JW subtitle extractor

2020. aasta üldkokkutulek „Olge alati rõõmsad”. Pühapäeva ennelõuna (1. osa)

Video Other languages Share text Share link Show times

Tere, kallid vennad ja õed!
Kohe algab meie
järgmine muusikavideo.
Kui sa seda vaatad,
siis pane tähele seda,
et kui me jääme ustavaks praegu,
saame tunda suurt rõõmu tulevikus.
Kui sul on mobiiltelefon
või mõni muu elektroonikaseade,
siis palun pane see režiimile,
mis ei sega teisi.
Aga nüüd vaatame muusikavideot.
Tere tulemast vaatama meie kokkutuleku
„Olge alati rõõmsad” järgmist osa!
Kavalehel vastab see pühapäeva
ennelõunasele programmile.
Tänase päeva teematekst on
Laul 37:4, mis ütleb:
„Olgu Jehoova su ülim rõõm
ja ta täidab su südamesoovid.”
Palume nüüd kõigil püsti tõusta
ja laulame laulu 22.
Selle pealkiri on
„Kuningriik on väes”.
Pärast laulu võite panna video pausile
ja teha kohapeal palve.
Aga nüüd laulame laulu 22.
Võite istuda.
Kas on võimalik olla rõõmus
isegi suurte katsumuste korral?
Piibel näitab, et on küll.
Järgmine 7-osaline kõnesari selgitab,
kuidas Jehoova meid aitab.
Iga kõnepidaja juhatab sisse
järgmise kõne.
Kõigepealt kuulame,
kui vend Kenneth Flodin,
kes on õppekomitee abiline,
esitab esimese kõne pealkirjaga
„Me oleme rõõmsad
hoolimata ... raskustest”.
Kas sa märkasid,
selle kõnesarja pealkirjas
kasutatakse sõna „hoolimata”?
Sõnaraamatu järgi tähendab see
„millestki olenematult”,
„millelegi vaatamata”.
Seega, me võime olla rõõmsad
olenemata olukorrast
ja vaatamata sellele,
kui meil on väga raske.
Võib-olla sa mõtled:
„Kuidas see võimalik on?”
Näiteks, kui mina mõtlen rõõmule,
tuleb mulle silme ette kohe
mingi kingitus, mitte mõni raskus.
Ja just sellest me räägimegi.
Me võime olla katsumustest
hoolimata rõõmsad,
sest Jehoova teeb meile kingitusi.
Me keskendume selles
kõnesarjas kolmele neist:
meie suhted Jehoovaga,
meie vennad-õed
ja meie imeline tulevikulootus.
Ava palun Roomlastele 5:3–5.
Ja kui me siit neid salme loeme,
siis proovi üles leida
meie esimene kingitus –
lähedased suhted Jehoovaga.
Roomlastele 5:3–5 ütleb:
„Vaid rõõmustagem ka
raskuste üle, mida kohtame,
kuna me teame, et raskused
teevad vastupidavaks,
vastupidavus toob Jumala soosingu.”
Vastupidavus toob soosingu,
Jehoova soosingu.
„Jumala soosing annab lootuse
ja lootuses ei pea pettuma.”
Miks ei pea? Sest meil on
lähedased suhted Jehoovaga.
„Sest Jumala armastus on
välja valatud meie südamesse
püha vaimu kaudu,
mis meile on antud.”
Jah, kui me peame katsumustes vastu,
siis meil on Jehoova soosing
ja see aitab meil olla rõõmsad.
Avame nüüd Roomlastele 8. peatüki.
Nagu me teame,
Paulusel oli üks raskus teise järel,
aga ta oli veendunud,
et mitte ükski katsumus
ei vii teda Jehoovast eemale,
ei suuda teda lahutada
Jumala armastusest.
Vaatame teksti
Roomlastele 8:38, 39:
„Ma olen veendunud,
et ei surm ega elu,
ei inglid ega valitsused,
ei käesolev ega tulev,
ei väed, ei kõrgus ega sügavus
ega mistahes muu loodu
suuda meid lahutada
Jumala armastusest,
mis avaldub meie isanda
Kristuse Jeesuse kaudu.”
Seega, meid aitavad raskel ajal
lähedased suhted Jehoovaga.
Aga vaatame nüüd,
mis oli see teine kingitus Jehoovalt.
1. Peetruse 5:9.
Saatan tahab meid murda.
Aga vaata, mida siin salmis 9
õhutatakse meid tegema.
Siin öeldakse: „Seiske talle vastu,
olles kindlad usus.”
Ja mis meid aitab?
Siin ütleb edasi:
„Teades, et samal moel
kannatavad kõik teie vennad
terves maailmas.”
Igal pool.
Me oleme tõesti tundnud
oma vendade-õdede hoolt
ja seda, et me oleme üks pere.
Eriti neil viimastel kuudel, kas pole?
Tekstist Roomlastele 12:12
tuleb välja meie kolmas
kingitus Jehoovalt, mis meid aitab.
Roomlastele 12:12
ütleb väga otse ja selgelt:
„Olge rõõmsad oma lootuse üle.”
Ja lisatakse:
„Pidage raskustes vastu.
Olge püsivad palves.”
Seega, meie lähedased
suhted Jehoovaga,
meie vennad-õed ja meie lootus
aitavad meid meie raskel ajal.
Ja see oleneb palju olukorrast,
milline kingitus meid parasjagu aitab.
Näiteks, kui keegi on vangis,
ei ole tal ehk kuidagi võimalik
vendadele-õdedele toetuda.
Mis kingitus teda aitab?
Talle toovad rõõmu
lähedased suhted Jehoovaga.
Võib-olla sulle tuleb meelde
video vend Harold Kingist.
Ta oli ühes Hiina vanglas
4,5 aastat üksikvangistuses.
Aga kas ta oli täiesti üksi?
Tema vangistajad arvasid seda,
aga tegelikult oli tal parim kongikaaslane,
keda eales võiks tahta.
Temaga tehtud intervjuus ütles ta:
„Mul olid Jehoovaga head suhted.
Armastasin teda väga.
Ta oli reaalne, mitte välja mõeldud.”
Vend King suutis jääda rõõmsaks
ka nii raskel ajal,
sest tal olid lähedased suhted
oma Jumalaga.
Teine näide.
Vend või õde,
kes on masenduses,
võib tunda, et ta ei suuda olla
Jehoovaga lähedane.
Teda võib aidata
teine Jehoova kingitus.
Talle võib olla toeks
mõni kaaskristlane.
Seda võib võrrelda sellega,
kui kellelgi on raskusi hingamisega.
Ta on küll elus,
aga olukord on väga tõsine.
Aga siis tulevad arstid
ja aitavad teda,
nii et ta saab jälle
normaalselt hingata
ja oht on möödas.
Samamoodi saavad
vennad ja õed meil abiks olla,
kui meil on masendus
või mõni muu tõsine raskus.
Kuidas aitab lootus meil
raskel ajal ikka rõõmus olla?
Näiteks mõnel meist on
kristlikud vanemad,
kes on jäänud eakaks
ja vajavad nüüd rohkem abi.
See võib olla ka meile paras katsumus.
Seda võiks võrrelda sellega,
et meie lähedasega
on juhtunud õnnetus.
Seetõttu on ta nüüd haiglavoodis
ja üsna abitus seisundis.
Aga siis tuleb arst ja ütleb,
et temaga saab kõik korda.
Need sõnad annavad meile lootust.
Sama lugu on
meie eakate vanematega.
Neil on tulevikulootus.
Jehoova justkui ütleb meile:
„Nad saavad kõigist oma
vanaduse vaevadest varsti lahti.”
Jah, lootus aitab meil rõõmus olla.
Ükskõik, milline olukord
või raskus meil ka poleks,
need Jehoova antud kingitused
aitavad meil ikka rõõmuga edasi minna.
Võtame lahti Roomlastele 8. peatüki.
Vaatame siit, 8. peatükist
salmid 35 ja 37.
Selles kõnesarjas arutame
kõiki seitset katsumust,
millest Paulus siin salmis 35 räägib.
Vaata neid koos minuga.
Roomlastele 8:35:
„Kes suudaks lahutada meid
Kristuse armastusest?
Kas raskused, kannatused,
tagakiusamine, nälg,
alastiolek, oht või mõõk?”
Seitse katsumust.
Vaatame edasi salmi 37, kus ütleb:
„Vastupidi, kõiges selles me saavutame
täieliku võidu tema kaudu,
kes meid on armastanud.”
Igas selle kõnesarja kõnes
näeme videot
mõnest vennast või õest,
kes on seisnud silmitsi mõnega
neist seitsmest katsumusest.
Ja me saame mõelda,
milline neist kolmest kingitusest
aitas neil katsumuses rõõmsaks jääda.
Esimene katsumus,
mida Paulus mainis, olid raskused.
Raskus on muret või vaeva valmistav
olukord, mida on raske taluda,
näiteks mõni vaevarikas haigus.
Võtame lahti 2. kirja korintlastele.
Peatükk 12 ja salmid 7 ja 8.
Paulus ütleb siin,
et teda vaevas raskus,
mis oli nagu
ihu sisse pandud oga.
2. Korintlastele 12:7, 8 ütleb:
„Et ma ei läheks üleliia uhkeks,
on mulle ihu sisse pandud oga,
otsekui Saatana ingel, mind [peksma],
et ma üleliia uhkeks ei läheks.
Kolm korda olen ma Isandat anunud,
et ta selle oga minut ära võtaks.”
„Ihu sisse pandud oga” –
see viitab füüsilisele haigusele.
Ja see muudkui peksis ja vaevas teda.
Ehk see ei andnud järgi.
See ei olnud lihtsalt
mõni gripp või külmetus,
mis nädala või paariga üle läheb.
See oli krooniline haigus,
millega tal tuli võidelda.
Pühakirja põhjal on järeldatud,
et Paulusel võis olla
väga kehv silmanägemine.
See põhjustas Paulusele
kindlasti palju vaeva.
Ta palus Jehoovalt kolm korda,
et see oga talt ära võetaks.
Ja pea meeles,
et prille tol ajal veel ei olnud
ja ei tehtud ka silmaoperatsioone.
Seega, see häda oli
tema alatine kaaslane.
Ja mõtle, mida Paulus oli teinud.
Püha vaimu abiga oli ta
terveks teinud väga palju inimesi.
