Oleme talle nii tänulikud.
Usukaaslased meie kodulinnast
olid alati meie ümber.
Nad toetasid meid, helistasid meile.
Nad ütlesid usku kinnitavaid
mõtteid, tsiteerisid piiblit.
Mõistsin, et mulle võidakse
esitada kriminaalsüüdistus,
ja oma sisimas ma olin selleks juba valmis
ja ma ei tundnud mingit paanikat.
Minu soov oli, et suudaksin lõpuni
väärikaks jääda ja mitte kedagi alt vedada
ja mitte mingil juhul reeta
meie Jumalat Jehoovat.
Iga päev on mulle nagu kingitus Jehoovalt.
Kui ma Jehoovaga räägin,
siis ma palun talt rahu,
et mu südames oleks rahu ja ka kodus.
Ja praegu on nii, et õnnistusi on
kuhjaga rohkem kui kõike negatiivset.
Selle eest ma olen väga tänulik. 
Mulle võidakse määrata
vanglakaristus või tingimisi karistus.
Aga tulgu, mis tuleb, me peame jääma
Jumalale ustavaks ja püsima tõeteel lõpuni.
Vahet pole, mis juhtub,
kas ma jään vabaks või pannakse
mind kuhugi trellide taha,
mitte miski ei suuda meid
lahutada Jumala armastusest.
Ükski vanglamüür pole takistuseks.
Jumala armastus suudab
igalt poolt läbi tungida.
Jumalalt saadud jõu abil elasime üle
oma poja surma ja teised tragöödiad
ja selle abil elame üle
ka praegused katsumused.
Selles pole mingit kahtlust,
ma olen selles veendunud.
Kui häbiväärne, et võimud ründavad
meie eakaid vendi ja õdesid.
Aga samas, kas pole hämmastav,
et hoolimata kõigist neist raskustest
pole meie kallid eakad kartma löönud?
Vastupidi, nende sõnul on tagakiusamine
nende usku hoopis tugevdanud.
Meie kallid vennad ja õed Venemaal,
te olete nii tublid!
Te olete heaks eeskujuks meile kõigile.
Me armastame teid väga.
Kas see kõik mitte ei kinnita meile,
kui tõesed on Pauluse
sõnad Roomlastele 8:37?
Seda on selgelt näha kõigi teie elust,
kes tulete toime pandeemia,
loodusõnnetuste ja tagakiusamisega.
Milles me oleme tänu sellele veendunud?
Vaatame, mida Paulus
ütles järgmistes salmides.
Vennad ja õed, me oleme veendunud,
et te kõik suudate saavutada täieliku võidu,
ükskõik mis raskused
meid ka ei tabaks.
Miks? Sest mitte miski ei suuda
meid lahutada Jehoova armastusest.
Vennad-õed, te olete
meile kõik väga kallid.
See oli JW Broadcasting
Jehoova tunnistajate peakorterist.


-