JW subtitle extractor

Jeesuse jüngrid küsisid kolm päeva enne
tema surma temalt küsimuse,
mis peaks huvitama ka meid tänapäeval.
Nende küsimus kõlas nii:
„Mis on sinu kohaloleku ja selle ajastu
viimsete päevade tundemärk?”
Jeesus vastas, et enne kui tuleb uus maailm,
näevad tema jüngrid palju ebameeldivat.
Näiteks sõdu, maavärinaid,
toidupuudust ja katkusid.
Seejärel ütles Jeesus:
Need Jeesuse sõnad kinnitavad meile,
et Noa on ajalooline isik
ja et ka veeuputus on sündmus,
mis tõesti aset leidis.
Jeesus ennustas, et lõpuajal
on inimesed samasugused,
nagu nad olid Noa päevil enne veeuputust.
Vaatame nüüd seda piiblilugu tollest ajast
ja ka seda, mida meie võime sellest õppida.
Piibli esimesed peatükid annavad meile aimu,
milline oli elu pärast seda,
kui Jumal oli Aadama ja Eeva
Eedeni aiast välja ajanud.
Kõigil inimestel oli üks keel
ja ilmselt olid nad ka kirjutama õppinud.
Nad olid ehitanud linna, võib-olla isegi mitu linna.
Nad olid õppinud sepistama vaske ja rauda.
Nad olid leiutanud keelpillid ja puhkpillid.
Inimeste füüsiline mandumine pärast
Aadamat ja Eevat võttis päris kaua
ja alguses elasid nad pikalt, koguni sadu aastaid.
Aga elu ei olnud ilus.
Inimesed eemaldusid Jehoovast ja muutusid
väga vägivaldseks ja ebamoraalseks.
Asjad läksid nii hulluks,
et Jehoova lasi õiglasel mehel Eenokil,
kes oli seitsmes põlvkond Aadamast,
ette kuulutada, et Jumal ei kavatse
kurjust ja mässumeelsust lõputult taluda.
Ta mõistab jumalatute üle kohut.
On ilmselge, et Eenoki kaasaegsed
ei olnud tema sõnadest eriti vaimustunud.
Nad vihkasid Eenokit ja ilmselt tahtsid teda tappa.
Selle prohvetiennustuse täitumist
Eenok ise ei näinudki.
Möödus veel 600 aastat ja selle aja jooksul
läksid inimesed üha kurjemaks.
Loeme 1. Moosese raamatu
6. peatükist salmid 1 kuni 7.
„Kui inimeste arv maa peal kasvas
ja neile sündis tütreid, märkasid Jumala pojad,
et inimeste tütred on ilusad, ja nad võtsid
endale naiseks need, kelle nad välja valisid.
Siis ütles Jehoova:
„Minu vaim ei salli inimest lõpmatult,
sest ta on vaid surelik.
Seepärast jäägu talle 120 aastat.”
Neil päevil ja ka hiljem, kui Jumala pojad
heitsid inimeste tütarde juurde
ja need sünnitasid neile poegi,
olid maa peal hiidtürannid.
Need olid muistsete aegade vägilased, kuulsad mehed.
Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal on suur
ja et kõik tema südame mõtted on üksnes halvad.
Jehooval oli kahju, et ta oli inimese
maa peale teinud, ja tema süda oli kurb.
Seepärast Jehoova ütles:
„Ma pühin inimesed, kelle ma olen loonud,
maa pealt ära – nii inimesed kui ka koduloomad,
maadligi liikuvad loomad ja tiivulised
taeva all –, sest mul on kahju, et ma olen nad teinud.””
Mõned taeva inglid hakkasid vaatama ilusaid naisi
ja mõtlema selle peale, kuidas
nendega seksuaalsuhetes olla.
Need inglid hakkasid jumalale vastu
sellega, et tulid maa peale
ja võtsid oma himude rahuldamiseks
endale inimkehad.
Inglitest said hoopis isekad
ja õelad deemonid.
Nad võisid olla sarmikad, intelligentsed
ja hea välimusega ja neil olid üleloomulikud võimed.
Ilmselt olid nad naistele vastupandamatud,
eriti sellistele, kes Jumalast ei hoolinud.
Võib-olla nad mõned isegi vägistasid.
Igatahes võtsid nad endale naiseks,
keda iganes nad välja valisid.
Kas maa peal oleks olnud ühtegi inimest,
kes oleks suutnud deemonitele vastu hakata?
Need jõhkardid võtsid inimestelt ära nende
tütred, õed ja võib-olla ka nende naised.
Deemonite naised jäid rasedaks ja neile sündisid
poisid, kes polnud üldse tavaliste poiste moodi.
Nad olid tugevamad. Nad olid metsikud,
südametud ja julmad.
Ja mida vanemaks nad said,
seda hullemaks asi läks.
Poistest said mehed, kes olid erakordselt õelad.
Nad olid hiidtürannid, kes panid teisi langema,
ja inimesed olid nende hirmuvalitsuse all.
Nad põlgasid Jumalat nagu nende isadki.
Ja ainus, mis neile korda läks, oli olla tuntud
ja kardetud kui halastamatud vägilased.
Tervet tolleaegset maailma valitsesid
deemonid ja nende sadistlikud järeltulijad.
Ja inimesed võtsid neist eeskuju.
Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal on suur
ja et kõik tema südame mõtted on üksnes halvad.
Kujuta ette Saatana kahjurõõmu, kui ta nägi,
kuidas enamik inimkonnast hülgab Jehoova
ja käib üha rohkem alla.
Siiski oli selles laostunud ühiskonnas
mees, kellest Jehooval oli hea meel.
Loeme tema kohta tekstist
1. Moosese 6:8.
„Noa aga oli Jehoovale meelepärane.
See on Noa lugu.
Noa oli üks õige mees; ta oli oma kaasaegsete
seas laitmatu. Noa käis koos tõelise Jumalaga.
Noale sündis kolm poega: Seem, Haam ja Jaafet.
Aga maa oli Jumala silmis rikutud ja täis vägivalda.
Jumal vaatas maa peale ja see oli tõesti rikutud:
kõik inimesed maa peal olid hukas.”
Mõned ütlevad, et kogu see Noa
ja tema laevaehituse ja veeuputuse lugu
on lihtsalt üks väljamõeldis ja muinasjutt.
Aga Mooses teadis, et Noa oli päriselt olemas
ja veeuputus leidis tõesti aset.
Noad on maininud prohvetid Jesaja ja Hesekiel.
Esra loetleb Noad suguvõsanimekirjas,
mis on 1. Ajaraamatus.
Ja Luukas nimetab Noad
oma evangeeliumis Jeesuse esiisaks.
Veeuputusest rääkisid oma kirjades
ka Peetrus ja Paulus.
Ja nagu juba juttu oli, kinnitas Jumala poeg ise,
et Noa oli tõepoolest ajalooline isik
ja et veeuputus tõesti toimus.
Noa oli tõeline usumees.
Ta elas pahelises maailmas, kus võimutsesid
deemonid ja nende järeltulijad.
Terve inimkond oli Jumalast ära pöördunud.
Noal ei olnud kõike seda, millega meie
tänapäeval saame oma usku tugevdada.
Piibel räägib meile Jehoova armastusest
ja aitab mõista tema teid, kuid Noal polnud seda.
Ta ei teadnud ustavate meeste ja naiste
eeskujudest, kes elasid alles pärast teda.
