JW subtitle extractor

Räägime täna
sellisest omadusest
nagu külalislahkus.
Me teame, et külalislahkus
tähendab andmist.
Ühes Vahitorni artiklis öeldi
selle kohta väga tabavalt:
„Külalislahkus on üks parimaid
üksilduse peletajaid.”
Hästi öeldud!
Kas sind on kunagi piinanud üksildus?
Üksildus võib tõesti haiget teha.
Ja tegelikult võib üksildust tunda
isegi inimeste keskel olles.
Vahel on muidugi täitsa tore olla üksi,
aga üksildane mitte.
Keegi on öelnud: „Üksildustunne on
nagu vihma käes olemine,
kui pilvedele ei paista lõppu tulevat.”
Üks õde kirjeldas seda kui
sügavasse auku kukkumist.
Mida sügavamale langed,
seda pimedamaks läheb.
Mis võib aidata meil üksildusega toime tulla,
enne kui liiga sügavale langeme?
Kuidas hakata
august välja ronima
ja lükata pea kohalt
tumedad pilved laiali?
Nagu Vahitornis öeldi,
külalislahkus ehk lahkus, andmine,
on üks parimaid üksilduse peletajaid.
Aga kuidas see toimib?
Seda aitavad meil mõista
kolm piibli põhimõtet.
Vaatame esiteks Apostlite teod 20:35
ja loeme selle koos.
Mida siin 35. salmis meile lubatakse?
Siin öeldakse:
„Ma olen teile kõigiti näidanud, et te niiviisi
tublisti tööd tehes aitaksite nõrku
ja peaksite meeles meie isanda Jeesuse sõnu,
mis ta on öelnud:
„Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.””
Nii et esimene põhimõte on väga lihtne:
andmine teeb õnnelikuks.
Nende sõnadega
tsiteerib Paulus siin Jeesust.
Nagu näeme, ei öelnud Jeesus,
et me anname, kui oleme õnnelikud,
või selle pärast, et oleme õnnelikud.
Ta ütles, et oleme õnnelikud sellepärast,
et anname.
Ja see on väga huvitav, sest see tähendab,
et isegi, kui meil ei ole selleks tuju
ja peame ennast
natuke sundima,
siis ikkagi andmine
teeb meid õnnelikuks.
Nüüdseks on Jeesuse sõnadega
nõus isegi teadlased.
Nad arvavad, et andmine vabastab
ajus õnnehormoone, endorfiine,
ja see aitab tuju tõsta
ja ennast paremini tunda.
Nii et esimene põhimõte oli:
andmine teeb õnnelikuks.
Teine lubadus on kirjas
tekstis Heebrealastele 13:16.
Heebrealastele 13:16 ütleb:
„Ärge ka unustage head teha
ja jagada teistega seda, mis teil on,
sest sellised ohvrid on
Jumalale meelepärased.”
Nii et teine põhimõte on:
andmine on meelepärane Jehoovale.
Jehoovale meeldib väga,
kui oleme külalislahked ja heldekäelised,
ja see paneb teda tegutsema.
Ühe näite leiame
Pauluse kirjast filiplastele,
4. peatükist salmid 18 ja 19.
Seal Paulus kiidab Filippi kogudust,
sest nad olid teda heldelt toetanud.
Ja 19. salmis ütleb ta, et Jehoova annab
omakorda neile kõike, mida nad vajavad.
Nii et, kui meil on harjumuseks
teistele midagi anda,
siis oleme Jehoovale kallid ja ta lubab,
et hoolitseb meie vajaduste eest,
ka emotsionaalsete vajaduste eest.
Aga selle peale võid sa mõelda:
„Jah, andmine ja külalislahkus
teevad korraks õnnelikuks,
aga natukese aja pärast
tuleb üksildustunne jälle tagasi.
Kas see siis tähendab, et see piibli põhimõte
minu puhul ei kehti?”
Mõtle korra sellele, mida Jeesus ütles
Matteuse 6:25, 33.
Seal ta ütles:
„Ärge olge mures selle pärast,
mida süüa või mida juua,
sest Jehoova annab teile kõike,
mida te vajate.”
Kas see tähendab,
et kui meil on raske aeg
ja Jehoova annab meile
midagi vajalikku,
et siis meil pärast ei ole kunagi
enam millestki puudust?
Ei, homme tahame jälle süüa.
See tähendab, et Jehoova annab meile,
mida me vajame,
siis kui me seda vajame.
Ja see ei käi mitte ainult toidu kohta.
Jehoova pole öelnud, et me ei tunne
kunagi üksildustunnet ja masendust,
aga ta on lubanud, et kui oleme
heldekäelised ja külalislahked,
siis ta annab meile kõike, mida vajame,
et olla rahul ja õnnelikud.
See oli meie teine põhimõte:
andmine on Jehoovale väga meelepärane
ja ta lubab hoolitseda
kõigi meie vajaduste eest.
Kolmanda leiame Luuka raamatust.
Luuka 6:38.
See põhimõte või lubadus on,
et Jehoova annab meile alati
rohkem kui meie anname.
Loeme nüüd koos Jeesuse sõnad
Luuka 6:38.
„Andke, siis antakse ka teile.
Teie põue kallatakse hea, tuubitud,
raputatud ja kuhjaga mõõt.”
Nii et Jehoova annab meile alati
palju rohkem kui meie anname.
Ja me usume seda.
