JW subtitle extractor

Tere, armsad vennad ja õed!
Selles kuusaates näeme,
kui väga Jehoova meid armastab
ja mis aitab meil suhtuda
endasse nii nagu tema.
Vaatame, mida huvitavat me võime
õppida prohvet Miika raamatust.
Ja näeme, kuidas ka väike
lahke tegu võib jätta suure jälje.
Selline tuleb aprillikuusaade.
Kas sa oled kunagi
tundnud midagi sarnast
nagu üks õde,
kes kirjutas:
„Ükskõik, kui palju ma
Jehoova jaoks ka ei tee
või kui palju ma tema
teenistuses ka ei pinguta,
tunnen ikkagi, et see pole piisav.”
Kahjuks võib vahel meie
ebatäiuslik süda meile öelda,
et ükskõik kui väga me ka ei püüaks,
pole sellest kunagi küllalt,
et Jehoovat rõõmustada.
Kuigi me teame, et Jehoova
on väga halastav Jumal,
võime ikkagi tunda end
süüdi millegi pärast,
mida oleme kunagi
teinud või öelnud.
Sellised minevikueksimused võivad
meil alalõpmata peas kedrata
ja sellised mõtted võivad röövida
kogu meie jõu ja meid masendada.
Ilmselt on igaüks meist aeg-ajalt
midagi taolist tundnud.
Aga miks see nii on?
Vaatame, mida lasi Jehoova
apostel Johannesel kirja panna
tekstis 1. Johannese 3:19, 20.
Nendel salmidel põhinebki
tänane kõne, mille teemaks on
„Jumal tunneb meie südant
paremini kui me ise”.
1. Johannese 3:19, 20 ütleb:
Johannes kasutas siin meie-vormi:
meie teame, meie võime veenda oma südant,
Jumal tunneb meie südant.
Seega on võimalik, et ka apostel Johannes
pidi võitlema negatiivsete tunnetega.
Kuid tema sõnad annavad
meile põhjust uskuda,
et Jehoova näeb meis positiivset.
Ta ütles, et me teame,
et me oleme tõe poolel.
Meenuta, kuidas sai
sinust Jehoova teenija.
Sa kuulsid tõde ja õppisid piiblit tundma,
sa mõistsid Jeesuse rolli ja hakkasid
elama tema õpetuste järgi.
Sa hülgasid Saatana maailma
koos selle valedega.
Sa õppisid Jeesuse eeskujul
oma usukaaslasi armastama
ja vältima patustamist.
Tänu sellele oled sa nüüd tõe poolel.
Tõde on sind muutnud paremaks inimeseks
ja ainuüksi see kinnitab,
et Jehooval on sinust hea meel,
et ta tahab, et sa kuuluksid tema perre.
Sellegipoolest võib süda
meid vahel hukka mõista.
Miks ja kuidas võib see juhtuda?
See on seotud meie südametunnistusega.
Kui piiblis räägitakse südamest,
käib see tavaliselt inimese sisemaailma,
tema isiksuse kohta,
selle kohta, mis on
silma eest varjatud.
1997. aasta 1. augusti Vahitornis öeldi:
„Piibel näitab, et südametunnistus
on seotud ka inimese piltliku südamega —
meie tunnete ja tundmustega.”
Vahitornis viidati tekstile Roomlastele 2:15.
Seal Paulus kirjeldab,
kuidas südametunnistus töötab,
isegi kui inimene ei tunne Jumala seadusi.
Loeme Roomlastele 2:15, see ütleb:
Seega võib südametunnistus meid
kas süüdistada või õigustada.
See võib meid hoiatada,
et me valesammu ei astuks,
ja see võib meid piinama hakata,
kui oleme midagi valesti teinud.
Kord, kui Taavet põgenes
kuningas Sauli eest,
lõikas ta koopas olles
Sauli kuuehõlmast tüki ära.
1. Saamueli 24:5 ütleb, et
pärast tundis Taavet süümepiinu.
Tema süda hakkas
tehtu pärast valutama.