Ja Noal ei olnud kogudust, kes oleks
tema usku tugevdanud ja kellega koos käia.
Siiski teadis Noa piisavalt.
Ta teadis, mis Eedeni aias toimus,
ja nägi, kui kohutavad tagajärjed sel olid.
Ta nägi, kuidas inimesed vananesid ja surid.
Ta teadis, et aia sissepääs oli suletud
ja maapind väljaspool seda neetud.
Ta teadis ka, mida tema vanavanaisa Eenok
oli ennustanud.
Noa teadis ka seda, miks tema isa Leemek oli andnud talle nime, mis võis tähendada lohutus või puhkus.
Noale nime pannes ütles Leemek
oma poja kohta järgmise ennustuse:
„Tema toob meile lohutust meie töös ja vaevas,
sest Jehoova on maapinna neednud.”
Kindlasti pakkusid need ennustused
Noale mõtteainet.
Kuidas see lohutus tuleb? Kuidas ja millal
karistab Jumal kõiki neid kurje inimesi?
Ja sadu aastaid Noa muudkui
palvetas ja mõtles sellele.
Noa oli elanud juba
rohkem kui 500 aastat vanaks.
Ta oli abiellunud ja tal oli pere, kolm poega.
Maailm tema ümber oli kuri,
kuid Noa jäi Jehoovale ustavaks
ja ta juhtis ka hästi oma peret.
Siis teatas Jehoova midagi,
mis Noad kindlasti vapustas.
Loeme edasi 1. Moosese 6. peatükist salmist 13.
„Jumal ütles Noale:
„Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele elavale,
sest inimesed on täitnud maa vägivallaga.
Seetõttu toon ma inimeste ja maa peale hävingu.
Ehita endale goferipuust laev. Tee see
vaheseintega ning kata seest ja väljast tõrvaga.
Tee laev 300 küünart pikk, 50 küünart lai
ja 30 küünart kõrge.
Ülaservast ühe küünra kaugusele tee avaus
valguse jaoks ja küljele tee sissepääs.
Ehita laevale alumine tekk, vahetekk ja ülatekk.
Ma saadan maa peale uputusveed,
et hävitada taeva alt kõik, kelles on eluvaim.
Kõik maa peal hukkub, aga sinuga ma teen lepingu.
Mine laeva koos oma poegade, naise ja pojanaistega.
Vii laeva igasugustest loomadest kaks,
isane ja emane, et nad jääksid ellu koos sinuga:
eri liiki tiivulistest, koduloomadest
ja kõigist maadligi liikuvatest loomadest.
Neist kõigist tuleb kaks sinu juurde laeva,
et nad jääksid ellu.
Sina aga kogu ja võta endaga kaasa
igasugust toitu, söögiks endale ja loomadele.”
Noa tegi kõik nii, nagu Jumal oli teda
käskinud. Ta tegi täpselt nii.”
Kõik need aastad oli Noa mõelnud,
mida Jehoova ette võtab.
Nüüd oli selge: veeuputus puhastab terve maa.
Ta teadis ka, mida tema
ja ta pere peavad tegema.
Aga see oli tohutu vastutus.
Mõte nii suure laeva ehitamisest
võis teda küll kohutada.
Kohe tekkisid Noal uued küsimused.
Kuidas ta saab hakkama
nende suurte puude langetamisega?
Need tuleb koorida, need tuleb tahuda,
need tuleb kohale vedada.
Nendest tuleb suur laev ehitada.
Kuidas ta need loomad laeva saab?
Ja kust ta neile kõigile ja oma perele toitu leiab?
Ja kuidas suhtuvad tema laevaehitusse
kõik need kurjad inimesed?
Noa teadis, mis oli juhtunud
enne teda elanud õiglaste inimestega.
Kain tappis oma venna Aabeli.
Ja ilmselt oli Eenok nii suures ohus,
et Jumal pidi tema elu lühendama, selleks et
ta ei langeks oma õelate kaasaegsete ohvriks.
Inimesed ju näeksid, mida ta ehitab,
ja saaksid varsti teada ka, miks ta seda ehitab.
Kas need jumalakartmatud inimesed
ja hiidtürannid tulevad talle kallale?
Aga Noa usaldas Jehoovat ja hakkas tööle.
Ta tegi kõik nii, nagu Jumal oli teda käskinud.
Laevaehitus ei käinud kiiresti, Noa perel võis
kuluda selleks neli-viiskümmend aastat.
Kindlasti ei läinud kõik nii libedalt, aga kuskil
ei ole kirjas, et Noa oleks millegi üle kurtnud.
Teised neid ei aidanud. Jeesus ütles, et need
inimesed ei pööranud toimuvale tähelepanu,
kuni tuli veeuputus ja pühkis nad kõik minema.
Muidugi panid inimesed Noa ehitustööd tähele.
Kindlasti küsisid nad temalt,
mis see suur asi on, mida ta ehitab.
Ja Noa selgitas, et see on laev
ja milleks seda vaja on.
Aga millele Noa kaasaegsed
tähelepanu ei pööranud,
oli see, et Noa ehitas Jehoova käsu kohaselt
ja Jehoova õnnistas teda.
Nad ei võtnud Noad üldse tõsiselt.
Selle asemel tegelesid inimesed tavaliste asjadega: söömise, joomise ja abiellumisega.
Muu neid ei huvitanud. Noa ja tema pere olid
nende jaoks lihtsalt hullud ja napakad.
Nad naeruvääristasid, mõnitasid
ja võib-olla isegi ähvardasid neid.
Lõpuks sai laev valmis.
Kujuta ette, kuidas Noa ja tema pere kergendusega
ohkasid ja tänasid Jumalat tema abi eest.
Jehoova alati aitab ja suunab
oma teenijaid, kui nad seda vajavad.
Nüüd rääkis Jehoova Noaga taas.
Loeme, mida ta ütles,
peatükist 7 alates 1. salmist.
„Siis ütles Jehoova Noale:
„Mine laeva, sina ja kogu su pere,
sest ma olen näinud, et kõigi
inimeste seas oled sina minu silmis õige.
Võta endaga puhastest loomadest
igast liigist seitse, isaseid ja emaseid,
kõigist ebapuhastest loomadest
ainult kaks, isane ja emane,
ning tiivulistest taeva all seitse, isaseid ja emaseid:
et nende järglased jääksid maa peale elama.
Sest juba seitsme päeva pärast lasen ma
maa peale vihma sadada 40 päeva ja 40 ööd.
Ma pühin maapinnalt minema
kõik elusolendid, kelle ma olen teinud.”
Ja Noa tegi kõik, mida Jehoova oli käskinud.”
Nüüd läks kiireks. Nad pidid kohe tegutsema.
Juba seitsme päeva pärast hakkab sadama.
Kõik need loomad tuleb laeva saada.
Ka toiduvaru tuli laeva viia.
Noa kuulas ja tegi täpselt nii.
Juba teist korda öeldakse piiblis,
et Noa tegi kõik, mida Jehoova oli käskinud.
Tee nüüd lahti 1. Moosese 7. peatükk salmist 6.
„Noa oli 600 aastat vana,
kui uputusvesi maa peale tuli.
Noa aga läks koos oma poegade, naise
ja pojanaistega veeuputuse eest laeva.
Kõigist puhastest ja ebapuhastest loomadest,
tiivulistest ja kõigist neist, kes maa peal liiguvad,
läksid Noa juurde laeva isane ja emane
kahekaupa, nagu Jumal oli Noale öelnud.
