JW subtitle extractor

Tere, armsad vennad ja õed,
te vaatate järjekordset erisaadet.
Kõigepealt räägime teile
lühidalt mõnest uudisest.
Ja seejärel vaatame ühte
väga julgustavat intervjuud.
See on tõesti uskutugevdav lugu.
Kõigepealt siis mõned uudised.
Aprilli lõpus külastas
vend Mark Sanderson Poolat.
Varssavi kokkutulekusaalis toimus
erikoosolek, et julgustada vendi ja õdesid,
keda on mõjutanud käimasolev sõda Ukrainas.
Seda koosolekut kuulas üle 250 000 venna ja õe
Poolas, Ukrainas ja Donbassi piirkonnas.
Üks ringkonnaülevaataja
Donbassi piirkonnast kirjutas:
„See oli suurepärane koosolek, täpselt see,
mida me vajasime, toit õigel ajal.
Me tundsime, kui väga Jehoova meid armastab
ja meile tulid rõõmust lausa pisarad silma.”
Pärast seda erikoosolekut sõitis vend Sanderson
koos kolme harubürookomitee liikmega
Poolas ringi rohkem kui 2500 kilomeetrit,
et kohtuda põgenikega ja tublide vabatahtlikega
kokkutuleku- ja kuningriigisaalides
ja piiriületuspunktides.
See reis kinnitas paljudele,
kui väga Jehoova neid armastab.
Me tahame teid kõiki tänada teie palvete
ja heldekäeliste annetuste eest,
mis teevad vendade ja õdede
abistamise võimalikuks.
4. mail vabastati vanglast
71-aastane Valentina Baranovskaja.
Ta pidi vangis olema rohkem kui aasta.
Nagu näha, võtsid vennad ja õed
ta väga soojalt vastu.
Me rõõmustame koos sinuga,
armas õde Valentina.
Aga me ei ole unustanud, et sinu poeg Roman
on senimaani oma usu pärast vangis.
Me palvetame teie mõlema eest.
24. mail vabastati vanglast ka
meie vend Dennis Christensen.
Ta oli erinevates
kinnipidamisasutustes kokku 5 aastat.
Pärast vabanemist saadeti ta kohe riigist välja.
Tema ja tema naine Irina jõudsid turvaliselt Taani,
nagu me võime näha järgmisest videost.
Täna on minu jaoks üks väga ilus päev.
Ma olen rõõmus, sest ma sain
lõpuks vangist vabaks.
Ma olen taas kodus Kopenhaagenis Taanis
ja see on nii tore, et ma saan jälle kokku
oma vanade sõprade ja pereliikmetega.
Ja muidugi, ma olen eriti õnnelik selle üle,
et ma saan jälle olla koos
oma armsa naise Irinaga.
Ma olen väga tänulik kõigile
vendadele-õdedele kogu selle abi eest,
mis nad selle viie aasta jooksul
mulle on osutanud.
Kõik need mõtted, kõik need kirjad,
kõik need palved, kõik joonistused
ja muud kingitused,
mida lapsed mulle on teinud –
kõik see andis mulle väga palju jõudu.
Ja tänu sellele ma ei tundnud kunagi,
et ma olen üksi.
Ja Jehoova käsi ei olnud kunagi lühike,
et mind aidata, toetada ja päästa.
Paljud on öelnud: „Oo, Dennis,
see vangistus oli kindlasti väga raske.
Kas nad suutsid sind murda?”
Muidugi mitte, ei iial.
Ja teate mis, nüüd ma olen
kindlam kui kunagi varem,
et ma tahan jääda Jehoovale ustavaks.
Ma tahan veelgi innukamalt
kuulutada head sõnumit.
Veelgi rohkem aidata oma vendi ja õdesid.
Ma tahan kõigil aidata
saavutada oma eesmärk.
Meie eesmärk on jõuda paradiisi, elada
seal igavesti, teenida ja ülistada Jehoovat.
Nii et, ei, ma ei ole murtud,
ma ei ole alla andnud.