Taaveti südametunnistus ütles talle,
et ta oli olnud Jehoova
võitu vastu lugupidamatu.
Südametunnistus aitab meil
end läbi uurida ja näha,
kas toimisime õigesti või valesti.
Kui tunneme süümepiinu,
võib see ajendada meid kahetsema
ja oma teguviisi parandama.
Samas, kui oleme
enda suhtes liiga kriitilised,
võib süütunne meid alla neelata
ja me võime hakata mõtlema,
et ükskõik kui sügavalt me ka ei kahetse,
ei andesta Jehoova meile kunagi.
Või siis hakkame mõtlema,
et me peame olema täiuslikud
selleks, et Jehoovale meeldida.
Meie südametunnistust võiks
võrrelda kohtunikuga,
kes otsustab, kas me
oleme süüdi või mitte.
Kujuta nüüd ette,
et sinu üle mõistetakse kohut:
kohtunik on sinu südametunnistus
ja tunnistajateks on sinu mõtted,
ja nagu kohtus ikka, kuulab kohtunik
ära kõik tunnistajate ütlused.
Hea kohtunik arvestab nii süüdistajate
kui ka kaitsjate sõnadega,
et langetada õiglane otsus.
Mis saaks siis, kui kohtunik kuulaks
ära ainult ühe poole tunnistajatest,
ainult need, kes sind süüdistavad?
Nende arvates oleksid
sa väärt karmi karistust.
Nad justkui ütlevad kohtunikule:
„Ta ei tohi oma tegusid
kunagi unustada.
Ta oleks pidanud targemini toimima,
ta on nõrk, ta ei vääri halastust.
Ta tuleb pikaks ajaks vangi panna.”
Kui kohtunik kuulaks ära ainult seda,
mida süüdistajatel on öelda,
ja su kaitsjatele absoluutselt
sõna ei annaks,
siis mõistaks ta sind kohe kindlasti süüdi.
Kui meie südametunnistus
pole piisavalt treenitud,
on see just nagu see ebaõiglane kohtunik,
kes saadab meid halastamatult vangi,
milleks on meie endi negatiivsed tunded.
Need hoiavad meid lõksus
ega lase eluga edasi minna.
Milline kohtunik on
sinu südametunnistus?
Kui meil on hästi
treenitud südametunnistus,
leiab see meie kaitseks ka õigustusi,
kui oleme enda suhtes liiga kriitilised.
Seega, et meie südametunnistus mõistaks
õiglast kohut, tuleb seda treenida,
et see tunneks Jehoova seadusi ja ka
Jehoovat ennast, kes on ülim kohtunik.
1976. aasta 1. septembri
Vahitornis oli artikkel
„Treenige südametunnistusest endale
hea abimees” ja seal öeldi:
See on kõige olulisem.
Piiblist on näha, et Jehoova ootab,
et me elaksime tema seaduste järgi,
ent on meie suhtes mõistlik.
Ta on tulvil halastust ja truud armastust.
Kõik, mis ta teeb,
on ajendatud armastusest.
Kui me tunneme Jehoovat hästi,
teame, milline isiksus tal on,
aitab see meil ka enda
suhtes mõistlikud olla.
Muidugi ei tohiks me püüda
oma väärtegusid õigustada,
kuid samal ajal ei peaks me olema
enda suhtes liiga karmid või ebaõiglased.
Tuleme tagasi kohtu näite juurde.
Hea kohtunik, kes tunneb Jehoovat,
kuulab ära ka kaitsepoole tunnistajad.
Mida nad sinu kohta ütlevad?
„Üks hetk! Seda inimest ei tohiks
hukka mõista vaid minevikus tehtu põhjal.
On aeg talle andestada
ja tema väärteod kustutada.
Ta on piisavalt kannatanud ja oma
süükoormat juba pikka aega kandnud.
Ta on kahetsenud.
Ta ei saa tehtut tagasi võtta, ent vaata,
kui väga ta üritab end muuta.
Temast on saanud täiesti teine inimene.”