Ta oleks võinud mõelda:
„Kus see püha vaim nüüd on,
kui mul seda vaja on?
Miks see mind terveks ei tee?”
Mis aitas Paulusel sellest raskusest
hoolimata rõõmus olla?
Tema lähedased suhted Jehoovaga.
Vaatame 2. Korintlastele 12:9.
Siin annab Jehoova
Paulusele selgelt mõista,
et ta ei tee teda imeväel terveks.
Salm 9:
„Aga ta ütles mulle:
„Sulle piisab minu armust,
sest sinu nõrkuse kaudu
avaldub minu vägi täiel määral.””
Ta ütles: „Ei mingit imet.
Aga ma annan sulle jõudu,
et sa peaksid selles raskuses vastu.”
Salmi lõpuosast on näha,
et Paulusel olid lähedased
suhted Jehoovaga.
Ta ütleb siin:
„Seepärast kiitlen ma
meelsasti oma nõrkustega,
et Kristuse vägi
varjaks mind telgina.”
Ta oli rõõmus,
sest Jehoova andis talle jõudu.
Vaata salmi 10.
Vaata, millest Paulus
siin rõõmu tundis:
„Niisiis tunnen ma rõõmu nõrkustest,
solvangutest, puuduses olemisest,
tagakiusamisest
ja raskustest Kristuse pärast.
Sest siis, kui olen nõrk,
olen tõeliselt tugev.”
Vaatame nüüd videost,
milline raskus on ühel abielupaaril.
Pane tähele, mis on aidanud
neil jääda rõõmsaks
hoolimata sellest,
et mehel on tõsine haigus.
Viimased 45 aastat olen olnud
täisajalises teenistuses.
Kõigepealt pioneerina,
siis reisiva ülevaatajana
ja nüüd Peetelis.
Mul oli väga hea tervis,
polnud kunagi mingeid probleeme.
Aga üks päev hakkas
mul tohutult pea valutama.
Ja see mõjutas isegi mu nägemist.
Me läksime Peeteli arsti juurde
ja tema saatis meid
eriarsti vastuvõtule.
Seal saime teada,
et see on väga agressiivne
ajukasvaja – glioblastoom.
Juba järgmisel neljapäeval
tehti talle operatsioon.
Pärast seda sai ta samaaegselt
nii kiiritus- kui ka keemiaravi.
Ja aasta pärast tehti talle
uus operatsioon.
Praegu saab ta juba
neljandat tüüpi keemiaravi.
Minu jaoks oli kõige raskem
tema haiguse juures see,
et ta hakkas järjest rohkem
sõltuma nii minust kui ka teistest.
Ma ei tahtnud, et see haigus
oleks kogu meie elu.
Vennad-õed olid meile suureks toeks.
Kui üks vend sai teada,
et ma lähen operatsioonile,
luges ta mulle ühe piibliteksti
ja me palvetasime koos.
See oli just see, mida ma vajasin.
Ma ei unusta seda kunagi.
Sara on olnud mulle nii suureks toeks.
Ja me valmistume koos koosolekuteks.
Me käime ka koos kuulutamas.
Mulle meeldib, et ma saan
inimestega rääkida ja neid julgustada.
Ma olen Peeteli teenistusosakonnas.
Üks-kaks venda tulevad
aeg-ajalt minu töötuppa
ja me arutame neid teemasid,
mis meil parasjagu käsil on.
See toob mulle palju rõõmu.
Mul on nii hea meel,
et ma saan ikka anda oma osa,
kuigi see pole teab mis suur.
Minu jaoks on olukorra
teinud lihtsamaks see,
et Scott on kogu
selle aja olnud alandlik.
Ma olen Jehoova tõotustes kindel.
Ma teenin teda nüüd ja igavesti,
ükskõik mis ka ei juhtuks.
Loomulikult olid Scott ja Sara
väga lähedased Jehoovaga.
Ja Sara toetas tublisti oma meest.
Aga kas mäletad,
millisest kingitusest veel oli neile abi?
Scott ütles, et vennad-õed
olid talle suureks toeks.
Ta mäletab, kuidas üks vend tuli
ja luges talle kirjakoha
ja palvetas koos temaga.
Ja praegu aitavad nooremad
vennad teda Peeteli töös.
Ta ise ütles,
et see toob talle palju rõõmu –
rõõmu hoolimata raskusest.
Kuidas on lood sinuga?
Millised Jehoova kingitused
aitavad sul vastu pidada,
ükskõik mis probleemi
või raskusega sa ka ei maadleks?
Kas need on sinu suhted Jehoovaga,
meie vennad-õed, lootus
või mõni muu Jumala kingitus?
Kui sul on mure ja raske, pea meeles:
Jehoova on nagu arst,
kes jälgib sinu monitori.
Ta näeb sind,
ta näeb su südamevalu.
Ta ütleb sulle: „Ära muretse,
kõik saab varsti korda.”
Seega, ükskõik,
kui raske meil ka poleks,
pidagem meeles sõnu tekstis
Roomlastele 8:37, 39:
„Kõiges selles me saavutame
täieliku võidu tema kaudu,
kes meid on armastanud.”
Ja salmis 39 ütleb,
mitte miski, mitte ükski raskus,
ei „suuda meid lahutada
Jumala armastusest,
mis avaldub meie Isanda
Kristuse Jeesuse kaudu”.
Ole siis rõõmus
hoolimata raskustest.
Aga nüüd saame kuulata,
kui vend Samuel Herd
juhtivast kogust
esitab selle kõnesarja
järgmise kõne:
„Me oleme rõõmsad
hoolimata ... kannatustest”.
Kas sa oled olnud suures mures?
Kui ei ole, siis poleks sa inimene.
Praeguses kurjas maailmas tabavad
mured ja kannatused kõiki inimesi.
Kahjuks on praegune elu selline.
Mõned ütlevad,
et mured põhjustavad neis meeletut
ärevust või äärmist kurbust.
Teised ütlevad, et nad tunnevad valu.
Aga mis võib põhjustada suurt muret?
On päris palju asju.
Üks rängemaid
on kahtlemata abikaasa surm.
Kindlasti on väga raske siis,
kui oled saanud vigastada
või sul on tõsine haigus
või kui sa oled kaotanud töö.
Võib-olla mõtled:
„Kuidas ma saan hoolitseda
oma pere eest?”
Ja muidugi mõjutab sind see,
kui sul pole enam võimalik
teha kuulutustööd nii palju,
kui sa tegelikult tahaksid.
Need on mõned asjad,
mis põhjustavad inimestele kannatusi,
aga loomulikult pole need ainsad.
Neid on veel.
Mida ütleksid sina?
Kuidas sa end tunned,
kui koged mingit laadi kannatusi?
Kas sa ütleksid, et oled kurb
või õnnetu või hoopis masenduses?
Mõni seda olukorda
just nii kirjeldabki.
Keegi võib öelda:
„Mul on praegu täielik madalseis.
Ma ei tea.
Ma ei taha praegu midagi teha.
Ma ei taha jalgagi
uksest välja tõsta.”
Teine võib mõelda,
et tahaks tõmmata teki üle pea
ja lihtsalt nutta.
Sellised need tunded võivad olla.
Aga kas on üldse
võimalik olla rõõmus,
kui sul on raske?
Me teame piiblist,
et see on küll võimalik.
Piibel on täis selliseid näiteid.
Aga vaatame siin kõnes
ainult paari neist.
Alustame Paulusest.
Tema oli rõõmus hoolimata sellest,
et ta pidi kannatama.
Ta suutis negatiivsetest
tunnetest üle olla.
Kui sul on piibel käepärast,
siis ava koos minuga
2. kiri korintlastele.
Loeme sealt 7. peatükist salmi 5.
2. Korintlastele 7:5.
Siin ütleb nii:
„Kui me Makedooniasse saabusime,
ei leidnud me kergendust,
vaid meid vaevati igal moel.”
Pane nüüd tähele:
„Väljaspool oli võitlusi,
seespool kartusi.”
„Väljaspool võitlusi,
seespool kartusi.”
Paulusel oli raske olukord,
aga sellest hoolimata
suutis ta ikkagi olla rõõmus.
Aga miks tal oli raske?
Paulus oli lootnud Troases
Tiitusega kokku saada,
aga Tiitusest polnud
midagi kuulda olnud.
Paulus muretses tema pärast.
Ta mõtles, kuidas tal läheb.
Kas temaga oli Korintoses
äkki midagi juhtunud?
Kas tal võis olla
õdede-vendadega probleeme?
Paulus oli teadmatuses.
Ta muretses oma sõbra pärast.
Ja tegelikult muretseks meist
igaüks oma sõbra pärast,
kui me ei saaks talt mingit vastust.
Tõenäoliselt Paulus muretses
Tiituse pärast nii väga,
et võiks öelda,
ta oli lausa masenduses.
Ta mõtles, millal ometi oma sõbrast
Tiitusest midagi kuuleb.
Aga tal ei tulnudki kaua oodata.
Tiitus tuli tema juurde
Makedooniasse.
Paulus sai uut jõudu.
Ja kui ta kuulis Tiituselt,
kui tublid Korintose
õed-vennad olid,
rõõmustas Paulus veelgi enam,
nagu ütleb 2. Korintlastele 7. peatükk
ja kui sa vaatad sealt salme 6 ja 7.
Paulust toetas tema usukaaslane.
Ja ka meie saame otsida abi
enda vendadelt ja õdedelt.
Jehoova on andnud
meile suure usupere,
kes on meile alati julgustuseks.
Ükskõik mis raskusi sul ka poleks,
sa näed, et vennad on
sinu jaoks olemas,
ja see toob rõõmu.
Aga suur muretsemine
võib tekitada masendust.
Aeg-ajalt on meil
kõigil elus madalseise
ja seda võivad põhjustada
nii paljud erinevad asjad.
Mõtle veel näiteks ühele olukorrale –
sellele, kui su abikaasa sureb.
Te olite nii palju aastaid koos olnud
ja nagu Jehoova Eedeni aias ütles,
oli teist kahest saanud üks
ja nii see tõesti oli.
Te tundsite, et sina ja sinu mees,
või sina ja sinu naine, olite üks.
Sa tunned, et sul on eluisu otsas.
Sa oled mustas masenduses,
augus, täitsa läbi
või lihtsalt öeldes õnnetu.
