JW subtitle extractor

Tal oli inimestele tohutu mõju
nii eluajal kui ka pärast surma.
Mida me võime õppida Ristija Johannese
elust ja vaimsest pärandist?
Ava palun oma piibel.
Võta lahti Johannese evangeeliumi 3. peatükk.
Loeme salmid 27, 28.
Siin öeldakse:
„Johannes vastas: „Inimesel pole midagi,
kui talle taevast midagi ei anta.
Te ise olete selle tunnistajad,
et ma ütlesin: „Mina ei ole messias,
vaid mind on saadetud tema eel.””
Johannes ütles need sõnad oma jüngritele.
Ta oli midagi sarnast ka varem öelnud,
nagu on kirjas Luuka 3:16.
Ta andis mõista, et tal on oma roll.
Ta lausus:
„Kui talle taevast midagi ei anta.”
Mis talle oli siis antud?
Ta oli saadetud messia eel.
Johannesel oli oma oluline roll,
kuid tal ei olnud peaosa, vaid kõrvalosa.
Mis ta osa siis oli?
See oli tegelikult teada juba enne ta sündi.
Ingel rääkis sellest ta isale.
Johannesest pidi saama hääl kõrbes,
nagu oli ennustanud prohvet Jesaja.
Ja nagu ennustas Malaki,
pidi ta olema nagu prohvet Eelija.
Ehk siis see oli Johannese roll.
Temast pidi saama tõeliselt suur prohvet.
Kus ta pidi oma tööd tegema?
Loogiline oleks mõelda, et Jeruusalemmas.
Kuid ei, ta pidi oma ülesannet täitma kõrbes.
Ta oli hääl, mis hüüab kõrbes.
Ta oli ka nasiir, seega pidi ta
loobuma paljudest elumõnudest,
mida nautis iga teine juudi mees.
Tal tuli ahvatlustele kindlameelselt
vastu seista, et täita oma olulist rolli.
Mis tööd Johannes tegi?
Ta oli prohvet,
kuid ta ei teinud ainsatki imet.
Ta tegi midagi hoopis olulisemat.
Tema kohta oli ennustatud,
et ta muudab inimeste südameid.
Seadus oli kasvataja,
mis juhatas Kristuse juurde,
ja Johannese roll oli tuua
juudid tagasi Jehoova juurde,
et nad võtaks messia vastu.
Mis on Johannese vaimne pärand sulle?
Täida oma rolli.
Jää oma ülesande juurde.
Täida seda kogu südamest
ja kogu oma jõuga.
Vaatame veel ühte mõtet
Johannese evangeeliumi 3. peatükist.
Salmis 26 on kirjas, et Johannese
jüngrid tulevad talle kurtma:
kõik lähevad Jeesuse juurde.
Nad ei olnud rahul sellega,
et nende isand jäi tagaplaanile.
Aga vaata, mida Jeesus neile,
vabandust, Johannes neile vastab.
Salmis 29 toob ta ühe näite:
„Peigmees on see, kellel on pruut.
Peigmehe sõber aga seisab kõrval
ja on väga rõõmus, kuuldes peigmehe häält.
Nõnda on minugi rõõm saanud täielikuks.”
Ta oli rõõmus.
Ta oli rõõmus oma rolli,
oma ülesande üle.
Ta oli tohutult alandlik.
Ta ei pidanud Jeesust oma rivaaliks.
Jeesusel oli suurem roll,
aga see ei vähendanud Johannese väärtust.
Johannes oli rahul oma ülesandega.
Rahulolu võrsub alandlikkusest
ja seda toidab tänulikkus.
Õpi sinagi rõõmustama teiste üle
ja rõõmusta teistega koos.
Vaata edasi salmi 30.
Siin Johannes ütleb:
„Tema peab kasvama, mina aga kahanema.”
Kahanema. Johannes teadis, et tema roll
jääb aina väiksemaks, kuni saab täidetud.
Tema ülesandel pidi olema algus ja ka lõpp.
Kui mõistame, et enamik ülesandeid on
ajutised, ja näeme väärtust ka kõrvalosadel,
oleme oma eluga rohkem rahul.
Ehk Johannes teadis, et ta ülesanne lõpeb,
aga ilmselt ta ei teadnud, kui kiiresti see juhtub.
Umbes pool aastat pärast oma töö alustamist
ristis ta Jeesuse ja sealtpeale hakkas ta kahanema.
Läks veel pool aastat
ja Herodes Antipas pani ta vangi.
See oligi lõpp. Või kas ikka oli?
Ava palun Markuse evangeelium.
Loeme Markuse 6:20.
Siin räägib ajast, kui Ristija Johannes
on veel vanglas. Salm 20:
„Sest Herodes kartis Johannest, teades,
et ta on õige ja püha mees, ning kaitses teda.
