JW subtitle extractor

Kas sinu vastu ollakse vaenulikud,
sind pilgatakse või lausa kiusatakse taga?
Kas sa oled keerulises olukorras ja tunned,
et oled justkui lõksus –
sa ei saa midagi teha, et olukorda muuta?
Kui nii, siis tead, mida Taavet tundis.
Piiblist võime lugeda, et tema koges kõike seda.
Aga ta kirjutas ka, mis aitas tal vastu pidada.
Tema sõnad leiame tekstist Laul 62:5:
„Ma ootan vaikselt Jumalat.”
Mõned õpetlased arvavad,
et kui Taavet kuningaks võiti, oli ta 15-aastane.
Kui see on tõsi, pidi ta ootama 22 aastat,
enne kui temast sai kuningas kogu Iisraeli üle.
Palju aastaid ajas kuningas Saul Taavetit taga,
et teda tappa.
Seetõttu tuli Taavetil elada põgenikuna.
Vahel peitis ta end kõrbes koobastes, teinekord
jälle elas võõral maal Iisraeli vaenlaste seas.
Taavet õppis olema kannatlik
ja ootama Jehoovat.
Vaatame nüüd lähemalt
kolme lugu sellest ajast tema elus.
Esimene lugu viib meid Een-Geedi kõrbe,
kus olid järsud mäed ja palju avaraid koopaid.
Kuningas Sauli näris kadedus ja ta kees vihast.
Ta tahtis iga hinna eest Taaveti kinni püüda
ja talle otsa peale teha.
Taavet ja tema mehed peitsid end
ühes suures koopas.
Nende elu oli luksusest kaugel.
Nad pidid toitu ja vett otsima,
lõkkematerjali koguma
ja olema iga hetk valmis jälle edasi liikuma.
Aga ühel päeval juhtus midagi üllatavat,
mida nad poleks osanud uneski näha.
Mis siis juhtus? Võtame lahti
1. Saamueli 24. peatüki ja alustame salmist 2.
Annan sulle hetke, otsi see üles.
1. Saamueli 24 ja loeme siit alates salmist 2.
„Siis võttis Saul kogu Iisraelist
3000 parimat meest
ning läks Taavetit ja ta mehi otsima
kaljukitsede kaljudelt.‏
Saul jõudis kivist lambataradeni tee ääres,
kus oli ka üks koobas.
Ta läks sinna asjale, aga koopa tagumises osas
istus Taavet oma meestega.
Taaveti mehed õhutasid teda: „See on päev,
mille kohta Jehoova on sulle öelnud:
„Ma annan su vaenlase sinu kätte!
Talita temaga, nagu sa heaks arvad!”””
3000 osavat sõjameest
otsivad Taavetit tikutulega taga.
Kujuta ette Taaveti ja tema meeste hämmastust,
kui korraga astub Saul ihuüksi täiesti kaitsetuna
sellessesamasse koopasse,
kus nemad end peidavad.
Kuna Sauli silmad
olid harjunud ereda päikesevalgusega,
ei näinud ta koopasse astudes suurt midagi.
Tal polnud õrna aimugi,
et seal on peale tema veel kedagi.
Aga Taaveti ja tema meeste silmad
olid pimedusega kohanenud
ja nemad nägid Sauli suurepäraselt.
Seega Saul oli kaitsetu,
ta oli täielikult Taaveti võimuses.
Kas Taavet kasutab nüüd juhust?
Tema mehed õhutasid teda just seda tegema.
Kahtlemata oli see Jehoova,
kes oli Sauli tema kätte andnud.
Pealegi Jumal oli öelnud,
et Taavetist saab Sauli asemel uus kuningas.
Ja kas Taavetil
polnud mitte küllaga põhjust Sauli tappa?
Saul oli täiesti pöörane.
Ta oli Noobi linnas lasknud maha lüüa preestrid
ja kõik teised linnaelanikud:
mehed, naised, lapsed ja loomad.
Ja seda ainult sellepärast,
et peapreester Ahimelek
oli andnud Taavetile ja ta meestele leiba.
Mida see oleks võinud kaasa tuua,
kui Taavet oleks Sauli maha löönud?
Vabaduse, lõpu põgenikuelule,
nad oleks saanud koopad unustada.
Ta oleks võinud kohe kuningaks saada.
Taavetil võisid kõik need mõtted peast läbi käia.
Aga mida ta tegi?
Mida sina oleksid teinud?
Loeme nüüd edasi 1. Saamueli 24
alates salmist 4.
„Siis Taavet tõusis
ja lõikas vargsi ära tüki Sauli kuuehõlmast.
Aga pärast tundis Taavet süümepiinu,
et ta oli Sauli kuuehõlmast tüki ära lõiganud.
Ta ütles oma meestele:
„Jehoova pärast on mõeldamatu,
et teeksin midagi sellist Jehoova võitule
ja tõstaksin käe oma isanda vastu!
Ta on ju Jehoova võitu!”
Nende sõnadega hoidis Taavet oma mehi tagasi
ega lubanud neil Sauli rünnata.
Ja Saul läks koopast välja oma teed.”
Taavet ei võtnud oma mehi kuulda.
Selle asemel kasutas ta juhust, et näidata,
et ta ei ole mingi mässaja
ja et ta ei taha Saulile kätte maksta,
kuigi too teda nii julmalt ja ebaõiglaselt kohtles.
See nõudis enesevalitsemist.
Ja see nõudis ka usku.
Usku, et küll Jehoova
omal ajal ja viisil asjad korda seab.
Seda oli näha mitte ainult sellest,
mida ta Saulile ütles,
vaid ka sellest, mida ta kirjutas Laulus 57:3.
„Taevast saadab ... [Jehoova] abi ja päästab mu.
Ta ajab segadusse selle, kes haarab mu järele.”
Meil võib vahel väga raske olla kannatlik.
Eriti siis, kui meid koheldakse ebaõiglaselt.
Tihti ei ole meil võimalik olukorda muuta.
Aga mis siis, kui järsku tekib võimalus
oma raskustele lõpp teha?
Me peaksime olema nagu Taavet ja kõigepealt
mõtlema, mida Jehoova asjast arvab.
Mõnikord ongi õige tegutseda.
Teinekord jälle tuleb meil oodata,
et Jehoova omal ajal asjad korda seaks.
Vaatame, mis juhtus, kui Saul koopast välja läks.
Loeme edasi 1. Saamueli raamat 24
alates salmist 8.
„Seejärel läks ka Taavet koopast välja
ja hüüdis Saulile järele: „Mu isand kuningas!””
Taavet?
„Saul vaatas tagasi ning Taavet kummardas
ja heitis silmili maha.
Taavet ütles Saulile: „Miks sa kuulad inimesi,
kes räägivad, et Taavet tahab sulle kurja teha?