Aga nüüd tuletame meelde,
mis olid need kolm asja,
mis aitavad meil olla rõõmsad
hoolimata katsumustest,
millega peame silmitsi seisma.
Mis need siis olid?
Esiteks, meie sõprus Jehoovaga.
Taavetil olid Jehoovaga
lähedased suhted.
Ava palun 1. Saamueli raamat
30. peatükk.
Vaatame siit neid esimesi salme.
Mis olukorda siin kirjeldatakse?
1. Saamueli 30.
Jälgi salmist 1 edasi.
Taaveti enda mehed
tahtsid teda tappa,
sest Amalekid olid
põletanud maha nende linna
ja võtnud vangi kõik
nende naised ja lapsed,
sealhulgas Taaveti kaks naist.
Taavet oli ahastuses,
nagu sa näed sellest jutustusest.
Aga nüüd, pane tähele
6. salmi lõpuosa:
„Taavet aga ammutas jõudu
oma Jumalalt Jehoovalt.”
Ta annab jõudu ka meile.
Kui me pöördume
oma Jumala Jehoova poole,
on ta meie jaoks olemas
ja lohutab meid.
Ta lohutab meid igas olukorras,
nagu on kirjas tema sõnas piiblis.
Seega, meie suhted
Jehoovaga on esimene punkt.
Ja nüüd tuleb teine:
see on meie armas usupere.
Meie vennad-õed
on ikka nii suur julgustus.
Võib-olla mäletad Laulu 133.
See algab selliste sõnadega:
„Vaata kui hea ja armas on see,
et vennad elavad ühtsuses.”
Ma usun, et me kõik
nõustume selle mõttega.
Aga me teame ka seda,
et Saatan on suur skeemitaja.
Ta tahab lahutada meid
meie vendadest
ja üks viis on näiteks vangistus.
Aga kui meid pannaksegi vangi,
saame ikka olla koos teistega.
Kuidas see võimalik on,
kui meie oleme trellide taga
ja nemad on kuskil kaugel?
Nii lihtne: meil on mälestused.
Otsi välja oma fotoalbum.
See, mis sul on siin,
mitte sõna-sõnaline,
vaid see, mis on sul mälus.
Ja mõtle headele mälestustele
Jehoova teenistuses,
need kõik on siin.
Ja need annavad sulle
jõudu ja rõõmu.
Kui keegi teie seast
on nii vana kui mina,
siis te teate, et meie, vanakesed,
teeme seda kogu aeg.
Me oleme liiga väsinud,
et midagi muud teha.
Sellepärast me mälestustest elamegi
ja see teeb meid rõõmsaks.
See oli teine mõte,
nüüd tuleb kolmas: lootus.
Meil on lootus teenida Jehoovat
õiglases maailmas igavesti.
Igavik ei saa kunagi läbi,
sellel pole lõppu.
See lihtsalt kestab
ja kestab ja kestab.
Vaata näiteks taevast seal üleval.
Sa ei näe selle algust ega lõppu.
See on lõputu,
alati olemas.
Ja kas pole tore,
et ka sinu elu võib olla lõputu?
Pane järgmisest videost tähele,
mis aitas ühel meie
vennal ja õel rõõmsaks jääda
hoolimata kannatustest.
Teadsime, et kui me abiellume,
siis me tahame saada lapsi.
Ja me olime nii rõõmsad,
kui saime teada, et ma olen rase.
Kui Becky ütles mulle, et ta on rase,
siis mu süda hüppas rõõmust.
Ma tundsin kohe, et olen isa.
Hakkasime tegema igasuguseid plaane.
Tundsin, kuidas mu süda
täitus armastusega.
Ühel päeval tundis
Becky ennast halvasti
ja me otsustasime ühe sõbra
soovitusel minna arsti juurde.
Seal tehti ultraheli ja arst ütles,
et ta ei kuulnud enam südamelööke.
See oli väga raske hetk.
Ma ei unusta seda kunagi.
Kõik need lootused, unistused,
ettevalmistused, kõik olid ...
purunenud.
Ja kogu see armastus,
mis enne südant täitis, seda ...
lihtsalt ei ole seal enam.
Seal on vaid täielik tühjus.
Ja sellest ei saa kuidagi lahti.
Me ei teadnud, mida teha.
Aga õhtul oli koosolek.
Me tahtsime sinna minna,
sest teadsime,
et seal on Jehoova püha vaim.
Saime aru, et omal jõul
me ei saa hakkama.
Vajasime Jehoova abi.
Kui koguduse sõbrad kuulsid,
et olime kaotanud lapse,
siis nii paljud tulid meie juurde
ja rääkisid, milliseid aegu
nemad on üle elanud,
ja see kinnitas meile,
et me pole üksi.
Jehoova on andnud
meile imelised sõbrad.
Sõbrad, kes on nagu pereliikmed.
Sõbrad, kes mõistavad,
kui meil on raske,
kes on meiega koos palvetanud,
kellega oleme koos jalutanud,
kes on meid kuulanud.
Ma näen, et Jehoova
tõesti armastab meid.
Selleks, et jälle rõõmu tunda,
on vaja pidevalt pingutada.
Leidsin isikliku uurimise kaudu
ühe piiblisalmi, mis mind väga aitas.
Laul 139 räägib,
et pole olemas olukorda,
kus Jehoova ei suudaks meid aidata.
Ta suudab meid kõige
mustemast august välja tõmmata.
Ja mina olin ikka
sügaval mustas augus.
Need mõtted aitasid mind tohutult.
Jehoova aitas mul tasapisi
elust jälle rõõmu tunda.
Jehoova aitab meid,
kui me kogeme kannatusi.
Ta ei jäta meid üksi,
kui meil on raske.
Näiteks, vaatame
2. kirjast korintlastele 4. peatükki.
Ehk siis 2. Korintlastele 4:8
ja vaatame siit ka allmärkust.
Siin ütleb nii:
„Meid rõhutakse igal viisil,
aga me pole nurka surutud;
me oleme nõutud,
aga mitte väljapääsuta.”
Allmärkus ütleb:
„Aga mitte meeleheitel.”
Jehoova ei lase meil meelt heita.
Kuidas Jehoova sul aitab rõõmus olla
hoolimata muredest ja pingetest,
mida sa võib-olla isegi praegu tunned?
Mõtle sellele.
Kas see on sõprus Jehoovaga,
meie usupere, lootus
või siis midagi muud?
Lisaks abile,
mida me saame Jehoovalt,
järgi veel selliseid soovitusi:
näiteks toitu tervislikult,
lisaks sellele,
maga ja puhka piisavalt
ja ole füüsiliselt aktiivne, liigu.
Tee endale kaks nimekirja.
Ühte kirjuta probleemid,
mida sa saad lahendada
ja teise probleemid,
mida sa hetkel
ise lahendada ei saa.
Katsu lahendada probleeme
esimesest nimekirjast,
aga muu jäta Jehoova hoolde.
Räägi asjast kogudusevanemaga
või mõne küpse sõbraga,
keda usaldad,
või hoopis oma vanematega.
Nad on valmis
meid aitama ja toetama.
Ja nad jagavad väga hea meelega
oma teadmisi ja kogemusi ka sinuga.
Mõne vaimse tervisehäire korral
võib olla vaja
otsida professionaalset abi.
Jeesus ütles ka sellise mõtte
tekstis Luuka 5:31.
Siin salmis ütleb nii:
„Arsti ei vaja mitte terved,
vaid haiged.”
Muidugi tuleb sul
otsus endal langetada,
aga selline mõte on piiblis kirjas.
Võib-olla on sul vaja pöörduda
professionaali poole,
kes oskab sind
sellistes küsimustes aidata.
Ole rõõmus selle üle,
et Jehooval on sinust hea meel.
Ta tõesti rõõmustab sinu üle.
Ära kahtle selles.
Me teame, et vaimsete
ja emotsionaalsete muredega
ei ole lihtne toime tulla.
Aga hoia meeles,
et Jehoova mõistab su olukorda
ja ta kindlasti aitab sul vastu pidada.
Kui sa pead vastu ja jääd ustavaks,
on Jehooval sellest hea meel.
Ja see on üks parimaid
põhjusi rõõmustamiseks.
Jehoova on alati olemas,
ta ei jäta sind maha.
Ta on igal sammul sinuga
ja pea meeles: ta ka õnnistab sind.
See teadmine teeb meid rõõmsaks.
Seega, olgem rõõmsad
hoolimata kannatustest.
Vend Gerrit Lösch
juhtivast kogust
esitab nüüd kõnesarja
järgmise kõne:
„Me oleme rõõmsad
hoolimata ... tagakiusamisest”.
Juba 1. sajandist alates
on kristlasi taga kiusatud.
Palun ava koos minuga
2. Korintlastele 11. peatükk.
Paulust kiusati taga ja sellest räägib
2. Korintlastele 11:23–25.
Siin ütleb nii:
„Kas nemad on Kristuse teenijad?
Ma räägin nagu arutu –
mina olen seda veelgi enam!
Ma olen rohkem vaeva näinud,
olen sagedamini vangis olnud,
mind on lugematuid kordi pekstud
ja ma olen tihti olnud surmasuus.
Juutidelt olen ma viiel korral
saanud 39 hoopi,
kolm korda on mind keppidega pekstud,
üks kord kividega visatud,
kolm korda olen
üle elanud laevahuku
ning hulpinud terve
öö ja päeva avamerel.”
Peagi pärast seda, kui Paulus oli
oma raskustest rääkinud,
kirjutas ta 12. peatükis salmis 10:
„Niisiis tunnen ma rõõmu
nõrkustest, solvangutest,
puuduses olemisest, tagakiusamisest
ja raskustest Kristuse pärast.
Sest siis, kui olen nõrk,
olen tõeliselt tugev.”
Loomulikult ei tundnud Paulus
rõõmu katsumustest endist.
Aga tal oli hea meel selle üle,
et ta sai tuua au Jehoova nimele.
Vaatame Filiplastele 1:14, 18.
See, kui meid taga kiusatakse,
annab võimaluse näha,
kuidas Jehoova oma rahvast kaitseb
ja oma nime ausse tõstab.
Nii saavad ka teised Jehoovast kuulda.
Loeme nüüd Pauluse sõnad,
mis on kirjas Filiplastele 1:14, 18:
„Enamik vendi
meie isanda teenistuses
on mu vangiahelate tõttu
kindlamaks saanud
ning on nüüd veel julgemad,
jah, kartmatud, rääkima Jumala sõna.”