Alati, kui Herodes teda kuulas, oli ta
täiesti nõutu ega teadnud, mida temaga teha,
ent siiski kuulas ta teda
hea meelega ka edaspidi.”
On näha, et Herodes pidas Johannesest
lugu ja kuulas teda hea meelega.
Ta sai aru, et Johannes
pole mingi tavaline mees.
Aga mida Johannes
võis talle üldse rääkida?
Kas ta lipitses? Ei.
Me teame, et Johannes
rääkis igas olukorras ainult tõde.
Johannes ei mõelnud sellele,
mida Herodes saaks tema heaks teha,
vaid mida ta ise saaks
Herodesele teha.
Johannes oli endiselt hääl kõrbes.
Mis mõttes?
Ta õpetas Herodest, et ta kahetseks,
et Jumal saaks talle halastada,
et ta võtaks messia vastu
ja elaks igavesti.
Ta oli endiselt hääl, mis hüüab kõrbes.
Ka meie olud võivad muutuda.
Kuid meil tuleks alati rääkida tõtt
ja täita ustavalt oma ülesannet edasi.
Paistab, et Jeesus
rääkis Johannesest rohkem –
vähemalt selle põhjal,
mis me piiblist teada saame –,
rääkis Johannesest rohkem
pärast tema surma kui tema eluajal.
Aga vaata, mida ta ütles umbes aasta
pärast Johannese vangistamist.
Ava Matteuse raamat.
Matteuse 11 ja salm 7:
„Kui need olid lahkunud, hakkas Jeesus
rahvahulkadele Johannesest rääkima:
„Mida te läksite kõrbesse vaatama?
Kas tuules õõtsuvat pilliroogu?””
Pilliroog – seda leidus
Jordani kallastel ohtralt.
Mida Jeesus sellega mõtles?
Johannes ei olnud tavaline mees.
Kõik, kes Johannest nägid,
mõistsid, et ta on eriline.
Tavalise inimese pärast
ei hakkaks keegi teedki ületama.
Kuid rahvamassid lausa voolasid kõrbesse,
vaat nii eriline oli Ristija Johannes.
Kas ta oli õõtsuv,
tuules õõtsuv pilliroog?
Ei, ta oli sirge seljaga, ta oli kindel.
Kuid Jeesus ütles veel midagi.
Vaata salmi 11.
„Ma kinnitan teile, et naistest sündinute seast
pole tõusnud suuremat kui Ristija Johannes.”
Johannese teenistus lõppes, kuid mitte nii,
nagu Eelija või Moosese teenistus,
kes lahkusid väga suurejooneliselt.
Johannes hukati vaid aasta
pärast neid Jeesuse sõnu.
Sellest on näha elu paratamatust.
Ülesanne, mida sa väga armastad,
millele oled pühendanud kogu elu, võib lõppeda.
Inimesed mäletavad sind
ja räägivad sinust head
ja sa ei pruugi sellest kuuldagi,
aga see on okei.
Me ei ihka ülistust.
Aga sinust jääb maha pärand.
Vaatame veel üht teksti.
See on Johannese evangeeliumi
10. peatükis.
Vaata salmi 39.
Siit on näha, et Jeesust taheti tappa.
Loeme salmist 40, mida ta
otsustas teha, kuhu ta läks.
Ta „läks ... üle Jordani kohta,
kus Johannes oli ristimist alustanud”.
Mäletad, me rääkisime klassis,
et see koht oli Jeesuse jaoks eriline.
See meenutas talle Johannest,
tööd, mida Johannes oli teinud.
See meenutas talle ta sõpra.
Vaata salme 41 ja 42:
„Tema juurde tuli palju inimesi ja nad ütlesid:
„Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte,
aga kõik, mida Johannes
selle inimese kohta ütles, on tõsi.”
Seal hakkasid paljud temasse uskuma.”
See oli Johannese pärand.
Hääl, mis hüüdis kõrbes,
avaldas endiselt inimestele mõju.
Johannese sõnad ja teod juhtisid inimesi
veel pärast ta surmagi Jeesuse juurde.
Seega, Johannese ülesanne,
tema rõõm, tema elu lõpp –
see kõik õpetab meile midagi väga olulist.
See õpetab, kuidas täita igat ülesannet
ustavalt, rahulolevalt ja rõõmsalt,
ükskõik kui vähe või kaua see ka ei kestaks.
Ristija Johannes jättis meile eeskuju,
mida uurida, väärtustada ja järgida.
Jeesus nimetas Johannest lambiks,
mis põles ja andis valgust.
Ta põles tänu püha vaimu väele.
Ta valgustas inimesi, juhtis nad
messia juurde ja tõi sellega Jumalale au.
See on pärand, mille jättis suurim
ebatäiuslik inimene, kes kunagi elanud.

Trent Lippold. Suurim ebatäiuslik inimene, kes kunagi elanud (Gileadi kooli 158. lennu lõpuaktus)