JW subtitle extractor

„Teenige Jehoovat rõõmuga,”
ütleb Laul 100:2.
Jah, Jehoova tahab, et oleksime rõõmsad.
Ta on andnud meile palju põhjusi olla rõõmus.
Ta on andnud meile elu, mis on täis rõõme.
Ta on andnud meile Piibli, mis
õpetab meid elust rõõmu tundma.
Tänu temale võime kogeda palju toredat.
Jah, Jehoova on Jumal,
kellelt lähtub rõõm.
Saatan aga ei taha, et Jehoova
teenimine meile rõõmu valmistaks.
Miks?
Esiteks, ta teab, et rõõm aitab meil
kuulutus- ja õpetustööd teha.
Aga tema tahab seda tööd peatada.
Seetõttu üritab ta meie rõõmu röövida.
Mõnikord ta kasutab selleks
ametlikku vastupanu.
Mõnikord aga perekonna
või üldsuse survet.
Samuti tahab Saatan, et me
Jehoova teenistuses vähem teeksime
ja muretseksime endale selle
asemel mittevajalikke asju.
Ta tahab, et me arvaksime,
et kui me saame endale uusi asju,
toob see meile kestvat rõõmu.
Aga nii ei ole.
Saatana taktikas pole midagi uut.
Kui me loeme nüüd lõike Esra,
Haggai ja Sakarja raamatust,
pangem tähele, mida õpetlikku
on seal meile tänapäeval,
et saaksime teenida Jehoovat rõõmuga.
Vaatame, mis valmistas
Jehoova rahvale tol ajal rõõmu
ja mis seda neilt röövis.
Ja mõtleme, kuidas meie tänapäeval võiksime
tunda rõõmu, mida annab Jehoova,
ja seda isegi raskustes.
Esra, kes oli preester ja Moosese
seaduse ümberkirjutaja,
kirjutas raamatu, mis kannab tema nime.
Esra raamat kirjeldab Iisraeli rahva ajalugu
pärast 2. Ajaraamatu sündmusi,
mis on ilmselt samuti Esra kirja pandud.
On aasta 537 e.m.a ja paljud juudid
pöörduvad tagasi Juudamaale.
Rahvas on olnud 70 aastat Babülonis vangis,
kuna nad teenisid ebajumalaid.
Nad on saanud karmi õppetunni,
nii et rahvas tervikuna ei hakka
enam kunagi ebajumalaid teenima.
Nüüd on käes aeg tõsta taas ausse
õige jumalateenimine Jeruusalemmas.
Sündmused toimuvad mitme
Pärsia kuninga valitsemise ajal,
alates kuningas Kyrosest.
Algus on rõõmurikas.
Jälgi palun Piiblist salme Esra 1:1–6.
Kujuta seda endale ette.
Jehoova lubab juutidel pöörduda tagasi
oma maale templit taastama.
Ja seda kuningas Kyrose enda käsul.
Paljud juudid on rõõmuga nõus
seda tööd ette võtma.
Need, kes mingil põhjusel minna ei saa,
toetavad rahaliselt neid, kes saavad.
Tõenäoliselt varakevadel aastal 537
lahkub Babülonist 50 000 iisraellast.
Nende eesotsas on peapreester Jeesua,
keda kutsutakse ka Joosuaks,
ja Kyrose määratud maavalitseja Serubbaabel.
Nad jõuavad Juudamaale
varasügisel ja on rõõmsad.
Aga kuidas seda rõõmu alal hoida?
Pane tähele, mida nad teevad kohe,
kui kohale jõuavad.
Loeme Esra 3:1–6.
Kas märkasid, et juudid asuvad
taas Jehoovat teenima,
kuigi nad kardavad
ümberkaudseid rahvaid?
Tänu nende kartmatule tegevusele
on see väga rõõmus aeg.
Just sellisest rõõmust rääkis ka Mooses,
kui ta õpetas rahvast
lehtmajadepüha pidama.
