JW subtitle extractor

Kas sulle on kunagi liiga tehtud
või oled kogenud ebaõiglust?
Kas sa oled olnud ärritunud
kellegi sõnade või tegude tõttu?
Kes meist poleks!
Kui sellisesse olukorda satub keegi,
kes ei tunne Jehoovat,
ei pruugi ta reaktsioon olla sugugi rahulik.
Ta maksab kätte, lööb vastu, vastab samaga.
Aga meie oleme kindlad, et Jehoova
näeb olukorda ja seab ise asjad korda.
Meil on tark hoida meeles Jeesuse sõnu:
„Õnnelikud on need, kes on tasase meelega ...
Õnnelikud on need, kes taotlevad rahu.”
Piiblis on juttu mehest, kes oli
tasase meelega ja armastas rahu.
Ta jäi rahulikuks ka väga
pingelistes olukordades.
Mitmel korral ei ajanud ta taga oma õigust,
vaid tegutses selle nimel, et oleks rahu.
See mees oli Jaakob.
Kindlasti õppis Jaakob seda,
kuidas olla rahumeelne, oma isalt Iisakilt.
Kord tuli maale näljahäda.
Seetõttu kolis Iisak oma perega Gerarisse,
kus elasid vilistid ja kelle kuningas oli Abimelek.
Loeme piiblist, milliseid probleeme Iisakil
seal ette tuli ja kuidas ta need lahendas.
Ava palun 1. Moosese 26. peatükk
ja alustame salmist 12.
Iisak külvas sellel maal seemet ning lõikas sel
aastal sada korda rohkem, kui oli külvanud,
sest Jehoova õnnistas teda.
Iisak sai jõukaks ja ta varandus üha kasvas,
ta sai väga rikkaks.
Ta soetas endale lamba- ja veisekarju
ning suure hulga sulaseid,
nii et vilistid hakkasid teda kadestama.
Niisiis ajasid vilistid kinni kõik kaevud, mis tema isa
sulased olid tema isa Aabrahami päevil kaevanud.
Abimelek ütles Iisakile:
„Mine meie juurest ära, sest sa oled
saanud meist palju vägevamaks.”
Iisak lahkuski sealt ja lõi laagri üles
Gerari vadis ning jäi sinna elama.
Iisak kaevas lahti oma isa Aabrahami
päevil kaevatud kaevud,
mille vilistid olid pärast Aabrahami
surma kinni ajanud,
ning nimetas neid samade nimedega,
mis tema isa oli neile pannud.
Kui Iisaki sulased vadis kaevasid,
leidsid nad ühe puhta veega kaevu.
Gerari karjased aga hakkasid Iisaki karjastega
tülitsema, öeldes: „See on meie vesi!”
Iisak pani seepeale kaevule nimeks Eesek,
sest nad olid temaga tülitsenud.
Siis asusid nad kaevama teist kaevu,
kuid ka selle pärast tekkis tüli
ning Iisak pani sellele nimeks Sitna.
Hiljem liikus ta edasi ja kaevas veel ühe kaevu,
aga selle pärast nad ei tülitsenud.
Ta pani sellele nimeks Rehobot ja ütles:
„Nüüd on Jehoova andnud meile avarust
ja teinud meid sel maal viljakaks.”
Sealt läks ta üles Beer-Sebasse
ning Jehoova ilmutas end talle sel ööl ja ütles:
„Ma olen sinu isa Aabrahami Jumal.
Ära karda, sest mina olen sinuga
ja õnnistan sind
ning annan sulle palju järeltulijaid
oma teenija Aabrahami pärast.”
Vilistid on Iisaki peale kadedad, nad ajavad kinni
kõik kaevud, mis Aabrahami päevil olid kaevatud.
Ja kuningas palub, et ta nende juurest ära läheks.
Iisakil tuleb nüüd suur otsus langetada.
Võib-olla mõni ütleb talle, et ta ei läheks kuhugi.
Mõtle, kuidas nad võisid
seal isekeskis arutada:
„Sa ei ole midagi valesti teinud, Iisak.
Jehoova ju ütles sulle, et sina
ja su järeltulijad saate selle maa endale.
Sul pole midagi karta.
Vaata, kui palju mehi sul on
ja me oleme palju tugevamad kui vilistid.
Lähme ja anname neile!
Mis õigusega nad meie kaevud kinni ajasid!”
Kui sina oleksid Iisak, siis mida sina teeksid?
Iisak otsustab tegutseda rahu nimel.
Ta pakib asjad ja läheb sealt ära.
See ei ole üldse lihtne.
Iisakil on palju sulaseid,
suured lamba- ja veisekarjad.
Ta on teinud kõvasti tööd,
harinud maad, külvanud seemet.
Ja see maa on olnud väga viljakas.
Ent ta on valmis selle
seljataha jätma ja ära minema.
Iisaki mured pole sellega aga lõppenud.
Nad otsivad uue elukoha, sulased kaevavad
ja leiavad puhta veega kaevu,
aga selle piirkonna karjased ütlevad:
„See on meie vesi.”
Iisak kaevab siis uue kaevu, aga ka
selle pärast tekib kohalike karjastega tüli.
Ja jälle, selle asemel, et oma õiguste eest
võidelda, otsustab Iisak sealt ära minna.
Ja lõpuks leiabki ta koha,
kus tema ja ta pere saavad rahus elada.
Jaakob nägi, kui head tulemused olid sellel,
et tema isa eesmärgiks oli alati hoida rahu,
ja ta teadis, et Jehooval oli tema
isa üle hea meel ja õnnistas teda.
Mida siit õppida?
Vanemad, ärge kunagi unustage, kui suurt
mõju avaldab teie lastele teie hea eeskuju.
Jaakobil on kaksikvend Eesav, Eesav on vanem.
Tol ajal oli tavaline, et vanemal vennal
on rohkem õigusi kui nooremal.
Aga nende kohta oli Jehoova ennustanud,
et vanem teenib nooremat.
Jehoova nägi ette, millised inimesed
neist poistest kujunevad ja ta teadis,
et Eesav ei hinda pühi asju
ega pea kalliks oma suhet temaga.
See sai selgeks, kui Eesav vahetas oma
esmasünniõiguse kausitäie läätsehautise vastu
ja andis Jaakobile vande,
et esmasünniõigus kuulub nüüd talle.
Aga sellega, et ta müüs maha oma
esmasünniõiguse, pidi ta ilma jääma veel millestki –
õnnistusest, mis isal talle varuks oli.
On möödunud palju aastaid,
Iisak on jäänud vanaks
ja ta otsustab, et on õige aeg
oma esmasündinut õnnistada.
Ta ei pruugi teada, et Eesav on
oma esmasünniõiguse maha müünud.
Igal juhul kutsub Iisak Eesavi
enda juurde, et teda õnnistada.
Aga enne palub ta tal minna jahile, küttida mõni
uluk ja valmistada talle sellest maitsev roog.
Kaksikute ema Rebeka
kuuleb seda vestlust pealt.