Ja salm 18:
„Ja mis on tulemuseks?
Üksnes see, et Kristust
kuulutatakse igal viisil,
olgu tagamõttega või tõemeeli,
ja see teeb mulle rõõmu.
See rõõmustab mind edaspidigi.”
Tagakiusamise ajal meie suhted
Jehoovaga ei nõrgene,
vaid võivad hoopis tugevneda.
Paulus ütles veel kirjas
Roomlastele 5:3, 4:
„Rõõmustagem ka raskuste üle, ...
vastupidavus toob Jumala soosingu,
Jumala soosing annab lootuse
ja lootuses ei pea pettuma.”
Pole mingit kahtlust,
et lootus aitab tagakiusamise
ajal vastu pidada.
Piiblis on räägitud
mitmest erinevast lootusest.
Üks lootus, millest seal räägitakse,
on lootus saada pääste.
Veel on lootus
elada üle Harmagedoon.
Piibel räägib ka lootusest
elada igavesti maa peal
ja lootusest saada surematus taevas.
Aga millisest lootusest
rääkis Paulus Roomlastele 5:3, 4?
Ta rääkis taevasest lootusest.
Vaatame, mida näitab meile kontekst.
Roomlastele 5:2 teine pool ütleb:
„Rõõmustagem lootuse üle,
et Jumal tõstab meid ausse.”
Kõigil 1. sajandi kristlastel
oli taevase elu lootus.
Nad ei lootnud,
et nende probleemid lahenevad
või et maailma olukord paraneb
või et nad saavad
kõigist haigustest terveks.
Nad hoopis ootasid taevast elu.
Koloslastele 1:3 on kirjas mõte,
et „me täname alati Jumalat, ...
kui me teie eest palvetame,”
lootuse eest,
„mis läheb täide taevas”.
Palun ava nüüd
Roomlastele 8:20, 21.
Praegu on suurel hulgal
Jehoova teenijatel lootus,
et Jehoova annab neile tasuks
igavese elu paradiisis maa peal.
Sellest lootusest rääkiski Paulus
Roomlastele 8:20, 21.
Siin ütleb: „Loodu on küll
allutatud tühisusele –
mitte omal tahtel,
vaid tema tahtel,
kes selle allutas –,
kuid siiski on antud lootus,
et ka loodu vabastatakse
kaduvuse orjusest
ja saab Jumala laste
võrratu vabaduse.”
Kui Paulus ütles sõnad,
mis on kirjas Roomlastele 12:12,
„Olge rõõmsad oma lootuse üle”,
siis ta pidas silmas neid,
kellel on taevane lootus.
Aga ka teised lambad saavad
rõõmustada oma lootuse üle.
Seega, me kõik võime
tunda suurt rõõmu.
Maailm on pimeduses,
meie oleme valguses.
Maailma lootus on kadumas,
meie lootus on täitumas.
Maailma lootusel pole alust,
meie lootuse alus on usk.
Maailma lootus valmistab pettumust,
aga meie lootus viib sihile.
Uus maailm on väga lähedal
ja meie lootus –
kas taevane või maine –
saab peagi tõeks
ja me saame olla rõõmsad igavesti.
Loeme koos Tiitusele 2:13:
„Samal ajal kui ootame
imelise lootuse täitumist
ja vägeva Jumala ning meie päästja
Jeesus Kristuse ülevat ilmumist.”
Nagu tuleb välja
Roomlastele 8:24, 25,
aitab lootus meil vastu pidada.
„Kui loodetavat nähakse,
siis pole see enam lootus ...
Aga kui me loodetavat veel ei näe,
siis ootame seda pikisilmi
ja kannatlikult,” ütleb piibel.
Lootus võib olla tugev või nõrk.
Aga kuidas me saame
oma lootust tugevdada?
Selles piiblisalmis on kasutatud
kreekakeelset sõna el·pis’,
mis on tõlgitud vastega „lootus”
ja mis tähendab millegi hea ootamist.
Oma kirjas roomlastele
räägib Paulus raskustest,
vastupidavusest
ja Jumala soosingust.
Aga lootust mainib ta viimasena.
Kui inimene õpib tõde tundma,
siis ta saab tulevikulootuse.
Aga Pauluse mõte oli,
et kui inimene seisab silmitsi
raskuste ja kannatustega,
siis seesama lootus
muutub tugevamaks.
Kui kristlane jääb
katsumustes ustavaks,
siis ta võib kindel olla,
et Jumalal on temast hea meel.
Ja teadmine, et tal on Jumala heakskiit,
tugevdab tema lootust.
Nagu Paulus,
võime meiegi olla rõõmsad
hoolimata tagakiusamisest.
Me võime kohata vastupanu
koolis, tööl, pereringis
või siis, kui riik on seadnud
kuulutustööle piiranguid.
Loeme Matteuse 5:11, 12.
See on mäejutlus.
Ja Jeesus ütleb siin
järgnevad sõnad:
„Õnnelikud olete teie,
kui inimesed teid minu pärast
solvavad ja taga kiusavad
ning teist valetades
kõiksugust halba räägivad.
Rõõmustage ja hõisake,
sest teie tasu on suur taevas!
Samamoodi on nad taga kiusanud
prohveteid enne teid.”
Vaatame koos järgnevat videot
ja pane tähele, mis aitas
meie vennal ja õel olla rõõmsad
hoolimata tagakiusamisest.
Ühel hommikul tungisid mu koju
maskides ja relvastatud eriüksuslased.
Nad panid mul käed raudu
ja otsisid elamise läbi.
Pärast läbiotsimist viisid nad mind
julgeolekusse ülekuulamisele.
Kaks päeva hiljem saatis kohus
mind eeluurimisvanglasse.
Olin hirmul, sest ei teadnud,
mis mind vanglas ees ootab.
Julgeolekutöötaja ähvardas mind,
et kui ma end süüdi ei tunnista
ja usukaaslaste nimesid teada ei anna,
läheb mul kehvasti.
Tundsin väga puudust
oma kallist naisest.
Temast lahus olla oli väga raske.
Kaks kuud ei olnud mul
ei piiblit ega muud vaimutoitu.
Seepärast otsustasin
ise endale piibli teha.
Naine saatis mulle kaustiku
ja hakkasin sinna kirjutama piiblisalme,
mida suutsin meelde tuletada.
Kui olin umbes 500 salmi kirja pannud,
toodi mulle lõpuks piibel.
Olin nii suures vaimses näljas,
et lugesin selle kõigest nelja kuuga läbi.
Kirjutasin ka naisele ja sõpradele sellest,
mida huvitavat ma piiblist leidsin.
Tänu kirjadele,
mis ma nende käest vastu sain,
tundsin, et vennad-õed
pole üldse kaugel,
et nad on otsekui
siinsamas kõrvalkambrites.
Ma polnud üksi.
Tundsin, et sõbrad toetavad mind.
Eeluurimise all on inimene
ühiskonnast ära lõigatud,
kuid mitte keegi ei saa
meid lahutada Jehoovast.
Palvetasin päeva jooksul palju kordi,
kuid eriti ootasin öörahu.
Kui kõik jäi vaikseks
ja põlesid ainult öövalgustid,
sain segamatult Jehoovaga rääkida,
nii palju, kui süda kutsus.
Vahel jäin kambrisse üksi.
Siis laskusin põlvili
ja rääkisin Jehoovaga pisarsilmil.
Kirjutasin paberile üles,
mida ma Jumalalt palusin.
Ja pärast märkisin ära,
millistele palvetele
ma olin vastuse saanud.
See kinnitas mulle,
et Jehoova on minuga.
Ümisesin päeva jooksul
sageli meie laule.
Aga kui jäin üksi,
laulsin neid täiel häälel.
Püüdsin ka igal võimalusel
kellelegi kuulutada.
Jututeemasid oli seinast seina,
tätoveeringutest kuni põhja kuningani.
Kõik mu mured ja hirmud
olid olnud asjatud.
Olin vangistuses 343 päeva,
ometi ei kadunud
ükski juuksekarv mu peast.
See oli erakordselt huvitav aasta,
suurepärane elukool,
mis lihvis mu isiksust.
Tundsin, et Jehoova oli mulle
lähemal kui kunagi varem.
Oli suur au sel viisil näidata,
et seisan Jehoova poolel.
Mis aitab meil vastu pidada
ja rõõmsaks jääda,
kui kohtame vastupanu
ja tagakiusamist?
Lähedased suhted Jehoovaga,
vennaskond ja lootus,
kas siis taevane või maine –
kõik see on oluline.
Me saame olla rõõmsad,
sest Jehoova ja vennad-õed
armastavad meid.
Kui sa koged tagakiusamist,
võid olla kindel, et kõik vennad,
mitte ainult su sõbrad
ja vennad su kogudusest,
vaid kõik vennad kogu maailmas
palvetavad su eest.
Ka inglid näevad toimuvat
ja tunnevad uhkust su üle,
kui sa jääd ustavaks.
Sinu käitumine ja valikud on
neile ustavatele inglitele julgustuseks.
Ja mitte ainult Jehoova,
Jeesus ja inglid,
vaid ka su vennad on uhked su üle
ja tunnevad rõõmu su pärast,
kuna sa oled tagakiusamise all
vastu pidanud ja säilitanud usu.
Vend William Turner,
kes on teenistuskomitee abiline,
esitab nüüd kõnesarja
järgmise kõne:
„Me oleme rõõmsad
hoolimata ... näljast”.
Kuidas sa end tunned,
kui sul on kõht tühi
ja sa pole tükk aega
midagi söönud?
Mõnel meist läheb tuju ära,
mõni ei suuda keskenduda
ja mõni ei suuda isegi mõelda.
Aga kui sul on kõht tühi
juba pikka aega
ja sa isegi ei tea, millal
järgmine kord võiks süüa saada.
Just sellises olukorras oli sageli
apostel Paulus oma teenistuse ajal.
Näiteks 2. Korintlastele 11:27
ütleb Paulus,
et ta on „olnud näljas ja janus,
tihtipeale söömata”,
ilmselt siis, kui Paulus
rändas kõrvalistes paikades
või kuumadel kõrbealadel,
või siis, kui ta pidi lootma
täiesti võõraste inimeste peale,
või siis, kui ta pidi tundmatus kohas
endale oma kätega leiba teenima.