Täna on su silmad näinud,
kuidas Jehoova andis su koopas minu kätte.
Mind õhutati sind tapma,
kuid ma halastasin su peale ja ütlesin:
„Ma ei tõsta kätt oma isanda vastu,
sest ta on Jehoova võitu!”
Vaata, mu isa,
minu käes on tükk su kuuehõlmast.
Ma lõikasin selle su kuue küljest,
kuid ma ei tapnud sind.
Näed nüüd, ma ei soovi sulle kurja
ega mässa su vastu.
Ma pole su vastu patustanud,
kuigi sa püüad mu hinge.
Jehoova mõistku sinu ja minu vahel kohut!
Maksku Jehoova sulle minu eest kätte,
kuid minu käsi ei tõuse su vastu!
Vanasõna ütleb: „Kurja teevad kurjad”,
kuid minu käsi sind ei puutu!
Keda on Iisraeli kuningas tulnud taga ajama?
Keda sa küll jälitad? Surnud koera! Üht kirpu!
Jehoova olgu kohtumõistja,
tema mõistku kohut sinu ja minu vahel!
Tema näeb ja lahendab mu kohtuasja,
ta mõistab mind õigeks
ja päästab mind sinu käest.””
Taavet valitses ennast.
Ja see oli võimas vastus neile,
kes väitsid, et Taavet tahab Saulile halba.
Tal ei olnud kavatsustki tõsta kätt Sauli vastu.
Kaks korda ütles ta Saulile,
et Jehoova mõistab nende vahel kohut.
Kuigi Saul ajas teda ilma põhjuseta taga,
jäi Taavet ikka temaga lugupidavaks.
Ta ütles alandlikult, et Jehoova on see,
kes omal ajal asjad korda seab.
See oli selge sõnum kõigile,
kes seda nägid või hiljem sellest kuulsid.
Saul oli rabatud, kui kuulis, et Taavet oleks
võinud ta tappa, aga ei teinud seda, ja ta hüüdis:
„Jehoova tasub sulle heaga selle eest,
mis sa täna mulle tegid.
Ma tean, et sina saad tõesti kuningaks
ja et Iisraeli kuningriik püsib kindlalt sinu käes.”
Apostel Paulusel võis meeles olla just see lugu,
kui ta andis Rooma kristlastele
sajandeid hiljem nõu:
„Ärge makske ise kätte,
vaid võitke halb ära heaga.”
Vahel võivad meie sõbralikud sõnad ja teod
meie vastaste suhtumist muuta.
Saulile läks Taaveti tegu väga hinge.
Aga kas ta lõpetas Taaveti tagaajamise?
Vaatame seda hiljem.
Kuna me oleme kõik ebatäiuslikud, siis vahel
võib juhtuda, et me ei suuda olla kannatlikud.
Nii oli ka Taavetiga.
Üks olukord ärritas teda nii väga,
et ta oleks peaaegu teinud midagi,
millel oleks olnud kohutavad tagajärjed.
Vaatame seda. Ava 1. Saamueli 25, ehk siis
järgmine peatükk, ja vaatame kohe algusest.
1. Saamueli 25 alates salmist 1.
„Mõne aja pärast Saamuel suri
ning kogu Iisrael tuli teda leinama
ja nad matsid ta tema kodu lähedale Raamasse.
Aga Taavet läks alla Paarani kõrbesse.
Maonis elas üks mees,
kelle karjad olid Karmelis.
See mees oli väga varakas,
tal oli 3000 lammast ja 1000 kitse.
Kord tuli ta Karmelisse lambaid pügama.
Mehe nimi oli Naabal ja tema naise nimi Abigail.
Naine oli väga arukas ja ilus,
kuid tema mees, kaaleblane, oli karm ja kuri.
Kõrbes olles kuulis Taavet,
et Naabal pügab oma lambaid.
Siis läkitas Taavet tema juurde
kümme noort meest, öeldes neile:
„Minge üles Karmelisse Naabali juurde
ja küsige minu nimel, kuidas tal läheb.
Öelge mu vennale nii: „Pikka iga ja rahu sulle,
su perele ja kõigile, kes sul on!
Ma kuulsin, et sul käib lambaniitmine.
Kui su karjased olid meie juures,
ei teinud me neile liiga
ja neilt ei läinud midagi kaduma kogu see aeg,
mis nad olid Karmelis.
Küsi oma meestelt ja nad räägivad sulle.
Leidku siis mu mehed armu su silmis,
sest me oleme tulnud ju rõõmupäeval!
Anna palun oma sulastele ja oma pojale
Taavetile, mida sul on võimalik anda!””
Taaveti mehed läksidki Naabali juurde ja andsid
talle Taaveti nimel kõik need sõnad edasi.
Naabal vastas Taaveti sulastele: „Kes
see Taavet selline on? Ja kes on Iisai poeg?
Nüüdsel ajal on ju palju nihukesi sulaseid,
kes on oma isanda juurest ära karanud
Kas peaksin võtma oma leiva ja vee ning liha,
mis on mõeldud mu lambapügajatele,
ja andma meestele, kes on tulnud ei tea kust?””
Lammaste niitmise aeg oli tavaliselt pidupäev
ja Naabalil oli igati põhjust olla rõõmus.
Tal oli palju lambaid ja Taaveti mehed
olid neid kaitsnud röövlite eest.
Hea tava kohaselt oli Naabalil nüüd võimalik
näidata üles tänulikkust ja olla heldekäeline.
Aga kui Taaveti mehed
viisakalt temalt toitu palusid,
ta mitte lihtsalt ei keeldunud,
vaid karjus neile solvanguid.
Vaatame, kuidas Taavet sellele reageeris.
Loeme edasi 1. Saamueli 25
alates salmist 12.
„Siis läksid Taaveti mehed tagasi
ja andsid Taavetile teada kõik need sõnad.
Otsekohe käskis Taavet oma mehi:
„Igaüks võtku oma mõõk!”
Kõik võtsidki mõõga
ja ka Taavet võttis oma mõõga.
Taavetiga läks kaasa umbes 400 meest,
aga 200 meest jäi varustuse juurde.
Samal ajal teatas üks sulastest Abigailile,
Naabali naisele:
„Taavet saatis kõrbest käskjalad meie isandat
tervitama, kuid tema karjus neile solvanguid.
Need mehed olid meie vastu väga head.
Nad ei teinud meile kunagi liiga
ja meilt ei läinud midagi kaduma kogu see aeg,
mis me koos nendega väljal olime.
Nad olid nii ööl kui ka päeval
kaitsva müürina meie ümber
kogu see aeg,
kui me nende juures karja hoidsime.