Seitsme päeva pärast sadas uputusvesi maa peale.
Teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval,
sel aastal, kui Noa sai 600-aastaseks,
paiskusid valla kõik vetesügaviku allikad
ja taevaluugid tehti lahti.
Vihma kallas maa peale 40 päeva ja 40 ööd.
Selsamal päeval läksid Noa, tema pojad Seem, Haam
ja Jaafet, tema naine ja kolm pojanaist laeva.
Nendega koos läksid eri liiki metsloomad,
koduloomad ja maadligi liikuvad loomad
ning eri liiki tiivulised: linnud ja
teised tiibadega olendid.
Igasugused loomad, kelles oli eluvaim,
läksid kahekaupa Noa juurde laeva.
Sinna läksid igasugustest loomadest
isane ja emane, nagu Jumal oli Noale öelnud.
Seejärel sulges Jehoova Noa järel ukse.
Vett tulvas maa peale 40 päeva. Vesi aina tõusis ja
tõstis laeva üles, nii et see ujus kõrgel maa kohal.
Vesi võttis võimust ja tõusis maa peal
aina kõrgemale ning laev ujus vee pinnal.
Vett sai maa peale nii palju, et see kattis
kõik kõrged mäed kogu taeva all.
Vesi tõusis mägedest 15 küünart kõrgemale.
Nii hukkusid kõik maa peal liikuvad elusolendid:
tiivulised, koduloomad, metsloomad, väikeloomad, kellest maa kihab, ja ka kõik inimesed.
Surid kõik, kes olid kuival maal
ja kelle sõõrmeis oli eluõhk.
Jumal pühkis maapinnalt minema kõik elusolendid, sealhulgas inimesed, loomad,
maadligi liikuvad loomad ja tiivulised taeva all.
Nad kõik pühiti maa pealt minema. Ellu jäid
vaid Noa ja need, kes olid koos temaga laevas.
Vesi võimutses maa peal 150 päeva.”
Noa võis pead murda,
kuidas ta need loomad kõik kokku saab?
Aga nüüd oli selge, nad tulevad ise
kohale, Jehoova toob nad kohale.
Noa ei pidanud neid ise otsima minema.
Ja nad tulidki. Tuli igast liigist loomi,
mõnest liigist kaks ja mõnest seitse.
Kujuta ette, kuidas sajad loomad tulevad laeva.
Kes kõndis, kes hüppas, kes roomas ja kes paterdas.
Noa pere peab kõigile neile sobiva koha leidma.
Mõnede loomade karv on pehme
ja neid on mõnus katsuda.
Teiste loomade karv on kare ja mõnel
on lausa okkad, millest tuleb eemale hoida.
Kohale lendab ka palju erinevaid linde,
nii väikseid kui suuri.
Missugused värvid! Ja missugused lõhnad!
Ja mis hääled!
Noa ja tema pere peavad päris kõvasti karjuma,
et selle melu sees üksteist kuulda.
Kui kõik on laevas, sulgeb Jehoova ukse.
Proovi ette kujutada, kuidas kogu pere istub vaikselt
koos, püüdes kuulatada, mis väljas toimub.
Ja siis see algab. Vihm.
Alguses on see võib-olla vaikne vihmasabin,
aga siis algab paduvihm.
See lausa peksab vastu katust.
See, milleks nad olid
aastakümneid valmistunud, on nüüd käes.
Nad on rampväsinud.
Aga sel ööl nad ei saa sõba silmale.
Kuidas loomad hakkama saavad?
Ja vihm ei lase magada.
Oli, mille eest palvetada.
Kas nad mõtlesid neile, kes maha jäid? Muidugi.
Nad ju tundsid neid inimesi ja nad olid neid
hoiatanud. Nende hulgas oli sugulasi.
Kui kahju neist!
Jehooval ei olnud hea meel jumalatu surmast.
Ja samuti Noal.
Noa oli kurb, et nii palju inimesi hukkub.
Aga ta teadis, et kõiki neid oli pika aja jooksul
ja piisavalt hoiatatud.
Kui nad ka polnud laevaehitust ise näinud,
olid nad sellest kuulnud.
Ja nad teadsid, miks Noa laeva ehitas.
Nüüd oli juba hilja, Jehoova oli ukse kinni pannud.
Lakkamatu vihmasadu oli
kestnud juba pikka aega.
Ja siis jõudis kätte hetk, mida nad
ei unusta kunagi. Laev liikus!
See hiiglaslik puitehitis hakkas tõusma.
See hakkas ujuma.
Kõik hoidsid hinge kinni: kas laev püsib ikka koos?
Loeme edasi 1. Moosese raamatu 8. peatükist
salmist 1 ja vaatame, mis juhtus.
„Jumal mõtles Noale ning kõigile mets- ja koduloomadele, kes olid laevas,
ja lasi tuulel puhuda üle maa,
nii et vesi hakkas alanema.
Vetesügaviku allikad ja taevaluugid
pandi kinni ning vihmasadu lakkas.
Vesi taandus maa pealt vähehaaval
ja 150 päeva pärast oli see oluliselt alanenud.
Seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval
peatus laev Ararati mägedel.
Vesi vähenes veelgi kuni kümnenda kuuni ning selle kuu esimesel päeval ilmusid nähtavale mägede tipud.
40 päeva pärast tegi Noa lahti aknaava,
mille ta laevale oli teinud, ja saatis välja ronga.
See lendas ringi ja tuli tagasi ning nõnda
mitu korda, kuni vesi oli maa pealt kuivanud.
Hiljem lasi Noa välja tuvi, et näha,
kas vesi on maapinnalt taandunud.
Kuna tuvi ei leidnud paika, kuhu puhkama laskuda,
tuli ta Noa juurde laeva tagasi,
sest vesi kattis ikka veel kogu maad.
Noa sirutas käe ja võttis ta laeva.
Ta ootas veel seitse päeva
ja lasi tuvi taas laevast välja.
Kui tuvi õhtu hakul naasis,
oli tal noka vahel värske õlipuuleht.
Siis sai Noa aru, et vesi on maa pealt taandunud.
Ta ootas veel seitse päeva ja lasi tuvi jälle välja,
aga see ei tulnudki enam tema juurde tagasi.”
Paduvihm oli kestnud 40 päeva ja 40 ööd,
aga siis ühtäkki see lõppes.
Kujuta ette, kuidas Noa ja tema pere kiikavad aknast välja, aga ei näe mitte midagi muud kui vett, ainult vett.
Aga siis hakkas puhuma
tuul ja veetase alanes.
Lõpuks, 150 päeva pärast
vihmasaju algust, jäi laev paigale.
Kui rõõmus võis Noa pere küll olla!
Aga kas nad said laevast välja? Ei.
Vesi oli veel liiga kõrgel.
Tööd oli palju, nii et igav neil küll ei hakanud.
Loomad tahtsid süüa ja nende eest tuli hoolitseda.
Muidugi igatses Noa pere aega, millal nad
välja saavad ja ei pea enam kinni olema.
Ja võivad kõndida kahe jalaga maa peal.
Aga nad pidid olema kannatlikud.
Mõtle, kuidas nad koos istusid ja plaane tegid,
mida pärast laevast pääsemist ette võtta.
Läks mööda veel 73 päeva.
Nüüd olid näha juba mägede tipud.
Äkki võiks nüüd välja minna?
Noa vaatas aknast välja.
Siis võttis noa ronga ja saatis välja,
aga see tuli kogu aeg tagasi.
