JW subtitle extractor

Milline mõte võiks meile
eelmisest kõnest meelde jääda?
Ma usun, et me saime kõik sellele pihta.
Me oleme näinud, et meie isa, kogu maa
kohtumõistja, on armastav ja halastav.
Ja samuti tema poeg Jeesus Kristus.
Me võime neid usaldada,
et nad mõistavad kohut õiglaselt.
Ja me teame, et Jehoova ja Jeesus näevad ka,
mis on inimese südames.
Ja me teame, et ka nad ise on alati järginud
Jehoova seatud täiuslikke õiguse põhimõtteid.
Aga räägime siis nüüd tulevasest
kohtumõistmisest suure viletsuse ajal.
Kas meie praegused arusaamad
vajavad natuke kohandamist?
Aga enne kui sellega pihta hakkame,
kordame mõned asjad üle.
Viimastel aastatel on olnud päris palju
muudatusi meie arusaamades
seoses suures viletsuses toimuvaga.
Kui sa oled juba mõnda aega tões olnud,
siis kas sul on ka vahel raske järge pidada,
kas see on nüüd meie uus arusaam
või on see see, mida me varem uskusime?
Selleks, et tuletada meelde, milline on
meie praegune arusaam selle kohta,
millised sündmused suure viletsuse
ajal toimuma hakkavad,
vaatame lühikest kokkuvõtet.
Millega algab suur viletsus?
Suure Babüloni hävitamisega.
See on aeg, mil poliitilised võimud
hakkavad seda sümboolset prostituuti
ehk valereligiooni vihkama
ja pöörduvad selle vastu.
See viib kõigi valereligioonide hävitamiseni.
Millega suur viletsus lõpeb?
Harmagedooni sõjaga.
See on suure viletsuse viimane faas.
Jeesus läheb koos inglite
ja 144 000 ülesäratatud võituga
sõdima kõigi nendega, kes on Jehoova,
tema kuningriigi ja tema rahva vastu.
See on kõikvõimsa Jumala suure päeva sõda.
Nüüd, kui me teame, millega suur viletsus
algab ja millega see lõpeb,
mõtleme veel mõnele küsimusele.
Kui kaua suur viletsus kestab?
Vastus on: me ei tea.
Küll aga teame, et sel ajal toimuvad
paljud piiblis ennustatud sündmused.
Need sündmused võivad aga aset leida
üsna lühikese aja jooksul.
Praegu aga keskendugem sündmustele,
mis toimuvad suure viletsuse lõpupoole.
Millal toimub Googi rünnak?
See rünnak ei leia aset suure viletsuse alguses,
vaid selle lõpuosas.
Goog Maagoogi maalt ehk mingi
rahvaste ühendus ründab Jehoova teenijaid,
ja peagi pärast seda algab Harmagedooni sõda.
Millal toimub viimaste maa peal
olevate võitute taevasse kogumine?
Hesekieli raamatust tuleb välja, et ajal,
kui Goog Maagoogi maalt alustab oma rünnakut,
on mõned võitud veel maa peal.
Tekstis Ilmutus 17:14 öeldakse aga,
et kui Jeesus hakkab rahvaste vastu sõdima,
on koos temaga kutsutud ja valitud
ehk kõik ülesäratatud 144 000 võitut.
Seega viimaste võitute kogumine
peab toimuma millalgi pärast Googi rünnakut
ja enne Harmagedooni sõda.
Ehk maa peal olevad võitud
kogutakse kokku ja võetakse taevasse
suure viletsuse lõpupoole, mitte selle alguses.
Millal toimub lõplik kohtumõistmine
lammaste ja kitsede üle?
Jällegi me ei taha olla dogmaatilised,
aga paistab, et lõplik kohtumõistmine leiab aset
suure viletsuse lõpupoole, mitte alguses.
See on aeg, kui Inimesepoeg tuleb
oma auhiilguses koos kõigi oma inglitega.
Kuigi piiblis on selleks ajaks
ennustatud veel teisigi sündmusi,
keskendugem nendele sündmustele,
mis toimuvad vahetult enne Harmagedooni sõda.