Otsusta nüüd, mida sa teed, sest meie isandat
ja kogu tema peret ähvardab õnnetus!
Ta ise on ju täiesti võimatu inimene,
temaga ei saa rääkida!”
Siis võttis Abigail kähku 200 leiba,
2 suurt veinianumat, 5 nülitud lammast,
5 seaad röstitud viljateri, 100 rosinapätsikest
ja 200 viigimarjapätsikest
ning pani selle kõik eeslite selga.
Seejärel ütles ta sulastele: „Minge minu ees
ja mina tulen teie järel.”
Kuid oma mehele Naabalile ei öelnud ta midagi.
Kui ta eesli seljas sõitis ja mäe varjus alla läks,
tuli Taavet oma meestega talle vastu.
Aga Taavet oli öelnud: „Asjata ma kaitsesin
kõrbes kõike, mis kuulub sellele mehele.
Temale kuuluvast ei läinud midagi kaotsi,
ja tema tasub mulle hea eest halvaga!
Jumal tehku Taaveti vaenlastega ükskõik mida,
kui ma jätan talle hommikuks alles
kasvõi ühegi mehe!””
Kui Taavet kuulis, mida Naabal oli öelnud,
sai ta maruvihaseks.
Otsekohe, ilma Jehoovaga nõu pidamata,
käskis ta oma meestel mõõgad haarata.
Ta otsustas maha lüüa kõik mehed
Naabali majas. See polnud õige.
Jah, Naabal oli põlastusväärne mees ja Taavet
oli välja teeninud tasu oma heateo eest,
aga tal ei olnud õigust
jõuga Naabalilt midagi võtta.
Ja see ei olnud mingi põhjus, miks tappa
oma kaasmaalane ja kogu ta majarahvas.
Üks Naabali sulastest sai aru,
et kohe-kohe võib juhtuda hirmus õnnetus,
ja tal oli julgust rääkida sellest Abigailile,
Naabali naisele.
Ta ei läinud Naabali jutule,
kes niikuinii poleks kuulanud,
aga ta teadis, et Abigail võtab teda tõsiselt,
sest ta oli arukas naine ja armastas Jehoovat.
Me ei tea temast palju, aga elu Naabaliga
ei olnud kindlasti talle mingi meelakkumine.
Naabal oli karm, tänamatu ja ülbe.
Võib-olla oli tegu korraldatud abieluga
ja Abigailil polnud mingit sõnaõigust.
Hiljem ütles ta Taavetile,
et Naabal on vääritu ja rumal.
Kindlasti Abigail, kes armastas Jehoovat,
ei oleks öelnud selliseid sõnu põhjuseta.
Naabali käitumine oli teinud
temast lugupidamise väga raskeks.
Abigail kuulas sulase ära ja mõistis,
et tal tuleb otsekohe midagi teha. Aga mida?
Kas ta peaks Naabaliga rääkima?
Ei, sellel poleks olnud mõtet.
Kas tal tuleks põgeneda?
Kui Taavet oleks olnud nagu Naabal,
siis oleks see tõesti olnud tark tegu.
Aga Abigail teadis, et Taavet on mõistlik mees,
kes armastab Jehoovat.
Ta käskis kähku toidu valmis panna
ja kiirustas temaga kohtuma.
Loeme edasi 1. Saamueli 25 salmist 23.
„Kui Abigail Taavetit nägi,
tuli ta kiiresti eesli seljast maha,
langes Taaveti ette ja kummardas maani.
Tema jalge ette langenuna ütles ta:
„Mu isand, tulgu see süü minu peale!
Luba palun oma teenijal kõnelda
ja võta kuulda oma teenija sõnu.
Palun ärgu tehku mu isand välja
sellest vääritust mehest Naabalist,
sest nagu on ta nimi, nõnda on ta ise –
Naabal on ta nimi ja rumal ta on!
Aga mina, su teenija,
ei näinud oma isanda läkitatud mehi.
Nüüd, mu isand –
nii tõesti, kui Jehoova elab ja sa ise elad –,
Jehoova on takistanud sind veresüüsse
sattumast ja oma käega kätte maksmast!
Saagu Naabali sarnaseks sinu vaenlased
ja need, kes soovivad mu isandale kurja!
Antagu nüüd see kingitus,
mille su teenija on oma isandale toonud,
tema meestele, kes käivad mu isanda järel.
Anna palun andeks oma teenija üleastumine,
sest Jehoova annab mu isandale püsiva koja,
kuna mu isand võitleb Jehoova võitlemisi.
Kogu su eluaja
pole leitud sinust mingisugust kurjust.
Kui keegi tõuseb sind taga ajama
ja soovib võtta su hinge,
siis kaitseb su Jumal Jehoova
sinu hinge oma elukukrus,
aga su vaenlaste hinged
lennutab ta minema nagu lingukivid.
Kui Jehoova teeb mu isandale kõike seda head,
mida ta on lubanud,
ja määrab sind Iisraeli juhiks, siis ei pea mu
isand tundma südames kahetsust selle pärast,
et on põhjuseta verd valanud
ja püüdnud iseenese käega õigust mõista.
Kui siis Jehoova teeb mu isandale head,
ära unusta ka oma teenijat!””
Abigaili sõnadest oli näha,
et ta oli tark naine ja armastas Jehoovat.
Ta pöördus Taaveti poole alandlikult
ja lugupidavalt, aga ta sõnum oli selge.
Ta ütles, et Jehoova on ta saatnud,
et takistada Taavetit veresüüsse sattumast,
et ta ei valaks põhjuseta verd,
ega püüaks ise kätte maksta.
Ta soovis, et Taavet ei teeks midagi, mida
tal tuleks kogu oma ülejäänud elu kahetseda.
Abigail tuletas Taavetile meelde olulise tõe,
et Jehoova on see, kes asjad korda seab,
ja et Taavet ei peaks oma käega kätte maksma.
Samamoodi oli Taavet ise arutlenud Een-Geedis,
kui tal oli võimalus Saul tappa.
Võib-olla Abigail oli kuulnud,
mis seal koopas oli juhtunud.
Seega tahtis Abigail öelda:
„Ole kannatlik. Las Jehoova
seab asjad korda omal ajal ja omal viisil.”
Kuidas Taavet sellele reageeris?
Loeme edasi 1. Saamueli 25 salmist 32.
„Seepeale ütles Taavet Abigailile:
„Kiidetud olgu Jehoova, Iisraeli Jumal,
kes on sind täna minu juurde saatnud!
Ole õnnistatud oma arukuse pärast!
Ole sa õnnistatud,
et takistasid mind täna veresüüsse sattumast
ja omaenese käega kätte tasumast!
Nii tõesti, kui elab Iisraeli Jumal Jehoova,
kes on hoidnud mind sulle kurja tegemast,
kui sa poleks mulle vastu rutanud,
poleks Naabalile hommikuks
ühtegi meest alles jäänud!”