Ma olen siin, ma võitlen edasi.
Meil on teie üle nii hea meel, Dennis ja Irina,
teie usk ja laitmatus on meile
kõigile heaks eeskujuks.
Nii tore, et te olete jälle koos.
Kuigi meil on väga hea meel viimaste
uudiste üle, on meil sellegipoolest meeles,
et üle kogu maailma on siiani oma usu
pärast vangis üle 150 meie venna ja õe.
Näiteks Venemaal kannavad
neli venda 8-aastast vanglakaristust
ja üks õde 6-aastast vanglakaristust.
Heebrealastele 13:3 ütleb.
Mida tähendab mõelda neile, kes on vangis?
Kui me elame neile lähedal, siis võib-olla
saame mingil praktilisel moel neid aidata,
aga me kõik saame nende ja nende
pereliikmete eest palvetada iga päev.
Me saame ka mõtiskleda nende hea eeskuju üle.
Kui me näeme, kuidas vennad ja õed
peavad vastu selle ebaõiglase kohtlemise all
ja on ikka rõõmsad, siis see aitab
ka meil oma raskustega silmitsi seista
ja ka tulevastele katsumustele vapralt
vastu minna ja ikka rõõmsaks jääda.
Need vennad ja õed on meile
tõesti suurepärased usueeskujud.
Järgmises videos räägivad
kaks venda Venemaalt,
kuidas nemad pidasid ustavalt ja rõõmuga
vastu nelja aasta pikkuses vangistuses.
Minu vastu esitati
kriminaalsüüdistus 22. juulil 2018.
Oli pühapäev ja koosolek käis.
Pärast läbiotsimist öeldi mulle,
et mul tuleb nendega kaasa minna.
Kuulsin, kuidas keegi
lakkamata vajutab uksekella.
Avasin ukse ja seal oli FSB.
Mõne sekundi pärast kuulsin klaasi klirinat.
Nad lõid rõdu akna puruks
ja seejärel murdsid maha ka rõdu ukse.
Ja sel hetkel, kui mu naine oli minemas
neile ütlema, et rõduuks on lahti,
et ei ole vaja seda lahti murda,
tabasid killud teda pähe
ja üks kild lõikas talle kätte, veeni.
Siis tulid mehed minu juurde,
näitasid mulle läbiotsimisorderit.
Mina ütlesin: „Mis order? Kutsuge kiirabi!”
Nad tahtsid mu naise haiglasse viia,
aga tema otsustas minu juurde jääda.
Läbiotsimine kestis 5 tundi.
Mind võeti vahi alla.
Kaks päeva hiljem toimus kohtuprotsess,
kus otsustati, et mind tuleb
saata eeluurimisvanglasse.
Üks kõige hullemaid asju kogu selle
aja jooksul oli hirmutuskamber.
Kui ma sinna läksin, või õigemini,
kui vangivalvurid mind sinna lükkasid,
siis esimene asi, mida ma kuulsin, oli: „Põlvili!”
Mina aga ütlesin, et mina
põlvitan ainult Jumala ees.
Siis nad hakkasid karjuma, mind mõnitama
ja mõnda aega ma ei saanud isegi aru,
mida nad minult küsivad, mida nad minult tahavad.
See sai selgeks alles paari tunni pärast,
kui nad ütlesid mulle otse,
et nad tahavad infot kahe venna kohta,
kes on kinni peetud naaberlinnas.
Nad panid minu ette valmis piinamisriistad
ja ütlesid, et ma ei pea eales sellele vastu,
nii et mul oleks targem nendega koostööd teha.
Ma ei öelnud sõnakestki nende vendade kohta,
sest ma sain aru, et see teeks
nende olukorra veel hullemaks.
Kui mind eeluurimisvanglasse pandi,
oli mul väga raske.
Terve päev hommikust õhtuni
üürgas kongides raadio.
See mängis hirmus kõvasti ja inimesed rääkisid.
