JW subtitle extractor

Ma mängisin korvpalli
Itaalia kõrgliigas Serie A-s.
Ma olin ka Itaalia noortekoondises
ja hiljem ka meestekoondises.
See, kui sa midagi
hästi teha oskad,
teeb ikka rõõmsaks.
Ja rahaliselt oli
see ka väga tulus.
Mu ema, isa ja vanem vend
olid Jehoova tunnistajad.
Mingil hetkel ma otsustasin,
et tahan ise ka tõde
paremini tundma õppida.
Ma sain aru, et pean tegema
tõe enda omaks,
see ei saa olla lihtsalt
minu vanemate usk.
Ma jõudsin veendumusele,
et see on tõde,
ja ma pühendusin Jehoovale
ja lasin end ristida.
Aga ma mängisin korvpalli ikka edasi.
Ja võib-olla, no mitte võib-olla,
vaid päris kindlasti,
ma ei andnud Jehoovale oma parimat.
Mul olid ikka kahetised tunded,
mida oma eluga teha.
Kõige tähtsam oli mulle töö
ja vaimsete asjadega tegelesin siis,
kui aega üle jäi,
kuigi oleks pidanud vastupidi olema.
Minu vabandus oli, et korvpall
on lihtsalt minu töö, minu eriala,
mis mulle leiva lauale toob.
Jah, see võtab küll palju aega,
aga varsti on see kõik möödas,
sest sportlased lähevad
üsna varakult pensionile.
Mida lähedasemaks ma Jehoovaga sain,
seda enam tundsin ma end kaheks kistuna.
Ringkonnaülevaataja,
kes tol ajal meie piirkonnas teenis,
oli mulle väga suureks abiks.
Ma teadsin teda juba lapsest saati.
Kui me siis ükskord jälle kokku saime,
oli ta esimene küsimus mulle,
et kas sa oled õnnelik ja oma eluga rahul.
See ei oleks tohtinud ju olla
mingi raske küsimus,
aga tol hetkel see pani
mind kõvasti mõtlema.
Ma olen talle ja ta naisele väga tänulik,
et nad võtsid minu jaoks aega.
Neil oli niigi palju teha,
aga kui neil oli vaba päev
või mõni vaba õhtu,
tegid nad veel koos minuga midagi,
kuigi neil oli pikk päev selja taga.
Aga kuna ma vahetasin aeg-ajalt meeskonda,
siis ma ka kolisin.
Ja siis palus see ringkonnaülevaataja
kahel teisel perel minuga tegeleda.
Need pered tegid
minu jaoks nii palju.
Nad ohverdasid minu jaoks oma aega
ja ei tekitanud minus kunagi süütunnet,
et ma korvpalli mängin.
Ja nad ei öelnud mulle kunagi,
mida ma peaksin tegema.
Ma pidin ise otsuseid langetama.
Ise otsustama, kas ma jätkan
korvpalliga või mitte.
Ma ütleks, et nende hea eeskuju oli,
mis aitas mul oma elus asjad paika saada.
See, kuidas nad elasid,
milliseid eesmärke nad endale seadsid
ja kui õnnelikuks see neid tegi,
see puudutas mind.
Nende teod olid need,
mis mulle eriti korda läksid.
Sõnad ei olnud nii olulised.
Tänu sellele ma jõudsin arusaamisele.
Mulle sai selgeks,
mis ma oma elus tahan.
Ma alustasin oma karjääri aastal 1995
ja lõpetasin aprillis 2008.
Siis mängisin oma viimase mängu.
Sel päeval tegin ma korvpalliga lõpparve.
Ja mul on hea meel,
et ma seda tegin.
Aga vahel ma ikka mõtlen,
et ma oleks võinud juba varem lõpetada,
miks mul juba varem selleks julgust ei olnud.
Nüüd sain rohkem Jehoovale anda
ja mul oli tore võimalus teenida
kaks ja pool aastat pioneerina.
Ja siis küsiti mu käest,
kas ma oleksin huvitatud peeteliteenistusest,
ja soovitati täita avaldus.
Ja minu üllatuseks kutsutigi mind
Itaalia harubüroosse,
kus ma olin 5 aastat.
Mõni kuu pärast peetelist lahkumist
sain käia kuningriigi kuulutajate koolis.
See oli väga tore.
Korvpall on väga hea mäng.
See on põnev,
see on kaasahaarav,
aga see ei too tõelist õnne.
Maailm võib küll anda sulle midagi,
mis paneb sind end mingil määral hästi tundma,
aga sellel on alati oma hind.
Mul läks omajagu aega,
et sellest aru saada.
Aga nüüd, kui tean, et annan oma parima Jehoovale,
olen tõeliselt õnnelik.
Praegu kuulun ka ühte tiimi.
See on Jehoova tiim
ja me mängime kõik tema heaks.
Ja meil on hea eesmärk, see on põnev
ja võit on kindel.

Samuele Podestà. Nüüd ma mängin Jehoova tiimis