JW subtitle extractor

Jumal lasi piibli kirja panna
umbes neljakümnel mehel,
aga kas oled kunagi mõelnud,
mille peale nad õieti kirjutasid?
Piibli vanimad osad pandi kirja
rohkem kui tuhat aastat
enne, kui leiutati see,
mida nimetatakse paberiks.
Esimesed piiblikäsikirjad
kirjutati papüürusele.
Papüürusetaim kasvab madalas vees
ja võib olla kuni neli ja pool meetrit kõrge.
Üle nelja tuhande aasta tagasi
leiutasid egiptlased mooduse,
kuidas teha papüürusest sile tugev
paberilaadne kirjutusmaterjal.
Isegi tänapäevaste riistadega
on selle valmistamine tükk tööd.
Varresüdamikud lõigati õhukeseks,
tambiti ja pandi likku.
Need laoti kihiti,
tambiti veel kord ja pressiti kokku.
Kui lehed olid kuivanud,
poleeriti neid millegi siledaga.
Näiteks elevandiluu, merekarbi
või kas või kiviga.
Tulemuseks oli suhteliselt sile pind.
Rullraamatu tegemiseks
kleebiti papüüruslehed kokku
ja nii moodustus kirjarull,
mis võis olla rohkem kui
kuus meetrit pikk.
Aga umbes 2. sajandil võtsid
ümberkirjutajad kasutusele uue tehnoloogia,
mis tegi papüürusdokumentide
käsitlemise palju lihtsamaks – koodeksi.
Papüüruslehed volditi, õmmeldi kokku
ja tulemuseks saadi
midagi tänapäeva raamatu sarnast.
Mõtle, kui palju tunde kulus
sellise kirjutusmaterjali valmistamiseks.
Aga tol ajal polnud ka pliiatseid ega pastakaid.
Millega siis muiste kirjutati?
Kirjutusvahendid tehti enamasti
tugevast roovarrest,
mille ots lõigati ettevaatlikult
teravaks ja lõhestati.
Piibliajal kasutati kirjutamiseks tinti,
mida saadi, kui segati tahm
ja kummiaraabik,
mis muutis tindi kleepjaks.
Segu vedeldati veega.
Olgu tegu kirjarulli või koodeksiga,
papüürus oli kerge lagunema.
Seda hämmastavam,
et tänapäevani on säilinud
paljud piiblikäsikirjade
papüürusfragmendid.
Siin näed koopiaid fragmentidest,
mis on rohkem kui 2000 aastat vanad.
Aja jooksul valiti ümberkirjutamiseks
vastupidavamad materjalid.
4. sajandiks kasutati
kõige rohkem pärgamenti.
Tavaliselt valmistati seda lamba-,
vasika- või kitsenahast.
Kõigepealt leotati nahka happelises vees.
Seejärel eemaldati karvad ja lihajäägid.
Pärast seda pingutati nahk raamile,
kraabiti veelkord noaga üle,
et eemaldada viimsedki rasvajäägid,
siis tõmmati nahk veelgi rohkem pingule,
et see kuivaks jäigaks ja siledaks.
Lõpetuseks visati peale kriiditolmu
ja lihviti pimsskiviga,
et pind saaks täiesti ühtlane.
Nagu sa näed, oli üheainsa
pärgamendilehe valmistamine tohutu töö.
Kuid palju pärgamendile kirjutatud piibleid
on säilinud tänapäevani
nagu näiteks need kaks siin.
Üks kuulus piiblikäsikiri on Codex Amiatinus,
mis asub Itaalias ja on üle 1300 aasta vana.
See on vanim ladinakeelne piibel
ühes köites, mis iial leitud.
Mõne ajaloolase arvates
on sellele kulunud üle neljasaja loomanaha.
See koopia siin on suur,
aga originaal on veelgi suurem.
Originaal kaalub tervelt 34 kilogrammi.
Mõtle, milline tohutu töö
oli üheainsa piibli valmistamine.
Kõik need materjalid on haprad
ja aja jooksul need hävivad.
Jehoova aga säilitab oma sõna
ja selleks lasi ta piiblit sajandite jooksul
üha uuesti ja uuesti ümber kirjutada,
nii et tänaseks ei ole meil mitte mõni üksik,
vaid tuhandete kaupa käsikirju
piibli erinevatest osadest.
Kui järgmine kord oma telefonis
mõnele piiblisalmile toksad,
mõtle, millist tööd ja vaeva
on nõudnud selle kirjapanek,
ja kui hämmastav on fakt,
et habrastele iidsetele materjalidele
salvestatud Jehoova sõna
on tänapäevani säilinud.

Millele ja millega Jumala sõna kirjutati