Paulus elas üle ka suure näljahäda.
See näljahäda kestis üle kolme aasta
ja põhjustas suurt viletsust
nii Jeruusalemmas kui ka Juudamaal.
Kuigi oli aegu,
mil ta oli ilmselt suures näljas,
siis vaadakem, milline oli
apostel Pauluse suhtumine.
Kirjakohas 2. Korintlastele 6:10
kirjeldab Paulus ennast ja kaaskristlasi
kui õnnetuid,
aga ometi alati rõõmsaid.
Paulus teadis väga hästi,
et rasked ajad toovad
endaga kaasa muret ja masendust.
Aga kuidas ta suutis olla rõõmus,
tunda sisemist rõõmu
hoolimata näljast?
No aga vaatame.
Võta koos minuga
oma piiblist lahti kiri filiplastele
ja loeme siit 4. peatükist
salmid 11–13.
Paulus ütleb siin:
„Ma ei räägi seda selle pärast,
et oleksin puuduses,
sest ma olen õppinud
olema rahul mistahes olukorras.
Ma tean, kuidas ajada läbi vähesega
ja kuidas elada külluses.
Ma olen õppinud olema rahul
kõigega ja kõigis oludes,
olen ma siis söönud või näljas,
külluses või puuduses.
Ma suudan kõike tänu temale,
kes annab mulle jõudu.”
Pane tähele 12. salmi allmärkust.
Paulus ütleb siin, et ta
on „saanud teada saladuse”,
kuidas olla rahul,
isegi, kui ta oli näljas.
See saladus on see,
et me loodame Jehoovale
kõigis olukordades
ja oleme rahul kõigega,
mida ta meile annab.
Ja seda Paulus tegigi.
Ta õppis ära ameti,
et ennast ise elatada
ja mitte olla teistele koormaks.
Ta oli teenistuses väga usin
ja hoidis oma elu lihtsana,
kuid samas toetus ta
ka kaaskristlastele.
Ta oli väga tänulik kõige selle abi eest,
mida vennad talle osutasid.
Paulus õppis midagi igast olukorrast
ja ta nägi Jehoova kätt oma elus.
Paulus teadis, et ükskõik,
kui raske olukord ka ei ole,
annab Jehoova talle kõik,
mida tal vaja on.
Kas panid tähele salmi 13?
Paulus suutis kõike tänu Jehoovale,
kes andis talle jõudu.
Seega, kui Paulus seisis silmitsi
selliste raskete olukordadega,
oskas ta ikka olla rahul,
sisemiselt rõõmus
ning ta jätkas teenistust.
Aga mida meie
sellest õppida saame?
Võib juhtuda, et ka meie võime
mingil põhjusel nälga kannatada.
Näiteks toidupuudus –
see võib olla tingitud rahvarahutustest
või majanduskriisist.
Maailmasündmuste tõttu
on nii mõnedki oma töö kaotanud,
kaasa arvatud meie vennad.
Kui meiega midagi sellist juhtub,
tuleb meil vähemaga läbi ajada.
Nälg võib olla
ka tagakiusamisest tingitud.
Natsid saatsid paljud
meie vennad koonduslaagrisse
ja hoidsid neid seal poolnäljas.
Selle saatanliku võttega
üritati murda meie vendade ustavust.
Või võtame kasvõi
meie kristliku teenistuse.
Näiteks need, kes siirduvad
teenima sinna, kus on suurem vajadus,
peavad õppima vähesega rahul olema.
Nii et võib olla hulk olukordi,
kus meil pole piisavalt toitu
või oleme suisa näljas.
See võib valmistada meile
ärevust ja tuska.
Kuid usaldagem Jehoovat.
See on vastumürk.
See mõjub meile nii,
et jääme rahulikuks
ja oskame elada
üks päev korraga.
Kui ühte riiki tabas majanduslangus,
ütles üks perepea:
„Palvetasin iga päev
lihtsalt selle eest,
et Jehoova annaks meile
tänase päeva leiva,
nii palju, kui me vajame.”
Lisaks tahame olla rahul kõigega,
mida Jehoova meile võimaldab.
Seesama pereisa läks kord
perele toitu ostma
ja kui järjekord temani jõudis,
oli alles ainult see,
mida ta üldse ei tahtnud.
Hästi.
Ta ütles:
„See ei maitsenud mulle,
aga see oli toit.
Niisiis, seda me tol õhtul sõimegi.”
Ja ta oli Jehoovale selle eest tänulik.
Võib-olla on meie olud
praegu nii head,
et me sööme ainult seda,
mida me tahame.
Aga kui olud muutuvad,
kas me kohaneme
ja oleme ikka tänulikud?
Kas pole mitte lohutav teada,
et meie looja annab meile
alati kõike vajalikku?
Ja loomulikult on tähtis,
et võtaksime vastu kõik,
mida Jehoova annab.
Palun vaata koos minuga üht videot
ja pane sellest tähele,
mis aitas ühel meie õel
jääda rõõmsaks hoolimata näljast.
Enne kui Venezuelas puhkes kriis,
ei olnud meil nii palju
majandusraskusi nagu praegu.
Poes oli kõike saada,
võisime osta
nii palju toitu, kui vaja,
ja elu oli rahulik.
Meie perel läks raskeks
umbes viis aastat tagasi.
Midagi polnud saada,
isegi kõige põhilisemaid toiduaineid.
Poes olid letid täiesti tühjad.
Kaks kogudusevanemat astusid
peaaegu iga päev meie juurest läbi
ja küsisid, palju toitu me vajame.
Minu põhimure oli,
et lapsed saaksid piisavalt süüa.
Andsin neile alati
suuremad portsjonid.
Poeg ütles mulle tihtipeale:
„Emme, kas sa rohkem ei söögi?”
Ja ma vastasin talle:
„Ei, kullake, mulle piisab sellest.”
Ja tema ütles: „Ma ei usu sind.”
Mõtlesin, et pole hullu midagi,
aga tegelikult mulle
sellest toidust ei piisanud.
Ühel pühapäeva hommikul,
kui olin koosolekul,
tuli mulle nõrkus peale.
Aga õnneks oli tütar sealsamas.
Ta ütles mulle:
„Ema, sa minestasid kolm korda.”
Mina vastasin: „Tõsi ka või?”
Vennad viisid mu kohe arsti juurde.
Mul diagnoositi tugev alatoitumus.
Kogudusevanemad korraldasid nii,
et keegi kogudusest
tõi mulle valmistoitu
ja jäi minu juurde seniks,
kuni ma oma toidu ära sõin.
Ma pole oma kaalu
veel täielikult tagasi saanud,
aga enesetunne
on mul juba väga hea.
Kogudusevanemad
hoidsid mul silma peal
ja see andis mulle jõudu juurde.
Tänu Jehoovale
ei kaotanud ma oma rõõmu.
Tema on see,
kes minu eest hoolitseb.
Ta annab mulle toitu ja riideid
ja tänu talle on mul tõelised sõbrad.
See kõik on tänu Jehoovale.
Kas sa panid tähele,
mis seda õde aitas?
Esiteks, ta oli Jehoovaga lähedane.
Ta teadis, kui oluline
on püsida Jehoova ligi
ja käia korrapäraselt koosolekutel.
Ja muidugi vennad ja õed.
Kas kogudusevanemate hoolitsus
polnud mitte julgustav?
Nad käisid iga päev nende juures,
tõid perele toitu
ja isegi vaatasid,
et ta ise sööks piisavalt.
Niisiis, ikka needsamad asjad:
lähedased suhted Jehoovaga,
julgustus vendadelt õdedelt
ja kindel tulevikulootus.
Need aitavad meil jääda rõõmsaks,
isegi, kui oleme näljas.
Me suudame,
me tõepoolest suudame seda,
mida Paulus ütles Filiplastele 4:12,
sest Jehoova suudab
anda meile kõike vajalikku.
Ja me oleme kindlad,
et ta ka teeb seda.
Kui meil pole midagi süüa,
on täiesti loomulik,
et muretseme enda
ja oma pere pärast.
Ja ometi, nagu me nägime,
on võimalik rõõm
säilitada isegi nälgides.
Kuidas?
Uuri seda saladust.
Kellele ei meeldiks saladused?
Ja Jehoova on selle saladuse
nii sulle kui ka mulle avaldanud.
Aga meie peame teda usaldama
ja tähele panema,
kuidas ta meie heaks tegutseb.
Kui rõõmus võib olla Jehoova,
kui ta näeb oma teenijate rõõmu
ja seda, kuidas nad
tema peale loodavad!
Vend Robert Luccioni,
kes on kirjastuskomitee abiline,
esitab kõnesarja
järgmise osa teemal
„Me oleme rõõmsad
hoolimata ... alastiolekust”.
Kas me saame olla rõõmsad isegi siis,
kui meid tabavad tõsised katsumused?
Seni me oleme vaadanud,
kuidas Paulus oli rõõmus
hoolimata raskustest, kannatustest,
tagakiusamisest ja isegi näljast.
Ja see on olnud väga julgustav,
sest paljud on kogenud või kogevad
praegu selliseid raskeid aegu.
Aga mis saab siis,
kui me kaotame kõik, mis meil on,
mõne katastroofi
või rahvarahutuste tõttu?
Kas meil on ka selles
midagi Pauluselt õppida?
Meie teematekstis
Roomlastele 8:35 ütleb Paulus,
et ka alastiolek ei suuda
meid lahutada Kristuse armastusest.
Paulus teadis seda omast käest.
Ava palun 2. Korintlastele 11:27.
Paulus kirjeldab siin oma katsumusi.
2. Korintlastele 11:27:
„Ma olen palju vaeva näinud
ja tööd rüganud,
olnud öösel sageli magamata,
olnud näljas ja janus,
tihtipeale söömata, külma käes
ja küllaldase kehakatteta.”
Paulus ei kannatanud puudust
mitte sellepärast, et ta oleks olnud laisk.
Piibel näitab, et ta tegi kõvasti tööd,
et end ära elatada.
Ta oli külma käes
ja ilma küllaldase kehakatteta
sellepärast, et ta tegi kuulutustööd.
Näiteks kord oli Paulus
laevaga Vahemerel
ja seal sattus ta ägeda
tormituule Kirdemaru kätte,
mis ajas laeva madalikule.
Laev purunes pilbasteks.