Taavet võttis naise käest vastu,
mis see temale oli toonud, ja ütles:
„Mine rahuga koju!
Ma võtan sind kuulda ja täidan su palve.””
Taavet võttis nõu kuulda.
See on tähelepanuväärne.
Tol ajal polnud kombeks,
et mees võtab naise nõu kuulda.
Taavet kuulas, sai aru, nõustus
ja muutis oma otsust.
Võib-olla Taaveti mehed oleksid ikka tahtnud
minna rüüstama, aga Taavet hoidis neid tagasi.
Ka meie võime hakata vahel
liikuma vales suunas,
aga nagu Taavet, nii tuleks ka meil kuulata neid,
kes püüavad meid õigele teele tagasi juhtida.
Umbes 10 päeva pärast
lõi Jehoova Naabalit ja ta suri.
Ja mõni aeg hiljem sai Abigailist Taaveti naine.
Aga räägime nüüd jälle Saulist.
Kuigi koopas juhtunu
tegi teda korraks alandlikuks,
ei loobunud ta Taavetit taga ajamast.
Nüüd oli Taavet oma meestega Siifi kõrbes.
Juba teist korda reedavad Siifi mehed Taaveti,
kes oli nendega samast suguharust.
Vaatame seda lugu
1. Saamueli 26 alates salmist 2.
„Siis läks Saul koos Iisraeli 3000 parima mehega
alla Siifi kõrbesse Taavetit otsima.
Saul lõi laagri üles tee äärde Hakila künkale,
mis on Jesimoni vastas.
Taavet aga oli sel ajal kõrbes.
Kui ta kuulis,
et Saul on tulnud teda kõrbesse otsima,
saatis ta luurajad uurima,
kas Saul on tõesti tulnud.
Pärast läks Taavet ise Sauli laagripaiga juurde
ning nägi seda kohta, kus magasid Saul
ja tema väepealik Abner, Neeri poeg.
Saul magas vankritega ümbritsetud laagri keskel
ning tema väesalgad paiknesid tema ümber.
Siis küsis Taavet hett Ahimelekilt
ja Seruja pojalt Abisailt, Joabi vennalt:
„Kes tuleb koos minuga alla Sauli laagrisse?”
Abisai vastas: „Mina tulen!”
Taavet ja Abisai hiilisid öösel
Sauli väesalkade juurde.
Laagri keskel nägid nad magamas Sauli,
oda peatsis maasse löödud.
Abner ja väesalgad magasid tema ümber.
Abisai ütles Taavetile: „Täna on Jumal
andnud su vaenlase sinu kätte!
Luba ma löön ta odaga maasse,
ühest löögist piisab!””
Koopa loos oli Saul läinud Taaveti juurde,
nüüd aga läks Taavet Sauli juurde.
Temaga koos oli tema õepoeg Abisai,
kes oli vapper sõjamees.
Nad hiilisid kuuvalgel laagrisse,
magavate meeste summast läbi Sauli juurde.
Nüüd oli Saul juba teist korda
täielikult Taaveti võimuses.
Abisai tahtis Sauli odaga maasse lüüa.
Tema meelest oli igati loogiline kõrvaldada
mees, kes püüab neid väsimatult tappa.
Taavetil endal polnud vaja midagi teha.
Ta oleks võinud hiljem öelda,
et Abisai tappis Sauli.
Kas Taavet kasutas võimalust
Saulist lõpuks ometi lahti saada?
Vastuse saame, kui loeme edasi
1. Saamueli 26 alates salmist 9.
„Kuid Taavet kostis Abisaile: „Ära puutu teda!
Sest kes võiks tõsta käe Jehoova võitu vastu
ja jääda karistamata?”
Taavet jätkas: „Nii tõesti, kui Jehoova elab,
tapab Jehoova ta ise
või saabub päev, mil ta sureb,
või hukkub ta lahingus.
Jehoova pärast on mõeldamatu, et tõstaksin
käe oma isanda, Jehoova võitu vastu!
Võta tema peatsist oda ja veekann ning lähme!”
Taavet võttis oda ja veekannu,
mis olid Sauli peatsis, ja nad lahkusid.
Mitte keegi ei näinud neid,
ei pannud neid tähele ega ärganud üles,
vaid nad kõik magasid, sest Jehoova
oli lasknud tulla nende peale sügava une.”
Taavet sai aru, et ei ole õige
lubada Abisail Sauli elu kallale kippuda.
Ta oli kindel,
et Jehoova mõistab Sauli üle kohut.
Jällegi oli ta valmis ootama,
kuni Jehoova asjad korda seab.
Taavet uskus,
et Jehoova ise astub ükspäev tema eest välja.
Ja ta sosistas Abisaile,
et võib-olla Saul sureb mõnes lahingus.
Umbes aasta pärast nii ka läks.
Taaveti elu põgenikuna ei olnud kindlasti lihtne,
aga ta ei muutunud kunagi kannatamatuks,
vaid ootas Jehoovat.
Ja ta tegi oma olukorras seda, mida sai.
Näiteks kui ta vilistite juures elas,
kasutas ta võimalust iisraellasi kaitsta,
korraldades röövretki Iisraeli vaenlaste vastu.
Kui ka meie kogeme raskusi, saame
ikka teha seda, mis võimalik, ja olla kindlad,
et omal õigel ajal
Jehoova kõrvaldab meie raskused.
Lõpuks sai Taavetist kuningas
ja ta valitses 40 aastat.
Oma elu lõpu poole kirjutas ta Laulu 37.
Võib-olla ta mõtles just neile kolmele
sündmusele oma elus, kui ta selle laulu kirjutas.
Ta kirjutas sellest,
kui tähtis on olla kannatlik, oodata Jehoovat
ja olla kindel, et tema tõotused täituvad.
Selles laulus on meile häid nõuandeid
ja see pakub ka lohutust.
Loeme lõpetuseks mõned salmid sellest laulust.
Ava Laul 37:1–7.
Ma ootan hetke, otsi see üles.
„Ära ärritu kurjade pärast,
ära kadesta ülekohtuseid.
Nad närtsivad kiiresti kui rohi,
närbuvad kui haljas rohi.
Looda Jehoovale ja tee head,
ela oma maal ja ole ustav.
Olgu Jehoova su ülim rõõm
ja ta täidab su südamesoovid.
Usalda oma tee Jehoova hoolde,
toetu temale ja ta tegutseb su heaks.
Ta laseb su õiglusel särada kui koiduvalgusel,
su õigusel kui südapäeva päikesel.
Vaiki Jehoova ees ja oota teda kannatlikult.”