Millised järeldused me võime teha?
Esiteks, Jeesuse kohtumõistmine
lammaste ja kitsede üle
ja kurjade hävitamine toimub
suure viletsuse lõpuosas.
Teiseks, samuti suure viletsuse lõpuosas,
kui Goog Maagoogi maalt Jumala rahvast ründab,
on osa võituid veel maa peal.
Kolmandaks, lammaste ja kitsede üle
mõistetakse kohut ka selle põhjal,
kuidas nad on kohelnud Kristuse vendi,
ja seda isegi suure viletsuse ajal.
See oli ülevaade meie praegusest arusaamast.
Ehk kui sa tegid hoolega märkmeid: „Oh, uus mõte!
Uus mõte!”, siis tegelikult sa juba teadsid seda.
Kuidas aga need teadmised –
kui me mõtleme nendele sündmustele,
mis toimuvad suure viletsuse lõpuosas –
kuidas need mõjutavad
meie arusaamist selle kohta,
kuidas Jehoova Jeesuse kaudu kohut mõistab?
Me teame, et mida lähemale
me suurele viletsusele jõuame,
seda selgemaks muutub meie
arusaam tulevaste sündmuste kohta.
Jah, meie arusaamad selginevad siis,
kui Jehoova näeb, et selleks on õige aeg.
Ja need ei aita meil suure viletsuse ajal
mitte lihtsalt hambad ristis vastu pidada,
vaid lausa õitseda, rõõmuga vastu pidada.
Võtame järgnevalt arutluse alla
neli väga olulist küsimust.
Õnneks on mul veel selle jaoks aega.
Esimene küsimus on:
kui suur viletsus on alanud –
nagu me videos nägime, see algab
Suure Babüloni hävitamisega –
kui see on alanud, kas inimestel on veel
võimalus hakata Jehoovat teenima
või on uks nii-öelda sulgunud?
Kas neil veel on mingit lootust?
Kuidas me senini oleme sellest aru saanud?
Vastus oli: ei, kui suur viletsus on alanud,
pole kellelgi võimalik Jehoova rahvaga liituda.
Ja millel see põhines?
Varem me arvasime, et veeuputuse lugu piiblis
on eelpilt ja suur viletsus on selle vastupildiks.
Ja nagu me piiblist teame, pani Jehoova
laeva ukse kinni, enne kui veeuputus algas.
Ja sellest me järeldasime, et kui suur viletsus
algab, siis ka justkui uks suletakse.
Jah, on tõsi, et Jeesus maa peal olles
tõesti võrdles Noa päevi
selle ajaga, mil ta ise
kuningana valitsema hakkab.
Aga Jeesus ei viidanud, et Noa päevadel juhtunut
tuleks käsitleda eelpildina tuleviku kohta.
Ja kindlasti ei rääkinud ta sellest, et mingil
hetkel kaob võimalus hakata Jehoovat teenima.
Mõtleme siis selle küsimuse peale veelkord.
Pärast seda, kui suur viletsus on alanud,
kas uks Jehoova juurde on ikka veel avatud?
Vaata uuesti seda ajatelge.
Pane tähele, millal toimub lõplik
kohtumõistmine lammaste ja kitsede üle.
See toimub suure viletsuse lõpupoole,
mitte selle alguses.
Mõtleme kellegi peale, keda me tunneme.
Näiteks uskmatud sugulased,
need, kes on eemaldatud,
need, kes on head sõnumit kuulnud,
võib-olla isegi uurinud meiega.
Kas keegi neist, pärast seda, kui nad
on näinud Suure Babüloni hävitamist,
võiks mõista, et see, mida Jehoova tunnistajad
rääkisid, see oli ikkagi õige?
Kas keegi neist võiks tulla ka tõe poolele?
Ja kui nad end muudaksid ja meiega ühineksid,
kas me oleks siis pettunud?
Me ei taha olla dogmaatilised.
Aga me ei taha olla ka nagu Joona
ja öelda: „Ei, ei, ei, rong on läinud! Mkm, ei, ei.”