Paari kuu pärast pandi mind
üksikkongi ja ma olin väga mures,
et kui ma pean ülejäänud aja siin istuma,
kellele ma siis kuulutan?
Sel õhtul ma palvetasin väga tungivalt.
Läks mööda mõni päev
ja minu kõrvalkongi toodi üks vang.
See mees oli vangis olnud juba 13 aastat
ja viimase aasta jooksul
oli ta hakanud sügavamalt vaimsete
asjade üle mõtlema, isegi piiblit lugema.
Me rääkisime temaga vaimsetel teemadel
väga tihti, iga päev mitu tundi.
Ma laulsin talle kuningriigilaule
ja lugesin piiblitekste,
mida vennad ja õed
olid mulle kirja teel saatnud.
Üks nendest, kes seal hirmutamiskambris
mind rääkima üritas panna,
oli füüsiliselt väga tugev,
selline korralik jõujõmm.
Mulle tuli järsku pähe mõte, et 80 protsenti
sellest mehest on tegelikult kõigest vesi
ja ma arvan, et mul tuli
sel hetkel isegi naeratus suule.
Aga see mõte, mis kindlasti tuli Jumalalt,
muutis seda, kuidas ma neid inimesi nüüd nägin.
Minu kõrval oli veel üks üksikkong
ja väga sageli oli see tühi.
Ja ma hakkasin peaaegu
iga päev Jehoova poole palvetama,
et mu hea sõber ja vend Vadim
toodaks sinna kambrisse.
Kui Vadim sai teada, et ma esitan
Jehoovale selliseid palveid, ütles ta:
„Sergei, ära ole naiivne, me oleme
sinuga vangla mõistes kaasosalised
ja meid ei pandaks iialgi
kõrvuti kongidesse istuma.”
Mina ütlesin: „Elame, näeme.”
Õhtul tuli üks vangivalvur minu juurde
ja ütles: „Levtšuk, paki asjad kokku!”
Mind viidi ühte teise plokki, pandi kongi istuma
ja siis ma kuulsin seina tagant Sergei häält:
„Vadim, kas see oled sina?”
Ja mina ütlesin, et olen küll, ja tema ütles: „Oh,
suurepärane, ma palusingi Jehoovat sinu pärast.”
Ja kui ma kuulsin, et ta oli palunud,
et mind toodaks tema kõrvalkongi,
siis ma olin päris pahane, sest see ajas
sassi korduskülastuse plaanid, mis mul olid.
Hiljem sain aru, miks Jehoova
oli asjad nii korraldanud.
Me tõesti vajasime teineteise tuge.
Olime koos kaks nädalat, lugesime
ja arutasime iga päev mõnd piibliteksti
ja jagasime mõtteid kirjadest.
Mingi aeg olin mitu päeva suures masenduses.
See oli millalgi siis, kui olin üksikkongis.
Just siis toodi mulle üks pakk kirju.
Tavaliselt jagasin need kohe kaheks:
need, mida loen kohe, ja need, mida loen hiljem.
Aga oli üks kiri, mida ma
ei tahtnud üldse lugeda.
Panin selle teistest eraldi.
Aga siis miski minu sees ütles,
ei, sa pead seda kirja lugema.
Ja see kiri oli vastus minu palvele.
Selles kirjas räägiti ühest Saatana
võimsaimast relvast, masendusest,
ja sellest, kuidas selle vastu võidelda.
Hakkasin seal toodud nõuannete
järgi kohe tegutsema.
Ja see aitas mul masendusest välja tulla
ja saada lahti negatiivsetest mõtetest.
Ja mul oli kõikjal väga häid vestlusi
minu kõrvalkongis olevate vangidega,
saime rääkida läbi seina.
Aga ma mõtlesin kogu aeg, et miks mind
küll pidevalt solgutatakse ühest kongist teise,
miks ma ei võiks lihtsalt ühes kongis istuda.
Kuid just siis sain ühelt õelt kirja.
Ja seal oli lause: „Kui sind
viiakse ühest kongist teise,
siis mõtle sellest kui territooriumi vahetusest,
eelmine territoorium sai läbi töötatud.”
