JW subtitle extractor

Mu ema sündis Bulgaarias aastal 1922.
Ja 1950-ndate alguses emigreerus
meie pere Saksamaalt USA-sse.
Me asusime elama New Yorki
ja seal õppis mu ema tõde tundma.
See oli esimene kord, kui ma piibli avasin.
Mulle läks väga südamesse see,
mida ma lugesin Ilmutusraamatu 21. peatükist,
et haigusi, valu ja surma ei ole enam.
Kõik, kes tõde tundma õpivad,
tahavad sellest ka oma sugulastele rääkida.
Ma tahtsin nii väga neile piiblist rääkida –
sellest, et nad võivad saada vabaks
näiteks rõhumisest, haigustest, surmast.
Mu ema sai aru, et oleks hädasti vaja
meie kirjandust bulgaaria keeles.
Ta rääkis vendadega Brooklyni
peetelist ja küsis neilt,
kas tema võiks mõned väljaanded
bulgaaria keelde tõlkida.
Vennad arvasid, et see on hea mõte, ja ta
sai loa alustuseks tõlkida mõned traktaadid.
Bulgaaria oli kommunistlik riik
raudse eesriide taga.
Kirjandus, mis rääkis Jumalast ja piiblist,
ei tulnud kõne allagi, see oli keelatud.
Seda ei saanud posti teel saata.
Seega, kui mõni väljaanne valmis sai,
oli see kuidagi vaja riiki toimetada.
Meie pere oli üks neist, kes oli
valmis vabatahtlikult seda tegema.
Me sõitsime sinna rongiga.
Alati, kui me Bulgaariasse sõitsime,
oli meil palju kohvreid,
sest me olime seal terve suve,
kaks ja pool kuud.
Sinna pagasi hulka erinevatesse
kohtadesse me peitsime kirjandust.
Keelatud kirjandusega riiki sisenemine
oli väga keeruline ja ohtlik ettevõtmine.
Ametnikud teadsid, et meil
on mingisugust kirjandust.
Ema sai aru, et meid tullakse läbi otsima.
Me võtsime kiiresti välja kogu kirjanduse,
mis me olime igale poole ära peitnud,
ja panime selle kõik ühte väiksesse kohvrisse.
Ja traktaadid, mis olid kokku voltimata, panime
omale käsivarre peale ja selle peale mantli.
Ma tegin kõik, mis võimalik,
et nad meie kirjandust ei leiaks,
sest ma teadsin, et kui nad leiavad,
võivad sellel olla väga tõsised tagajärjed.
Ametnikud otsisid meie pagasi läbi
ja jätsid kohvrites kõik segamini.
Mu emale tuli mõte ja ta küsis neilt,
kas ta võib need kohvrid korda teha,
mis nemad olid sassi ajanud,
ja nad olid sellega nõus.
Me võtsime traktaadid, mis meil käe ümber olid,
ja panime sinna kohvrisse, mis oli juba läbi otsitud.
Lõpuks jõudis üks ametnikest minu väikse kohvrini.
Ta ütles: „See on nii väike. Siin küll midagi ei ole.”
Ja andis selle meile tagasi.
Läbiotsijad muutusid järjest närvilisemaks.
Nad teadsid, et meil on midagi,
aga nad ei suutnud seda leida.
Ühel korral aastaid hiljem oli mu ema üksinda
ja Bulgaaria piirivalve
leidis tema kirjanduse üles.
Ta arreteeriti ja pandi vanglasse.
Nad kuulasid teda üle kaks nädalat iga päev.
Aga mingi aja pärast
ametnikud muutsid oma meelt.
Nad otsustasid, et kuna ta on teise riigi kodanik,
saadetakse ta lihtsalt maalt välja.
Mu ema teenib senimaani ustavalt Jehoovat.
Ta on alati kohal koguduse koosolekutel,
valmistub nendeks hästi, loeb piiblit
ja räägib innukalt head sõnumit ka teistele.
Tõde on mu elu väga palju paremaks teinud
ja ma tahan kasutada kogu jõudu,
mis mul veel alles on, selleks,
et Jehoovale au tuua.

Maria Kaloyanova. Ta on otsustanud kuuletuda Jumalale