Ta ütles: „Seepärast olge rõõmsad.”
Järgmisel aastal rajavad nad julgelt
ja rõõmsalt templile vundamendi.
Loeme edasi Esra 3:10–13.
Mõned rahva kõige vanemad
liikmed ei suuda ette kujutada,
et see tempel võiks tulla sama
hiilgav kui Saalomoni tempel.
Aga teiste rõõmuhüüded
summutavad nende nutuhääle.
Seevastu ümberkaudsed rahvad
ei ole sugugi rõõmsad.
Nad peavad hoopis plaani,
kuidas iisraellaste rõõmule lõpp teha.
Sellest võime lugeda Esra 4:1–3.
Serubbaabel mõistab, et vaenlaste
abipakkumise taga on kurjad motiivid.
Kui ta nende pakkumise tagasi lükkab,
üritavad nad templi ehitust takistada.
Vaatame salme 4–7.
Loeme, mida kõrgeim
valitsusametnik Rehum
ja teised Iisraeli vaenlased
kuningale kirjutavad.
Vaata, milliseid valesüüdistusi nad esitavad.
Loeme Esra 4:11–16.
Kas need valesüüdistused
tulevad tuttavad ette?
Samasuguste süüdistustega ründavad
vaenlased meid ka tänapäeval.
„Nad ei maksa makse.
Nad töötavad valitsusele vastu.
Nad on mässulised ja riigivastased.
Nad on allumatud.”
Teadagi on see kõik vale.
Aga tol ajal see mõjus.
Kuningas käsib töö peatada ja
templi ehitamine jääb soiku.
Kui kahju!
Kui juudid saabusid, ei lasknud nad inimkartusel
takistada Jehoova töö tegemist.
Nüüd aga lasevad.
Tänapäeval kogevad paljud meist,
kuidas vastupanu Jehoova tööle ägeneb.
Järeleandmine või loobumine
pole teinud kedagi õnnelikuks.
Hoopis vastupidi.
Kui aga jääme ustavaks,
toob see meile rõõmu,
isegi, kui kogeme ägedat vaenamist.
Aga kuidas see on võimalik?
Mõtle ühele tõsielunäitele.
Kujuta ette, et ema ja tütart ümbritsev
vihane jõuk mehi nõuavad,
et nad ostaksid parteipiletid.
Mida need õed teevad?
Kui nad annaksid järele ja ostaksid parteipiletid,
siis nende tagakiusajad rõõmustaksid.
Aga õed oleksid hiljem väga õnnetud,
sest nad teavad, et nad on oma
taevase isa maha salanud.
Õed aga ei andnud järele.
Muidugi ei rõõmustanud neid
naeruvääristamine ja halvasti kohtlemine.
Aga nende südametunnistus jäi puhtaks.
Ja nad tundsid sügavat rõõmu,
sest nad teadsid, et jäid ustavaks Jehoovale.
Kuidas oli Esra päevade juutidega?
Paljud olid ehk loobunud
stabiilsest elust Babülonis,
et võtta ette vaevarikas
teekond Juudamaale.
Nüüd, kui juudid on kogenud
14 aastat pidevat vastupanu,
alates templi vundamendi rajamisest
kuni töö keelustamiseni,
on nende ind otsas.
Nad toovad küll harjumuspäraselt ohvreid,
aga nad ei tee seda, mida
Jehoova oli neil käskinud teha –
ehitada üles tempel.
Kui nad kohtavad vastupanu,
arutlevad nad, et küllap see pole
Jehoova aeg töö lõpule viia.
Paistab, et isegi maavalitseja Serubbaabel ja
ülempreester Jeesua vajavad julgustust.
Seepärast saadab Jehoova
nende juurde prohvet Haggai.
Avame Haggai raamatu 1. peatüki.
Haggai selge ja jõuline sõnum,
mida ta 4 kuud kuulutab,
läheb otse asja tuumani.