Ta ütleb Jaakobile, et ta läheks
ja teeskleks, et ta on Eesav,
samal ajal kui tema vend väljas jahil on.
Nende plaan lähebki läbi ja Iisak õnnistab
enesele teadmata hoopis Jaakobit.
Kui Eesav sellest kuuleb, on ta maruvihane.
Vaatame, mis saab edasi.
Loeme alates salmist 1. Moosese 27:41.
Eesav aga kandis Jaakobi peale vimma selle
õnnistuse pärast, mille too oli isalt saanud,
ning ta mõtles oma südames:
„Mu isa leinamise päevad on lähedal.
Seejärel ma tapan oma venna Jaakobi.”
Kui Rebekale tema vanema poja
Eesavi sõnad teada anti,
lasi ta kohe kutsuda oma
noorema poja Jaakobi ning ütles talle:
„Su vend Eesav haub plaani
sind kättemaksuks tappa.
Mu poeg, tee nüüd nii, nagu ma ütlen:
põgene Haaranisse mu venna Laabani juurde.
Ela mõnda aega tema juures, kuni su venna
raev raugeb ja tema viha sinu vastu vaibub
ning ta unustab, mis sa temale oled teinud.
Siis ma läkitan sulle järele
ja lasen sind sealt tagasi tuua.
Miks peaksin samal päeval
kaotama teid mõlemaid?”
Pärast seda kurtis Rebeka Iisakile:
„Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast.
Kui ka Jaakob peaks võtma naiseks hetitari,
nagu on need maa tütred, mis elu mul siis on!”
Niisiis kutsus Iisak Jaakobi,
õnnistas teda ning andis talle käsu:
„Sa ei tohi võtta endale naist kaananlaste tütreist!
Mine Paddan-Aramisse
oma emaisa Betueli majja
ning võta sealt endale naine
oma ema venna Laabani tütreist.
Kõikvõimas Jumal õnnistab sind
ja teeb sind viljakaks,
ta annab sulle palju järeltulijaid
ning sinust tuleb suur rahvas.
Ta annab sinule ja su järglastele
Aabrahami õnnistuse,
et sa võtaksid oma valdusse maa, kus sa võõrana
elad ja mille Jumal on andnud Aabrahamile.”
Nii saatis Iisak Jaakobi ära
ja see läks Paddan-Aramisse
aramealase Betueli poja Laabani juurde,
kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.
Jaakobi vanemad ütlevad talle, et ta läheks oma
onu Laabani juurde, et sealt endale naine võtta.
Muidugi on tema äramineku
peamine põhjus Eesav.
Kas mäletad, mida tegi Iisak,
kui tal oli probleem vilistitega ja tundus,
et seda olukorda ei ole võimalik
rahumeelselt lahendada?
Mida siis Iisak tegi? Ta läks minema.
Nüüd on tema poeg Jaakob sarnases olukorras.
Tema vend Eesav lausa keeb vihast
ja Jaakob otsustab lahkuda.
See tähendab, et tal tuleb maha jätta oma pere,
oma kodu ja võtta ette pikk teekond võõrale maale.
Jaakob oleks võinud rusika vastu
lauda lüüa ja öelda: „Ma ei lähe kuskile!”
Talle kuulus ju esmasünniõigus.
Ta oleks võinud vanematele vastu hakata ja öelda:
„Ma ei ole enam mingi laps, ma olen 77-aastane.”
Aga Jaakob ei teinud midagi sellist.
Piiblis on öeldud, et ta kuuletus
oma isale-emale ja läks ära.
Mida me õpime?
Kui meie satume olukorda,
mida ei anna rahumeelselt lahendada,
ei tule meil ilmselt elu eest kuhugile
kaugele maale põgeneda.
Aga võib juhtuda, et mõnes olukorras on
siiski kõige targem lihtsalt ära minna.
Õpetussõnad 17:14 ütleb:
„Tüli alustamine on kui paisu
tagant vee vallapäästmine.
Lahku enne, kui puhkeb riid.”
Kui Jaakob on teel oma onu juurde,
kinnitab Jehoova talle ühel ööl unenäos,
et ta kaitseb teda ja ei jäta teda maha.
Aga see ei tähenda, et Jaakobil
rohkem muresid enam ei tule.
Kui pikk reis seljataga, asub ta
oma onu Laabani juurde elama.
Mõne aja pärast kerkib esile uus olukord
ja Jaakobil on taaskord võimalik tõestada,
et ta on mees, kes armastab rahu.
Loeme sellest, ava 1. Moosese 29:16.
Laabanil oli aga kaks tütart.
Vanema nimi oli Lea ja noorema nimi Raahel.
Lea silmades puudus sära,
Raahel aga oli väga veetlev ja kaunis.
Jaakob oli Raahelisse armunud ja ta ütles:
„Ma olen valmis sind seitse aastat teenima
su noorema tütre Raaheli pärast.”
Laaban vastas: „Ma annan ta pigem sulle kui
mõnele teisele mehele. Jää minu juurde elama.”
Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat,
kuid need olid tema silmis nagu mõned päevad,
sest ta armastas teda.
Siis ütles Jaakob Laabanile:
„Anna mulle mu naine, sest mu päevad on
täis saanud, ja luba mul tema juurde heita.”
Laaban kutsus kokku kõik selle paiga mehed
ja korraldas pidusöögi.
Õhtul aga võttis ta oma tütre Lea ja viis selle
Jaakobi juurde, et Jaakob tema juurde heidaks.
Ja Laaban andis oma teenija Silpa
oma tütrele Leale teenijaks.
Hommikul nägi Jaakob, et tema kõrval
on hoopis Lea, ning ta ütles Laabanile:
„Mis sa oled mulle teinud! Kas ma ei teeninud
sind mitte Raaheli pärast? Miks sa mind petsid?”
Laaban vastas: „Meil pole siin kombeks
anda noorem enne vanemat.
Pea sellega pulmanädal ära, siis antakse sulle ka
teine naine, kui sa mind veel seitse aastat teenid.”
Jaakob tegigi nii ja pidas selle
naisega pulmanädala lõpuni.
Seejärel andis Laaban temale
naiseks oma tütre Raaheli.
Ja Laaban andis oma teenija Billa
oma tütrele Raahelile teenijaks.
Jaakobil on igati põhjust pahane olla.
Ta oli leppinud Laabaniga kokku,
et töötab seitse aastat Raaheli pärast.
Nende seitsme aasta lõppedes
korraldatakse pulmapidu.
Aga looritatud naine, kes öösel Jaakobi
juurde viiakse, on hoopis Lea, mitte Raahel.
Mõtle, kui šokeeritud võis Jaakob olla.
Ja tagatipuks Laaban ei tunnista oma süüd,
vaid kukub end õigustama.
Mis mõtted võivad Jaakobi peast läbi käia?
Kas ta võib mõelda, et niimoodi
täidab Jehoova oma tõotust
anda talle nii palju järeltulijaid
nagu mullapõrmu kübemeid? Ei tea.
Igal juhul Lea sünnitab Jaakobile
kuus poega, nende hulgas Juuda ja Leevi,
kellest põlvnevad Iisraeli kaks
kõige auväärsemat suguharu.