Taavet ootas Jehoovat
- 

Taavet ootas Jehoovat

Kas sinu vastu ollakse vaenulikud,
sind pilgatakse või lausa kiusatakse taga?
Kas sa oled keerulises olukorras ja tunned,
et oled justkui lõksus –
sa ei saa midagi teha, et olukorda muuta?
Kui nii, siis tead, mida Taavet tundis.
Piiblist võime lugeda, et tema koges kõike seda.
Aga ta kirjutas ka, mis aitas tal vastu pidada.
Tema sõnad leiame tekstist Laul 62:5:
„Ma ootan vaikselt Jumalat.”
Mõned õpetlased arvavad,
et kui Taavet kuningaks võiti, oli ta 15-aastane.
Kui see on tõsi, pidi ta ootama 22 aastat,
enne kui temast sai kuningas kogu Iisraeli üle.
Palju aastaid ajas kuningas Saul Taavetit taga,
et teda tappa.
Seetõttu tuli Taavetil elada põgenikuna.
Vahel peitis ta end kõrbes koobastes, teinekord
jälle elas võõral maal Iisraeli vaenlaste seas.
Taavet õppis olema kannatlik
ja ootama Jehoovat.
Vaatame nüüd lähemalt
kolme lugu sellest ajast tema elus.
Esimene lugu viib meid Een-Geedi kõrbe,
kus olid järsud mäed ja palju avaraid koopaid.
Kuningas Sauli näris kadedus ja ta kees vihast.
Ta tahtis iga hinna eest Taaveti kinni püüda
ja talle otsa peale teha.
Taavet ja tema mehed peitsid end
ühes suures koopas.
Nende elu oli luksusest kaugel.
Nad pidid toitu ja vett otsima,
lõkkematerjali koguma
ja olema iga hetk valmis jälle edasi liikuma.
Aga ühel päeval juhtus midagi üllatavat,
mida nad poleks osanud uneski näha.
Mis siis juhtus? Võtame lahti
1. Saamueli 24. peatüki ja alustame salmist 2.
Annan sulle hetke, otsi see üles.
1. Saamueli 24 ja loeme siit alates salmist 2.
„Siis võttis Saul kogu Iisraelist
3000 parimat meest
ning läks Taavetit ja ta mehi otsima
kaljukitsede kaljudelt.‏
Saul jõudis kivist lambataradeni tee ääres,
kus oli ka üks koobas.
Ta läks sinna asjale, aga koopa tagumises osas
istus Taavet oma meestega.
Taaveti mehed õhutasid teda: „See on päev,
mille kohta Jehoova on sulle öelnud:
„Ma annan su vaenlase sinu kätte!
Talita temaga, nagu sa heaks arvad!”””
3000 osavat sõjameest
otsivad Taavetit tikutulega taga.
Kujuta ette Taaveti ja tema meeste hämmastust,
kui korraga astub Saul ihuüksi täiesti kaitsetuna
sellessesamasse koopasse,
kus nemad end peidavad.
Kuna Sauli silmad
olid harjunud ereda päikesevalgusega,
ei näinud ta koopasse astudes suurt midagi.
Tal polnud õrna aimugi,
et seal on peale tema veel kedagi.
Aga Taaveti ja tema meeste silmad
olid pimedusega kohanenud
ja nemad nägid Sauli suurepäraselt.
Seega Saul oli kaitsetu,
ta oli täielikult Taaveti võimuses.
Kas Taavet kasutab nüüd juhust?
Tema mehed õhutasid teda just seda tegema.
Kahtlemata oli see Jehoova,
kes oli Sauli tema kätte andnud.
Pealegi Jumal oli öelnud,
et Taavetist saab Sauli asemel uus kuningas.
Ja kas Taavetil
polnud mitte küllaga põhjust Sauli tappa?
Saul oli täiesti pöörane.
Ta oli Noobi linnas lasknud maha lüüa preestrid
ja kõik teised linnaelanikud:
mehed, naised, lapsed ja loomad.
Ja seda ainult sellepärast,
et peapreester Ahimelek
oli andnud Taavetile ja ta meestele leiba.
Mida see oleks võinud kaasa tuua,
kui Taavet oleks Sauli maha löönud?
Vabaduse, lõpu põgenikuelule,
nad oleks saanud koopad unustada.
Ta oleks võinud kohe kuningaks saada.
Taavetil võisid kõik need mõtted peast läbi käia.
Aga mida ta tegi?
Mida sina oleksid teinud?
Loeme nüüd edasi 1. Saamueli 24
alates salmist 4.
„Siis Taavet tõusis
ja lõikas vargsi ära tüki Sauli kuuehõlmast.
Aga pärast tundis Taavet süümepiinu,
et ta oli Sauli kuuehõlmast tüki ära lõiganud.
Ta ütles oma meestele:
„Jehoova pärast on mõeldamatu,
et teeksin midagi sellist Jehoova võitule
ja tõstaksin käe oma isanda vastu!
Ta on ju Jehoova võitu!”
Nende sõnadega hoidis Taavet oma mehi tagasi
ega lubanud neil Sauli rünnata.
Ja Saul läks koopast välja oma teed.”
Taavet ei võtnud oma mehi kuulda.
Selle asemel kasutas ta juhust, et näidata,
et ta ei ole mingi mässaja
ja et ta ei taha Saulile kätte maksta,
kuigi too teda nii julmalt ja ebaõiglaselt kohtles.
See nõudis enesevalitsemist.
Ja see nõudis ka usku.
Usku, et küll Jehoova
omal ajal ja viisil asjad korda seab.
Seda oli näha mitte ainult sellest,
mida ta Saulile ütles,
vaid ka sellest, mida ta kirjutas Laulus 57:3.
„Taevast saadab ... [Jehoova] abi ja päästab mu.
Ta ajab segadusse selle, kes haarab mu järele.”
Meil võib vahel väga raske olla kannatlik.
Eriti siis, kui meid koheldakse ebaõiglaselt.
Tihti ei ole meil võimalik olukorda muuta.
Aga mis siis, kui järsku tekib võimalus
oma raskustele lõpp teha?
Me peaksime olema nagu Taavet ja kõigepealt
mõtlema, mida Jehoova asjast arvab.
Mõnikord ongi õige tegutseda.
Teinekord jälle tuleb meil oodata,
et Jehoova omal ajal asjad korda seaks.
Vaatame, mis juhtus, kui Saul koopast välja läks.
Loeme edasi 1. Saamueli raamat 24
alates salmist 8.
„Seejärel läks ka Taavet koopast välja
ja hüüdis Saulile järele: „Mu isand kuningas!””
Taavet?
„Saul vaatas tagasi ning Taavet kummardas
ja heitis silmili maha.