Loeme Haggai 1:2–11.
Jehoova võrdleb juutide
iseka teo tagajärgi sellega,
kui palgatööline paneb oma
teenitud tasu auklikku kukrusse.
Kuna juudid on jätnud Jehoova koja
hooletusse, ei õnnista ta neid.
Juutide vaevanägemine kannab vähe vilja
ja nende elus napib rõõmu.
Seda tühimikku püütakse täita sellega,
et tehakse oma kodu ilusamaks.
Aga materiaalsed asjad ei suuda
rahuldada vaimset nälga.
Kas näeme siin hoiatust meile?
Pole vale kenadest asjadest rõõmu tunda.
Aga materiaalsed asjad ei too
meile tõelist ja kestvat õnne,
eriti veel, kui jätame neid hankides
unarusse Jehoova töö.
Laulus 127:1 on tähtis mõte.
Aga kui me peame isetult kõige tähtsamaks
Jumala kuningriiki ja tema õigust,
siis ta annab meile,
mida me tegelikult vajame,
ja teeb seda täpselt õigel ajal.
Õpetussõnad 10:22 ütleb.
Aga kas see ülesehitatud tempel
ei saavutagi siis endist hiilgust,
nagu mõned arvavad?
Jehoova annab Haggai kaudu kindla tagatise,
et selle koja tulevane hiilgus on isegi suurem.
Loeme nüüd edasi Haggai 2:3–9.
Jah, kui kogu universumi looja ja omanik
annab teada oma eesmärgi,
siis kes või mis saab takistada
tal seda täide viimast?
Mitte miski ega mitte keegi.
Jehoova sõnum on täiesti selge.
Kuid need juudid vajavad rohkem julgustust.
Jehoova läkitab oma ingli veel
ühe prohveti, Sakarja, juurde.
Ava palun Sakarja 1:12–16
ja loeme ingli julgustavaid
sõnu Iisraeli rahvale.
Sakarja 1:12–16.
Et rõhutada, kui väga Jehoova
oma rahvast kaitseb,
jätkab ingel 2. peatüki salmides 7–9.
Kas sa laseksid kellelgi su silma torkida?
Muidugi mitte.
Ka Jehoova ei luba Iisraeli
vastastel neile liiga teha.
Sakarja 3:1, 2 näitab ingel,
et vastupanu taga on üks
veelgi suurem vaenlane.
Kas selle kõige eesmärk oli, et
iisraellased loodaksid rohkem iseendale?
Vastupidi, neil tuli meeles hoida,
et ainult Jehoova abiga suudavad
nad midagi korda saata.
Kuulame, mida ütleb ingel edasi Sakarja 4:6, 7.
Jehoova innustavad sõnad
tema kahe prohveti kaudu
andsid rahvale uut jõudu.
Nad ei kahtle enam Jehoova abis
ja ehitavad templit edasi.
Nagu võiski arvata, ei hoia käsi rüpes
ka Iisraeli vaenulikud naabrid,
kelle eesotsas on Tatnai ja Setar-Boosnai.
Avame uuesti Esra raamatu ja
vaatame 5. peatükist salme 3–5.
Seega, siin on veel üks õpetus meile.
Kui me teeme julgelt Jehoova tööd,
hoolimata vastupanust,
siis ta õnnistab meie püüdeid ja
aitab meil teda edasi teenida.
Nüüd aga tuleb juutidel jätkata
templi ehitust keelu all olles.
Aga kuningas, kes selle keelu andis, mõrvati,
kui ta oli valitsenud vaid 7 kuud.
Niisiis pöördub Tatnai oma liitlastega
uue kuninga, Dareios I poole.
Nad kaebavad juutide peale
ja püüavad kasutada Serubbaabeli
sõnu tema enda vastu,
kaasa arvatud tema väidet,
et kuningas Kyros on andnud
korralduse tempel taastada.
Nad paluvad kuningas Dareiosel
uurida, kas see on nii,
ja Dareios annabki käsu asja uurida.