Paulus ja teised hoidsid
kõvasti laevajuppidest kinni
ja pääsesid niimoodi kaldale.
Sinna jõudes polnud neil
tõenäoliselt kuigipalju seljas.
Maltalased tegid lõkke ülesse,
et külmunud merehädalised
saaksid end soojendada.
Teinekord tuli Paulusel
elu eest põgeneda
ja talle jäid ainult riided,
mis ta seljas olid.
Ja mõnikord teda peksti
ja teda visati kividega,
nii et tema riietest
jäid järele vaid räbalad.
Apostlite teod 16:22 võime lugeda,
kuidas kord linnajuhid andsid käsu
talt riided seljast kista
ning teda keppidega peksta
ning pärast seda
heideti ta vanglasse.
Need jutustused aitavad meil
paremini mõista Pauluse sõnu
tekstis 1. Korintlastele 4:11.
1. Korintlastele 4:11.
Paulus ütleb siin nii:
„Me oleme tänase päevani näljas, janus,
poolalasti, peksualused ja kodutud.”
Mida innustas Paulus
kaaskristlasi tegema,
kuigi ta koges palju raskusi?
Vaata salmi 16. Ta ütleb:
„Ma palun teid,
et te võtaksite mind eeskujuks.”
Ta innustas neid võtma end eeskujuks
ja olema rõõmsad ka katsumustes.
Roomlastele 12:12 ta ütleb:
„Olge rõõmsad oma lootuse üle. ...
Aidake pühasid, kui nad midagi vajavad.”
Paulus oli rõõmus ja aitas teisi,
isegi siis, kui tal endal oli väga raske.
Ka tänapäeval on
paljud meie vennad-õed
elanud üle kohutavaid katastroofe.
Mõtleme kasvõi möödunud aastale.
Maavärinad Albaanias, Filipiinidel,
Puerto Ricos ja mujal.
Üleujutused Kongos,
Hispaanias ja USA-s.
Orkaanid ja taifuunid
Bahama saartel ja Filipiinidel.
Ulatuslikud põlengud
Austraalias ja USA-s.
Ja sellel nimekirjal ei paista lõppu.
Nende ja teiste
selliste õnnetuste pärast
on paljud meie vennad ja õed,
ja võib-olla ka sina,
pidanud maha jätma
oma kodud ja kõik, mis seal on,
ja põgenema keset ööd.
Või siis on katastroofis
hävinenud kogu nende vara.
Meil on väga valus
selliseid uudiseid kuulda.
Ja teie, armsad vennad-õed,
kes olete midagi sellist kogenud,
võite olla kindlad,
et me palvetame teie eest.
Aga isegi sellistes oludes on
meie vennad ja õed ikka rõõmsad.
Kuidas on see võimalik?
Pane järgmisest videost tähele,
mis aitas ühel abielupaaril olla rõõmus,
kuigi neil polnud vahepeal midagi muud
kui riided, mis neil seljas olid.
Me elame New Yorgis.
Elu on siin väga tempokas.
Kõik kiirustavad kuhugi.
Meie elu on samasugune.
Meil läks päris hästi.
Olime pioneerid, käisime tööl,
saime eluga hakkama
ja olime õnnelikud.
New Yorgis on mitmesuguseid ohte.
Ringi liikudes tuleb alati
silmad lahti hoida.
Aga orkaani me küll
ei oleks osanud oodata.
See ei tulnud meile pähegi.
Tol päeval, kui linnalt tuli orkaanihoiatus,
tuli torm ja sadas vihma.
Me nägime, kuidas vesi
meie parklasse tungis.
Saime aru, et asi on tõsine.
Meile jäid alles ainult need riided,
mis meil seljas olid.
Kõik oli maatasa.
Me jäime kõigest ilma.
Ühe ööga!
Ma poleks kunagi uskunud,
et vesi hävitab kõik, mis meil on,
isegi meie riided.
Esimest korda elus
polnud meil mitte midagi.
See oli kohutav tunne.
Mu peas tagus ainult üks mõte:
mis meist nüüd edasi saab?
Samal nädalavahetusel
pidi meil olema kokkutulek,
aga mul ei olnud
ei ülikonda ega lipsu.
Ma polnud kunagi pidanud
muretsema selle pärast,
kas mul on midagi selga panna.
Ma isegi ei mõelnud sellele.
Aga vennad ja õed
tulid meile appi.
Nad aitasid meid nii palju.
Päev enne kokkutulekut
koputati meie uksele.
Meile toodi kolm ülikonda
ja kingi.
See oli uskumatu,
nad olid ostnud meile riideid.
Vennad-õed kallistasid meid
ja kinkisid meile raha.
Kõik see pani meid tundma,
et Jehoova armastab meid.
Me saime minna kokkutulekule
ja kuulata julgustavaid kõnesid,
vaatamata sellele,
mida me olime just läbi elanud.
Kuigi me kaotasime kogu oma vara,
ei lõpetanud me pioneeritööd.
Me oleme siiamaani pioneerid.
Jehoova on lubanud,
et kui meie peame
kuningriiki kõige tähtsamaks,
hoolitseb tema kõige muu eest.
See aitab mul ikka rõõmus olla.
Ükskõik missugused raskused
meid ka ei tabaks,
isegi kui me oleme peaaegu alasti,
me ei pea muretsema.
Mitte miski ei saa meilt
röövida sõprust Jehoovaga.
Kas panid tähele,
mis neid aitas?
Nad jäid ühe ööga kõigest ilma
ja neil polnud aimugi, mis edasi saab.
Aga milles nad olid kindlad?
Brian ütles: „Ükskõik missugused
raskused meid ka ei tabaks,
isegi kui me oleme peaaegu alasti,
mitte miski ei saa meilt
röövida sõprust Jehoovaga.”
Nad olid väga tänulikud
õdede-vendade abi eest
ja nad keskendusid Jehoovale
ja tulevikulootusele.
Mida see meile õpetab?
Kui meid tabavad katsumused,
isegi, kui me jääme ilma
kogu oma varast
ja meil pole piisavalt riideidki,
mida selga panna,
võime ikka olla rõõmsad
tänu neile kolmele asjale,
mida oleme arutanud:
kui meil on lähedased
suhted Jehoovaga,
kui võtame vastu oma
vendade-õdede abi
ja mõtleme
oma tulevikulootusele.
Paljud teist ruttavad kiiresti
oma vendadele-õdedele appi,
kui nad on hädas.
Ja me oleme selle eest
väga tänulikud.
Katastroofid on
järjest sagedasemad
ja nende tagajärjed
üha laastavamad.
Ja seepärast vajavad meie
vennad ja õed üha rohkem abi.
Me tahame kõiki,
kes on aidanud, südamest kiita.
Mõned teist on läinud appi sinna,
kus õnnetus on juhtunud.
Näiteks kui orkaan Dorian
oli tabanud Bahama saari,
viisid meie vennad lennukitega
sinna rohkem kui 700 vabatahtlikku,
kes läksid appi päästetöödele.
Teised on saanud vendi-õdesid
aidata oma kodukandis.
Kui Kongos toimusid
rahvarahutused,
pidid paljud meie usukaaslased
jätma maha oma kodud
ja kõik, mis neil oli.
Mis neist edasi sai, kui neil
polnud enam vara ega elatist?
Vennad ja õed teistest kogudustest,
kuigi neil endalgi polnud palju,
andsid neile raha, toitu, riideid
ja pakkusid isegi peavarju.
Boliivias ja Venezuelas
jagasid vennad-õed omavahel
toiduaineid, mis neil oli.
Ja mõelda vaid, kuidas meie usupere
on üksteise eest hoolitsenud
selle COVID-19 pandeemia ajal.
Jagatakse toitu ja muud vajalikku,
lohutatakse üksteist ja julgustatakse
Jehoovat edasi teenima.
Kõik annavad oma osa.
Tänu teie abivalmidusele
ja heldekäelistele annetustele
olete te õnnistuseks oma
vendadele-õdedele kogu maailmas.
Kujuta ette, milline
ränk hoop on see Saatanale.
Mis mõttes?
Kas sa mäletad Iiob 1:11,
Saatan laimab Jehoovat
ja kõiki, kes Jehoovat armastavad?
Ta väidab, et niipea,
kui meil raskeks läheb,
keerame Jehoovale selja.
Vaatame selle salmi, Iiob 1:11.
Saatan ütleb siin:
„Kui sa aga sirutad oma käe
ja puudutad kõike, mis tal on,
siis neab ta sind näkku.”
Saatan on kindel,
et kui meil on valida,
kas hoida kinni oma varast
või jääda ustavaks Jehoovale,
siis valime oma vara.
Või kui meil on valida,
kas mõelda eelkõige iseendale
või aidata teisi,
siin me valime iseenda.
Kuidas ta küll eksib.
Mõtle, kui vihane ta võib olla,
kui ta näeb seda,
mis praegu Jehoova
organisatsioonis toimub.
Mida me siis tahame teha?
Ajada ta veelgi rohkem närvi.
Aita ikka oma vendi ja õdesid.
Ja kui me seda teeme,
oleme ise õnnelikumad
ja see toob rõõmuga
ka meie usukaaslastele.
Niisiis, armsad sõbrad,
ükskõik, mis ka ei juhtuks,
me suudame jääda rõõmsaks,
kui teeme neid kolme asja:
hoiame oma sõprust Jehoovaga,
võtame vastu usukaaslaste abi
ja oleme kindlad oma lootuses.
Ja ära unusta,
kui me teenime ustavalt Jehoovat
hoolimata alastiolekust,
isegi kui jääme kõigest ilma,
rõõmustame me Jehoova südant.
Ja selle teadmine
toob meile suurimat rõõmu.
Vend Ralph Walls,
kes on personalikomitee abiline,
esitab nüüd kõnesarja järgmise osa:
„Me oleme rõõmsad
hoolimata ... ohtudest”.
Selle kõne pealkiri
pole esitatud küsimusena.
See on meile kirja pandud
hoopis kindla väitena.
Me saame olla rõõmsad
hoolimata ohtudest.
Vaatame koos piiblist
apostel Pauluse eeskuju.
Tema suutis jääda rõõmsaks
hoolimata ohtudest
ja nendega seisis ta tihti silmitsi.
Paulus mainib ühes salmis
tervelt kaheksat erinevat ohtu.
Näiteks rääkis ta,
et ta oli ohus röövlite käes.