Aga meil on ilmselt kõigil olnud hetki,
kus me tunneme,
et me muudkui anname ja anname,
võib-olla koguduses, peres või mujal,
aga me ei saa midagi tagasi.
Kas see piiblitekst
ei pea siis paika?
Peab ikka.
Pane tähele, kuidas Jeesus
selle põhimõtte sõnastas.
Ta ütles: „Andke, siis antakse ka teile.”
Antakse, mitte tingimata nende samade
inimeste poolt, kellele meie andsime.
Mida me siit õpime?
Õpime seda, et Jehoova lubab,
et kui meil on harjumuseks teistele anda,
kui me toetame oma usukaaslasi,
oleme külalislahked,
siis Jehoova tagab ühel või teisel viisil selle,
et ka meie saame jõudu ja julgustust
ja kõike muud, mida vajame.
Selle kohta, et see põhimõte toimib,
on palju näiteid.
Ma räägin teile
ühe tõestisündinud loo.
Meil on üks vallaline pioneerõde.
Nimetame teda Lydiaks.
Nagu meil kõigil, oli Lydial vahel kurbi päevi,
aga üldiselt oli ta üks rõõmus ja tegus õde.
Ta kutsus palju külalisi,
näiteks terve kuulutustöögrupi hommikusöögile,
enne kui nad kuulutama läksid,
ja tegeles koguduse eakatega.
Ühtäkki avastati Lydial vähk
ja see oli talle väga-väga raske.
Talle tuli teha operatsioon
ja ta langes sügavasse depressiooni,
nii et kogudusevanemad ja tema sõbrad
hakkasid muretsema
ja mõtlesid, kas ta sellest
üldse enam välja tuleb.
Kogudusevanemad tegid
siis talle karjasekülastuse.
Ja nad lugesid talle teksti Luuka 6:38,
mida me just vaatasime.
Nad tuletasid Lydiale meelde,
kui palju ta oli varem teisi toetanud
ja kui palju rõõmu
see oli talle toonud.
Lydia oli sellega nõus,
aga ta ütles:
„Ma ei suuda enam inimeste keskel olla
ega kedagi näha.”
Vennad soovitasid tal
nendest tunnetest Jehoovale rääkida
ja tegid sõbralikult talle ettepaneku,
et ta püüaks paari järgneva kuu jooksul
midagi teiste heaks teha
ja vaataks, kuidas ta ennast tunneb.
Lydia oligi sellega nõus
ja tasapisi hakkasid pilved hajuma.
Peagi oli vana tuttav Lydia tagasi.
See juhtus mõne aasta eest
ja Lydia on tänaseni
rõõmus ja tegus Jehoova teenija.
Mida me õpime?
Andmine, lahkus, külalislahkus on üks
parimaid üksilduse ja masenduse peletajaid.
Kui meie anname teistele,
annab Jehoova omakorda meile.
Piiblis on üks lugu,
mis toob hästi esile põhimõtte,
et Jehoova ei jää kunagi võlgu.
See on kirjas
2. Ajaraamatu 25. peatükis.
Vaatame seda koos.
2. Ajaraamat 25. peatükk
ja alustame salmist 5.
Siin räägitakse Juuda kuningas Amasjast,
kes oli 25-aastane,
ja oli minemas sõtta edomlaste vastu.
5. salmis räägitakse, et ta kogus kokku
300 000 väljaõppe saanud sõjameest,
aga talle tundus,
et sellest ei piisa.
6. salm ütleb:
„Lisaks palkas ta Iisraelist 100 talendi
hõbeda eest 100 000 vägevat sõjameest.”
7. salmis tuleb kuninga juurde
üks jumalamees
ja ütleb, et ära võta endaga kaasa
Iisraeli sõjamehi, sest Jehoova ei ole Iisraeliga.
Mine oma 300 000-ga
ja Jumal on sinuga.
Selle peale vastab kuningas salmis 9,
2. Ajaraamat 25:9:
„Aga mis saab rahast,
mis ma maksin?”
See ei olnud mingi peenraha.
Allmärkuse järgi, mis on meie piiblis,
saab välja arvutada,
et tänapäevases vääringus teeb see
umbes 1,5 miljonit dollarit.
Nii et kuningas käis
selle abiväe eest välja päris palju raha.
Ja nüüd prohvet ütleb lihtsalt,
et saada nad minema.
Nüüd järgmised sõnad on
meie teemaga seoses väga julgustavad.
Pane tähele 9. salmi teist poolt.
Seal öeldakse:
„Jumalamees vastas:
„Jehoova võib anda sulle palju rohkem.””
Nii et ära muretse!
Jehoova võib ka meile
anda palju rohkem.
Jehoova juba võlgu ei jää.
Hästi, tõmbame otsad kokku.
Jehoova lubab, et kui me oleme heldekäelised,
külalislahked ja anname teistele,
siis oleme õnnelikud.
Tema hoolitseb kõige eest, mida vajame,
ka emotsionaalses mõttes.
Ja teiste kaudu annab ta
meile tagasi palju rohkem,
kui me kunagi anda suudaksime.
Nii et tehkem siis omalt poolt kõik,
mis suudame,
et olla heldekäelised ja külalislahked.
Ja kui me seda teeme, siis me lükkame
tumedad pilved laiali
ja tõdeme, et me saame
alati rohkem kui anname.

Robert Luccioni. „Ärge unustage osutada külalislahkust” (Heebr. 13:2)