Muidugi Jaakob ei tea, et see nii läheb,
aga kuna ta armastab rahu, on ta
nõus Lea endale naiseks võtma.
Ta lepib Laabani ennekuulmatu nõudmisega
ja teenib teda veel seitse aastat Raaheli pärast.
Mida sellest õppida?
Muidugi võib see valmistada pettumust,
kui teised ei pea oma sõna.
Aga siiski, kas me saame
olla nagu Jaakob ja andestada,
et meil oleks oma vendade-õdedega rahu?
Jaakob töötab oma naiste pärast
Laabani heaks kokku 14 aastat.
Ja lisaks sellele teenib ta Laabanit veel
6 aastat, et saada endale oma kari.
Aga siis käsib Jehoova tal lahkuda.
Ta kogub kokku oma pereliikmed
ja kõik oma kariloomad
ja ilma et Laaban sellest teaks, asubki ta teele.
Kui Laaban sellest kuuleb,
saab ta maruvihaseks.
Ta hakkab Jaakobit taga ajama
ja jõuab talle järele.
Olukord on väga pingeline
ja ei pruugi sugugi hästi lõppeda.
Kujuta ette seda olustikku.
Jaakob on mägismaal laagrisse jäänud.
Tõenäoliselt on hommik, õhk on mõnusalt karge.
Kosta on erinevate loomade
häälitsusi ja tunda nende lõhna.
Seal on palju lambaid, eesleid, kaameleid.
Sulased toimetavad nende ümber
ja panevad nad teekonnaks valmis.
Aga järsku on kuulda hirmsat kisa,
Laaban on platsis ja ta pole üksi.
Temaga on kaasas palju tugevaid mehi,
nad tuiskavad kaamelitel kohale.
Ja kõigile on selge, et see ei ole
mingi sõbralik kokkusaamine.
Laabani mehed on võitlusvalmis
ja ootavad tema käsku.
Jaakobi sulased tormavad kiiruga kohale.
Kõigi pilgud on pööratud Jaakobile
ja Laabanile, kes vaidlevad.
Eelmisel ööl oli Jehoova Laabanit hoiatanud, et ta
vaataks ette, mida ta Jaakobile öelda kavatseb.
Ometi on Laaban püha viha täis
ja hakkab kärkima.
Laaban esitab Jaakobile kaks süüdistust.
Kõigepealt ta küsib: „Mida sa oled teinud!
Miks sa oled mu tütred kavalusega
ära viinud nagu sõjavangid?
Miks sa põgenesid salaja,
petsid mind ega öelnud midagi?”
Vastus sellele süüdistusele on ilmselge.
Jaakob kostab selle peale Laabanile:
„Ma kartsin, sest ma mõtlesin, et sa
võid oma tütred minult jõuga ära võtta.”
Laaban väidab veel, et Jaakob
on varastanud tema kodujumalad.
Raahel on tõepoolest need teeravikujud endaga
kaasa võtnud, aga Jaakob ei tea sellest midagi.
Kõik otsitakse läbi, aga kujusid ei leita kuskilt.
Seepeale asub Jaakob ennast kaitsma.
Jätkame lugemist tekstist 1. Moosese 31:36.
Seepeale sai Jaakob vihaseks
ja pahandas Laabaniga:
„Mis on mu süütegu ja millise patu
pärast sa mind tulistjalu taga ajad?
Sa otsisid läbi kõik mu asjad – kas sa
leidsid midagi, mis oleks pärit sinu majast?
Pane see siia minu meeste ja sinu meeste ette
ning nemad mõistku kohut meie kahe vahel!
Nende 20 aasta jooksul, mis ma olin sinu juures,
polnud su lammastel ega kitsedel
ühtegi nurisünnitust,
ja ma ei söönud kunagi jäärasid sinu karjast.
Ühtki mahamurtud looma ei toonud ma sulle,
vaid katsin ise selle kahju.
Ja kui mõni loom päeval või öösel varastati,
nõudsid sa mult hüvitust.
Päeval vaevas mind kuumus ja öösel külm
ning uni põgenes mu silmist.
Ma olin su majas 20 aastat.
14 aastat teenisin ma sind su kahe tütre pärast
ja kuus aastat su karja pärast,
ning sa muutsid mu palka kümme korda.
Kui minuga poleks olnud mu isa Jumalat –
Aabrahami Jumalat, keda Iisak kardab –,
oleksid sa mind tühjade kätega minema saatnud.
Jumal on näinud mu viletsust ja kätevaeva,
seepärast ta sind eelmisel ööl noomiski.”
Laaban vastas Jaakobile: „Tütred on minu tütred
ja lapsed on minu lapsed ja kari on minu kari
ja kõik, mida sa siin näed,
on minu ja mu tütarde oma.
Kuidas ma saaksingi neile või nende lastele,
keda nad on sünnitanud, halba teha?
Sõlmime nüüd omavahel lepingu
ja see olgu tunnistajaks meie vahel.”
Siis võttis Jaakob kivi
ning pani selle sambana püsti.
Jaakob ütles oma meestele: „Korjake kive!”
Nad tõid kive ning kuhjasid need kokku.
Seejärel nad sõid seal kivikuhja otsas.
Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta,
kuid Jaakob nimetas selle Galeediks.
Siis ütles Laaban: „See kivikuhi olgu
täna tunnistajaks minu ja sinu vahel.”
Seepärast nimetas ta selle Galeediks
ja Mispaks, sest ta ütles:
„Jehoova valvaku minu ja sinu järele,
kui oleme teineteise silma alt ära.
Kui sa kohtled mu tütreid halvasti
ja kui võtad endale naisi lisaks minu tütardele,
siis pea meeles, et isegi kui
meie juures poleks ühtki inimest,
oleks Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.”
Laaban ütles Jaakobile veel:
„Siin on kivikuhi ja siin on sammas,
mille ma olen püstitanud enda ja sinu vahele.
See kivikuhi ja sammas olgu tunnistajaks,
et mina ei tule sellest kivikuhjast kaugemale,
et sulle halba teha,
ja sina ei tule sellest kivikuhjast
ja sambast kaugemale, et mulle halba teha.
Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal,
nende isa Jumal, mõistku meie vahel kohut.”
Ja Jaakob andis vande Jumala nimel,
keda kardab tema isa Iisak.
Pärast seda tõi Jaakob mäel ohvri
ja kutsus oma vennad leiba sööma.
Nad sõid ja veetsid öö mäel.
Laaban aga tõusis hommikul vara, suudles
oma lapselapsi ja tütreid ning õnnistas neid.
Siis pöördus Laaban koju tagasi.
Jaakob oli teeninud Laabanit truult 20 aastat,
ehkki too oli teda ära kasutanud ja tüssanud.
Laaban on muidugi teist meelt.
Ta on sellisel seisukohal, et tema on see,
kellele kuulub kogu Jaakobi vara.
Laaban pakub välja,
et nad sõlmiksid rahulepingu,
mis tagaks selle, et nad ei teeks
tulevikus teineteisele kahju.