Noa võttis ronga tuppa ja proovis tuviga.
Seegi ei leidnud kuiva kohta
ja tuli mõne aja pärast tagasi.
Nädal hiljem proovis ta tuviga uuesti
ja see tuli tagasi, õlipuuleht noka vahel.
Noa ootas jälle nädala ja
saatis tuvi uuesti välja.
Aga tuvi ei tulnudki tagasi.
Mis nüüd siis saab?
Jätkame lugemist, 8. peatükist salmist 13.
„Esimese kuu esimeseks päevaks
– aastal, kui Noa sai 601 aastaseks –
oli vesi sedavõrd alanenud,
et ei katnud enam maad.
Noa vaatas katuseavast välja ja nägi,
et maapind on tahenemas.
Teise kuu kahekümne seitsmendaks päevaks
oli maa täiesti kuiv.
Nüüd ütles Jumal Noale: „Mine oma naise,
poegade ja poja naistega laevast välja.
Vii endaga välja ka kõik teised elusolendid:
tiivulised, loomad ja maadligi liikuvad loomad,
et nad paljuneksid, oleksid viljakad
ja täidaksid maa.”
Noa läkski välja oma poegade, naise ja pojanaistega.
Kõik elusolendid, maadligi liikuvad loomad ja tiivulised,
kõik, kes maa peal liiguvad,
läksid laevast rühmadena välja.
Siis ehitas Noa Jehoovale altari ning tõi mõned
puhtad loomad ja puhtad linnud altaril põletusohvriks.
Jehoova tundis meeldivat lõhna
ja Jehoova mõtles oma südames:
„Ma ei nea enam kunagi inimese pärast maapinda,
sest inimese süda kaldub
halva poole lapsepõlvest peale.
Ka ei hävita ma enam kõiki elusolendeid,
nagu ma seekord tegin.
Enam ei lõpe maa peal külv ega lõikus,
külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.”
Kuna tuvi ei tulnudki tagasi,
võttis Noa osa katusest lahti.
Ta nägi, et maapind on tahenemas.
Taimed võisid kasvada palju lopsakamalt
kui enne veeuputust, mil maa oli olnud neetud.
Kas Noa otsustas nüüd laevast välja minna?
Ei, Noa ootas, mida Jehoova ütleb.
Ja siis Jehoova rääkis.
Ta ütles Noale: „Mine laevast välja.”
Vabadus!
Lõpuks ometi on nad vabad.
Nad olid laevas tervelt 370 päeva.
Kujuta ette, kuidas Noa pere laevast välja tuleb.
Nad on rõõmsad, hingavad värsket
õhku ja on valmis alustama uut elu.
Ka loomad tulid välja ja hajusid üle maa.
Mõned loomad olid neile armsaks saanud.
Kuid nüüd tuli aeg hüvasti jätta,
aga see lahkumine oli rõõmus.
Enam ei olnud deemoneid, hiidtüranne
ega kurje inimesi.
Nad tänasid selle kõige eest Jehoovat.
Viivitamata ehitas Noa altari ja tõi Jehoovale
ohvri ja Jumal võttis selle ohvri vastu.
Jehoova andis Noa perele teada,
et ta ei hävita enam kunagi kõiki elusolendeid.
Aga ta tegi veel midagi.
Ta sõlmis Noa ja tema poegadega lepingu.
Ja andis selle kinnituseks märgi,
mida meiegi võime näha.
Loeme selle kohta 1. Moosese
9. peatükist alates salmist 8.
„Seejärel ütles Jumal Noale ja tema poegadele:
„Ma sõlmin nüüd lepingu teie ja teie järglastega
ning iga elusolendiga, kes on koos teiega:
lindude, loomade ja kõigi elusolenditega maa peal,
kõigiga, kes laevast välja tulid,
iga elusolendiga maa peal.
Ma sõlmin teiega lepingu:
mitte kunagi enam ei tee uputusveed
lõppu kõigile elusolendeile
ja mitte kunagi enam
ei hävita veeuputus maad.”
Jumal lisas:
„Lepingut, mille ma sõlmin teie
ja iga elusolendiga, kes on koos teiega,
ja mis püsib põlvest põlve, kinnitab see:
ma panen pilvedesse vikerkaare.
See on minu ja maa vahel sõlmitud
lepingu tähiseks.
Kui ma toon maa kohale pilvi,
ilmub pilvedesse vikerkaar.
Siis ma mõtlen lepingule, mille ma tegin
teie ja kõigi teiste elusolenditega.
Mitte kunagi enam ei tule veeuputust,
mis hävitaks kõik elusolendid.
Kui pilvedesse ilmub vikerkaar,
vaatan ma seda
ja mõtlen igavesele lepingule enda
ja kõigi elusolendite vahel maa peal.”
Jehoova andis küll väga erilise tähise.
Iga kord, kui inimene või Jumal vikerkaart näeb,
tuleb see leping neile meelde.
Noa pere imetles vikerkaare värvidemängu.
Punane, oranž, kollane, roheline,
sinine, tumesinine ja violetne.
Kunagi enam ei tule ülemaailmset veeuputust.
Aga see ei tähenda, et Jehoova
oleks nõus kurjust lõputult sallima.
Loeme, mida Peetrus kirjutas.
Võta palun oma piiblist lahti
2. Peetruse 2. peatükk, salm 5.
Siin öeldakse Jumala kohta.
Meie elame praegu maailmas,
mis sarnaneb veeuputuse-eelsega.
Me näeme vägivalda ja inimesed teevad
kõiksugu halbu tegusid, mida Jehoova vihkab.
Inimesed meie ümber mõtlevad
ainult igapäevaelule ja oma argimuredele
ega pööra tähelepanu päästesõnumile,
mida me kuulutame.
Jumala rahva pilkajad ütlevad:
„Kus on tema tõotatud kohalolek?
Kõik on jäänud täpselt nii,
nagu oli loomise alguses.”
Neil pole õigus.
Jehoova pühkis maa pealt kurjuse
Noa päevil ja teeb seda ka meie ajal.
Ja ustavad pääsevad, just nagu pääses Noa.
Piibel kinnitab meile, Jehoova teab, kuidas
päästa jumalakartlikke inimesi katsumustest,
ent ülekohtuseid hoida
kohtupäevaks, et nad hävitada.
Jehoova muudab maa paradiisiks,
just nagu ta algselt kavandas.
Selles paradiisis hakkavad elama head inimesed.
Seal ei ole ühtegi, kes Jumala vastu mässab.
Aga mis saab Jumalale
vastu hakanud vaimolenditest?
Kui veeuputus maa puhtaks pühkis,
jätsid deemonid oma inimkehad sinnapaika
ja läksid taevasse tagasi, häbistatutena.
Aga need deemonid on õhutanud inimesi
kurja tegema ja teevad seda praegugi.
Ent Jehoova astub vahele ning deemonid
ja nende pealik Saatan ei saa enam inimesi mõjutada.
Piiblis öeldakse järgmist:
Usk ajendas Noad kuuletuma ja tänu sellele
jäi tema ja ta pere uputuses ellu.
Noal oli pikk elu, umbes 950 aastat.
Aga kui ta paradiisis üles äratatakse,
on tal võimalus elada lausa igavesti.
Kui ka meil on tugev usk nagu Noal
ja me kuuletume Jumalale,
võime saada ja jääda Jehoovaga sõbraks,
ja see sõprus kestab igavesti.