Ja see pani minu peas asjad kuidagi paika,
see oligi vastus.
Me saime kirju vendadelt-õdedelt
igast maailma nurgast.
Nad saatsid joonistusi, pilte, fotosid.
Näiteks sain ma sellise pildi.
Siin oleme mina ja mu naine Nataša
Jehoova käte vahel.
Kogu vaimne toit tuli kirjade kaudu.
Isegi kolmepäevase kokkutuleku
märkmed saadeti meile kirja teel.
Kirju oli tõesti väga palju ja neid lugedes
oli tunne, nagu ma polekski vanglas.
Ma olin koos oma sõpradega.
Kirjade lugemise hetkel olin
ma nendel justkui külas.
Ja kui vangistus kestis kolm ja pool aastat,
siis ma arvan, et pool sellest
ajast ma nagu ei istunudki kinni.
Kogu selle aja jooksul, mis ma vangis olin,
palusin ma igal hommikul
Jehoova käest rahu, et mu meeles
ja südames oleks rahu.
Ja tunda sellises olukorras niivõrd
sügavat rahu on lihtsalt uskumatu.
Selline rahu ei ole ju tegelikult ootuspärane,
kui mõtled, millises keskkonnas sa oled,
millised inimesed on su ümber
või milline su tervis on.
Selline on Jumala rahu.
Samuti tundsin Jehoova ja vendade-õdede
toetust kohtuistungite ajal.
Iga kord tuli kohtusse kohale
suur hulk vendi-õdesid.
Esimestel kordadel, kui vennad-õed
meid kohtusse toetama tulid,
pani FSB nende kõigi nimed kirja
ja käskis neil ülekuulamisele tulla.
Ja siis, kui me tulime järgmisele istungile,
nägime neidsamu vendi-õdesid.
See oli tõesti julgustav.
Me nägime, et nad ei karda.
Nad tahtsid meid siiralt toetada
ja nad tegid seda lõpuni välja.
Ühes kirjas sain mälestusõhtukõne konspekti
ja ma tahtsin nii väga seda kõnet pidada.
Ja vaid paar päeva hiljem,
kui olin väljas jalutamas,
hakkasin rääkima ühe vangiga,
kes oli piiblist huvitatud.
Päev enne mälestusõhtut me
rääkisime uuesti ja ma ütlesin talle:
„Kas teadsid, et homme
on üks väga oluline tähtpäev?”
Selgitasin talle, mis tähtpäev see on,
mis seal täpselt toimub.
Ja ütlesin talle ka, et seal peetakse kõne.
Ta küsis: „Sergei, kas sul on see kõne?”
Ütlesin, et on küll.
Ja siis me leppisime omavahel kokku, et homme,
mälestusõhtupäeval, ma pean selle kõne.
See päev jõudiski kätte.
Kell oli juba 10 õhtul, aga see mees
tegeles mingite oma asjadega.
Tegin Jehoovale palve: „Mida ma teen?”
Ja siis poole üheteistkümne paiku
see mees hõikab:
„Sergei, hakka pihta,
me oleme valmis kuulama!”
Ja nii ma alustasingi oma kõnega.
Aga juba mõne minuti pärast
kuulen koridoris samme.
See on vangivalvur, ta tuleb minu kongi juurde
ja vaatab sisse läbi ukse küljes oleva vaateava.
Mina küsin: „Kas juhtus midagi?”
Tema ütles: „Ah, ei, kõik on hästi,
loe edasi, loe edasi.”
Mina ütlesin: „Oo, Jehoova, aitäh sulle!”
Ja siis ma jätkasin oma kõnet.
Ma teadsin, et meid võidakse eraldada
ja panna vangla eri osadesse.
Ja sel juhul ei saaks me olla üksteisele toeks,
pidada koos koosolekuid.
Ja see oli minu jaoks väga tähtis.
Ta selgitas meie olukorda,
et tal tuleb hoolitseda minu kui puudega
inimese eest ja talle tuldigi vastu.