Taavet ütles Saulile: „Miks sa kuulad inimesi,
kes räägivad, et Taavet tahab sulle kurja teha?
Täna on su silmad näinud,
kuidas Jehoova andis su koopas minu kätte.
Mind õhutati sind tapma,
kuid ma halastasin su peale ja ütlesin:
„Ma ei tõsta kätt oma isanda vastu,
sest ta on Jehoova võitu!”
Vaata, mu isa,
minu käes on tükk su kuuehõlmast.
Ma lõikasin selle su kuue küljest,
kuid ma ei tapnud sind.
Näed nüüd, ma ei soovi sulle kurja
ega mässa su vastu.
Ma pole su vastu patustanud,
kuigi sa püüad mu hinge.
Jehoova mõistku sinu ja minu vahel kohut!
Maksku Jehoova sulle minu eest kätte,
kuid minu käsi ei tõuse su vastu!
Vanasõna ütleb: „Kurja teevad kurjad”,
kuid minu käsi sind ei puutu!
Keda on Iisraeli kuningas tulnud taga ajama?
Keda sa küll jälitad? Surnud koera! Üht kirpu!
Jehoova olgu kohtumõistja,
tema mõistku kohut sinu ja minu vahel!
Tema näeb ja lahendab mu kohtuasja,
ta mõistab mind õigeks
ja päästab mind sinu käest.””
Taavet valitses ennast.
Ja see oli võimas vastus neile,
kes väitsid, et Taavet tahab Saulile halba.
Tal ei olnud kavatsustki tõsta kätt Sauli vastu.
Kaks korda ütles ta Saulile,
et Jehoova mõistab nende vahel kohut.
Kuigi Saul ajas teda ilma põhjuseta taga,
jäi Taavet ikka temaga lugupidavaks.
Ta ütles alandlikult, et Jehoova on see,
kes omal ajal asjad korda seab.
See oli selge sõnum kõigile,
kes seda nägid või hiljem sellest kuulsid.
Saul oli rabatud, kui kuulis, et Taavet oleks
võinud ta tappa, aga ei teinud seda, ja ta hüüdis:
„Jehoova tasub sulle heaga selle eest,
mis sa täna mulle tegid.
Ma tean, et sina saad tõesti kuningaks
ja et Iisraeli kuningriik püsib kindlalt sinu käes.”
Apostel Paulusel võis meeles olla just see lugu,
kui ta andis Rooma kristlastele
sajandeid hiljem nõu:
„Ärge makske ise kätte,
vaid võitke halb ära heaga.”
Vahel võivad meie sõbralikud sõnad ja teod
meie vastaste suhtumist muuta.
Saulile läks Taaveti tegu väga hinge.
Aga kas ta lõpetas Taaveti tagaajamise?
Vaatame seda hiljem.
Kuna me oleme kõik ebatäiuslikud, siis vahel
võib juhtuda, et me ei suuda olla kannatlikud.
Nii oli ka Taavetiga.
Üks olukord ärritas teda nii väga,
et ta oleks peaaegu teinud midagi,
millel oleks olnud kohutavad tagajärjed.
Vaatame seda. Ava 1. Saamueli 25, ehk siis
järgmine peatükk, ja vaatame kohe algusest.
1. Saamueli 25 alates salmist 1.
„Mõne aja pärast Saamuel suri
ning kogu Iisrael tuli teda leinama
ja nad matsid ta tema kodu lähedale Raamasse.
Aga Taavet läks alla Paarani kõrbesse.
Maonis elas üks mees,
kelle karjad olid Karmelis.
See mees oli väga varakas,
tal oli 3000 lammast ja 1000 kitse.
Kord tuli ta Karmelisse lambaid pügama.
Mehe nimi oli Naabal ja tema naise nimi Abigail.
Naine oli väga arukas ja ilus,
kuid tema mees, kaaleblane, oli karm ja kuri.
Kõrbes olles kuulis Taavet,
et Naabal pügab oma lambaid.
Siis läkitas Taavet tema juurde
kümme noort meest, öeldes neile:
„Minge üles Karmelisse Naabali juurde
ja küsige minu nimel, kuidas tal läheb.
Öelge mu vennale nii: „Pikka iga ja rahu sulle,
su perele ja kõigile, kes sul on!
Ma kuulsin, et sul käib lambaniitmine. 
Kui su karjased olid meie juures,
ei teinud me neile liiga
ja neilt ei läinud midagi kaduma kogu see aeg,
mis nad olid Karmelis.
Küsi oma meestelt ja nad räägivad sulle.
Leidku siis mu mehed armu su silmis,
sest me oleme tulnud ju rõõmupäeval!
Anna palun oma sulastele ja oma pojale
Taavetile, mida sul on võimalik anda!””
Taaveti mehed läksidki Naabali juurde ja andsid
talle Taaveti nimel kõik need sõnad edasi.
Naabal vastas Taaveti sulastele: „Kes
see Taavet selline on? Ja kes on Iisai poeg?
Nüüdsel ajal on ju palju nihukesi sulaseid,
kes on oma isanda juurest ära karanud
Kas peaksin võtma oma leiva ja vee ning liha,
mis on mõeldud mu lambapügajatele,
ja andma meestele, kes on tulnud ei tea kust?””
Lammaste niitmise aeg oli tavaliselt pidupäev
ja Naabalil oli igati põhjust olla rõõmus.
Tal oli palju lambaid ja Taaveti mehed
olid neid kaitsnud röövlite eest.
Hea tava kohaselt oli Naabalil nüüd võimalik
näidata üles tänulikkust ja olla heldekäeline.
Aga kui Taaveti mehed
viisakalt temalt toitu palusid,
ta mitte lihtsalt ei keeldunud,
vaid karjus neile solvanguid.
Vaatame, kuidas Taavet sellele reageeris.
Loeme edasi 1. Saamueli 25
alates salmist 12.
„Siis läksid Taaveti mehed tagasi
ja andsid Taavetile teada kõik need sõnad.
Otsekohe käskis Taavet oma mehi:
„Igaüks võtku oma mõõk!”
Kõik võtsidki mõõga
ja ka Taavet võttis oma mõõga.
Taavetiga läks kaasa umbes 400 meest,
aga 200 meest jäi varustuse juurde.
Samal ajal teatas üks sulastest Abigailile,
Naabali naisele:
„Taavet saatis kõrbest käskjalad meie isandat
tervitama, kuid tema karjus neile solvanguid.
Need mehed olid meie vastu väga head.
Nad ei teinud meile kunagi liiga
ja meilt ei läinud midagi kaduma kogu see aeg,
mis me koos nendega väljal olime.
Nad olid nii ööl kui ka päeval
kaitsva müürina meie ümber
kogu see aeg,
kui me nende juures karja hoidsime.