Noa. Usk ajendas teda kuuletuma
- 

Noa. Usk ajendas teda kuuletuma

Jeesuse jüngrid küsisid kolm päeva enne
tema surma temalt küsimuse,
mis peaks huvitama ka meid tänapäeval.
Nende küsimus kõlas nii:
„Mis on sinu kohaloleku ja selle ajastu
viimsete päevade tundemärk?”
Jeesus vastas, et enne kui tuleb uus maailm,
näevad tema jüngrid palju ebameeldivat.
Näiteks sõdu, maavärinaid,
toidupuudust ja katkusid.
Seejärel ütles Jeesus:
Need Jeesuse sõnad kinnitavad meile,
et Noa on ajalooline isik
ja et ka veeuputus on sündmus,
mis tõesti aset leidis.
Jeesus ennustas, et lõpuajal
on inimesed samasugused,
nagu nad olid Noa päevil enne veeuputust.
Vaatame nüüd seda piiblilugu tollest ajast
ja ka seda, mida meie võime sellest õppida.
Piibli esimesed peatükid annavad meile aimu,
milline oli elu pärast seda, 
kui Jumal oli Aadama ja Eeva
Eedeni aiast välja ajanud.
Kõigil inimestel oli üks keel
ja ilmselt olid nad ka kirjutama õppinud.
Nad olid ehitanud linna, võib-olla isegi mitu linna.
Nad olid õppinud sepistama vaske ja rauda.
Nad olid leiutanud keelpillid ja puhkpillid.
Inimeste füüsiline mandumine pärast
Aadamat ja Eevat võttis päris kaua
ja alguses elasid nad pikalt, koguni sadu aastaid.
Aga elu ei olnud ilus.
Inimesed eemaldusid Jehoovast ja muutusid
väga vägivaldseks ja ebamoraalseks.
Asjad läksid nii hulluks,
et Jehoova lasi õiglasel mehel Eenokil,
kes oli seitsmes põlvkond Aadamast,
ette kuulutada, et Jumal ei kavatse
kurjust ja mässumeelsust lõputult taluda.
Ta mõistab jumalatute üle kohut.
On ilmselge, et Eenoki kaasaegsed
ei olnud tema sõnadest eriti vaimustunud.
Nad vihkasid Eenokit ja ilmselt tahtsid teda tappa.
Selle prohvetiennustuse täitumist
Eenok ise ei näinudki.
Möödus veel 600 aastat ja selle aja jooksul
läksid inimesed üha kurjemaks.
Loeme 1. Moosese raamatu
6. peatükist salmid 1 kuni 7.
„Kui inimeste arv maa peal kasvas
ja neile sündis tütreid, märkasid Jumala pojad,
et inimeste tütred on ilusad, ja nad võtsid
endale naiseks need, kelle nad välja valisid.
Siis ütles Jehoova:
„Minu vaim ei salli inimest lõpmatult,
sest ta on vaid surelik.
Seepärast jäägu talle 120 aastat.”
Neil päevil ja ka hiljem, kui Jumala pojad
heitsid inimeste tütarde juurde
ja need sünnitasid neile poegi,
olid maa peal hiidtürannid.
Need olid muistsete aegade vägilased, kuulsad mehed.
Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal on suur
ja et kõik tema südame mõtted on üksnes halvad.
Jehooval oli kahju, et ta oli inimese
maa peale teinud, ja tema süda oli kurb.
Seepärast Jehoova ütles:
„Ma pühin inimesed, kelle ma olen loonud,
maa pealt ära – nii inimesed kui ka koduloomad,
maadligi liikuvad loomad ja tiivulised
taeva all –, sest mul on kahju, et ma olen nad teinud.””
Mõned taeva inglid hakkasid vaatama ilusaid naisi
ja mõtlema selle peale, kuidas
nendega seksuaalsuhetes olla.
Need inglid hakkasid jumalale vastu
sellega, et tulid maa peale
ja võtsid oma himude rahuldamiseks
endale inimkehad.
Inglitest said hoopis isekad
ja õelad deemonid.
Nad võisid olla sarmikad, intelligentsed
ja hea välimusega ja neil olid üleloomulikud võimed.
Ilmselt olid nad naistele vastupandamatud,
eriti sellistele, kes Jumalast ei hoolinud.
Võib-olla nad mõned isegi vägistasid.
Igatahes võtsid nad endale naiseks,
keda iganes nad välja valisid.
Kas maa peal oleks olnud ühtegi inimest,
kes oleks suutnud deemonitele vastu hakata?
Need jõhkardid võtsid inimestelt ära nende
tütred, õed ja võib-olla ka nende naised.
Deemonite naised jäid rasedaks ja neile sündisid
poisid, kes polnud üldse tavaliste poiste moodi.
Nad olid tugevamad. Nad olid metsikud,
südametud ja julmad.
Ja mida vanemaks nad said,
seda hullemaks asi läks.
Poistest said mehed, kes olid erakordselt õelad.
Nad olid hiidtürannid, kes panid teisi langema,
ja inimesed olid nende hirmuvalitsuse all.
Nad põlgasid Jumalat nagu nende isadki.
Ja ainus, mis neile korda läks, oli olla tuntud
ja kardetud kui halastamatud vägilased.
Tervet tolleaegset maailma valitsesid
deemonid ja nende sadistlikud järeltulijad.
Ja inimesed võtsid neist eeskuju.
Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal on suur
ja et kõik tema südame mõtted on üksnes halvad.
Kujuta ette Saatana kahjurõõmu, kui ta nägi,
kuidas enamik inimkonnast hülgab Jehoova
ja käib üha rohkem alla.
Siiski oli selles laostunud ühiskonnas
mees, kellest Jehooval oli hea meel.
Loeme tema kohta tekstist
1. Moosese 6:8.
„Noa aga oli Jehoovale meelepärane. 
See on Noa lugu.
Noa oli üks õige mees; ta oli oma kaasaegsete
seas laitmatu. Noa käis koos tõelise Jumalaga.
Noale sündis kolm poega: Seem, Haam ja Jaafet.
Aga maa oli Jumala silmis rikutud ja täis vägivalda.
Jumal vaatas maa peale ja see oli tõesti rikutud:
kõik inimesed maa peal olid hukas.”
Mõned ütlevad, et kogu see Noa
ja tema laevaehituse ja veeuputuse lugu
on lihtsalt üks väljamõeldis ja muinasjutt.
Aga Mooses teadis, et Noa oli päriselt olemas
ja veeuputus leidis tõesti aset.
Noad on maininud prohvetid Jesaja ja Hesekiel.
Esra loetleb Noad suguvõsanimekirjas,
mis on 1. Ajaraamatus.
Ja Luukas nimetab Noad
oma evangeeliumis Jeesuse esiisaks.
Veeuputusest rääkisid oma kirjades
ka Peetrus ja Paulus.
Ja nagu juba juttu oli, kinnitas Jumala poeg ise,
et Noa oli tõepoolest ajalooline isik
ja et veeuputus tõesti toimus.
Noa oli tõeline usumees.
Ta elas pahelises maailmas, kus võimutsesid
deemonid ja nende järeltulijad.
Terve inimkond oli Jumalast ära pöördunud.
Noal ei olnud kõike seda, millega meie
tänapäeval saame oma usku tugevdada.
Piibel räägib meile Jehoova armastusest
ja aitab mõista tema teid, kuid Noal polnud seda.
Ta ei teadnud ustavate meeste ja naiste
eeskujudest, kes elasid alles pärast teda.