Kuna me tunneme Jehoovat ja teame,
et tema tunneb meie südant
paremini kui me ise,
siis võime olla kindlad,
et oleme talle meelepärased
ja et ta on valmis meile andestama,
isegi kui meie süda meid
milleski hukka mõistab.
Kas pole lohutav!
Jehoova tunneb meie südant.
Ta tunneb meid läbi ja lõhki.
Ta näeb küll meie vigu, kuid ta märkab
ka meie ajendeid, meie tundeid,
seda, et me tahame teha seda,
mis on õige, ta näeb meis potentsiaali.
Ta teab kõiki asjaolusid,
mis meie tegusid mõjutavad,
kaasa arvatud seda,
mida me ei saa muuta:
meie geneetilist koodi ja ebatäiust.
Jehoova halastuse kohta on „Insightis”
märksõna all „halastus” kirjas:
„Peamine põhjus, miks inimesed
on sellises kahetsusväärses seisundis,
on meie esiisalt Aadamalt päritud patt.
Seetõttu vajab kogu inimkond hädasti abi.
Jehoova on olnud väga halastav
ja andnud meile kõigile võimaluse
sellest viletsusest vabaneda.”
Seega Jehoova on meie vastu halastav,
kuna ta teab, kui täbaras
olukorras me oleme.
Mõtleme ühele näitele, millest ilmneb,
et Jehoova tunneb meie
südant paremini kui me ise.
Mõtleme Peetruse peale.
Oma elu kõige jubedamal ööl salgas
Peetrus Jeesuse kolmel korral ära
ja ütles, et ta isegi ei tunne teda.
Piibel näitab, et kohe pärast seda
vaatas Jeesus Peetruse poole
ja nende pilgud kohtusid.
Seda hetke ei unustanud
Peetrus ilmselt kunagi.
Ja on vägagi võimalik, et kui Peetrus
edaspidi kuke kiremist kuulis,
tuli see kõik talle meelde ja ta elas selle
öö sündmusi uuesti ja uuesti läbi
ja kuulis ennast ütlemas:
„Ma ei tunne seda inimest,
ma ei tunne teda.”
Nii võis olla, me ei tea.
Aga me teame, kuidas aitas Jeesus
Peetrusel süütundest võitu saada.
Samal päeval, kui Jeesus üles äratati,
ilmutas ta end Peetrusele.
See andis Peetrusele võimaluse
temalt andestust paluda.
Me ei tea, mida Jeesus
talle täpselt ütles,
aga tõenäoliselt jäi see vestlus
Peetrusele alatiseks meelde.
Johannese 21. peatükk näitab,
et hiljem andis Jeesus Peetrusele võimaluse
väljendada oma armastust tema vastu
ja Peetrus tegi seda kolm korda.
Ja teiste apostlite silme all
usaldas Jeesus talle erilise ülesande.
Peetrus ei pidanud enam
vaevlema süütunde käes,
et oli oma isanda ära salanud,
kuna Jeesus oli andnud talle midagi
positiivset, millele edaspidi mõelda.
Oma poja kaudu näitas Jehoova Peetrusele,
et tunneb tema südant paremini, kui ta ise.
Niisiis, armsad vennad-õed,
mida me täna õppisime?
Treenitud südametunnistus
pole liiga kriitiline,
kuid see ei püüa ka
väärtegusid õigustada.
Meil tuleb õppida suhtuma
endasse nii nagu Jehoova
ja uskuda, et ta hindab kõike,
mida püüame tema heaks teha,
ega ole meie vastu karm.
Tõepoolest, Jehoova tunneb
meie südant paremini kui me ise.
Võid olla kindel, et ta
armastab sind väga
ja annab sulle kõik, mis vaja,
et saaksid teda teenida rõõmuga.
Kui sind vaevab midagi.
Midagi, mida keegi ei näe.
Sa ainult tunned seda,
siis see on päris raske.
Meil oli väga tore elu.
Meil oli kaks last.