Ja võimalik, et Efesoses pidi ta areenil
metsloomadega võitlema.
Võtame lahti 2. Korintlastele 1. peatüki
ja loeme sealt salmid 8–11.
Siin ütleb:
„Me tahame, vennad, et te teaksite,
milliseid raskusi me kogesime Aasia provintsis.”
Paulus kirjutas need sõnad,
kui ta oli Makedoonias, Euroopas.
Ja nüüd ta jätkab:
„Me olime äärmise pinge all,
üle jõu käivas olukorras,
ja isegi kartsime oma elu pärast.
Õigupoolest tundsime,
nagu oleks meid surma mõistetud,
et me ei loodaks iseenda peale,
vaid Jumala peale,
kes surnud üles äratab.
Tema päästis meid surmasuust
ja päästab veelgi;
me oleme kindlad,
et ta päästab meid ka edaspidi.
Teiegi saate meid aidata,
kui anute meie pärast Jumalat.
Siis tänavad paljud
Jumalat selle hea eest,
mida me saame
paljude inimeste palvete tõttu.”
Umbes aasta enne neid sõnu
oli ta kirjutanud korintlastele
oma esimese kirja.
Tol ajal oli ta Aasias, Efesose linnas.
Sellesama kirja 15. peatükis
salmis 32 ta ütleb:
„Kui ma olen nagu teisedki
võidelnud Efesoses metsloomadega,
siis mis kasu on mul sellest?”
Ta võis vihjata sellele,
et on pidanud sõna otseses mõttes
metsloomadega võitlema.
Aga ülesäratamislootus
andis Paulusele jõudu.
Sest ta ütles:
„Et me ei loodaks iseenda peale,
vaid Jumala peale,
kes surnud üles äratab.”
Ta sai samuti julgust
ja tuge kaaskristlastelt.
Ta ütles:
„Teiegi saate meid aidata,
kui anute meie pärast Jumalat.
Siis tänavad paljud
Jumalat selle hea eest,
mida me saame paljude
inimeste palvete tõttu.”
Vennad ja õed toetavad
ja aitavad ka meid.
Ja nad teevad seda
paljudel erinevatel viisidel.
Mingil hetkel oma elus oli Paulus
ja ta kaaslased äärmise pinge all.
Ja nad isegi kartsid oma elu pärast.
Aga kust kohast Paulus abi sai?
Ta sai abi usukaaslastelt,
kes teda julgustasid ja lohutasid.
Kui juhtub loodusõnnetus
või mõni teine katastroof,
siis meie vennad-õed
lähevad otsekohe appi.
Nad aitavad usukaaslasi
ja ka teisi materiaalselt
ning pakuvad vaimset tuge.
Tänapäeval me ei pea
metsloomadega võitlema.
Meil on teistsugused võitlused,
aga ka meie võime jääda rõõmsaks
nii nagu Paulus.
Igaüks meist võib olla
nii-öelda ohus röövlite käes,
näiteks kui keegi ründab meid
või on rahvarahutused.
Piiblis on ette ennustatud,
et viimseil päevil on inimesed metsikud,
hea põlgajad.
Pane järgmist videot vaadates tähele,
mis aitas ühel perel jääda rõõmsaks
hoolimata ohtudest.
Olen sündinud Caracase linnas
ja elan Petare linnaosas.
Selles linnaosas on
palju vägivalda ja kuritegevust.
Näiteks mõni aasta tagasi tulistati meil
üht pioneerist õde, kes kahjuks hukkus.
Midagi samasugust juhtus ka minu pojaga.
Meie kodu lähedal käis kõva võitlus
ja mu poeg sai pihta juhusliku kuuliga.
Ta suri silmapilkselt.
Mu sees oli täielik tühjus.
Nii valus oli minna tema tuppa,
näha tema tühja voodit, tema kingi,
tema lemmikriideid, mis kapis rippusid,
ja ma ei osanud teha muud kui nutta.
See oli meeletult raske aeg.
Kohe, kui vennad ja õed kuulsid,
mis on juhtunud, tulid nad meile appi.
Nad aitasid meil asju ajada
ja olid igatpidi toeks.
Pärast poja surma kartsin
minna välja kuulutustööd tegema.
Olin hirmul nii enda kui ka
oma pere turvalisuse pärast.
Palusin Jehoovalt abi ja ta andis mulle tarkust,
et raskused ületada.
Vahel, kui olen üksi ja mõtlen oma pojale,
tulevad mulle kõiksugu mälestused meelde,
mu hinge poeb kurbus
ja silmad lähevad jälle märjaks.
Aga siis ma mõtlen
Jehoova antud ülestõusmislootusele
ja see aitab mul edasi minna.
Mulle väga meeldib lugu Laatsarusest
ja ma tuletan seda endale
ikka ja jälle meelde.
Selles loos ütleb Marta Jeesusele:
„Ma tean, et ta tõuseb üles
viimseil päevil.”
Ka mina olen täiesti kindel,
et mu poeg tõuseb üles.
Jehoova annab ta mulle tagasi.
Kui see kohutav asi juhtus,
kaotasin ma mõneks ajaks oma rõõmu.
Ajapikku mu leinavalu vähenes,
kuid oma rõõmu sain ma tagasi siis,
kui ma ülestõusmislootusele mõtlesin.
Jehoova oleks mulle justkui
õlale patsutanud ja öelnud:
„Ära muretse, pea vastu
ja jää mulle ustavaks.
Mina pean oma sõna
ja annan sulle su poja tagasi.”
Mis aitas sellel perel
ohtudest hoolimata rõõmsaks jääda?
Palve, ülesäratamislootus,
ülemaailmne vennaskond
ja Jehoova püha vaim.
Kuidas aitab Jehoova sinul rõõmsaks jääda,
kui sa oma elus raskusi koged?
Kas need on isiklikud suhted Jehoovaga,
vennad-õed, meie lootus
või midagi muud?
Praegu, viimseil päevil,
kui on karmid ajad,
soovib Jehoova,
et me oleksime rõõmsad
ja mõtleksime ajale,
mil me midagi kartma ei pea.
Nii nagu Habakuk omal ajal
ootas kergendust,
ootame ka meie praegu
selle kurja maailma lõppu.
Vaatame Habakuki raamatust 1. peatükki.
Mõtle, mida ta võis tunda,
kui nägi enda ümber
vägivalda, riidu, tülitsemist.
Vaatame salmist 2:
„Kui kaua, Jehoova ...?
Kui kaua tuleb mul anuda sult
abi vägivalla pärast ...?
Miks lased mul näha ülekohtutegusid,
miks sallid rõhumist?
Miks on mu ees hävitus ja vägivald,
miks on nii rohkesti tülitsemist ja riidu?”
Miks? Miks? Miks? Miks? Kui kaua?
Aga pane tähele,
mida ta 2. peatüki 3. salmis ütleb:
„Nägemus ootab veel
määratud aega.
See kiirustab lõpu poole
ega osutu valeks.
Kui see peaks viibima,
siis oota seda,
sest see läheb kindlasti täide
ega jää hiljaks.”
Ka meie usaldame Jehoovat
nagu Habakuk ja oleme kindlad,
et ta kõrvaldab varsti vägivalla.
Habakuk teadis,
et võib Jehoovale loota,
ja ta palus tema käest abi.
Ta lihtsalt ei vingunud oma olukorra üle
ega püüdnud ise lahendust leida,
vaid valas oma mõtted
ja südame Jehoova ette.
See on meile hea eeskuju.
Vaatame, mis sai edasi.
Loeme Habakuk 3:18.
Ta ütleb siin:
„[Mina] juubeldan ...
Jehoova pärast,
tunnen rõõmu
oma pääste Jumalast.”
Jehoova, kes on palve kuulja,
tahab, et me usaldaksime teda
ja jagaksime temaga oma muresid.
Jehoova ei pahandanud Habakukiga,
kui see oma muresid kurtis.
Ta lasi need hoopis kirja panna.
Ja see näitab, et sellised tunded
on täiesti inimlikud
ja et neist tuleks
ka Jehoovale rääkida.
Kui me seda teeme, siis näeme,
kuidas Jehoova vastab meile.
Ta tõesti armastab meid
ja suunab meid hellalt.
Ta aitab meil igas olukorras näha,
mida on õige teha.
Meie südamesttulevad palved näitavad,
kui väga me Jehoovat usaldame.
Me oleme väga rõõmsad,
sest üsna pea päästab
Jehoova meid kõigist ohtudest.
Vend David Schafer,
kes on õppekomitee abiline,
esitab nüüd kõnesarja viimase osa:
„Me oleme rõõmsad
hoolimata ... mõõgast”.
Paulus oli esimest korda
Roomas vangis aastatel 59–61.
Tal oli koduarestis
ja sai küll elada oma üürimajas,
aga kogu aeg valvas teda üks sõdur.
Nende kahe aasta jooksul kuulutas ta kõigile,
kellega ta kokku puutus,
ja ta kirjutas kirjad efeslastele,
filiplastele, koloslastele, Fileemonile
ja ilmselt ka heebrealastele.
Ja siis sai Paulus vangistusest vabaks.
Ta sai jälle teha misjonitööd
ja ta kirjutas Timoteosele,
kes oli Efesoses,
ja Tiitusele, kes oli Kreetal.
Aga peagi juhtus nii,
et Rooma keiser Nero
süüdistas kristlasi
Rooma linna põlengus.
Ja Paulus leidis end taas vangiahelais.
See oli aastal 65.
Paulus oli pikka aega
Jehoovat ustavalt teeninud.
Mida ta nüüd tundis?
Me leiame sellele vastuse
tema 2. kirjast Timoteosele,
mille ta kirjutas, kui ta oli vangis.
Ava palun 2. Timoteosele 4. peatükk.
Kas meestel, kes tulid
Paulust vahistama, olid mõõgad?
Kahtlemata.
Kas see, kui Paulus neid mõõkasid nägi,
tuletas talle meelde,
kuidas kuningas Herodes oli tapnud mõõgaga
Johannese venna Jaakobuse?
Võib-olla küll.
Igal juhul võime siit 4. peatükist näha,
et Paulus tajus, et tema enda
hukkamine on lähedal.
Aga me näeme siit veel midagi.
Me näeme, et oli kolm asja,
mis aitasid Paulusel
selles olukorras vastu pidada.