Ja Noal ei olnud kogudust, kes oleks
tema usku tugevdanud ja kellega koos käia.
Siiski teadis Noa piisavalt. 
Ta teadis, mis Eedeni aias toimus,
ja nägi, kui kohutavad tagajärjed sel olid.
Ta nägi, kuidas inimesed vananesid ja surid.
Ta teadis, et aia sissepääs oli suletud
ja maapind väljaspool seda neetud.
Ta teadis ka, mida tema vanavanaisa Eenok
oli ennustanud. 
Noa teadis ka seda, miks tema isa Leemek oli andnud talle nime, mis võis tähendada lohutus või puhkus.
Noale nime pannes ütles Leemek
oma poja kohta järgmise ennustuse:
„Tema toob meile lohutust meie töös ja vaevas,
sest Jehoova on maapinna neednud.”
Kindlasti pakkusid need ennustused
Noale mõtteainet.
Kuidas see lohutus tuleb? Kuidas ja millal
karistab Jumal kõiki neid kurje inimesi?
Ja sadu aastaid Noa muudkui
palvetas ja mõtles sellele.
Noa oli elanud juba
rohkem kui 500 aastat vanaks.
Ta oli abiellunud ja tal oli pere, kolm poega.
Maailm tema ümber oli kuri,
kuid Noa jäi Jehoovale ustavaks 
ja ta juhtis ka hästi oma peret.
Siis teatas Jehoova midagi,
mis Noad kindlasti vapustas.
Loeme edasi 1. Moosese 6. peatükist salmist 13.
„Jumal ütles Noale:
„Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele elavale,
sest inimesed on täitnud maa vägivallaga.
Seetõttu toon ma inimeste ja maa peale hävingu.
Ehita endale goferipuust laev. Tee see
vaheseintega ning kata seest ja väljast tõrvaga.
Tee laev 300 küünart pikk, 50 küünart lai
ja 30 küünart kõrge.
Ülaservast ühe küünra kaugusele tee avaus
valguse jaoks ja küljele tee sissepääs.
Ehita laevale alumine tekk, vahetekk ja ülatekk.
Ma saadan maa peale uputusveed,
et hävitada taeva alt kõik, kelles on eluvaim.
Kõik maa peal hukkub, aga sinuga ma teen lepingu.
Mine laeva koos oma poegade, naise ja pojanaistega.
Vii laeva igasugustest loomadest kaks,
isane ja emane, et nad jääksid ellu koos sinuga:
eri liiki tiivulistest, koduloomadest
ja kõigist maadligi liikuvatest loomadest.
Neist kõigist tuleb kaks sinu juurde laeva,
et nad jääksid ellu.
Sina aga kogu ja võta endaga kaasa
igasugust toitu, söögiks endale ja loomadele.”
Noa tegi kõik nii, nagu Jumal oli teda
käskinud. Ta tegi täpselt nii.”
Kõik need aastad oli Noa mõelnud,
mida Jehoova ette võtab.
Nüüd oli selge: veeuputus puhastab terve maa.
Ta teadis ka, mida tema
ja ta pere peavad tegema.
Aga see oli tohutu vastutus.
Mõte nii suure laeva ehitamisest
võis teda küll kohutada.
Kohe tekkisid Noal uued küsimused.
Kuidas ta saab hakkama
nende suurte puude langetamisega?
Need tuleb koorida, need tuleb tahuda,
need tuleb kohale vedada.
Nendest tuleb suur laev ehitada.
Kuidas ta need loomad laeva saab?
Ja kust ta neile kõigile ja oma perele toitu leiab?
Ja kuidas suhtuvad tema laevaehitusse
kõik need kurjad inimesed?
Noa teadis, mis oli juhtunud
enne teda elanud õiglaste inimestega.
Kain tappis oma venna Aabeli.
Ja ilmselt oli Eenok nii suures ohus,
et Jumal pidi tema elu lühendama, selleks et
ta ei langeks oma õelate kaasaegsete ohvriks.
Inimesed ju näeksid, mida ta ehitab,
ja saaksid varsti teada ka, miks ta seda ehitab.
Kas need jumalakartmatud inimesed
ja hiidtürannid tulevad talle kallale?
Aga Noa usaldas Jehoovat ja hakkas tööle.
Ta tegi kõik nii, nagu Jumal oli teda käskinud.
Laevaehitus ei käinud kiiresti, Noa perel võis
kuluda selleks neli-viiskümmend aastat.
Kindlasti ei läinud kõik nii libedalt, aga kuskil
ei ole kirjas, et Noa oleks millegi üle kurtnud.
Teised neid ei aidanud. Jeesus ütles, et need
inimesed ei pööranud toimuvale tähelepanu,
kuni tuli veeuputus ja pühkis nad kõik minema.
Muidugi panid inimesed Noa ehitustööd tähele.
Kindlasti küsisid nad temalt,
mis see suur asi on, mida ta ehitab. 
Ja Noa selgitas, et see on laev
ja milleks seda vaja on.
Aga millele Noa kaasaegsed
tähelepanu ei pööranud,
oli see, et Noa ehitas Jehoova käsu kohaselt
ja Jehoova õnnistas teda.
Nad ei võtnud Noad üldse tõsiselt.
Selle asemel tegelesid inimesed tavaliste asjadega: söömise, joomise ja abiellumisega.
Muu neid ei huvitanud. Noa ja tema pere olid
nende jaoks lihtsalt hullud ja napakad.
Nad naeruvääristasid, mõnitasid
ja võib-olla isegi ähvardasid neid.
Lõpuks sai laev valmis.
Kujuta ette, kuidas Noa ja tema pere kergendusega
ohkasid ja tänasid Jumalat tema abi eest.
Jehoova alati aitab ja suunab
oma teenijaid, kui nad seda vajavad.
Nüüd rääkis Jehoova Noaga taas.
Loeme, mida ta ütles,
peatükist 7 alates 1. salmist.
„Siis ütles Jehoova Noale:
„Mine laeva, sina ja kogu su pere,
sest ma olen näinud, et kõigi
inimeste seas oled sina minu silmis õige.
Võta endaga puhastest loomadest
igast liigist seitse, isaseid ja emaseid,
kõigist ebapuhastest loomadest
ainult kaks, isane ja emane,
ning tiivulistest taeva all seitse, isaseid ja emaseid:
et nende järglased jääksid maa peale elama.
Sest juba seitsme päeva pärast lasen ma
maa peale vihma sadada 40 päeva ja 40 ööd.
Ma pühin maapinnalt minema
kõik elusolendid, kelle ma olen teinud.”
Ja Noa tegi kõik, mida Jehoova oli käskinud.”
Nüüd läks kiireks. Nad pidid kohe tegutsema.
Juba seitsme päeva pärast hakkab sadama.
Kõik need loomad tuleb laeva saada.
Ka toiduvaru tuli laeva viia.
Noa kuulas ja tegi täpselt nii.
Juba teist korda öeldakse piiblis, 
et Noa tegi kõik, mida Jehoova oli käskinud.
Tee nüüd lahti 1. Moosese 7. peatükk salmist 6.
„Noa oli 600 aastat vana,
kui uputusvesi maa peale tuli.
Noa aga läks koos oma poegade, naise
ja pojanaistega veeuputuse eest laeva.
Kõigist puhastest ja ebapuhastest loomadest,
tiivulistest ja kõigist neist, kes maa peal liiguvad,
läksid Noa juurde laeva isane ja emane
kahekaupa, nagu Jumal oli Noale öelnud.
