JW subtitle extractor

Tänapäeval on videod meie koosolekute
ja kuulutustöö lahutamatu osa.
Kas sa aga teadsid,
et Jehoova rahvas hakkas filme
ja videosid kasutama juba
enam kui 100 aastat tagasi?
Miks seda tehti ja kuidas?
Seda näeme sarja „Edasiliikuv rahvas” selles osas.
Kui varajased piibliuurijad hakkasid
19. sajandi lõpupoole kuulutustööd tegema,
oli filmitööstus alles lapsekingades.
Kuid juba siis mõistsid vend Russell
ja tema kaaslased selle uue tehnoloogia väge:
filmikunsti abil jõuaks piibli tõde rohkemate
inimesteni ja aitaks neil seda armastama hakata.
1913. aasta juunis toimunud kokkutulekul
tegid piibliuurijad julge otsuse
kasutada edaspidi kuulutus- ja õpetustööl filme.
Vähem kui aasta hiljem, jaanuaris 1914
esilinastus „Loomise fotodraama”.
See kaheksatunnine linateos
sisaldas värvilisi slaide
ja filmilõike, millest suurem osa olid
soetatud kommertsfilmi stuudiotelt.
Kujutle, et istud rahvast täis saalis
ja sa näed võib-olla esimest korda
oma elus liikuvat pilti piiblisündmustest.
Selles linateoses oli aga veel midagi,
mis vaatajaid üllatas.
Heli ja pilt oli sünkroonis.
Fotodraamat näidati teatrites
ja auditooriumites kõikjal maailmas.
Mis aga oleks, kui filme saaks kasutada
õpetamiseks, mitte ainult suurtes saalides,
vaid inimese enda elutoas?
Seda silmas pidades tehtigi
1920-ndatel mitmeid lühifilme.
Need tummfilmid näitasid
Rutherfordi reise piiblimaadesse
ja neid sai esitada inimeste kodudes.
Vennad lasid ühel firmal
just sellel eesmärgil teha projektori,
mis oleks kaasaskantav ja ei maksaks palju.
Vaatajad said põgusa ülevaate piiblimaadest
ja tutvusid paljude prohvetiennustustega.
Järgneva kahe aastakümne jooksul
filmi osatähtsus vähenes
ja selleks, et jõuda hea sõnumiga
rohkemate inimesteni,
võttis organisatsioon kasutusele
raadio ja fonograafid.
Aga 1950-ndatel mõistis juhtiv kogu,
et huvilistele on tähtis näidata,
kui ulatuslik on meie organisatsioon.
Seega pöörasid nad taas oma pilgu filmikunsti poole
ja välja anti film „Uue maailma ühiskond tegutseb”.
Ühe tunni ja kahekümne minuti jooksul
nägid vaatajad meie peetelihooneid
ja rahvusvahelisi kokkutulekuid.
Samuti nägid nad, kuidas näeb välja kuulutustöö
maailma kõige kaugemates paikades.
Järgnevate aastate jooksul anti välja mitmeid filme,
mis tõstsid esile Jumala rahva tööd
ja piibli prohvetiennustuste täitumist.
1966. aastal ilmus 28-minutiline
film pealkirjaga „Pärand”.
Seal kujutati realistlikult probleeme,
millega tollased noored silmitsi seisid.
„Pärandit” esitati ringkondlikel kokkutulekutel
ja teistel suurematel kogunemistel.
Seda näidati ka enam kui 150 telejaamas
Ameerika Ühendriikides.
Pärast aastat 1966 lõpetas
organisatsioon filmide tegemise
ja kokkutulekulavadele toodi näidendid.
Need piibliainelised lavastused
köitsid igas vanuses vaatajaid
ja olid aastaid üks kokkutulekute kõrgpunkte.
1990-ndate aastate künnisel võeti maailmas
aga kasutusele uusi tehnoloogiaid
ja see ajendas vendi taaskord
naasma filmikunsti juurde.
Videomakke leidus üha rohkemates kodudes.
Niisiis anti 1990. aastal välja video „Jehoova
tunnistajad. Organisatsioon selle nime taga”.
Selles tutvustati meie kirjanduse tootmise köögipoolt
ja seda, kuidas meie väljaandeid
kuulutustööl kasutatakse.
Sellest ajast alates on ustav ja arukas ori videote
kasutamisele üha suuremat rõhku pannud.
Filmikunst on viimase 100 aasta jooksul
teinud läbi tohutu arengu.
Jehoova organisatsiooni eesmärk
videotega on olnud aga alati sama:
et piibli tõde puudutaks inimeste südant.

Edasiliikuv rahvas. Film ja video