Tegelikult ei ole Laabani peamine
eesmärk Jaakobiga rahu sobitada,
pigem kardab ta, et Jaakob ilmub pärast
tema surma nende teeravikujudega lagedale
ja hakkab tema poegade
pärandust endale nõudma.
Igatahes, Jaakob on lepinguga nõus
ja kõik hingavad kergendatult.
Vägivald on ära hoitud ja selle lepingu
meenutamiseks püstitatakse kivikuhi.
Kuigi Laaban on Jaakobit aastaid rõhunud,
on Jaakob nõus temaga rahulepingu sõlmima.
Ta ei jää hauduma kättemaksu
ega vimma pidama.
See asi on nüüd joonde aetud.
Aga silmapiiril terendab juba uus probleem.
Jaakob saadab oma venna juurde käskjalad.
Nad ütlevad Eesavile, et Jaakob on tagasiteel
kodumaale ja tahab temaga ära leppida.
Käskjalad tulevad tagasi ja ütlevad Jaakobile,
et Eesav tuleb talle vastu
ja temaga on kaasas 400 meest.
Mida see veel tähendab?
Kas Eesav on ikka veel pahane?
On arusaadav, et Jaakob on mures,
ta ei taha oma vennaga sõdima hakata.
Vaatame, kuidas ta selle olukorra lahendab.
Loeme edasi tekstist 1. Moosese 32:13.
Jaakob jäi ööseks sinna.
Siis võttis ta oma kariloomadest
oma vennale Eesavile kingituse:
200 kitse, 20 sikku, 200 utte, 20 jäära,
30 imetavat kaamelit koos varssadega,
40 lehma, 10 pulli, 20 emaeeslit ja 10 isaeeslit.
Ta andis karjad üksteise järel
oma sulaste kätte ja ütles:
„Minge minu ees üle vadi
ning jätke karjade vahele vahemaa.”
Ta käskis esimest sulast:
„Kui mu vend Eesav peaks sulle
vastu tulema ja küsima:
„Kelle oma sa oled, kuhu sa lähed
ja kelle omad on need, kes on su ees?”,
siis ütle: „Sinu sulase Jaakobi omad.
See on kingitus, mis on
saadetud mu isandale Eesavile.
Ka tema ise tuleb meie taga.”
Jaakob käskis ka teist ja kolmandat sulast
ning kõiki neid, kes käisid karjade järel:
„Öelge niimoodi Eesavile, kui teda kohtate.
Samuti öelge: „Su sulane Jaakob
tuleb meie taga.”
Sest Jaakob mõtles: „Kui ma teda lepitan,
saates enda ees kingituse,
siis võtab ta ehk pärastpoole,
kui me kohtume, mind lahkesti vastu.”
Jaakob tahab oma vennaga rahu.
Ta teeb Eesavile väga heldekäelise
kingituse ja saadab talle mitusada looma.
Kas Jaakob oli argpüks ja ei julgenud nagu
mees oma vennale vastu astuda? Üldsegi mitte.
Vahetult enne Eesaviga kohtumist
maadles Jaakob ingliga öö otsa
selle nimel, et saada Jehoova käest õnnistust.
Vaatame, mis saab siis,
kui Jaakob ja Eesav omavahel kohtuvad.
Palun ava piiblisalm 1. Moosese 33:1.
Kui Jaakob nägi Eesavit
koos 400 mehega tulemas,
jagas ta lapsed Lea, Raaheli
ja kahe teenija vahel.
Ta pani teenijad ja nende lapsed ettepoole,
Lea ja tema lapsed nende järele
ning Raaheli ja Joosepi omakorda nende taha.
Ta ise läks nende ees ja kummardas seitse
korda maani, kuni jõudis oma venna juurde.
Aga Eesav jooksis talle vastu, embas
ja suudles teda ning nad puhkesid nutma.
Kui Eesav nägi naisi ja lapsi, küsis ta:
„Kes need sinuga on?”
Jaakob vastas: „Lapsed, kelle Jumal
on su sulasele armuliselt andnud.”
Seejärel astusid ette teenijad koos
oma lastega ning kummardasid,
ka Lea koos oma lastega astus ette
ning nad kummardasid.
Pärast seda astus ette Joosep
koos Raaheliga ja nad kummardasid.
Eesav küsis: „Mispärast sa saatsid mulle
kõik need, keda ma kohtasin?”
Jaakob vastas: „Sellepärast,
et oma isanda silmis armu leida.”
Eesav ütles: „Mu vend, mul on kõike küllalt.
Jäägu sinu vara sinule.”
Jaakob aga vastas: „Ei, ma palun sind!
Kui ma olen su silmis armu leidnud,
siis võta mu kingitus vastu,
sest ma tõin selle, et näha su palet.
Ja ma olen näinud su palet,
justkui oleksin näinud Jumala palet,
sest sa võtsid mind lahkesti vastu.
Palun võta nüüd see kingitus
minult kui poolehoiuavaldus,
sest Jumal on olnud mu vastu armuline
ja mul on olemas kõik, mis ma vajan.”
Jaakob käis Eesavile peale, kuni see nõustus.
Lõpptulemus on väga hea.
Selle asemel, et karvupidi kokku minna,
on neil kahel vennal rõõm üksteist jälle näha.
Nad embavad soojalt ja valavad rõõmupisaraid.
Jaakob on taas saavutanud rahu.
Kuidas see tal õnnestus?
Ta palvetas ja ta tegutses
kooskõlas oma palvetega.
Ta saatis oma vennale kingituse
ja ta suhtus temasse väga lugupidavalt,
nimetades teda oma isandaks
ja kummardades tema ette seitse korda.
Mida see lugu õpetab?
See näitab hästi, kui palju me
peaksime olema valmis pingutama,
et hoida rahu oma kallite õdede ja vendadega.
Meil on Jaakobilt nii palju õppida
selle kohta, kuidas rahu hoida.
Kui ta veel kodus elas ja vend
temaga riidu kiskus, ta lahkus.
Kui Laaban pettis teda seoses
Raaheli ja Leaga, jäi ta rahulikuks.
Kuigi Laaban teda taga ajas ja süüdistas,
oli ta nõus temaga rahulepingu sõlmima.
Ja kui ta oli kohtumas Eesaviga, tegi ta kingituse.
Väärib märkimist, et üheski nendest
olukordadest polnud Jaakob see,
kes oleks pidanud vabandama.
Jaakobi elust on näha,
et ta tõesti armastas rahu.
Ta lootis täielikult Jehoovale
ja Jehoova õnnistas teda.
Jehoova ei unustanud kunagi Jaakobit ega seda,
kuidas ta kogu oma elu kõigiga rahu taotles.
Kui võtame temast eeskuju ja taotleme rahu
vaatamata ebaõiglusele, tagakiusamisele,
ja teeme seda nii väikestes kui ka suurtes
asjades, siis ei unusta Jehoova ka meid.
Jehoova õnnistab meid rikkalikult,
kui armastame rahu, just nagu seda tegi Jaakob.