Mida Dareios otsustab?
Kas juutide taassüttinud usk ja otsusekindlus
toob neile rõõmu või hoopis häda?
Dareios saab teada, et Kyros tõepoolest
käskis templi üles ehitada.
Tekstist Esra 6:6–12 loeme
Dareiose karmi vastust.
Kui Tatnai ja ta kaaslased
kuninga käsu kätte saavad,
pole neil mingit valikut.
Lisaks sellele, et nad ei tohi enam
templi ehitamist takistada,
peavad nad aitama seda ka rahastada.
Milline rõõmustav lõpptulemus
ustavatele juutidele!
Aastal 515 pühitsevad nad Jumala koja
rõõmsal meelel sisse.
Ja salm 22 lisab.
Kui õiglased ja arukad ametnikud
tänapäeval meie kasuks välja astuvad,
oleme neile väga tänulikud.
Aga eelkõige oleme tänulikud
Jehoovale, kes asju juhib.
Õpetussõnad 21:1 ütleb.
Seepärast ei pane me oma lootust ühelegi
selle maailma valitsejale ega institutsioonile.
Ükski neist ei saa meile tuua
lõplikku päästet.
Tegelikult pööravad kõik rahvad
enne Saatana süsteemi lõppu
Jehoova rahva vastu.
Aga nende loo lõpp on
veelgi hullem kui Tatnail.
Mida saame meie õppida neist Esra,
Haggai ja Sakarja raamatu katketest?
Esiteks, Jehoova õnnistab
meie meelekindlaid pingutusi
teha tema tööd raskustest hoolimata.
Ent meie vastaste püüded ta nurjab.
Teiseks, kui me seame Jehoova töö
ettepoole materiaalsetest mugavustest,
annab ta meile tõelist rõõmu.
Mis tööd Jeesus meil
tänapäeval teha käskis?
Ta ütles enne lahkumist oma
järelkäijatele selgesõnaliselt:
„Minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast,
et nad saaksid mu jüngriteks.”
Kas meie mõtetest ja tegudest on näha,
et see ülesanne on meile tähtsam
kui materiaalsed eesmärgid?
Haggai ennustas, et tuleb aeg,
kui Jehoova tempel on kaugelt hiilgavam,
kui oli Saalomoni ehitatud tempel.
See ennustus täitub praegu.
Jehoova raputab rahvaid
meie kuulutustöö kaudu.
Tema juurde tulevad rahvaste rikkused –
miljonid uued jumalateenijad.
Nad tulevad rõõmuga ülevasse
vaimsesse templisse.
See on Jehoova korraldus, mis lubab teda
tänu Jeesuse lunastusohvrile teenida.
Praegu pole aeg keskenduda
oma vooderdatud majadele
või millelegi muule mittevajalikule.
Juba varsti, päeval,
mida me ei oska ette oodata,
lõpeb Saatana maailm ja me
jõuame Jehoova uude maailma.
Ükskõik, kuidas ka Saatan ei püüa
meid heidutada või eksitada,
ärgem kunagi lubagem tal röövida
meie rõõmu Jehoovast.
Kõndigem parem koos Jehoovaga
tema rahurikkasse uude maailma,
kus me saame igavesti
teda rõõmuga teenida.
Serubbaabel, Jeesua, Haggai ja
Sakarja on teinud väga palju,
et aidata Iisraelil taas
Jehoova soosingusse jõuda.
Hiljem, aastal 468,
tuleb Esra ise Jeruusalemma,
et aidata rahval Jehoovat
õigel viisil teenida.
Kuid rahvas vajab lisajuhatust.
Seepärast saadab Jehoova neile
veel ühe kartmatu juhi.
Kokkutuleku kahe järgmise päeva jooksul
õpime lähemalt tundma ustavat
ja jõulist meest – Nehemjat.