Minu abikaasa oli kogudusevanem
ja mina olin pioneer.
Ja siis ühel päeval
väga ootamatult mu abikaasa suri.
Kõigest minutitega sai minust lesk.
Ma vihkasin seda sõna.
See tegi mind nõrgaks.
Ma ei tundnud ennast enam ära.
Ma ei teadnud enam,
mis ma tegema peaks.
Tundsin ennast väärtusetuna.
Lapsena ei tundnud ma, et mees,
kes oli mulle isa eest,
oleks hoolinud minust.
Üles kasvades oleks keegi
justkui kogu aeg öelnud mulle,
et ma ei ole piisav
ja et minuga ei olda rahul.
Ja sellepärast tunnen end
siiamaani saamatu ja võimetuna.
Need tunded ei ole kuhugi kadunud.
Ma olin 22, kui mul diagnoositi
obsessiiv-kompulsiivne häire.
See tähendab,
et mul on peas sundmõtted,
mis panevad mind kõiges kahtlema.
Ma kardan kogu aeg,
et ma olen midagi halba teinud.
Need mõtted võivad
tunduda nii reaalsed,
et vahel tahan endale politsei kutsuda.
Need kahtlused ei saa kunagi otsa,
see on väga kurnav.
Tuleb pidevalt võidelda,
et sellistest tunnetest jagu saada.
See on võitlus, mida ma pean iga päev.
Ma oleks tahtnud teistele öelda,
et minuga on kõik korras,
aga ei olnud ju nii.
Need tunded võivad olla täiesti halvavad.
Ja vahel tunnen,
et ma ei suudakski midagi teha
ilma Jehoova ja tema rahva abita.
Mul on sõber,
kes võitleb ka selle tervisehäirega.
Kui ma kuulsin,
et ta kogeb oma elus samu asju,
tal on samad mõtted, samad hirmud,
samad kinnisideed,
oh, see oli lohutav.
Tundsin, et Jehoova
on kinkinud mulle venna.
See on hea tunne, kui saad
kellelegi kirjutada, et sa oled täna kurb.
Ja ta võtab aja, kuulab su ära
ja on sinu jaoks olemas.
Vahel, kui ma valmistan ette
mingit koosoleku ülesannet,
siis ma tunnen, et ma ei ole
parim valik seda ülesannet täitma.
Ja tõenäoliselt ei olegi.
Aga ma tean, et Jehoova
paneb tähele minu pingutusi.
Ma tunnen sama,
mis on kirjas Ilmutus 4:11,
et Jehoova on väärt kõike,
mida ma suudan talle anda:
ülistust, austust ja jõudu.
Jehoova hindab seda kõike väga.
Ja ma olen kindel,
et Jehooval on väga hea meel kõigi üle,
kes annavad endast oma parima,
isegi kui nad tunnevad ennast
täiesti väärtusetuna.
On väga oluline minna
kuningriigisaali kohale
ja teenida Jehoovat koos sõpradega.
Isegi kui see on nutad laulude
või lausa terve koosoleku ajal, see on okei.
On loomulik olla mõnda aega kurb.
Kui jagada oma tundeid, siis see aitab.
See lähendab sind
kogudusega ja Jehoovaga.
Ma pingutan kõvasti,
et näha end nii nagu Jehoova.
Palve on suureks abiks.
Ainuüksi teadmine, et Jehoova
mõistab mu tundeid, on väga lohutav.
Vahel olen ma väga ärevil,
kuid siis ma palvetan Jehoova poole
ja palun, et aitaks mul maha rahuneda.
Ja veel üks asi, mis mind on aidanud,
on see, kuidas see Jehoova
on mu palvetele vastanud.
See liigutab mind kõige rohkem.
Kui sul on midagi väga-väga vaja,
sa palvetad selle eest
ja sa ei räägi sellest kellelegi teisele,
aga su palve saab vastuse,
siis see on ilmselgelt Jehoovalt.
Ta on alati minu jaoks olemas.
Ma tahan näha Jehoovat oma isana,
nii nagu Jeesus teda nägi.