Jaakob. Mees, kes armastas rahu
- 

Jaakob. Mees, kes armastas rahu

Kas sulle on kunagi liiga tehtud
või oled kogenud ebaõiglust?
Kas sa oled olnud ärritunud
kellegi sõnade või tegude tõttu?
Kes meist poleks!
Kui sellisesse olukorda satub keegi,
kes ei tunne Jehoovat,
ei pruugi ta reaktsioon olla sugugi rahulik.
Ta maksab kätte, lööb vastu, vastab samaga.
Aga meie oleme kindlad, et Jehoova
näeb olukorda ja seab ise asjad korda.
Meil on tark hoida meeles Jeesuse sõnu:
„Õnnelikud on need, kes on tasase meelega ...
Õnnelikud on need, kes taotlevad rahu.”
Piiblis on juttu mehest, kes oli
tasase meelega ja armastas rahu.
Ta jäi rahulikuks ka väga
pingelistes olukordades.
Mitmel korral ei ajanud ta taga oma õigust,
vaid tegutses selle nimel, et oleks rahu.
See mees oli Jaakob.
Kindlasti õppis Jaakob seda,
kuidas olla rahumeelne, oma isalt Iisakilt.
Kord tuli maale näljahäda.
Seetõttu kolis Iisak oma perega Gerarisse,
kus elasid vilistid ja kelle kuningas oli Abimelek.
Loeme piiblist, milliseid probleeme Iisakil
seal ette tuli ja kuidas ta need lahendas.
Ava palun 1. Moosese 26. peatükk
ja alustame salmist 12.
Iisak külvas sellel maal seemet ning lõikas sel
aastal sada korda rohkem, kui oli külvanud,
sest Jehoova õnnistas teda.
Iisak sai jõukaks ja ta varandus üha kasvas,
ta sai väga rikkaks.
Ta soetas endale lamba- ja veisekarju
ning suure hulga sulaseid,
nii et vilistid hakkasid teda kadestama.
Niisiis ajasid vilistid kinni kõik kaevud, mis tema isa
sulased olid tema isa Aabrahami päevil kaevanud.
Abimelek ütles Iisakile:
„Mine meie juurest ära, sest sa oled
saanud meist palju vägevamaks.”
Iisak lahkuski sealt ja lõi laagri üles
Gerari vadis ning jäi sinna elama.
Iisak kaevas lahti oma isa Aabrahami
päevil kaevatud kaevud,
mille vilistid olid pärast Aabrahami
surma kinni ajanud,
ning nimetas neid samade nimedega,
mis tema isa oli neile pannud.
Kui Iisaki sulased vadis kaevasid,
leidsid nad ühe puhta veega kaevu.
Gerari karjased aga hakkasid Iisaki karjastega
tülitsema, öeldes: „See on meie vesi!”
Iisak pani seepeale kaevule nimeks Eesek,
sest nad olid temaga tülitsenud.
Siis asusid nad kaevama teist kaevu,
kuid ka selle pärast tekkis tüli
ning Iisak pani sellele nimeks Sitna.
Hiljem liikus ta edasi ja kaevas veel ühe kaevu,
aga selle pärast nad ei tülitsenud.
Ta pani sellele nimeks Rehobot ja ütles:
„Nüüd on Jehoova andnud meile avarust
ja teinud meid sel maal viljakaks.”
Sealt läks ta üles Beer-Sebasse
ning Jehoova ilmutas end talle sel ööl ja ütles:
„Ma olen sinu isa Aabrahami Jumal.
Ära karda, sest mina olen sinuga
ja õnnistan sind
ning annan sulle palju järeltulijaid
oma teenija Aabrahami pärast.”
Vilistid on Iisaki peale kadedad, nad ajavad kinni
kõik kaevud, mis Aabrahami päevil olid kaevatud.
Ja kuningas palub, et ta nende juurest ära läheks.
Iisakil tuleb nüüd suur otsus langetada.
Võib-olla mõni ütleb talle, et ta ei läheks kuhugi.
Mõtle, kuidas nad võisid
seal isekeskis arutada:
„Sa ei ole midagi valesti teinud, Iisak.
Jehoova ju ütles sulle, et sina
ja su järeltulijad saate selle maa endale.
Sul pole midagi karta.
Vaata, kui palju mehi sul on
ja me oleme palju tugevamad kui vilistid.
Lähme ja anname neile!
Mis õigusega nad meie kaevud kinni ajasid!”
Kui sina oleksid Iisak, siis mida sina teeksid?
Iisak otsustab tegutseda rahu nimel.
Ta pakib asjad ja läheb sealt ära.
See ei ole üldse lihtne.
Iisakil on palju sulaseid,
suured lamba- ja veisekarjad.
Ta on teinud kõvasti tööd,
harinud maad, külvanud seemet.
Ja see maa on olnud väga viljakas.
Ent ta on valmis selle
seljataha jätma ja ära minema.
Iisaki mured pole sellega aga lõppenud.
Nad otsivad uue elukoha, sulased kaevavad
ja leiavad puhta veega kaevu,
aga selle piirkonna karjased ütlevad:
„See on meie vesi.”
Iisak kaevab siis uue kaevu, aga ka
selle pärast tekib kohalike karjastega tüli.
Ja jälle, selle asemel, et oma õiguste eest
võidelda, otsustab Iisak sealt ära minna.
Ja lõpuks leiabki ta koha,
kus tema ja ta pere saavad rahus elada.
Jaakob nägi, kui head tulemused olid sellel,
et tema isa eesmärgiks oli alati hoida rahu,
ja ta teadis, et Jehooval oli tema
isa üle hea meel ja õnnistas teda.
Mida siit õppida?
Vanemad, ärge kunagi unustage, kui suurt
mõju avaldab teie lastele teie hea eeskuju.
Jaakobil on kaksikvend Eesav, Eesav on vanem.
Tol ajal oli tavaline, et vanemal vennal
on rohkem õigusi kui nooremal.
Aga nende kohta oli Jehoova ennustanud,
et vanem teenib nooremat.
Jehoova nägi ette, millised inimesed
neist poistest kujunevad ja ta teadis,
et Eesav ei hinda pühi asju
ega pea kalliks oma suhet temaga.
See sai selgeks, kui Eesav vahetas oma
esmasünniõiguse kausitäie läätsehautise vastu
ja andis Jaakobile vande,
et esmasünniõigus kuulub nüüd talle.
Aga sellega, et ta müüs maha oma
esmasünniõiguse, pidi ta ilma jääma veel millestki –
õnnistusest, mis isal talle varuks oli.
On möödunud palju aastaid,
Iisak on jäänud vanaks
ja ta otsustab, et on õige aeg
oma esmasündinut õnnistada.
Ta ei pruugi teada, et Eesav on
oma esmasünniõiguse maha müünud.
Igal juhul kutsub Iisak Eesavi
enda juurde, et teda õnnistada.
Aga enne palub ta tal minna jahile, küttida mõni
uluk ja valmistada talle sellest maitsev roog.
Kaksikute ema Rebeka
kuuleb seda vestlust pealt.