Sellest oli mulle tohutult suur abi nii
vaimses mõttes, emotsionaalselt kui füüsiliselt.
Pidasime koos koosolekuid.
Iga nädal täpselt samal ajal olid meil koosolekud.
Mõnikord ühinesid meiega ka teised vangid.
Me palvetasime Vadimiga alati kõigi nähes.
Nii söögisaalis, enne ja pärast koosolekut,
enne magamaminekut, alati kuuldavalt.
See oli heaks tunnistuseks,
sest see ei jäänud teistele märkamata.
Ja meid austati kui usklikke inimesi.
Ma teadsin, et seda aega, mil ma vangis olen,
tuleb hästi ära kasutada.
Ja ma palvetasin.
Mul oli väga konkreetne palve Jehoovale.
Ma ütlesin: „Jehoova, sina oled pottsepp,
mina savi, palun vormi mind!”
Niisiis, ma nägin kõiki neid olukordi,
mis kolme ja poole aasta jooksul ette tulid,
nii häid kui halbu, kui võimalusi
lasta Jehooval end vormida.
Kõigi nende raskuste ajal ma nägin ja tundsin,
kuidas mu suhe Jehoovaga tugevneb.
Ja ma hakkasin teda üha rohkem usaldama.
Ja seda paljuski tänu sellele, et mul oli rohkelt
aega palvetamiseks ja väga sageli ma nägin,
kuidas Jehoova vastas
minu konkreetsetele palvetele.
See lähendas mind temaga veelgi.
Kogu selle aja jooksul leidsin jõudu mõttest,
mis on kirjas tekstis Jeremija 48:10.
„Neetud on see, kes täidab Jehoova
antud ülesannet hooletult.”
Ma sain aru, et minu ülesanne ja vastutus
on anda selles keerulises olukorras
Jehoova nimest tunnistust,
seda nii oma käitumisega kui tegudega.
Minule oli abiks piiblikoht Jesaja 57:15.
Seal on mõte, et Jehoova
elab nende juures, kes on rõhutud
ja kel on emotsionaalselt raske olla.
Sellistel rasketel hetkedel ma kujutasin ette,
kuidas Jehoova istub minu kõrval
ja võtab minult ümbert kinni ja ütleb:
„Ära muretse, kõik läheb hästi, ma olen sinuga!”
Võin julgelt öelda, ükskõik, mis raskused
mulle ka osaks ei saanud,
siis Jehoova muutis need alati õnnistusteks.
See oli väga liigutav video.
Kas sa märkasid, mis aitas neil vendadel
selles ebaõiglases olukorras rõõmsaks jääda?
Nad ütlesid, et nende jaoks
oli väga oluline igapäevane
piiblilugemine, palvetamine ja koosolekud.
Ja vanglamüürid ei takistanud neid ja nad
kasutasid igat võimalust teistele kuulutada.
Nad tundsid omal nahal, kui väga Jehoova
neid armastas ja nende eest hoolitses.
Meie saame teha samu asju, et oma
usku kasvatada ja rõõmsaks jääda.
Rõõmust rääkides, kas pole tore,
et saame nüüd jälle koosolekuid
kuningriigisaalides pidada?
Alati polegi nii lihtne kohale minna, aga see,
et saame oma vendade-õdedega kokku,
kuuleme neid naermas, laulame ja palvetame
koos nendega, see on väärt igasugust vaeva.
See on jällegi üks suur kingitus Jehoovalt,
mis aitab meil rõõmuga vastu pidada.
Ükskõik, mis raskustega sa ka ei maadleks,
ära kunagi kaota rõõmu Jehoova teenimisest.
Nehemja 8:10 ütleb.
Vennad ja õed, te olete tõesti väga tublid,
et hoolimata muredest ja raskustest
olete te ikka rõõmsad.
Me armastame teid kõiki väga.
Selline oli JW Broadcastingu erisaade
Jehoova tunnistajate peakorterist.

Juhtiva kogu 2022. aasta erisaade 4