Johannese 17. peatükis on kirjas
Jeesuse palve, enne kui ta hukati.
Sealt on näha, kui lähedane suhe
tal Jehoovaga oli.
Mõistsin, et ka mina vajan
Jehoovaga sama lähedast suhet.
Mind aitas väga palju,
kui ma lugesin piiblist,
milline on Jehoova
suhtumine leskedesse.
Sain aru, et see
on täiesti erinev sellest,
kuidas ülejäänud maailm
leskedesse suhtub.
Jehoova oli iisraellastele
andnud kindlad seadused,
kuidas peab leski kohtlema.
See kõik kinnitab mulle,
et Jehoova märkab mind ja hoolib minust.
Lesk ei ole minu jaoks enam kole sõna.
Ma tean, et ma olen
Jehoova kindlates kätes.
Jehoova hindab sind palju rohkem,
kui sa eales arvata oskaksid.
Ta näeb kõiki meie tundeid,
igat valu, ärevust ja ka rõõmu.
Ta teab kõike, mida me kogeme.
Tema mõtted on kõrgemad meie mõtetest.
Ta toetab ja julgustab meid
ja ta aitab meil alati toime tulla
kõigi oma negatiivsete tunnetega.
Jehoova tõesti armastab meid.
Vaatame, kuidas on mõned vennad-õed,
kel on madal enesehinnang,
õppinud suhtuma endasse nagu Jehoova.
Jehoova lohutab meid sõprade kaudu
ja läbi selle, kui tema poole palvetame.
Nagu õde videos ütles: „Ma tean,
et ma olen Jehoova kindlates kätes.”
Hiljem sel kuul ilmub meie veebisaidil
sellesama õega pikem intervjuu,
kust võime veel nii mõndagi õppida.
Kui keegi on meie vastu lahke,
soovime ka ise olla teiste vastu lahked.
Järgmises osas sarjast
„Raud ihub rauda” näeme,
kuidas saame olla lahked nagu Jehoova.
Tere, mina olen Joonatan.
Te vaatate „Raud ihub rauda”.
Räägime täna sellisest kaunist omadusest,
mis tõmbas Jeesuse juurde
patuseid, haigeid, isegi lapsi.
Mis omadus see on?
See on lahkus.
Jeesus oli lahke nii halbade
kui ka heade vastu,
just nagu Jehoova.
Ta polnud lahke ainult nende vastu,
kes teda hästi kohtlesid
või talle esimesena head tegid.
Jeesus oli alati inimeste vastu lahke,
kuna ta mõistis, kui võimsalt
see omadus võib südameid puudutada.
Ja ta teadis, et see toob au Jehoovale.
Aga kuidas on meiega?
Kelle vastu saaks meie
lahked olla ja millal?
Vabandust, külastusaeg on läbi.
Hakake palun minema!
Oi, palun vabandust.
Mida, kas juba peab ära minema?
Meil on viis minutit veel ju!
Ei ole midagi.
Emily, me hakkame nüüd minema.
Tuleme varsti jälle.
Õed tegutsesid väga targalt.
Nad läksid rahulikult ära,
kuigi tegelikult oli neil
veel mõni minut aega.
Aga kas midagi oleks saanud veel teha?
Vaatame nüüd kolme soovitust,
kuidas olla lahke.
Esiteks ole empaatiline.
Mõtle sellele, mida inimene,
kellega sa räägid, võib tunda.
Mida ta vajab?
Siis kuula inimest hoolega.
Sellest on näha, et hoolid temast.
Teate, minge te ees,
ma tulen kohe järgi.
Tere.
- Tere.
Ma mõtlesin, et tahan lihtsalt teid tänada.
Hoolitsete nii hästi mu sõbranna eest.
Pole tänu väärt.
Vabandust, ma olin enne nii järsk.
Meil on lihtsalt nii palju tööd
ja palju töötajaid on täna puudu.
Kas pole imeline, kui palju
võib väike tänu muuta?