Ta ütleb Jaakobile, et ta läheks
ja teeskleks, et ta on Eesav,
samal ajal kui tema vend väljas jahil on.
Nende plaan lähebki läbi ja Iisak õnnistab
enesele teadmata hoopis Jaakobit.
Kui Eesav sellest kuuleb, on ta maruvihane.
Vaatame, mis saab edasi.
Loeme alates salmist 1. Moosese 27:41.
Eesav aga kandis Jaakobi peale vimma selle
õnnistuse pärast, mille too oli isalt saanud,
ning ta mõtles oma südames:
„Mu isa leinamise päevad on lähedal.
Seejärel ma tapan oma venna Jaakobi.”
Kui Rebekale tema vanema poja
Eesavi sõnad teada anti,
lasi ta kohe kutsuda oma
noorema poja Jaakobi ning ütles talle:
„Su vend Eesav haub plaani
sind kättemaksuks tappa.
Mu poeg, tee nüüd nii, nagu ma ütlen:
põgene Haaranisse mu venna Laabani juurde.
Ela mõnda aega tema juures, kuni su venna
raev raugeb ja tema viha sinu vastu vaibub
ning ta unustab, mis sa temale oled teinud.
Siis ma läkitan sulle järele
ja lasen sind sealt tagasi tuua.
Miks peaksin samal päeval
kaotama teid mõlemaid?”
Pärast seda kurtis Rebeka Iisakile:
„Ma olen elust tüdinud hetitaride pärast.
Kui ka Jaakob peaks võtma naiseks hetitari,
nagu on need maa tütred, mis elu mul siis on!”
Niisiis kutsus Iisak Jaakobi,
õnnistas teda ning andis talle käsu:
„Sa ei tohi võtta endale naist kaananlaste tütreist!
Mine Paddan-Aramisse
oma emaisa Betueli majja
ning võta sealt endale naine
oma ema venna Laabani tütreist.
Kõikvõimas Jumal õnnistab sind
ja teeb sind viljakaks,
ta annab sulle palju järeltulijaid
ning sinust tuleb suur rahvas.
Ta annab sinule ja su järglastele
Aabrahami õnnistuse,
et sa võtaksid oma valdusse maa, kus sa võõrana
elad ja mille Jumal on andnud Aabrahamile.”
Nii saatis Iisak Jaakobi ära
ja see läks Paddan-Aramisse
aramealase Betueli poja Laabani juurde,
kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.
Jaakobi vanemad ütlevad talle, et ta läheks oma
onu Laabani juurde, et sealt endale naine võtta.
Muidugi on tema äramineku
peamine põhjus Eesav.
Kas mäletad, mida tegi Iisak,
kui tal oli probleem vilistitega ja tundus,
et seda olukorda ei ole võimalik
rahumeelselt lahendada?
Mida siis Iisak tegi? Ta läks minema.
Nüüd on tema poeg Jaakob sarnases olukorras.
Tema vend Eesav lausa keeb vihast
ja Jaakob otsustab lahkuda.
See tähendab, et tal tuleb maha jätta oma pere,
oma kodu ja võtta ette pikk teekond võõrale maale.
Jaakob oleks võinud rusika vastu
lauda lüüa ja öelda: „Ma ei lähe kuskile!”
Talle kuulus ju esmasünniõigus.
Ta oleks võinud vanematele vastu hakata ja öelda:
„Ma ei ole enam mingi laps, ma olen 77-aastane.”
Aga Jaakob ei teinud midagi sellist.
Piiblis on öeldud, et ta kuuletus
oma isale-emale ja läks ära.
Mida me õpime?
Kui meie satume olukorda,
mida ei anna rahumeelselt lahendada,
ei tule meil ilmselt elu eest kuhugile
kaugele maale põgeneda.
Aga võib juhtuda, et mõnes olukorras on
siiski kõige targem lihtsalt ära minna.
Õpetussõnad 17:14 ütleb:
„Tüli alustamine on kui paisu
tagant vee vallapäästmine.
Lahku enne, kui puhkeb riid.”
Kui Jaakob on teel oma onu juurde,
kinnitab Jehoova talle ühel ööl unenäos,
et ta kaitseb teda ja ei jäta teda maha.
Aga see ei tähenda, et Jaakobil
rohkem muresid enam ei tule.
Kui pikk reis seljataga, asub ta
oma onu Laabani juurde elama.
Mõne aja pärast kerkib esile uus olukord
ja Jaakobil on taaskord võimalik tõestada,
et ta on mees, kes armastab rahu.
Loeme sellest, ava 1. Moosese 29:16.
Laabanil oli aga kaks tütart.
Vanema nimi oli Lea ja noorema nimi Raahel.
Lea silmades puudus sära,
Raahel aga oli väga veetlev ja kaunis.
Jaakob oli Raahelisse armunud ja ta ütles:
„Ma olen valmis sind seitse aastat teenima
su noorema tütre Raaheli pärast.”
Laaban vastas: „Ma annan ta pigem sulle kui
mõnele teisele mehele. Jää minu juurde elama.”
Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat,
kuid need olid tema silmis nagu mõned päevad,
sest ta armastas teda.
Siis ütles Jaakob Laabanile:
„Anna mulle mu naine, sest mu päevad on
täis saanud, ja luba mul tema juurde heita.”
Laaban kutsus kokku kõik selle paiga mehed
ja korraldas pidusöögi.
Õhtul aga võttis ta oma tütre Lea ja viis selle
Jaakobi juurde, et Jaakob tema juurde heidaks.
Ja Laaban andis oma teenija Silpa
oma tütrele Leale teenijaks.
Hommikul nägi Jaakob, et tema kõrval
on hoopis Lea, ning ta ütles Laabanile:
„Mis sa oled mulle teinud! Kas ma ei teeninud
sind mitte Raaheli pärast? Miks sa mind petsid?”
Laaban vastas: „Meil pole siin kombeks
anda noorem enne vanemat.
Pea sellega pulmanädal ära, siis antakse sulle ka
teine naine, kui sa mind veel seitse aastat teenid.”
Jaakob tegigi nii ja pidas selle
naisega pulmanädala lõpuni.
Seejärel andis Laaban temale
naiseks oma tütre Raaheli.
Ja Laaban andis oma teenija Billa
oma tütrele Raahelile teenijaks.
Jaakobil on igati põhjust pahane olla.
Ta oli leppinud Laabaniga kokku,
et töötab seitse aastat Raaheli pärast.
Nende seitsme aasta lõppedes
korraldatakse pulmapidu.
Aga looritatud naine, kes öösel Jaakobi
juurde viiakse, on hoopis Lea, mitte Raahel.
Mõtle, kui šokeeritud võis Jaakob olla.
Ja tagatipuks Laaban ei tunnista oma süüd,
vaid kukub end õigustama.
Mis mõtted võivad Jaakobi peast läbi käia?
Kas ta võib mõelda, et niimoodi
täidab Jehoova oma tõotust
anda talle nii palju järeltulijaid
nagu mullapõrmu kübemeid? Ei tea.