Otsusta nüüd, mida sa teed, sest meie isandat
ja kogu tema peret ähvardab õnnetus!
Ta ise on ju täiesti võimatu inimene,
temaga ei saa rääkida!”
Siis võttis Abigail kähku 200 leiba,
2 suurt veinianumat, 5 nülitud lammast,
5 seaad röstitud viljateri, 100 rosinapätsikest
ja 200 viigimarjapätsikest
ning pani selle kõik eeslite selga.
Seejärel ütles ta sulastele: „Minge minu ees
ja mina tulen teie järel.”
Kuid oma mehele Naabalile ei öelnud ta midagi.
Kui ta eesli seljas sõitis ja mäe varjus alla läks,
tuli Taavet oma meestega talle vastu.
Aga Taavet oli öelnud: „Asjata ma kaitsesin
kõrbes kõike, mis kuulub sellele mehele.
Temale kuuluvast ei läinud midagi kaotsi,
ja tema tasub mulle hea eest halvaga!
Jumal tehku Taaveti vaenlastega ükskõik mida,
kui ma jätan talle hommikuks alles
kasvõi ühegi mehe!””
Kui Taavet kuulis, mida Naabal oli öelnud,
sai ta maruvihaseks.
Otsekohe, ilma Jehoovaga nõu pidamata,
käskis ta oma meestel mõõgad haarata.
Ta otsustas maha lüüa kõik mehed
Naabali majas. See polnud õige.
Jah, Naabal oli põlastusväärne mees ja Taavet
oli välja teeninud tasu oma heateo eest,
aga tal ei olnud õigust
jõuga Naabalilt midagi võtta.
Ja see ei olnud mingi põhjus, miks tappa
oma kaasmaalane ja kogu ta majarahvas.
Üks Naabali sulastest sai aru,
et kohe-kohe võib juhtuda hirmus õnnetus,
ja tal oli julgust rääkida sellest Abigailile,
Naabali naisele.
Ta ei läinud Naabali jutule,
kes niikuinii poleks kuulanud,
aga ta teadis, et Abigail võtab teda tõsiselt,
sest ta oli arukas naine ja armastas Jehoovat.
Me ei tea temast palju, aga elu Naabaliga
ei olnud kindlasti talle mingi meelakkumine.
Naabal oli karm, tänamatu ja ülbe.
Võib-olla oli tegu korraldatud abieluga
ja Abigailil polnud mingit sõnaõigust.
Hiljem ütles ta Taavetile,
et Naabal on vääritu ja rumal.
Kindlasti Abigail, kes armastas Jehoovat,
ei oleks öelnud selliseid sõnu põhjuseta.
Naabali käitumine oli teinud
temast lugupidamise väga raskeks.
Abigail kuulas sulase ära ja mõistis,
et tal tuleb otsekohe midagi teha. Aga mida?
Kas ta peaks Naabaliga rääkima?
Ei, sellel poleks olnud mõtet.
Kas tal tuleks põgeneda?
Kui Taavet oleks olnud nagu Naabal,
siis oleks see tõesti olnud tark tegu.
Aga Abigail teadis, et Taavet on mõistlik mees,
kes armastab Jehoovat.
Ta käskis kähku toidu valmis panna
ja kiirustas temaga kohtuma.
Loeme edasi 1. Saamueli 25 salmist 23.
„Kui Abigail Taavetit nägi,
tuli ta kiiresti eesli seljast maha,
langes Taaveti ette ja kummardas maani.
Tema jalge ette langenuna ütles ta:
„Mu isand, tulgu see süü minu peale!
Luba palun oma teenijal kõnelda
ja võta kuulda oma teenija sõnu.
Palun ärgu tehku mu isand välja
sellest vääritust mehest Naabalist,
sest nagu on ta nimi, nõnda on ta ise –
Naabal on ta nimi ja rumal ta on!
Aga mina, su teenija,
ei näinud oma isanda läkitatud mehi.
Nüüd, mu isand –
nii tõesti, kui Jehoova elab ja sa ise elad –,
Jehoova on takistanud sind veresüüsse
sattumast ja oma käega kätte maksmast!
Saagu Naabali sarnaseks sinu vaenlased
ja need, kes soovivad mu isandale kurja!
Antagu nüüd see kingitus,
mille su teenija on oma isandale toonud,
tema meestele, kes käivad mu isanda järel.
Anna palun andeks oma teenija üleastumine,
sest Jehoova annab mu isandale püsiva koja,
kuna mu isand võitleb Jehoova võitlemisi.
Kogu su eluaja
pole leitud sinust mingisugust kurjust.
Kui keegi tõuseb sind taga ajama
ja soovib võtta su hinge,
siis kaitseb su Jumal Jehoova
sinu hinge oma elukukrus,
aga su vaenlaste hinged
lennutab ta minema nagu lingukivid.
Kui Jehoova teeb mu isandale kõike seda head,
mida ta on lubanud,
ja määrab sind Iisraeli juhiks, siis ei pea mu
isand tundma südames kahetsust selle pärast,
et on põhjuseta verd valanud
ja püüdnud iseenese käega õigust mõista.
Kui siis Jehoova teeb mu isandale head,
ära unusta ka oma teenijat!””
Abigaili sõnadest oli näha,
et ta oli tark naine ja armastas Jehoovat.
Ta pöördus Taaveti poole alandlikult
ja lugupidavalt, aga ta sõnum oli selge.
Ta ütles, et Jehoova on ta saatnud,
et takistada Taavetit veresüüsse sattumast,
et ta ei valaks põhjuseta verd,
ega püüaks ise kätte maksta.
Ta soovis, et Taavet ei teeks midagi, mida
tal tuleks kogu oma ülejäänud elu kahetseda.
Abigail tuletas Taavetile meelde olulise tõe,
et Jehoova on see, kes asjad korda seab,
ja et Taavet ei peaks oma käega kätte maksma.
Samamoodi oli Taavet ise arutlenud Een-Geedis,
kui tal oli võimalus Saul tappa.
Võib-olla Abigail oli kuulnud,
mis seal koopas oli juhtunud.
Seega tahtis Abigail öelda:
„Ole kannatlik. Las Jehoova
seab asjad korda omal ajal ja omal viisil.”
Kuidas Taavet sellele reageeris?
Loeme edasi 1. Saamueli 25 salmist 32.
„Seepeale ütles Taavet Abigailile:
„Kiidetud olgu Jehoova, Iisraeli Jumal,
kes on sind täna minu juurde saatnud!
Ole õnnistatud oma arukuse pärast!
Ole sa õnnistatud,
et takistasid mind täna veresüüsse sattumast
ja omaenese käega kätte tasumast!