Seitsme päeva pärast sadas uputusvesi maa peale.
Teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval,
sel aastal, kui Noa sai 600-aastaseks,
paiskusid valla kõik vetesügaviku allikad
ja taevaluugid tehti lahti.
Vihma kallas maa peale 40 päeva ja 40 ööd.
Selsamal päeval läksid Noa, tema pojad Seem, Haam
ja Jaafet, tema naine ja kolm pojanaist laeva.
Nendega koos läksid eri liiki metsloomad,
koduloomad ja maadligi liikuvad loomad
ning eri liiki tiivulised: linnud ja
teised tiibadega olendid.
Igasugused loomad, kelles oli eluvaim,
läksid kahekaupa Noa juurde laeva.
Sinna läksid igasugustest loomadest
isane ja emane, nagu Jumal oli Noale öelnud.
Seejärel sulges Jehoova Noa järel ukse.
Vett tulvas maa peale 40 päeva. Vesi aina tõusis ja
tõstis laeva üles, nii et see ujus kõrgel maa kohal.
Vesi võttis võimust ja tõusis maa peal
aina kõrgemale ning laev ujus vee pinnal.
Vett sai maa peale nii palju, et see kattis
kõik kõrged mäed kogu taeva all.
Vesi tõusis mägedest 15 küünart kõrgemale.
Nii hukkusid kõik maa peal liikuvad elusolendid:
tiivulised, koduloomad, metsloomad, väikeloomad, kellest maa kihab, ja ka kõik inimesed.
Surid kõik, kes olid kuival maal
ja kelle sõõrmeis oli eluõhk.
Jumal pühkis maapinnalt minema kõik elusolendid, sealhulgas inimesed, loomad,
maadligi liikuvad loomad ja tiivulised taeva all.
Nad kõik pühiti maa pealt minema. Ellu jäid
vaid Noa ja need, kes olid koos temaga laevas.
Vesi võimutses maa peal 150 päeva.”
Noa võis pead murda,
kuidas ta need loomad kõik kokku saab?
Aga nüüd oli selge, nad tulevad ise
kohale, Jehoova toob nad kohale.
Noa ei pidanud neid ise otsima minema.
Ja nad tulidki. Tuli igast liigist loomi,
mõnest liigist kaks ja mõnest seitse.
Kujuta ette, kuidas sajad loomad tulevad laeva.
Kes kõndis, kes hüppas, kes roomas ja kes paterdas.
Noa pere peab kõigile neile sobiva koha leidma.
Mõnede loomade karv on pehme
ja neid on mõnus katsuda.
Teiste loomade karv on kare ja mõnel
on lausa okkad, millest tuleb eemale hoida.
Kohale lendab ka palju erinevaid linde,
nii väikseid kui suuri.
Missugused värvid! Ja missugused lõhnad!
Ja mis hääled! 
Noa ja tema pere peavad päris kõvasti karjuma,
 et selle melu sees üksteist kuulda.
Kui kõik on laevas, sulgeb Jehoova ukse. 
Proovi ette kujutada, kuidas kogu pere istub vaikselt
koos, püüdes kuulatada, mis väljas toimub.
Ja siis see algab. Vihm.
Alguses on see võib-olla vaikne vihmasabin,
aga siis algab paduvihm. 
See lausa peksab vastu katust.
See, milleks nad olid
aastakümneid valmistunud, on nüüd käes.
Nad on rampväsinud.
Aga sel ööl nad ei saa sõba silmale.
Kuidas loomad hakkama saavad?
Ja vihm ei lase magada.
Oli, mille eest palvetada.
Kas nad mõtlesid neile, kes maha jäid? Muidugi.
Nad ju tundsid neid inimesi ja nad olid neid
hoiatanud. Nende hulgas oli sugulasi.
Kui kahju neist!
Jehooval ei olnud hea meel jumalatu surmast.
Ja samuti Noal.
Noa oli kurb, et nii palju inimesi hukkub.
Aga ta teadis, et kõiki neid oli pika aja jooksul
ja piisavalt hoiatatud.
Kui nad ka polnud laevaehitust ise näinud,
olid nad sellest kuulnud.
Ja nad teadsid, miks Noa laeva ehitas.
Nüüd oli juba hilja, Jehoova oli ukse kinni pannud.
Lakkamatu vihmasadu oli
kestnud juba pikka aega.
Ja siis jõudis kätte hetk, mida nad
ei unusta kunagi. Laev liikus!
See hiiglaslik puitehitis hakkas tõusma.
See hakkas ujuma.
Kõik hoidsid hinge kinni: kas laev püsib ikka koos?
Loeme edasi 1. Moosese raamatu 8. peatükist
salmist 1 ja vaatame, mis juhtus.
„Jumal mõtles Noale ning kõigile mets- ja koduloomadele, kes olid laevas,
ja lasi tuulel puhuda üle maa,
nii et vesi hakkas alanema.
Vetesügaviku allikad ja taevaluugid
pandi kinni ning vihmasadu lakkas.
Vesi taandus maa pealt vähehaaval
ja 150 päeva pärast oli see oluliselt alanenud.
Seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval
peatus laev Ararati mägedel.
Vesi vähenes veelgi kuni kümnenda kuuni ning selle kuu esimesel päeval ilmusid nähtavale mägede tipud. 
40 päeva pärast tegi Noa lahti aknaava, 
mille ta laevale oli teinud, ja saatis välja ronga.
See lendas ringi ja tuli tagasi ning nõnda
mitu korda, kuni vesi oli maa pealt kuivanud.
Hiljem lasi Noa välja tuvi, et näha,
kas vesi on maapinnalt taandunud.
Kuna tuvi ei leidnud paika, kuhu puhkama laskuda,
tuli ta Noa juurde laeva tagasi,
sest vesi kattis ikka veel kogu maad.
Noa sirutas käe ja võttis ta laeva.
Ta ootas veel seitse päeva
ja lasi tuvi taas laevast välja. 
Kui tuvi õhtu hakul naasis,
oli tal noka vahel värske õlipuuleht.
Siis sai Noa aru, et vesi on maa pealt taandunud.
Ta ootas veel seitse päeva ja lasi tuvi jälle välja,
aga see ei tulnudki enam tema juurde tagasi.”
Paduvihm oli kestnud 40 päeva ja 40 ööd,
aga siis ühtäkki see lõppes.
Kujuta ette, kuidas Noa ja tema pere kiikavad aknast välja, aga ei näe mitte midagi muud kui vett, ainult vett.
Aga siis hakkas puhuma
tuul ja veetase alanes.
Lõpuks, 150 päeva pärast
vihmasaju algust, jäi laev paigale.
Kui rõõmus võis Noa pere küll olla!
Aga kas nad said laevast välja? Ei.
Vesi oli veel liiga kõrgel.
Tööd oli palju, nii et igav neil küll ei hakanud.
Loomad tahtsid süüa ja nende eest tuli hoolitseda.
Muidugi igatses Noa pere aega, millal nad
välja saavad ja ei pea enam kinni olema.
Ja võivad kõndida kahe jalaga maa peal.
Aga nad pidid olema kannatlikud.
Mõtle, kuidas nad koos istusid ja plaane tegid,
mida pärast laevast pääsemist ette võtta.
Läks mööda veel 73 päeva.
Nüüd olid näha juba mägede tipud.
 Äkki võiks nüüd välja minna?
Noa vaatas aknast välja.
Siis võttis noa ronga ja saatis välja,
aga see tuli kogu aeg tagasi.