Meil tuleb mõelda piiblilugudele,
kus tuleb selgelt välja,
kui halastav meie isa Jehoova oli,
kui ta tegeles inimestega minevikus.
Mõtle näiteks sellele,
kui iisraellased põgenesid Egiptusest.
Ava koos minuga
2. Moosese raamat 12. peatükk.
2. Moosese 12
ja loeme sealt 38. salmi esimese poole.
Ehk iisraellased on Egiptusest lahkumas,
ja vaata, mida salmis 38 öeldakse.
„Nendega läks kaasa ka palju
teistest rahvastest inimesi.”
Kas panid tähele,
kes põgenesid koos iisraellastega?
Nendega läks kaasa palju teistest rahvastest
inimesi, nende hulgas võis olla ka egiptlasi.
Miks nad läksid kaasa?
Egiptlased olid kõik omal nahal
kümmet nuhtlust tunda saanud
ja selle jooksul ilmselt mõned
egiptlased hakkasid aru saama,
kui suur vahe on Jehoova ja jumalate vahel,
keda nemad teenisid.
Ja nüüd, kui jõudis kätte aeg,
mil iisraellased põgenesid Egiptusest,
otsustasid ka mõned egiptlased
nendega kaasa minna.
See on väga huvitav detail selles loos.
Aga nüüd võib-olla keegi meist mõtleb:
ma saan väga hästi aru,
miks me varem niimoodi mõtlesime.
Kas tõesti on siis nüüd nii, et näiteks kõigil neil,
kellega me varem uurisime,
on võimalik meiega veel liituda pärast seda,
kui Suur Babülon on hävitatud?
See ei ole ju aus!
Viimasel hetkel mul siin kahetsema.
Aga kas jäljendaksime nii tehes
meie halastavat Jumalat Jehoovat?
Me ei peaks olema üllatunud,
kui Jehoova otsustab neile halastada.
Ja mõtleme veel sellele –
kui sul on meeles see ajatelg, mida me vaatasime –
siis lõplik kohtumõistmine toimub
suure viletsuse lõpuosas.
See tähendab seda, et kõik, kes võtavad seisukoha
Jehoova poolel suure viletsuse alguses,
peavad ikkagi seisma silmitsi ka Googi rünnakuga,
ja see saab olema väga, väga raske katsumus.
Kõige sellega seoses on vaja
meeles hoida ühte väga tähtsat asja.
Just nagu 1. sajandil, aastal 66,
tuli aeg teha otsus.
Ja paljud otsustasidki oma kodud maha jätta
ja Jeruusalemmast lahkuda.
Aga nad said selle otsuse teha vaid tänu sellele,
mida nad teadsid ja olid kuulnud.
Sama lugu on tänapäeval.
Meie kuulutustööl on tohutu tähtis roll.
Vaatame, mida apostel Paulus
ütles oma kirjas roomlastele.
Roomlastele 10. peatükk ja salmid 13, 14.
Neid salme lugedes mõtle ka kontekstile,
millest me oleme rääkinud,
ajale, mil Suur Babülon on hävitatud.
Ja nüüd enne seda, mis peab olema tehtud?
Loeme alates salmist 13: „Sest „igaüks,
kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse”.
Ent kuidas nad saavad hüüda appi teda,
kellesse nad pole uskunud?
Ja kuidas nad saavad uskuda temasse,
kellest nad ei ole kuulnud?
Ja kuidas nad saavad kuulda,
kui keegi ei kuuluta?”
Ehk see näitab, kui pakiline
ja oluline kuulutustöö on.
Jah, paljud otsustavad juba praegu
hakata Jehoovat teenima.
Kas võib aga olla, et mõned inimesed nende
hulgast, kellele me varem oleme kuulutanud,
võtavad head sõnumit kuulda alles siis,
kui suur viletsus on alanud,
ja teevad otsuse hakata Jehoovat teenima?
Taaskord ei saa me olla dogmaatilised,
aga muidugi me loodame, et nii läheb.
Siinkohal tuleb meil aga rääkida elevandist toas.
Hmm, mis elevandist?
