JW subtitle extractor

Ma olen Colombiast.
Mul on veel viis õde.
Õppisin juba väiksena
tõde tundma oma vanematelt.
Meie elu keerles vaimsete asjade ümber.
Meie isa jaoks oli tõde
alati kõige tähtsam.
Ta mitte lihtsalt ei elanud tões,
vaid tõde oli tema elu.
Ta tegi kõik selleks,
et see oleks ka meie puhul nii.
Me ei saanud kunagi kooli minna,
ilma et oleksime päevateksti lugenud.
See oli raudne reegel.
Me võisime kasvõi kooli hiljaks jääda,
aga enne kui päevatekst oli loetud,
uksest välja ei läinud.
Me olime väga suur pere,
aga me olime alati
kõik koosolekud kohal.
Istusime kahes reas.
Isa mõtles alati sellele,
et teistel oleks kõik hästi.
Ta oli kõigi jaoks alati olemas.
Ta oli väga külalislahke
ja ema samuti.
Tal oli ikka kombeks kutsuda piibliõpilasi
ja meie vendi meile külla.
Siis ta läks kööki,
pani muusika mängima
ja tegi midagi head süüa.
Isa tahtis, et oleks lõbus,
et meil tüdrukutel
oleks alati tore,
eriti siis, kui perega koos
aega veetsime.
Me kõik saime temalt just seda,
mida me vajasime või mida igatsesime.
Nädalavahetusel, peale koosolekut
või pärast kuulutustööd,
käisime isaga tihti lihtsalt jalutamas.
Meil oli meie isaga
erakordselt vedanud.
Tollel päeval olime terve perega kodus.
Isa läks siis autot garaaži ajama.
Siis tulid äkki õuele mingid mehed,
vehkisid automaatidega.
Nad ähvardasid ema ja isa
ja tahtsid isa ära röövida.
Õuest kostis lärmi.
Me ehmatasime kõik
nii kohutavalt ja jooksime
koos õdedega õue vaatama,
mis toimub.
Ma ei unusta kunagi,
kuidas mu isa oli maas pikali.
Nad olid teda tulistanud.
Nad lihtsalt jätsid ta sinna surema.
Ma võtsin ta pea oma käte vahele.
Ta viidi haiglasse
ja mõne tunni pärast ta suri.
Isa viimased sõnad olid:
„Jehoova, palun hoia mu tüdrukuid –
väikseid tüdrukuid
ja suurt ka, ehk meie ema.”
Mu ema oli tugev.
Ta aitas meil kõigil tugev olla.
Ja ta hoidis meie vaimset kava.
Päev pärast seda kui
isa suri, oli meil koosolek
ja mu õel Raquelil pidi olema kõne.
Ja kuigi meie isa oli just
eelmisel päeval surnud,
siis Raquel läks
ja tegi ikka oma osa ära.
Järgmisel nädalal
oli meil kokkutulek
ja me ei jätnud
ka sinna minemata.
Tahtsime elada edasi samamoodi,
nagu isa oli meid õpetanud.
See aeg oli kohutavalt raske,
aga kõik otsused, mis me tegime,
tegime Jehoovat arvesse võttes.
Mõtlesime alati, mida
Jehoova tahaks, et me teeksime,
ja mida isa oleks teinud.
Püüdsin edasi elada nii,
nagu isa oleks ikka veel meiega.
Püüdsin aidata kõigil õdedel tões püsida.
Alguses palusin Jehoova käest rahu.
Ütlesin: „Jehoova, palun anna mulle rahu,
mida inimmõistus ei suuda haarata.”
Ja kui nüüd mul on elus raske aeg,
siis ma palvetan:
„Jehoova, palun aita seda rahu hoida.
Palun ära lase raskustel seda röövida.”
Mu õed on mulle väga kallid
ja ma pean neist väga lugu.
Mingis mõttes olid nad
nagu mulle teised emad.
Kolm minu õde elavad
ikka veel Colombias,
aga me helistame
või räägime Zoomis.
Ja niimoodi nad ka näevad,
kuidas emal läheb.
Peale isa surma tahtsid mõned sugulased,
kes pole tunnistajad,
võtta osad tüdrukud enda juurde elama,
et aidata neid kasvatada.
Aga me ei tahtnud,
et meie pere lahku läheks,
ja see poleks olnud ka meie isa soov.
Tema oleks tahtnud,
et me teeniksime koos Jehoovat
ja jõuaksime koos uude maailma.
See, et isa ei olnud enam meiega,
ei tähendanud, et kõik pingutused,
mis ta meie ja Jehoova jaoks tegi,
peaksid tühja minema.
Me ei saanud lasta sel juhtuda.
Isa õpetas mulle palju väikseid asju
loomistöö või Jehoova kohta.
Ja tänu sellele hakkasin
Jehoovat armastama.
Siis ma veel ei mõistnud seda, aga ...
tegelikult see oligi see,
mis aitas mul vastu pidada.
Ma olen ikka ja jälle mõelnud,
et kuigi isa ennast enam ei ole,
andis ta mulle teise Isa – Jehoova.
Ja see on aidanud
mul eluga edasi minna.
Oma viimastes sõnades mu isa ütles:
„Jehoova, palun hoia
mu naist ja mu tüdrukuid.”
Ma väga ootan paradiisi,
kus ma saan talle öelda:
„Näe, siin nad on.
Me kõik oleme siin.”
Siis ma ütlen isale:
„Aitäh sulle!”

Õed Otalorad. Usk, mis aitas vastu pidada