„Jehoova oli nad rõõmsaks teinud”
- 

„Jehoova oli nad rõõmsaks teinud”

„Teenige Jehoovat rõõmuga,”
ütleb Laul 100:2.
Jah, Jehoova tahab, et oleksime rõõmsad.
Ta on andnud meile palju põhjusi olla rõõmus.
Ta on andnud meile elu, mis on täis rõõme.
Ta on andnud meile Piibli, mis
õpetab meid elust rõõmu tundma.
Tänu temale võime kogeda palju toredat.
Jah, Jehoova on Jumal,
kellelt lähtub rõõm.
Saatan aga ei taha, et Jehoova
teenimine meile rõõmu valmistaks.
Miks?
Esiteks, ta teab, et rõõm aitab meil
kuulutus- ja õpetustööd teha.
Aga tema tahab seda tööd peatada.
Seetõttu üritab ta meie rõõmu röövida.
Mõnikord ta kasutab selleks
ametlikku vastupanu.
Mõnikord aga perekonna
või üldsuse survet.
Samuti tahab Saatan, et me
Jehoova teenistuses vähem teeksime
ja muretseksime endale selle
asemel mittevajalikke asju.
Ta tahab, et me arvaksime,
et kui me saame endale uusi asju,
toob see meile kestvat rõõmu.
Aga nii ei ole.
Saatana taktikas pole midagi uut.
Kui me loeme nüüd lõike Esra,
Haggai ja Sakarja raamatust,
pangem tähele, mida õpetlikku
on seal meile tänapäeval,
et saaksime teenida Jehoovat rõõmuga.
Vaatame, mis valmistas
Jehoova rahvale tol ajal rõõmu
ja mis seda neilt röövis.
Ja mõtleme, kuidas meie tänapäeval võiksime
tunda rõõmu, mida annab Jehoova,
ja seda isegi raskustes.
Esra, kes oli preester ja Moosese
seaduse ümberkirjutaja,
kirjutas raamatu, mis kannab tema nime.
Esra raamat kirjeldab Iisraeli rahva ajalugu
pärast 2. Ajaraamatu sündmusi,
mis on ilmselt samuti Esra kirja pandud.
On aasta 537 e.m.a ja paljud juudid
pöörduvad tagasi Juudamaale.
Rahvas on olnud 70 aastat Babülonis vangis,
kuna nad teenisid ebajumalaid.
Nad on saanud karmi õppetunni,
nii et rahvas tervikuna ei hakka
enam kunagi ebajumalaid teenima.
Nüüd on käes aeg tõsta taas ausse
õige jumalateenimine Jeruusalemmas.
Sündmused toimuvad mitme
Pärsia kuninga valitsemise ajal,
alates kuningas Kyrosest.
Algus on rõõmurikas.
Jälgi palun Piiblist salme Esra 1:1–6.
Kujuta seda endale ette.
Jehoova lubab juutidel pöörduda tagasi
oma maale templit taastama.
Ja seda kuningas Kyrose enda käsul.
Paljud juudid on rõõmuga nõus
seda tööd ette võtma.
Need, kes mingil põhjusel minna ei saa,
toetavad rahaliselt neid, kes saavad.
Tõenäoliselt varakevadel aastal 537
lahkub Babülonist 50 000 iisraellast.
Nende eesotsas on peapreester Jeesua,
keda kutsutakse ka Joosuaks,
ja Kyrose määratud maavalitseja Serubbaabel.
Nad jõuavad Juudamaale
varasügisel ja on rõõmsad.
Aga kuidas seda rõõmu alal hoida?
Pane tähele, mida nad teevad kohe,
kui kohale jõuavad.
Loeme Esra 3:1–6.
Kas märkasid, et juudid asuvad
taas Jehoovat teenima,
kuigi nad kardavad
ümberkaudseid rahvaid?
Tänu nende kartmatule tegevusele
on see väga rõõmus aeg.