Varem on mõned meist,
ma ei hakka siin nimesid nimetama,
aga mõned meist on öelnud:
„Aa, kuule, kas sa tead seda
minu uskumatut sugulast?
Ma loodan, et ta sureb ära enne,
kui suur viletsus algab.”
Ahaa, me teame küll, millest te räägite, mhmh.
„Sest kui ta sureb enne suurt viletsust,
siis on tal lootus, et ta äratatakse üles.
Aga sel ajal, mkm.”
Aga mõtleme sellele.
Millest sõltub kellegi pääste?
Kas sellest, millal ta sureb?
Või pigem sellest,
milline on tema südameseisund?
Meie halastav kohtumõistja Jehoova
näeb ju kõigi südamesse.
Ja mõtle, mida see tähendaks,
kui küsimus oleks ainult suremise ajas.
Kujuta ette, kuidas Jehoova ütleb Jeesusele:
„Vaata seda inimest seal,
tema väärib küll igavest surma.
Aga näed, viskas sussid püsti enne suurt viletsust.
Oh häda, nüüd peame ta üles äratama!”
No ei ole ju nii.
Jehoova on õiglane ja halastav kohtumõistja.
Ta näeb inimese südamesse,
teda ei saa üle kavaldada.
See oli meie esimene küsimus.
Päris huvitav, eks ole?
Kas pärast suure viletsuse algust
on võimalik veel Jehoova poolele tulla?
Ja vastus on: aeg näitab, aga pühakirjale tuginedes
on alust uskuda, et see tõesti võib nii olla.
Teine küsimus: millal lõpeb kuningriigi
hea sõnumi kuulutamine?
Hea küsimus.
Kõigepealt tasub meeles hoida, et see sõnum on
hea ainult meile ja neile, kes seda kuulda võtavad.
Aga nagu Laulust 2 välja tuleb, pole ülejäänud
maailmale see kunagi hea sõnum olnud.
Mida öeldakse tekstis Matteuse 24:14.
Seal öeldakse, et kõigepealt kuulutatakse
head sõnumit ja siis tuleb lõpp.
Vaatame seda ajatelge veelkord.
Millal tuleb siin salmis mainitud lõpp?
See lõpp saabub suure viletsuse lõpuosas.
See tähendab, et suure viletsuse ajal kuulutatakse
ikka veel head sõnumit Jumala kuningriigist.
Meile on see endiselt hea sõnum,
aga mitte ülejäänud maailmale.
Mida aeg edasi, seda otsekohesemaks
meie sõnum läheb.
Ja inimestel tuleb teha otsus,
kumma poole nad valivad,
kas nad asuvad Jumala poolele või mitte.
Ja see on tegelikult ju veel üks põhjus,
miks me ei peaks olema üllatunud,
kui ka suure viletsuse ajal tulevad
mõned inimesed tõe juurde.
Kolmas küsimus: kas kõik need,
kes surevad suure viletsuse ajal,
kaovad igaveseks ja neid ei äratata enam üles?
Muidugi me kõik teame,
et kitsesarnaseid inimesi ei äratata üles,
sest nagu Jeesus ütles,
nemad lähevad igavesse surma.
Ja ka 2. Tessalooniklastele 1. peatükis öeldakse,
et nad hävitatakse igaveseks, pühitakse minema.
Aga millal see juhtub?
Vaatame uuesti meie ajatelge.
See leiab aset siis,
kui Jeesus tuleb oma pühadega.
Ja millal see juhtub?
Nagu siit ajateljelt näha,
see leiab aset suure viletsuse lõpuosas.
Ehk ajal, kui toimub lõplik kohtumõistmine,
täpsemalt, kui otsus kitsesarnaste
inimeste kohta on juba langetatud.
On aga veel küsimusi, mis võivad kerkida.
Need, kes arvati kitsede hulka ehk need,
kes lähevad igavesse hävingusse,
neil olid ilmselgelt kõik võimalused, et otsustada,
kas nad soovivad olla kuningriigi poolel või mitte.
Mida aga öelda nende kohta, kes surevad
enne seda lõplikku kohtumõistmist?
