JW subtitle extractor

Selleks ajaks, kui ma sündisin,
olid mu vanemad Jehoova tunnistajad.
Seega käisin lapsena
koos nendega koosolekutel
ja kuulutamas ja uurisin piiblit.
Ma olen tões üles kasvanud
ja ma olen alati teadnud,
et piibli põhimõtete järgi
elamine on kõige parem.
Aga ma arvan, et mingi
aeg ma tegin seda,
mis on õige lihtsalt sellepärast,
et ma ei tahtnud valmistada
pettumust oma vanematele,
kes olid Jehoova
teenistuses väga innukad.
Piibli põhimõtete järgi elamine
pole koormav või liiga raske.
Ma olen tundnud, et kui
teen seda, mida piibel ütleb,
siis see toob mulle
endale palju head.
Mõnikord ma ikka mõtlesin,
et milline mu elu oleks siis,
kui ma ei oleks tunnistaja.
Oli väga lahe olla
koos koolikaaslastega.
Kooliajast mul on üldiselt
head mälestused.
Sain klassikaaslastega päris hästi
läbi ja õpetajatele meeldisin ka.
Seega koolis käia oli täitsa okei.
Mu vanemad ütlesid
mulle alati, et ma ei saaks
oma klassikaaslastega
liiga lähedaseks,
aga minu arvates polnud
mu sõpradel midagi viga
ja nad olid head inimesed.
Ma ei saanud aru,
miks nad nii mures on.
Gümnaasiumis käies oli mul mitmeid
selliseid klassikaaslasi,
kes käisid kirikus.
Ja paljud õpetajad olid ka usklikud.
Ühel päeval juhtus nii, et kogu kool sai
teada, et ma olen Jehoova tunnistaja.
Ma teadsin, et kõik ei suhtu
tunnistajatesse hästi.
Aga ma olin üllatunud,
et neid inimesi on nii palju.
Ma hakkasin klassikaaslastega
rohkem läbi käima,
aga mida rohkem
ma nendega koos olin,
seda enam ma nägin,
kui erinevad meie elud on.
Nad rääkisid ainult sellest,
kus nad nädalavahetusel käinud olid
või mida
uut endale ostnud olid.
Aga mina olin ainult
koosolekutel ja kuulutamas olnud
ja see polnud üldsegi nii põnev.
Tundsin end üksi,
kõik hoidsid minust eemale.
Mõistusega sain aru, et piibli
põhimõtted on head ja õiged,
aga selles konkreetses olukorras
ei olnud ma selles enam päris kindel.
Klassikaaslaste elu tundus
palju lahedam kui minu oma
ja kui nad oma eesmärkidest rääkisid,
ei julgenud mina enda
omade kohta midagi öelda.
Ausalt öeldes ei olnud
see olukord üldse lihtne
ja ma mõtlesin, mida edasi teha.
Otsustasin rääkida ema-isaga ja mul
on väga hea meel, et ma seda tegin.
Ühel pere piibliõhtul arutasime
seda teemat lähemalt
ja lugesime piibliteksti Matteuse 5:11.
Aga kuidas olla õnnelik,
kui mind taga kiusatakse?
Mõtlesin, et mina küll
praegu õnnelik ei ole.
Mu ema näitas mulle
teksti Markuse 8:38.
See osa salmist, kus öeldakse,
et kui meie häbenema Jeesust,
siis häbeneb tema ka meid,
pani mind tõsiselt mõtlema.
Ma sain aru, et mina olin häbenenud
seda, et olen Jehoova tunnistaja.
Umbes samal ajal oli ühel vennal
meie koguduses avalik kõne
ja ta luges ette
Matteuse 19:29.
Seal ütleb, et kõik, kes jätavad
Jehoova pärast maha selle,
mis on neile kallis, saavad
tagasi sajakordselt.
Seega mõtlesin,
et teen proovi ja vaatan,
mis juhtub, kui jätan maha
selle, mis tundus mulle tähtis,
et kas tõesti tuleb neid õnnistusi.
Mu vanemad pingutasid selle
nimel, et mul oleks võimalik suhelda
paljude erinevate
täisajaliste teenijatega
ning kuulda lugusid nende
põnevast elust ja teenistusest.
See pani mind mõtlema, et mida
mina tahan oma elus teha.
Üks tore õnnistus,
mis Jehoovalt tuli,
oli see, et sain tutvuda paljude
uute vendade ja õdedega.
Ma sain aru, et tegelikult
on päris palju selliseid inimesi,
kel on samasugused
mõtted ja sihid nagu mul.
Nemad on mu tõelised sõbrad.
Kui klassikaaslased jälle oma
tulevikuplaanidest rääkisid,
siis julgesin ka mina
enda omadest rääkida.
Ma olen oma emale-isale väga tänulik,
et nad aitasid mul
saada enesekindlamaks.
Minu meelest Jehoova
tõepoolest peab oma lubadusi.
Näiteks see Jehoova tõotus,
et kui me elame tema põhimõtete
järgi, siis ta tasub meile sajakordselt,
on minu puhul küll täide läinud.
Ma tunnen, et olen
praegu väga õnnelik
ja ma tean, et kui ma teen
alati nii, nagu piibel ütleb,
nii suurtes kui ka väikestes asjades,
on sellel head tulemused.

Kui olin teismeline. Kuidas piibel mind aitas?