JW subtitle extractor

Mul oli väga tore lapsepõlv.
Mul olid armastavad vanemad,
aga ma tundsin alati,
et midagi oleks nagu puudu.
Ma ei olnud õnnelik.
Juba noorena meeldis
mulle väga muusika.
Hakkasin käima kooris laulmas
ja osalesin ka paljudel konkurssidel.
Kui ma laulsin, siis ma tundsin,
et ma olen keegi, et olen eriline.
Ja sellest tekkis mul kinnisidee,
et kui ma tahan olla õnnelik,
siis peab minust
saama kuulus laulja.
Kui sain veidi vanemaks,
märkasin, et olen kogu aeg kurb.
Läksin psühhiaatri juurde
ja mul diagnoositi depressioon.
Minu elu hakkas
keerlema muusika ümber,
sest see oli ainus asi,
mis mulle korda läks.
Pärast diagnoosi saamist
õppisin laulmist edasi
ja minu õpetaja innustas mind minema
Melbourne’i ülikooli
muusikat edasi õppima.
Sain mõnes väikses teatris ooperilauljana
esineda ja see oli täitsa tore.
Ma lõpetasin ülikooli
ja sain ooperilaulja diplomi,
aga isegi pärast seda tundsin ma,
et ikka on midagi puudu.
Mul oli endiselt kinnisidee,
et ma pean kuulsaks saama.
Arvasin, et siis läheb kõik paremaks.
Kandideerisin ooperilauljaks
Austraalia ooperis ja mind võeti tööle.
See oli juba midagi.
See oli kõva tase.
Me käisime palju maailmas ringi,
näiteks Šveitsis, Kreekas ja Hongkongis.
Sel ajal hakkas üks teine
haigus endast märku andma:
obsessiiv-kompulsiivne häire.
Ma ei suutnud enam selgelt mõelda.
Ma armastasin laulmist,
aga jällegi ma tundsin, et sellest ei piisa,
ja samas ma ei suutnud mõista,
millest mul puudu on.
Siis järsku tundsin, et ma ei suuda enam.
Jätsin ooperilaulmise ja loobusin kõigest,
mille nimel olin vaeva näinud.
Sõin ja jõin, et hing sees püsiks.
Mu elul ei olnud eesmärki
ja ma olin endas pettunud.
Ma ei tahtnud mitte midagi teha
ja nii see kestis umbes kümme aastat.
Jehoova tunnistajad tõid
aastate jooksul meile ajakirju
ja ma vahest lehitsesin neid.
Nende lugemine hakkas
mulle tasapisi mõju avaldama.
Mäletan, et olin alles poisike,
kui minu isaga piiblit uuriti.
Ma sain teada,
et me võime igavesti elada
ja et Jehoova armastab meid.
Õppisin tegelikult midagi väga tähtsat,
aga tol ajal ma ei mõistnud,
et see oli just see, mida mul on vaja.
Ühel päeval sain järsku aru,
et ma pean midagi tegema.
Mäletan, et istusin tugitoolis
ja ütlesin endale kõva häälega:
„Tom, sa pead minema koosolekule!”
Ma küll teadsin, kus kuningriigisaal on,
aga ma ei julgenud sinna minna.
Sellepärast palvetasin: „Jehoova, ära lase
mu haigusel saada mulle takistuseks.”
Ja juba üsna varsti saingi hakkama.
Ma läksin koosolekule.
Kohe esimesel koosolekul ma mõtlesin:
„Miks ma üldse kartsin?”
Seal oli nii hea olla
ja ma tundsin ennast turvaliselt.
See mõjus mulle väga hästi.
Aastal 2020 käisin ristimisel.
See oli minu elu kõige parem päev.
Ma olin terve elu tundnud,
et midagi on puudu,
aga nüüd ma tean, mis see oli.
See oli tõde.
Minu obsessiiv-kompulsiivne
häire on nüüd kontrolli all,
kuid vahest tuleb ka halvemaid päevi ette.
Aga siis kohe mõtlen,
et Jehoova ju armastab mind.
Ja samuti on mul koguduses
palju armastavaid vendi ja õdesid
ja see kõik aitab mul rahuneda.
Mida rohkem ma kuulutustööd teen,
seda vähem ma mõtlen enda peale,
oma muredele ja probleemidele.
Ravimid ja teraapia on mulle abiks.
Näiteks ravimid aitavad
mind ärevuse vastu,
aga samas on ka nendel piirid.
Need ei täida kõiki su vajadusi.
Need ei anna sulle tulevikulootust,
mida me kõik vajame.
Ma poleks kunagi arvanud,
et võin olla nii õnnelik kui praegu.
Ja see on ainult tänu Jehoovale,
sest omal käel
ei õnnestunud mul see kunagi.
Nüüd tunnen ma elus
esimest korda laulmisest tõelist rõõmu.

Domenic Alessia. Lootus, mida ma ei osanud otsidagi