Noa võttis ronga tuppa ja proovis tuviga.
Seegi ei leidnud kuiva kohta
ja tuli mõne aja pärast tagasi.
Nädal hiljem proovis ta tuviga uuesti
ja see tuli tagasi, õlipuuleht noka vahel.
Noa ootas jälle nädala ja
saatis tuvi uuesti välja.
Aga tuvi ei tulnudki tagasi.
Mis nüüd siis saab?
Jätkame lugemist, 8. peatükist salmist 13.
„Esimese kuu esimeseks päevaks
 – aastal, kui Noa sai 601 aastaseks – 
oli vesi sedavõrd alanenud,
et ei katnud enam maad.
Noa vaatas katuseavast välja ja nägi,
et maapind on tahenemas. 
Teise kuu kahekümne seitsmendaks päevaks
oli maa täiesti kuiv.
Nüüd ütles Jumal Noale: „Mine oma naise,
poegade ja poja naistega laevast välja.
Vii endaga välja ka kõik teised elusolendid:
tiivulised, loomad ja maadligi liikuvad loomad,
et nad paljuneksid, oleksid viljakad
ja täidaksid maa.”
Noa läkski välja oma poegade, naise ja pojanaistega.
Kõik elusolendid, maadligi liikuvad loomad ja tiivulised,
kõik, kes maa peal liiguvad,
läksid laevast rühmadena välja.
Siis ehitas Noa Jehoovale altari ning tõi mõned
puhtad loomad ja puhtad linnud altaril põletusohvriks.
Jehoova tundis meeldivat lõhna
ja Jehoova mõtles oma südames:
„Ma ei nea enam kunagi inimese pärast maapinda,
sest inimese süda kaldub
halva poole lapsepõlvest peale.
Ka ei hävita ma enam kõiki elusolendeid,
nagu ma seekord tegin. 
Enam ei lõpe maa peal külv ega lõikus, 
külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.”
Kuna tuvi ei tulnudki tagasi,
võttis Noa osa katusest lahti.
Ta nägi, et maapind on tahenemas.
Taimed võisid kasvada palju lopsakamalt
kui enne veeuputust, mil maa oli olnud neetud.
Kas Noa otsustas nüüd laevast välja minna?
Ei, Noa ootas, mida Jehoova ütleb.
Ja siis Jehoova rääkis.
Ta ütles Noale: „Mine laevast välja.”
Vabadus!
Lõpuks ometi on nad vabad.
Nad olid laevas tervelt 370 päeva.
Kujuta ette, kuidas Noa pere laevast välja tuleb.
Nad on rõõmsad, hingavad värsket
õhku ja on valmis alustama uut elu.
Ka loomad tulid välja ja hajusid üle maa.
Mõned loomad olid neile armsaks saanud.
Kuid nüüd tuli aeg hüvasti jätta,
aga see lahkumine oli rõõmus.
Enam ei olnud deemoneid, hiidtüranne
ega kurje inimesi.
Nad tänasid selle kõige eest Jehoovat.
Viivitamata ehitas Noa altari ja tõi Jehoovale
ohvri ja Jumal võttis selle ohvri vastu.
Jehoova andis Noa perele teada,
et ta ei hävita enam kunagi kõiki elusolendeid.
Aga ta tegi veel midagi.
Ta sõlmis Noa ja tema poegadega lepingu.
Ja andis selle kinnituseks märgi,
mida meiegi võime näha. 
Loeme selle kohta 1. Moosese
9. peatükist alates salmist 8.
„Seejärel ütles Jumal Noale ja tema poegadele:
„Ma sõlmin nüüd lepingu teie ja teie järglastega
ning iga elusolendiga, kes on koos teiega:
lindude, loomade ja kõigi elusolenditega maa peal,
kõigiga, kes laevast välja tulid,
iga elusolendiga maa peal.
Ma sõlmin teiega lepingu:
mitte kunagi enam ei tee uputusveed
lõppu kõigile elusolendeile
ja mitte kunagi enam
ei hävita veeuputus maad.”
Jumal lisas:
„Lepingut, mille ma sõlmin teie
ja iga elusolendiga, kes on koos teiega, 
ja mis püsib põlvest põlve, kinnitab see:
ma panen pilvedesse vikerkaare.
See on minu ja maa vahel sõlmitud
lepingu tähiseks.
Kui ma toon maa kohale pilvi,
ilmub pilvedesse vikerkaar.
Siis ma mõtlen lepingule, mille ma tegin
teie ja kõigi teiste elusolenditega.
Mitte kunagi enam ei tule veeuputust,
mis hävitaks kõik elusolendid.
Kui pilvedesse ilmub vikerkaar,
vaatan ma seda
ja mõtlen igavesele lepingule enda
ja kõigi elusolendite vahel maa peal.”
Jehoova andis küll väga erilise tähise.
Iga kord, kui inimene või Jumal vikerkaart näeb,
tuleb see leping neile meelde.
Noa pere imetles vikerkaare värvidemängu.
Punane, oranž, kollane, roheline,
sinine, tumesinine ja violetne.
Kunagi enam ei tule ülemaailmset veeuputust.
Aga see ei tähenda, et Jehoova
oleks nõus kurjust lõputult sallima.
Loeme, mida Peetrus kirjutas.
Võta palun oma piiblist lahti
2. Peetruse 2. peatükk, salm 5.
Siin öeldakse Jumala kohta.
Meie elame praegu maailmas,
mis sarnaneb veeuputuse-eelsega.
Me näeme vägivalda ja inimesed teevad
kõiksugu halbu tegusid, mida Jehoova vihkab.
Inimesed meie ümber mõtlevad
ainult igapäevaelule ja oma argimuredele
ega pööra tähelepanu päästesõnumile,
mida me kuulutame.
Jumala rahva pilkajad ütlevad:
„Kus on tema tõotatud kohalolek?
Kõik on jäänud täpselt nii,
nagu oli loomise alguses.”
Neil pole õigus.
Jehoova pühkis maa pealt kurjuse
Noa päevil ja teeb seda ka meie ajal.
Ja ustavad pääsevad, just nagu pääses Noa.
Piibel kinnitab meile, Jehoova teab, kuidas
päästa jumalakartlikke inimesi katsumustest,
ent ülekohtuseid hoida
kohtupäevaks, et nad hävitada.
Jehoova muudab maa paradiisiks,
just nagu ta algselt kavandas.
Selles paradiisis hakkavad elama head inimesed.
Seal ei ole ühtegi, kes Jumala vastu mässab.
Aga mis saab Jumalale
vastu hakanud vaimolenditest?
Kui veeuputus maa puhtaks pühkis,
jätsid deemonid oma inimkehad sinnapaika
ja läksid taevasse tagasi, häbistatutena.
Aga need deemonid on õhutanud inimesi
kurja tegema ja teevad seda praegugi.
Ent Jehoova astub vahele ning deemonid
ja nende pealik Saatan ei saa enam inimesi mõjutada.
Piiblis öeldakse järgmist:
Usk ajendas Noad kuuletuma ja tänu sellele
jäi tema ja ta pere uputuses ellu.
Noal oli pikk elu, umbes 950 aastat. 
Aga kui ta paradiisis üles äratatakse,
on tal võimalus elada lausa igavesti.
Kui ka meil on tugev usk nagu Noal
ja me kuuletume Jumalale,
võime saada ja jääda Jehoovaga sõbraks,
ja see sõprus kestab igavesti.


-