Ehk suur viletsus algab,
me ei tea, kui kaua see kestab,
aga iga päev selle aja jooksul inimesi sureb.
Kas teadsid, et praegu sureb iga päev
üle maailma umbes 150 000 inimest,
näiteks vanaduse, sõdade või haiguste tõttu.
Mis saab neist, kes tol ajal surevad?
Nad ei sure ju Jumala kohtumõistmise tagajärjel.
Mida on meil vaja meeles hoida?
Meie halastav Jumal Jehoova, kogu maa kohtumõistja,
teab, keda üles äratada ja keda mitte.
Jällegi ei saa me olla dogmaatilised
selles osas, mis neist saab,
aga me teame seda, et Jehoova ja Jeesus
teevad alati seda, mis õige.
Nüüd aga viimane põnev küsimus.
Kas kõigil inimestel,
kes elavad suure viletsuse ajal,
tekib võimalus otsustada,
kas nad on kuningriigi poolt või vastu?
Kuidas sa vastaksid?
Ära seda välja ütle.
Tegelikult on vastus lihtne:
me ei tea ja meil pole vajagi seda teada.
Meie ei ole kohtunikud.
See ei ole meie ülesanne.
Aga võib-olla mingi väike hääl sinu peas ütleb:
„Aga miks me ei tea?
Mina olen kogu elu uskunud, et enne
suurt viletsust peab olema otsus tehtud.”
Aga mõtle, iga päev, nagu me varem mainisime,
keskmiselt 150 000 sureb,
aga juurde sünnib umbes 350 000.
Ja isegi kui suur viletsus
kestaks vaid mõned päevad,
siis ikkagi iga päev sünniks
uusi beebisid aina juurde.
Ja mis saab inimestest, kes elavad piirkondades,
kus pole kuulutustööd eriti tehtud,
näiteks maades, kus meie tegevus on piiratud?
Vahest me võime mõelda,
kas me jõuame hea sõnumiga iga inimeseni.
Teksti Matteuse 10:23 järgi võib öelda,
et võib-olla me ei jõua kõigini.
Üks mõtlemapanev küsimus:
kas oleks mõistlik öelda,
et Jehoova ja Jeesus otsustavad,
et miljonid inimesed on kitsesarnased, kuigi neil
pole kunagi olnud võimalust head sõnumit kuulda?
Paneb mõtlema.
Kui neil ei ole olnud võimalust kuulda head
sõnumit ja nad surevad suure viletsuse ajal,
kas on võimalik,
et nad äratatakse üles kui ülekohtused?
Mis sa vastaksid?
Vastus on: me ei tea.
Me ei saa olla dogmaatilised ja me
ei tohiks olla dogmaatilised, sest me ei tea.
Selle asemel tundkem rõõmu sellest,
mida me teame.
Ja mida me teame?
Me teame seda, et Jehoova ja Jeesus on halastavad.
Nad teevad alati seda, mis on õige.
Tekstis Hesekiel 33:11 öeldakse,
et Jehoova ei tunne heameelt jumalatu surmast.
Ta tahab, et jumalatu muudaks end.
Ja me teame, et kui
Jehoova ja Jeesus mõistavad kohut,
siis nad teevad seda õiglaselt ja halastavalt.
Võib-olla praeguseks sa tunned:
„Oeh, nii palju uut infot.”
Ilmselt on su käsi juba
krampis märkmete tegemisest.
Ära muretse, ühes tulevases Vahitornis räägitakse
kõigest sellest üksikasjalikult, nii et püsi lainel.
Mida aga meil kõigil tuleks praegu teha?
Meil tuleb head sõnumit kuulutada
veel nii paljudele kui võimalik.
Meil pole aimugi,
kui paljud veel tõe juurde võivad tulla.
Ja seda tööd tehes ärme unusta:
Jehoova ja Jeesus on need, kes mõistavad kohut.
Nemad teevad alati seda, mis on õige.
Nad on õiglased ja halastavad.
Ja vot selles me saame
100 protsenti kindlad olla.

Geoffrey Jackson. Kuidas Jehoova tulevikus kohut mõistab?