Nii tõesti, kui elab Iisraeli Jumal Jehoova,
kes on hoidnud mind sulle kurja tegemast,
kui sa poleks mulle vastu rutanud,
poleks Naabalile hommikuks
ühtegi meest alles jäänud!”
Taavet võttis naise käest vastu,
mis see temale oli toonud, ja ütles:
„Mine rahuga koju!
Ma võtan sind kuulda ja täidan su palve.””
Taavet võttis nõu kuulda.
See on tähelepanuväärne.
Tol ajal polnud kombeks,
et mees võtab naise nõu kuulda.
Taavet kuulas, sai aru, nõustus
ja muutis oma otsust.
Võib-olla Taaveti mehed oleksid ikka tahtnud
minna rüüstama, aga Taavet hoidis neid tagasi.
Ka meie võime hakata vahel
liikuma vales suunas,
aga nagu Taavet, nii tuleks ka meil kuulata neid,
kes püüavad meid õigele teele tagasi juhtida.
Umbes 10 päeva pärast
lõi Jehoova Naabalit ja ta suri.
Ja mõni aeg hiljem sai Abigailist Taaveti naine.
Aga räägime nüüd jälle Saulist.
Kuigi koopas juhtunu
tegi teda korraks alandlikuks,
ei loobunud ta Taavetit taga ajamast.
Nüüd oli Taavet oma meestega Siifi kõrbes.
Juba teist korda reedavad Siifi mehed Taaveti,
kes oli nendega samast suguharust.
Vaatame seda lugu
1. Saamueli 26 alates salmist 2.
„Siis läks Saul koos Iisraeli 3000 parima mehega
alla Siifi kõrbesse Taavetit otsima.
Saul lõi laagri üles tee äärde Hakila künkale,
mis on Jesimoni vastas.
Taavet aga oli sel ajal kõrbes.
Kui ta kuulis,
et Saul on tulnud teda kõrbesse otsima,
saatis ta luurajad uurima,
kas Saul on tõesti tulnud.
Pärast läks Taavet ise Sauli laagripaiga juurde
ning nägi seda kohta, kus magasid Saul
ja tema väepealik Abner, Neeri poeg.
Saul magas vankritega ümbritsetud laagri keskel
ning tema väesalgad paiknesid tema ümber.
Siis küsis Taavet hett Ahimelekilt
ja Seruja pojalt Abisailt, Joabi vennalt:
„Kes tuleb koos minuga alla Sauli laagrisse?”
Abisai vastas: „Mina tulen!”
Taavet ja Abisai hiilisid öösel
Sauli väesalkade juurde.
Laagri keskel nägid nad magamas Sauli,
oda peatsis maasse löödud.
Abner ja väesalgad magasid tema ümber.
Abisai ütles Taavetile: „Täna on Jumal
andnud su vaenlase sinu kätte!
Luba ma löön ta odaga maasse,
ühest löögist piisab!””
Koopa loos oli Saul läinud Taaveti juurde,
nüüd aga läks Taavet Sauli juurde.
Temaga koos oli tema õepoeg Abisai,
kes oli vapper sõjamees.
Nad hiilisid kuuvalgel laagrisse,
magavate meeste summast läbi Sauli juurde.
Nüüd oli Saul juba teist korda
täielikult Taaveti võimuses.
Abisai tahtis Sauli odaga maasse lüüa.
Tema meelest oli igati loogiline kõrvaldada
mees, kes püüab neid väsimatult tappa.
Taavetil endal polnud vaja midagi teha.
Ta oleks võinud hiljem öelda,
et Abisai tappis Sauli.
Kas Taavet kasutas võimalust
Saulist lõpuks ometi lahti saada?
Vastuse saame, kui loeme edasi
1. Saamueli 26 alates salmist 9.
„Kuid Taavet kostis Abisaile: „Ära puutu teda!
Sest kes võiks tõsta käe Jehoova võitu vastu
ja jääda karistamata?”
Taavet jätkas: „Nii tõesti, kui Jehoova elab,
tapab Jehoova ta ise
või saabub päev, mil ta sureb,
või hukkub ta lahingus.
Jehoova pärast on mõeldamatu, et tõstaksin
käe oma isanda, Jehoova võitu vastu!
Võta tema peatsist oda ja veekann ning lähme!”
Taavet võttis oda ja veekannu,
mis olid Sauli peatsis, ja nad lahkusid.
Mitte keegi ei näinud neid,
ei pannud neid tähele ega ärganud üles,
vaid nad kõik magasid, sest Jehoova
oli lasknud tulla nende peale sügava une.”
Taavet sai aru, et ei ole õige
lubada Abisail Sauli elu kallale kippuda.
Ta oli kindel,
et Jehoova mõistab Sauli üle kohut.
Jällegi oli ta valmis ootama,
kuni Jehoova asjad korda seab.
Taavet uskus,
et Jehoova ise astub ükspäev tema eest välja.
Ja ta sosistas Abisaile,
et võib-olla Saul sureb mõnes lahingus.
Umbes aasta pärast nii ka läks.
Taaveti elu põgenikuna ei olnud kindlasti lihtne,
aga ta ei muutunud kunagi kannatamatuks,
vaid ootas Jehoovat.
Ja ta tegi oma olukorras seda, mida sai.
Näiteks kui ta vilistite juures elas,
kasutas ta võimalust iisraellasi kaitsta,
korraldades röövretki Iisraeli vaenlaste vastu.
Kui ka meie kogeme raskusi, saame
ikka teha seda, mis võimalik, ja olla kindlad,
et omal õigel ajal
Jehoova kõrvaldab meie raskused.
Lõpuks sai Taavetist kuningas
ja ta valitses 40 aastat.
Oma elu lõpu poole kirjutas ta Laulu 37.
Võib-olla ta mõtles just neile kolmele
sündmusele oma elus, kui ta selle laulu kirjutas.
Ta kirjutas sellest,
kui tähtis on olla kannatlik, oodata Jehoovat
ja olla kindel, et tema tõotused täituvad.
Selles laulus on meile häid nõuandeid
ja see pakub ka lohutust.
Loeme lõpetuseks mõned salmid sellest laulust.
Ava Laul 37:1–7.
Ma ootan hetke, otsi see üles.
„Ära ärritu kurjade pärast,
ära kadesta ülekohtuseid.
Nad närtsivad kiiresti kui rohi,
närbuvad kui haljas rohi.
Looda Jehoovale ja tee head,
ela oma maal ja ole ustav.
Olgu Jehoova su ülim rõõm
ja ta täidab su südamesoovid.
Usalda oma tee Jehoova hoolde,
toetu temale ja ta tegutseb su heaks.
Ta laseb su õiglusel särada kui koiduvalgusel,
su õigusel kui südapäeva päikesel.
Vaiki Jehoova ees ja oota teda kannatlikult.”


-