Igal juhul Lea sünnitab Jaakobile
kuus poega, nende hulgas Juuda ja Leevi,
kellest põlvnevad Iisraeli kaks
kõige auväärsemat suguharu.
Muidugi Jaakob ei tea, et see nii läheb,
aga kuna ta armastab rahu, on ta
nõus Lea endale naiseks võtma.
Ta lepib Laabani ennekuulmatu nõudmisega
ja teenib teda veel seitse aastat Raaheli pärast.
Mida sellest õppida?
Muidugi võib see valmistada pettumust,
kui teised ei pea oma sõna.
Aga siiski, kas me saame
olla nagu Jaakob ja andestada,
et meil oleks oma vendade-õdedega rahu?
Jaakob töötab oma naiste pärast
Laabani heaks kokku 14 aastat.
Ja lisaks sellele teenib ta Laabanit veel
6 aastat, et saada endale oma kari.
Aga siis käsib Jehoova tal lahkuda.
Ta kogub kokku oma pereliikmed
ja kõik oma kariloomad
ja ilma et Laaban sellest teaks, asubki ta teele.
Kui Laaban sellest kuuleb,
saab ta maruvihaseks.
Ta hakkab Jaakobit taga ajama
ja jõuab talle järele.
Olukord on väga pingeline
ja ei pruugi sugugi hästi lõppeda.
Kujuta ette seda olustikku.
Jaakob on mägismaal laagrisse jäänud.
Tõenäoliselt on hommik, õhk on mõnusalt karge.
Kosta on erinevate loomade
häälitsusi ja tunda nende lõhna.
Seal on palju lambaid, eesleid, kaameleid.
Sulased toimetavad nende ümber
ja panevad nad teekonnaks valmis.
Aga järsku on kuulda hirmsat kisa,
Laaban on platsis ja ta pole üksi.
Temaga on kaasas palju tugevaid mehi,
nad tuiskavad kaamelitel kohale.
Ja kõigile on selge, et see ei ole
mingi sõbralik kokkusaamine.
Laabani mehed on võitlusvalmis
ja ootavad tema käsku.
Jaakobi sulased tormavad kiiruga kohale.
Kõigi pilgud on pööratud Jaakobile
ja Laabanile, kes vaidlevad.
Eelmisel ööl oli Jehoova Laabanit hoiatanud, et ta
vaataks ette, mida ta Jaakobile öelda kavatseb.
Ometi on Laaban püha viha täis
ja hakkab kärkima.
Laaban esitab Jaakobile kaks süüdistust.
Kõigepealt ta küsib: „Mida sa oled teinud!
Miks sa oled mu tütred kavalusega
ära viinud nagu sõjavangid?
Miks sa põgenesid salaja,
petsid mind ega öelnud midagi?”
Vastus sellele süüdistusele on ilmselge.
Jaakob kostab selle peale Laabanile:
„Ma kartsin, sest ma mõtlesin, et sa
võid oma tütred minult jõuga ära võtta.”
Laaban väidab veel, et Jaakob
on varastanud tema kodujumalad.
Raahel on tõepoolest need teeravikujud endaga
kaasa võtnud, aga Jaakob ei tea sellest midagi.
Kõik otsitakse läbi, aga kujusid ei leita kuskilt.
Seepeale asub Jaakob ennast kaitsma.
Jätkame lugemist tekstist 1. Moosese 31:36.
Seepeale sai Jaakob vihaseks
ja pahandas Laabaniga:
„Mis on mu süütegu ja millise patu
pärast sa mind tulistjalu taga ajad?
Sa otsisid läbi kõik mu asjad – kas sa
leidsid midagi, mis oleks pärit sinu majast?
Pane see siia minu meeste ja sinu meeste ette
ning nemad mõistku kohut meie kahe vahel!
Nende 20 aasta jooksul, mis ma olin sinu juures,
polnud su lammastel ega kitsedel
ühtegi nurisünnitust,
ja ma ei söönud kunagi jäärasid sinu karjast.
Ühtki mahamurtud looma ei toonud ma sulle,
vaid katsin ise selle kahju.
Ja kui mõni loom päeval või öösel varastati,
nõudsid sa mult hüvitust.
Päeval vaevas mind kuumus ja öösel külm
ning uni põgenes mu silmist.
Ma olin su majas 20 aastat.
14 aastat teenisin ma sind su kahe tütre pärast
ja kuus aastat su karja pärast,
ning sa muutsid mu palka kümme korda.
Kui minuga poleks olnud mu isa Jumalat –
Aabrahami Jumalat, keda Iisak kardab –,
oleksid sa mind tühjade kätega minema saatnud.
Jumal on näinud mu viletsust ja kätevaeva,
seepärast ta sind eelmisel ööl noomiski.”
Laaban vastas Jaakobile: „Tütred on minu tütred
ja lapsed on minu lapsed ja kari on minu kari
ja kõik, mida sa siin näed,
on minu ja mu tütarde oma.
Kuidas ma saaksingi neile või nende lastele,
keda nad on sünnitanud, halba teha?
Sõlmime nüüd omavahel lepingu
ja see olgu tunnistajaks meie vahel.”
Siis võttis Jaakob kivi
ning pani selle sambana püsti.
Jaakob ütles oma meestele: „Korjake kive!”
Nad tõid kive ning kuhjasid need kokku.
Seejärel nad sõid seal kivikuhja otsas.
Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta,
kuid Jaakob nimetas selle Galeediks.
Siis ütles Laaban: „See kivikuhi olgu
täna tunnistajaks minu ja sinu vahel.”
Seepärast nimetas ta selle Galeediks
ja Mispaks, sest ta ütles:
„Jehoova valvaku minu ja sinu järele,
kui oleme teineteise silma alt ära.
Kui sa kohtled mu tütreid halvasti
ja kui võtad endale naisi lisaks minu tütardele,
siis pea meeles, et isegi kui
meie juures poleks ühtki inimest,
oleks Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.”
Laaban ütles Jaakobile veel:
„Siin on kivikuhi ja siin on sammas,
mille ma olen püstitanud enda ja sinu vahele.
See kivikuhi ja sammas olgu tunnistajaks,
et mina ei tule sellest kivikuhjast kaugemale,
et sulle halba teha,
ja sina ei tule sellest kivikuhjast
ja sambast kaugemale, et mulle halba teha.
Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal,
nende isa Jumal, mõistku meie vahel kohut.”
Ja Jaakob andis vande Jumala nimel,
keda kardab tema isa Iisak.
Pärast seda tõi Jaakob mäel ohvri
ja kutsus oma vennad leiba sööma.
Nad sõid ja veetsid öö mäel.
Laaban aga tõusis hommikul vara, suudles
oma lapselapsi ja tütreid ning õnnistas neid.
Siis pöördus Laaban koju tagasi.
Jaakob oli teeninud Laabanit truult 20 aastat,
ehkki too oli teda ära kasutanud ja tüssanud.
Laaban on muidugi teist meelt.
Ta on sellisel seisukohal, et tema on see,
kellele kuulub kogu Jaakobi vara.
Laaban pakub välja,
et nad sõlmiksid rahulepingu,
mis tagaks selle, et nad ei teeks
tulevikus teineteisele kahju.