Just sellisest rõõmust rääkis ka Mooses,
kui ta õpetas rahvast
lehtmajadepüha pidama.
Ta ütles: „Seepärast olge rõõmsad.”
Järgmisel aastal rajavad nad julgelt
ja rõõmsalt templile vundamendi.
Loeme edasi Esra 3:10–13.
Mõned rahva kõige vanemad
liikmed ei suuda ette kujutada,
et see tempel võiks tulla sama
hiilgav kui Saalomoni tempel.
Aga teiste rõõmuhüüded
summutavad nende nutuhääle.
Seevastu ümberkaudsed rahvad
ei ole sugugi rõõmsad.
Nad peavad hoopis plaani,
kuidas iisraellaste rõõmule lõpp teha.
Sellest võime lugeda Esra 4:1–3.
Serubbaabel mõistab, et vaenlaste
abipakkumise taga on kurjad motiivid.
Kui ta nende pakkumise tagasi lükkab,
üritavad nad templi ehitust takistada.
Vaatame salme 4–7.
Loeme, mida kõrgeim
valitsusametnik Rehum
ja teised Iisraeli vaenlased
kuningale kirjutavad.
Vaata, milliseid valesüüdistusi nad esitavad.
Loeme Esra 4:11–16.
Kas need valesüüdistused
tulevad tuttavad ette?
Samasuguste süüdistustega ründavad
vaenlased meid ka tänapäeval.
„Nad ei maksa makse.
Nad töötavad valitsusele vastu.
Nad on mässulised ja riigivastased.
Nad on allumatud.”
Teadagi on see kõik vale.
Aga tol ajal see mõjus.
Kuningas käsib töö peatada ja
templi ehitamine jääb soiku.
Kui kahju!
Kui juudid saabusid, ei lasknud nad inimkartusel
takistada Jehoova töö tegemist.
Nüüd aga lasevad.
Tänapäeval kogevad paljud meist,
kuidas vastupanu Jehoova tööle ägeneb.
Järeleandmine või loobumine
pole teinud kedagi õnnelikuks.
Hoopis vastupidi.
Kui aga jääme ustavaks,
toob see meile rõõmu,
isegi, kui kogeme ägedat vaenamist.
Aga kuidas see on võimalik?
Mõtle ühele tõsielunäitele.
Kujuta ette, et ema ja tütart ümbritsev
vihane jõuk mehi nõuavad,
et nad ostaksid parteipiletid.
Mida need õed teevad?
Kui nad annaksid järele ja ostaksid parteipiletid,
siis nende tagakiusajad rõõmustaksid.
Aga õed oleksid hiljem väga õnnetud,
sest nad teavad, et nad on oma
taevase isa maha salanud.
Õed aga ei andnud järele.
Muidugi ei rõõmustanud neid
naeruvääristamine ja halvasti kohtlemine.
Aga nende südametunnistus jäi puhtaks.
Ja nad tundsid sügavat rõõmu,
sest nad teadsid, et jäid ustavaks Jehoovale.
Kuidas oli Esra päevade juutidega?
Paljud olid ehk loobunud
stabiilsest elust Babülonis,
et võtta ette vaevarikas
teekond Juudamaale.
Nüüd, kui juudid on kogenud
14 aastat pidevat vastupanu,
alates templi vundamendi rajamisest
kuni töö keelustamiseni,
on nende ind otsas.
Nad toovad küll harjumuspäraselt ohvreid,
aga nad ei tee seda, mida
Jehoova oli neil käskinud teha –
ehitada üles tempel.
Kui nad kohtavad vastupanu,
arutlevad nad, et küllap see pole
Jehoova aeg töö lõpule viia.
Paistab, et isegi maavalitseja Serubbaabel ja
ülempreester Jeesua vajavad julgustust.
Seepärast saadab Jehoova
nende juurde prohvet Haggai.
Avame Haggai raamatu 1. peatüki.
Haggai selge ja jõuline sõnum,
mida ta 4 kuud kuulutab,
läheb otse asja tuumani.
