JW subtitle extractor

60-ndatel hakkas
Lõuna-Aafrika Vabariik
sekkuma üha enam
kõrvalriikide
sõjalistesse konfliktidesse.
Seetõttu said paljud meie
noored vennad kutse sõjaväkke,
kuid kuna nad keeldusid, pandi nad vangi.
Alguses saadeti meie vendi
sõjaväevanglatesse
ja seal nõuti, et nad
kannaksid sõjaväevormi,
millest nad muidugi keeldusid.
Vennad tundsid, et kui nad
neid riideid kannaksid,
siis nad näeksid välja
nagu sõjaväelastest vangid,
ja nad ei tahtnud, et keegi nii arvaks.
Nad kandsid siniseid riideid
ja seetõttu kutsuti neid sinipoisteks.
Kõik teadsid, et sinipoisid
on Jehoova tunnistajad.
Alguses pidid vennad terve oma
vanglakaristuse veetma üksikutes kongides.
Seetõttu oli neil väga raske üksteisega
kokku saada, et koosolekuid pidada.
Hiljuti saime kokku David Carikasega,
kes tol ajal vangis istus,
ja meenutasime, kuidas elu
tol ajal vangis oli.
Kui ma vangi läksin,
ei lubatud meil omavahel üldse rääkida.
Me põhimõtteliselt
olime nagu üksikvangistuses.
Meile öeldi, et seda tehti
selleks, et meid murda.
Kokku oli 64 kongi, 32 kummalgi pool.
Tegime linadest endale väikesed võrkkiiged,
millega me rippusime ukse kohal.
Niimoodi me saime koosolekuid pidada,
kui kõik oli vaikseks jäänud.
Meil olid avalikud kõned,
meil oli teokraatlik kool,
aga samas pidime seda kõike
tegema vaikselt,
et me endale tähelepanu ei tõmbaks.
Need vennad, kes olid umbes
10 aasta jooksul enne mind vangis,
jätsid meile suurepärase eeskuju.
Kui nad vangist vabanesid,
siis nende usk oli tugev.
Nad olid rõõmsad ja see oli väga julgustav
minusugustele noortele vendadele,
kellel kõik see alles ees seisis.
Kui mina vangi läksin, siis olid
asjad juba natukene muutunud.
Olime küll samas vangis,
kuid näiteks nädalavahetustel
me ei olnud oma kongides luku taga.
Me tassisime välja toolid või
keerasime mõned ämbrid tagurpidi,
istusime gruppides ja saime sedasi
pidada oma koosolekuid, isegi laulda.
Mõned vennad olid endale
isegi muusikariistad valmistanud.
Ja valvurid olid harjunud
sellega, et me laulame.
Nii et see ei tõmmanud
enam meile tähelepanu.
Lisaks, kui me olime ettevaatlikud,
siis õnnestus meil vanglasse smugeldada
ringkondlike ja piirkondlike
kokkutulekute materjale.
Äge!
- Ja nii saime pidada kokkutulekuid.
Näe, siin on üks pilt.
Siin on vennad kostüümides
kokkutuleku näidendit mängimas.
Tegime seda päris vara,
kuuest hommikul,
et me vahele ei jääks.
Kõigile väga meeldis see ja nad
elasid nendele näidenditele kaasa.
Aga me ei tahtnud, et vangivalvurid
seda mingil juhul näeks.
See on küll imeline,
kuidas Jehoova hoolitses selle eest,
et vaimset toitu sai
isegi vanglamüüride taga.
Koosolekud olid meile üliolulised
ja me ei tahtnud neist ilma jääda,
vahet pole, kas valvurid
neid tol hetkel lubasid või mitte.
Me saime jõudu vastu pidada
vaimsest toidust
ja muidugi ka sellest, et me kõik
toetasime ja armastasime üksteist.
Seetõttu me väga pingutasime,
et koosolekud ikka toimuks.
Kui mina vangi läksin,
siis me küsisime juhtkonnalt,
kas me võiksime mälestusõhtut pidada,
aga vastus oli kindel ei.
Mõtlesime, et me teeme seda salaja,
aga ikkagi palusime edasi.
Siis teisipäeva pärastlõunal,
sel päeval kui pidi mälestusõhtu toimuma,
lasti meid kongidest välja ja öeldi,
et me võime pesema minna.
Ja siis meile öeldi, et me paneksime
end oma koosoleku jaoks riidesse.
Tõesti? - Ja seitsme ajal oli meil
mälestusõhtu väikeses kabelis.
Meid oli kokku 125.
Kui me siis seal kõik koos laulma
hakkasime, oli see kõik väga võimas.
Kõigil olid silmad märjad.
Pärast mälestusõhtut tulime
kabelist välja ja mul on siiani meeles,
kuidas täiskuu tõusis
sõjaväe peastaabi kohale.
Tundsime ennast võidukalt.
Kui Jehoova tahab,
et me peame mälestusõhtut,
siis ei saa mitte keegi meid takistada.
Seda mälestusõhtut ei unusta ma kunagi.
- Ma kujutan ette jaa.
Kui meie vangis koosolekuid
pidasime, siis ma sain aru,
et koosolekutel käimine ei olegi
niivõrd meie kingitus Jehoovale
kuivõrd kingitus Jehoovalt meile.
Koosolekud teevad meid ühtseks
ja tekib selline eriline lähedus.
Me tõesti vajame koosolekuid,
sest need teevad meie usu tugevaks.
Peale vangisolemist näen koosolekuid
veelgi erilisema kingitusena.
Ma ei taha neilt kunagi puududa,
ja kui vähegi võimalik,
tahan alati kuningriigisaali kohale minna.
Kui kuulen, kuidas teised
oma usust räägivad
ja kui saan ka ise seda teha,
siis tugevdab see minu usku.
See on tõesti hädavajalik.
Me pole lihtsalt inimesed,
kes õpivad sama asja,
me oleme vaimne perekond.
Jehoova teab, et me peame
kokku hoidma ja üksteist julgustama,
eriti nüüd, kui näeme
lõppu järjest lähemale jõudmas.

Sinipoisid pidasid koosolekuid ka vanglamüüride taga