Tegelikult ei ole Laabani peamine
eesmärk Jaakobiga rahu sobitada,
pigem kardab ta, et Jaakob ilmub pärast
tema surma nende teeravikujudega lagedale
ja hakkab tema poegade
pärandust endale nõudma.
Igatahes, Jaakob on lepinguga nõus
ja kõik hingavad kergendatult.
Vägivald on ära hoitud ja selle lepingu
meenutamiseks püstitatakse kivikuhi.
Kuigi Laaban on Jaakobit aastaid rõhunud,
on Jaakob nõus temaga rahulepingu sõlmima.
Ta ei jää hauduma kättemaksu
ega vimma pidama.
See asi on nüüd joonde aetud.
Aga silmapiiril terendab juba uus probleem.
Jaakob saadab oma venna juurde käskjalad.
Nad ütlevad Eesavile, et Jaakob on tagasiteel
kodumaale ja tahab temaga ära leppida.
Käskjalad tulevad tagasi ja ütlevad Jaakobile,
et Eesav tuleb talle vastu
ja temaga on kaasas 400 meest.
Mida see veel tähendab?
Kas Eesav on ikka veel pahane?
On arusaadav, et Jaakob on mures,
ta ei taha oma vennaga sõdima hakata.
Vaatame, kuidas ta selle olukorra lahendab.
Loeme edasi tekstist 1. Moosese 32:13.
Jaakob jäi ööseks sinna.
Siis võttis ta oma kariloomadest
oma vennale Eesavile kingituse:
200 kitse, 20 sikku, 200 utte, 20 jäära,
30 imetavat kaamelit koos varssadega,
40 lehma, 10 pulli, 20 emaeeslit ja 10 isaeeslit.
Ta andis karjad üksteise järel
oma sulaste kätte ja ütles:
„Minge minu ees üle vadi
ning jätke karjade vahele vahemaa.”
Ta käskis esimest sulast:
„Kui mu vend Eesav peaks sulle
vastu tulema ja küsima:
„Kelle oma sa oled, kuhu sa lähed
ja kelle omad on need, kes on su ees?”,
siis ütle: „Sinu sulase Jaakobi omad.
See on kingitus, mis on
saadetud mu isandale Eesavile.
Ka tema ise tuleb meie taga.”
Jaakob käskis ka teist ja kolmandat sulast
ning kõiki neid, kes käisid karjade järel:
„Öelge niimoodi Eesavile, kui teda kohtate.
Samuti öelge: „Su sulane Jaakob
tuleb meie taga.”
Sest Jaakob mõtles: „Kui ma teda lepitan,
saates enda ees kingituse,
siis võtab ta ehk pärastpoole,
kui me kohtume, mind lahkesti vastu.”
Jaakob tahab oma vennaga rahu.
Ta teeb Eesavile väga heldekäelise
kingituse ja saadab talle mitusada looma.
Kas Jaakob oli argpüks ja ei julgenud nagu
mees oma vennale vastu astuda? Üldsegi mitte.
Vahetult enne Eesaviga kohtumist
maadles Jaakob ingliga öö otsa
selle nimel, et saada Jehoova käest õnnistust.
Vaatame, mis saab siis,
kui Jaakob ja Eesav omavahel kohtuvad.
Palun ava piiblisalm 1. Moosese 33:1.
Kui Jaakob nägi Eesavit
koos 400 mehega tulemas,
jagas ta lapsed Lea, Raaheli
ja kahe teenija vahel.
Ta pani teenijad ja nende lapsed ettepoole,
Lea ja tema lapsed nende järele
ning Raaheli ja Joosepi omakorda nende taha.
Ta ise läks nende ees ja kummardas seitse
korda maani, kuni jõudis oma venna juurde.
Aga Eesav jooksis talle vastu, embas
ja suudles teda ning nad puhkesid nutma.
Kui Eesav nägi naisi ja lapsi, küsis ta:
„Kes need sinuga on?”
Jaakob vastas: „Lapsed, kelle Jumal
on su sulasele armuliselt andnud.”
Seejärel astusid ette teenijad koos
oma lastega ning kummardasid,
ka Lea koos oma lastega astus ette
ning nad kummardasid.
Pärast seda astus ette Joosep
koos Raaheliga ja nad kummardasid.
Eesav küsis: „Mispärast sa saatsid mulle
kõik need, keda ma kohtasin?”
Jaakob vastas: „Sellepärast,
et oma isanda silmis armu leida.”
Eesav ütles: „Mu vend, mul on kõike küllalt.
Jäägu sinu vara sinule.”
Jaakob aga vastas: „Ei, ma palun sind!
Kui ma olen su silmis armu leidnud,
siis võta mu kingitus vastu,
sest ma tõin selle, et näha su palet.
Ja ma olen näinud su palet,
justkui oleksin näinud Jumala palet,
sest sa võtsid mind lahkesti vastu.
Palun võta nüüd see kingitus
minult kui poolehoiuavaldus,
sest Jumal on olnud mu vastu armuline
ja mul on olemas kõik, mis ma vajan.”
Jaakob käis Eesavile peale, kuni see nõustus.
Lõpptulemus on väga hea.
Selle asemel, et karvupidi kokku minna,
on neil kahel vennal rõõm üksteist jälle näha.
Nad embavad soojalt ja valavad rõõmupisaraid.
Jaakob on taas saavutanud rahu.
Kuidas see tal õnnestus?
Ta palvetas ja ta tegutses
kooskõlas oma palvetega.
Ta saatis oma vennale kingituse
ja ta suhtus temasse väga lugupidavalt,
nimetades teda oma isandaks
ja kummardades tema ette seitse korda.
Mida see lugu õpetab?
See näitab hästi, kui palju me
peaksime olema valmis pingutama,
et hoida rahu oma kallite õdede ja vendadega.
Meil on Jaakobilt nii palju õppida
selle kohta, kuidas rahu hoida.
Kui ta veel kodus elas ja vend
temaga riidu kiskus, ta lahkus.
Kui Laaban pettis teda seoses
Raaheli ja Leaga, jäi ta rahulikuks.
Kuigi Laaban teda taga ajas ja süüdistas,
oli ta nõus temaga rahulepingu sõlmima.
Ja kui ta oli kohtumas Eesaviga, tegi ta kingituse.
Väärib märkimist, et üheski nendest
olukordadest polnud Jaakob see,
kes oleks pidanud vabandama.
Jaakobi elust on näha,
et ta tõesti armastas rahu.
Ta lootis täielikult Jehoovale
ja Jehoova õnnistas teda.
Jehoova ei unustanud kunagi Jaakobit ega seda,
kuidas ta kogu oma elu kõigiga rahu taotles.
Kui võtame temast eeskuju ja taotleme rahu
vaatamata ebaõiglusele, tagakiusamisele,
ja teeme seda nii väikestes kui ka suurtes
asjades, siis ei unusta Jehoova ka meid.
Jehoova õnnistab meid rikkalikult,
kui armastame rahu, just nagu seda tegi Jaakob.


-