Loeme Haggai 1:2–11.
Jehoova võrdleb juutide
iseka teo tagajärgi sellega,
kui palgatööline paneb oma
teenitud tasu auklikku kukrusse.
Kuna juudid on jätnud Jehoova koja
hooletusse, ei õnnista ta neid.
Juutide vaevanägemine kannab vähe vilja
ja nende elus napib rõõmu.
Seda tühimikku püütakse täita sellega,
et tehakse oma kodu ilusamaks.
Aga materiaalsed asjad ei suuda
rahuldada vaimset nälga.
Kas näeme siin hoiatust meile?
Pole vale kenadest asjadest rõõmu tunda.
Aga materiaalsed asjad ei too
meile tõelist ja kestvat õnne,
eriti veel, kui jätame neid hankides
unarusse Jehoova töö.
Laulus 127:1 on tähtis mõte.
Aga kui me peame isetult kõige tähtsamaks
Jumala kuningriiki ja tema õigust,
siis ta annab meile,
mida me tegelikult vajame,
ja teeb seda täpselt õigel ajal.
Õpetussõnad 10:22 ütleb.
Aga kas see ülesehitatud tempel
ei saavutagi siis endist hiilgust,
nagu mõned arvavad?
Jehoova annab Haggai kaudu kindla tagatise,
et selle koja tulevane hiilgus on isegi suurem.
Loeme nüüd edasi Haggai 2:3–9.
Jah, kui kogu universumi looja ja omanik
annab teada oma eesmärgi,
siis kes või mis saab takistada
tal seda täide viimast?
Mitte miski ega mitte keegi.
Jehoova sõnum on täiesti selge.
Kuid need juudid vajavad rohkem julgustust.
Jehoova läkitab oma ingli veel
ühe prohveti, Sakarja, juurde.
Ava palun Sakarja 1:12–16
ja loeme ingli julgustavaid
sõnu Iisraeli rahvale.
Sakarja 1:12–16.
Et rõhutada, kui väga Jehoova
oma rahvast kaitseb,
jätkab ingel 2. peatüki salmides 7–9.
Kas sa laseksid kellelgi su silma torkida?
Muidugi mitte.
Ka Jehoova ei luba Iisraeli
vastastel neile liiga teha.
Sakarja 3:1, 2 näitab ingel,
et vastupanu taga on üks
veelgi suurem vaenlane.
Kas selle kõige eesmärk oli, et
iisraellased loodaksid rohkem iseendale?
Vastupidi, neil tuli meeles hoida,
et ainult Jehoova abiga suudavad
nad midagi korda saata.
Kuulame, mida ütleb ingel edasi Sakarja 4:6, 7.
Jehoova innustavad sõnad
tema kahe prohveti kaudu
andsid rahvale uut jõudu.
Nad ei kahtle enam Jehoova abis
ja ehitavad templit edasi.
Nagu võiski arvata, ei hoia käsi rüpes
ka Iisraeli vaenulikud naabrid,
kelle eesotsas on Tatnai ja Setar-Boosnai.
Avame uuesti Esra raamatu ja
vaatame 5. peatükist salme 3–5.
Seega, siin on veel üks õpetus meile.
Kui me teeme julgelt Jehoova tööd,
hoolimata vastupanust,
siis ta õnnistab meie püüdeid ja
aitab meil teda edasi teenida.
Nüüd aga tuleb juutidel jätkata
templi ehitust keelu all olles.
Aga kuningas, kes selle keelu andis, mõrvati,
kui ta oli valitsenud vaid 7 kuud.
Niisiis pöördub Tatnai oma liitlastega
uue kuninga, Dareios I poole.
Nad kaebavad juutide peale
ja püüavad kasutada Serubbaabeli
sõnu tema enda vastu,
kaasa arvatud tema väidet,
et kuningas Kyros on andnud
korralduse tempel taastada.