Loeme nüüd koos
2. Timoteosele 4:6–8:
„Mind juba valatakse
joogiohvrina altarile
ning mu vabanemise aeg
on kohe käes.”
Ehk siis, ta rääkis oma surmast,
mille järel ootas teda hiljem elu taevas.
7. salm jätkab:
„Ma olen võidelnud head võitlust,
ma olen jooksu lõpetanud.”
„Lõpetanud” – jah, Paulus mõistis,
et tema elu võidujooksu võidukas lõpp
on väga-väga lähedal.
Ta jätkab:
„Ma olen usu säilitanud.
Mulle on valmis pandud õiguse pärg, ...”
Siit on näha, et Paulusel oli
kaljukindel lootus.
Ja edasi ta ütleb:
„... mille annab mulle kohtupäeval tasuks
meie isand ja õiglane kohtumõistja.”
On ilmselge, et Paulus on
Jehoovaga väga lähedane.
Seda on tema sõnadest näha
ja ta on täiesti veendunud,
et Jumala Poeg annab
talle tõotatud tasu.
Ja viimaks ta ütleb nii:
„Ta ei anna seda üksnes mulle,
vaid kõigile neile,
kes on igatsenud tema ilmumist.”
Paulus armastas oma usukaaslasi,
nad olid tal alati meeles.
Need asjad aitasid Paulusel jääda rõõmsaks,
kuigi ta surm oli lähedal:
vennad-õed, suhted Jehoovaga ja lootus.
Muidugi ei tahtnud Paulus surra.
Ta oleks hea meelega õdede-vendadega
koos Jehoovat edasi teeninud.
Aga ta läks surmale vapralt vastu.
Ja ta oli rõõmus, sest ta teadis,
et teda ootab ees tasu.
Ka meie võime olla rõõmsad,
isegi kui seisame silmitsi surmaga.
Kuidas?
Vaatame uuesti selle kõnesarja
juhtteksti, Roomlastele 8:5.
Mis on vastus neile küsimustele,
mis Paulus siin esitab, nimelt:
„Kes suudaks lahutada meid
Kristuse armastusest?
Kas raskused, kannatused, tagakiusamine,
nälg, alastiolek, oht või mõõk?”?
Vastus on kirjas salmides 38, 39:
„Ma olen veendunud,
et ei surm ega elu, ei inglid ega valitsused,
ei käesolev ega tulev, ei väed,
ei kõrgus ega sügavus ega mistahes
muu loodu suuda meid lahutada ...”
Jah, surm ei „suuda meid lahutada
Jumala armastusest,
mis avaldub meie isanda
Kristus Jeesuse kaudu”.
See, kui Jehoova teenija
mõnda aega hauas puhkab,
ei vähenda Jehoova
armastust tema vastu.
Kas Jehoova armastab
Aabrahami, Iisakit, Jaakobit?
Aga Saarat, Rebekat, Iiobit,
Moosest või Taanielit?
Või siis neid, kes on usu pärast surnud
vanglates või koonduslaagrites?
Kas Jehoova armastab neid endiselt?
Muidugi armastab.
Ja ta armastab ka neid
sadu vendi ja õdesid,
kes on viimastel kuudel
surnud koroonaviiruse tõttu.
Ta armastab ikka su vanaema, su isa,
su õde ja ta hoiab neid meeles.
Ta äratab oma ustavad ellu
ja see teadmine, armsad sõbrad,
aitab meil jääda kindlaks
ka surmaga silmitsi seistes,
nagu see aitas Paulust.
Pane järgmist videot vaadates tähele,
millised olid need asjad,
mille kaudu Jehoova aitas
vend Baite Michael Dugbel olla rõõmus,
isegi siis, kui ta elu oli ohus.
Kui su elu laguneb koost
ja su ümber on kaos,
on Jehoova see,
kelle peale võid alati kindel olla.
Minu nimi on Baite Michael Dugbe.
Ma sündisin 1980
Libeeria pealinnas Monrovias.
Enne sõda oli meie elu
Monrovias väga tore.
Mul olid armsad vanemad,
ilus kodu ja me käisime heas koolis.
Ma olin 9-aastane,
kui kõik üleöö muutus.
Kuulsime, et mässulised
püüavad riigis võimu haarata.
Ainuüksi need teated
tekitasid inimestes paanikat.
Inimesed sulgesid oma ärid,
vesi, elekter, kõik pandi kinni.
Kogu elu jäi seisma.
Järgnevad aastad olid täis ebakindlust.
Aastal 1996 lagunes kõik täiesti koost.
Siis algas sõda
ja mässulised tungisid linna.
Paljusid rööviti,
pidevalt oli kuulda tulistamist.
Mässulised piinasid inimesi,
kes polnud nõus nende poolel võitlema.
Sellises olukorras on
palju hirmu, palju paanikat.
Kui sa tunned, et hirm kasvab,
siis kõige paremini
aitab selle vastu palve,
Jehoovaga rääkimine,
kui sa küsid temalt otse,
mida järgmisena teha.
Kui sõjategevus jõudis meile
järjest lähemale,
ei saanud me enam koju jääda.
Me pidime põgenema
ja jõudsime lõpuks harubüroosse.
Vennad võtsid meid väga soojalt vastu
ja hoolitsesid meie eest nii hästi.
Eriti aitasid nad meile olla
Jehoova teenistuses tegusad.
Ma olen väga õnnelik, et olen elus.
Meid aitasid iseäranis kaks asja.
Esiteks, meie sõprus Jehoovaga:
see hoiab meid katsumustes püsti.
Ja teiseks, see ülioluline abi,
mida vennad ja õed pakkusid.
Sellisel raskel ajal tuleb eriti hästi välja,
kui väga me üksteist vajame.
Mulle meeldib väga mu töö
Peeteli audio-videoosakonnas.
Ma armastan vendi ja õdesid,
kellega ma koos töötan.
Ainult tänu Jehoovale olen ma elus
ja saan teda teenida iga päev.
See video näitas meile, kui habras võib olla
elu praeguses maailmas.
Aga kas märkasid, mis aitas
vend Dugbel jääda ikka rõõmsaks?
Jehoova oli tema lähedane sõber.
Ja vendade-õdede abiga
uuris ta edasi piiblit,
käis koosolekutel ja kuulutustööl
ja see hoidis tema lootuse elavana.
Kas võib juhtuda, et mõnel meist
tuleb oma usu pärast surra,
nagu juhtus paljude algkristlastega
ja on juhtunud
Jehoova teenijatega ka tänapäeval?
Jaa.
Me ei saa oodata, et meil
praeguses maailmas alati hästi läheks.
Pole üldse võimatu,
et me kaotame oma elu
mõne haiguse, õnnetuse
või ükskõik mis muu tragöödia tõttu.
Me võime surra enne,
kui uus maailm tuleb,
nagu on juhtunud paljude
meie vendade-õdedega.
Aga võime ka suure viletsuse üle elada.
Mõlemal juhul peame oleme otsustanud
jääda Jehoovale ustavaks
ja seda kuni lõpuni välja.
Sest „kes lõpuni vastu peab
see päästetakse”.
Kui me eeldame, et me ei sure enne,
kui tuleb uus maailm,
ei ole me ehk valmis selleks,
et meil tuleb oma usu pärast
surmaga silmitsi seista.
Või teisest küljest, kui me eeldame,
et suur viletsus ei tule meie eluajal,
pole me ehk valmis
sellega kaasnevateks raskusteks.
Ainus viis, kuidas me saame
olla valmis mõlemaks juhuks,
on hoida oma usku tugevana
ja püsida valvel.
„Seepärast püsige valvel,” ütles Jeesus,
„kuna te ei tea seda päeva,
kui teie Isand tuleb.”
On olnud väga kasulik uurida lähemalt
teksti Roomlastele 8:35,
kus Paulus väljendab
oma sügavat veendumust.
Mida me siis selles
kõnesarjas õppisime?
Me nägime tekstist
Roomlastele 8:35–39,
et mitte miski ei saa takistada
Jehoovat meid armastamast.
See, kui me teame, et Jehooval on meist
hea meel ja et armastab meid,
aitab meil jääda rõõmsaks,
isegi kui meid ähvardavad
raskused, kannatused,
tagakiusamine, nälg,
alastiolek, oht, mõõk
või ükskõik mis muud katsumused.
Seega, saa üha lähedasemaks temaga,
kes armastab sind nii väga.
Uuri Piiblit ja palveta.
Nii kasvatad usaldust tema vastu.
Veena oma südant,
et ta armastab sind.
Pea kalliks oma usukaaslasi
ja saa nendega üha lähedasemaks.
Mõtle lootusele ja tõelisele elule,
mida Jehoova on sulle lubanud.
Vaatame veel viimaks Pauluse sõnu,
mis on kirjas Koloslastele 1:11.
Kui me teeme kõike seda,
millest me just rääkisime,
võime nagu Paulus olla rõõmsad
ükskõik missugustes katsumustes.
Vaatame, mida ta ütleb
siin tekstis Kolostlastele 1:11:
„Jumala võrreldamatu vägi
tehku teid kõiges tugevaks.”
Kõiges tugevaks.
Aga kui võimas on siis
see Jumala võrreldamatu vägi?
Me ei pea seda oletama,
sest piibel räägib,
mida Jehoova on teinud
ja mida ta teeb tulevikus
oma püha vaimu abil,
mis on kõige võimsam jõud üldse.
Ja mis põhjusel ta seda sulle annab?
Mitte lihtsalt selleks,
et sa saaksid hakkama,
et sa peaksid kuidagimoodi vastu.
Mitte ka lihtsalt sellepärast,
et sa peaksid kannatlikult vastu.
Ei, siin ütles, et Jumal
annab sulle seda selleks,
et peaksid vastu
„kannatlikult ja rõõmuga”.
Ja kui me hoiame seda meeles,
siis me peame vastu,
ükskõik kui suur katsumus meil ka poleks
või kui kaua see ka ei kestaks.
Meie taevane isa armastab meid.
Ja tänu sellele võime
olla rõõmsad praegu ja igavesti.
Aitäh, vennad,
nende kosutavate kõnede eest!
Me oleme Jehoovale väga tänulikud,
sest ta annab meile kõik,
mis vaja, et jääda rõõmsaks.
Tõuseme nüüd
ja laulame laulu nr 9,
„Jehoova on saanud kuningaks!”.
Laul nr 9.