Nad paluvad kuningas Dareiosel
uurida, kas see on nii,
ja Dareios annabki käsu asja uurida.
Mida Dareios otsustab?
Kas juutide taassüttinud usk ja otsusekindlus
toob neile rõõmu või hoopis häda?
Dareios saab teada, et Kyros tõepoolest
käskis templi üles ehitada.
Tekstist Esra 6:6–12 loeme
Dareiose karmi vastust.
Kui Tatnai ja ta kaaslased
kuninga käsu kätte saavad,
pole neil mingit valikut.
Lisaks sellele, et nad ei tohi enam
templi ehitamist takistada,
peavad nad aitama seda ka rahastada.
Milline rõõmustav lõpptulemus
ustavatele juutidele!
Aastal 515 pühitsevad nad Jumala koja
rõõmsal meelel sisse.
Ja salm 22 lisab.
Kui õiglased ja arukad ametnikud
tänapäeval meie kasuks välja astuvad,
oleme neile väga tänulikud.
Aga eelkõige oleme tänulikud
Jehoovale, kes asju juhib.
Õpetussõnad 21:1 ütleb.
Seepärast ei pane me oma lootust ühelegi
selle maailma valitsejale ega institutsioonile.
Ükski neist ei saa meile tuua
lõplikku päästet.
Tegelikult pööravad kõik rahvad
enne Saatana süsteemi lõppu
Jehoova rahva vastu.
Aga nende loo lõpp on
veelgi hullem kui Tatnail.
Mida saame meie õppida neist Esra,
Haggai ja Sakarja raamatu katketest?
Esiteks, Jehoova õnnistab
meie meelekindlaid pingutusi
teha tema tööd raskustest hoolimata.
Ent meie vastaste püüded ta nurjab.
Teiseks, kui me seame Jehoova töö
ettepoole materiaalsetest mugavustest,
annab ta meile tõelist rõõmu.
Mis tööd Jeesus meil
tänapäeval teha käskis?
Ta ütles enne lahkumist oma
järelkäijatele selgesõnaliselt:
„Minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast,
 et nad saaksid mu jüngriteks.”
Kas meie mõtetest ja tegudest on näha,
et see ülesanne on meile tähtsam
kui materiaalsed eesmärgid?
Haggai ennustas, et tuleb aeg,
kui Jehoova tempel on kaugelt hiilgavam,
kui oli Saalomoni ehitatud tempel.
See ennustus täitub praegu.
Jehoova raputab rahvaid
meie kuulutustöö kaudu.
Tema juurde tulevad rahvaste rikkused –
miljonid uued jumalateenijad.
Nad tulevad rõõmuga ülevasse
vaimsesse templisse.
See on Jehoova korraldus, mis lubab teda
tänu Jeesuse lunastusohvrile teenida.
Praegu pole aeg keskenduda
oma vooderdatud majadele
või millelegi muule mittevajalikule.
Juba varsti, päeval,
mida me ei oska ette oodata,
lõpeb Saatana maailm ja me
jõuame Jehoova uude maailma.
Ükskõik, kuidas ka Saatan ei püüa
meid heidutada või eksitada,
ärgem kunagi lubagem tal röövida
meie rõõmu Jehoovast.
Kõndigem parem koos Jehoovaga
tema rahurikkasse uude maailma,
kus me saame igavesti
teda rõõmuga teenida.
Serubbaabel, Jeesua, Haggai ja
Sakarja on teinud väga palju,
et aidata Iisraelil taas
Jehoova soosingusse jõuda.
Hiljem, aastal 468,
tuleb Esra ise Jeruusalemma,
et aidata rahval Jehoovat
õigel viisil teenida.
Kuid rahvas vajab lisajuhatust.
Seepärast saadab Jehoova neile
veel ühe kartmatu juhi.
Kokkutuleku kahe järgmise päeva jooksul
õpime lähemalt tundma ustavat
ja jõulist meest – Nehemjat.


-