See töötaja väga vajas seda.
Kui inimene sinuga oma muret jagab,
püüa talle vastata lahkelt ja lugupidavalt.
See ongi meie teine soovitus.
Kui sa inimesest siiralt hoolid,
on seda su häälest kuulda.
Seega, jälgi oma sõnu ja hääletooni.
Muidu võib juhtuda,
et sa solvad kedagi.
Meil on lihtsalt nii palju tööd
ja palju töötajaid on täna puudu.
Kahju kuulda.
Te teete nii head tööd,
aga vahel võib see vist
päris väsitav olla.
Jaa, täna on kuidagi väga raske päev.
Aga paistab, et teil on vähemalt teed.
Oli, aga see läks ka ümber
ja uut ma ei ole jõudnud teha.
Vau, siis on küll raske päev olnud.
Nojaa.
Muide, minu nimi Mandy.
Ma olen Mary.
Tore tutvuda.
Aga ma rohkem ei sega teid.
Meie õde oli tõesti tubli.
Ta tegi selle töötaja päeva
kohe natuke paremaks.
Aga mis sa arvad, kas ta saaks
tema heaks veel midagi teha?
Siit tuleb kolmas soovitus.
Lahkus ei ilmne ainult mõtetes
ja sõnades, vaid ka tegudes.
Otsi võimalusi inimeste heaks midagi teha.
Muidugi võib see nõuda sinult
aega, energiat või midagi muud.
Aga tead, see on vaeva väärt.
Palun, need on teile.
Oi, ei oleks üldse vaja olnud!
Oli ikka.
Tahtsin kuidagi aidata.
Suur tänu teile.
Kas tohin midagi küsida?
- Jaa.
Kes see on,
kelle juures te just käisite?
Tema juures käib nii palju inimesi.
Ta on meie väga hea sõber.
Tegelikult nagu õde.
Me oleme Jehoova tunnistajad.
Teie omad on alati väga lahked.
Aitäh.
Emily on väga hea sõbranna.
Meie ajendiks peaks alati olema armastus.
Me ei tee lahkeid tegusid lihtsalt selleks,
et äkki saame kuulutada.
Samas, kui inimene tunneb,
et me tõesti hoolime temast,
võib ta olla valmis meid kuulama.
Nonii, võtame kokku.
Millisel kolmel viisil saame olla lahked?
Esiteks: püüa olla empaatiline.
Mõtle, mida inimene vajab
või milliseid muresid tal on,
ja kui ta neist sulle räägib,
siis lihtsalt kuula.
Teiseks: jälgi oma hääletooni
ja räägi lugupidavalt.
Inimesed saavad meie häälest
ja sõnadest aru,
kas me ikka tõesti hoolime neist.
Kolmandaks: ole abivalmis,
otsi võimalusi teiste heaks midagi teha.
See võib viia selleni,
et saad ka tunnistust anda.
Aga pea meeles:
ükski meetod või nipp
ei ületa seda, mida Jeesus tegi.
Ta armastas inimesi.
Ja nagu piibel ütleb: armastus on lahke.
Kui laseme piiblil end vormida,
on meil lihtsam olla
teiste vastu hoolivad.
Nüüd aga vaatame järgmist
osa sarjast „Aardekaevurid”.
Sellest õpime, kuidas märgata
piiblisalmide juures ka pisimaid detaile.
Kuidas sulle Miika raamat meeldis?
Seda ma teadsin, et Miika 6:8
on ema lemmiktekst,
aga ma polnud mõelnud, et kuidas
see raamat piibli põhiteemaga seostub.
Tundub tõesti keeruline,
aga mida sa siis uurisid?
Kõigepealt ma mõtlesin, et võiks
lähemalt Miika raamatu tausta uurida.
Hea mõte.
Kontekst on oluline.
Aga kuidas sa seda tegid?
Ma alustasin ristviidetest,
mis viisid mind 2. Ajaraamatu
peatükkidesse 27 kuni 29.
Need peatükid rääkisid ajast,
kui Miika tegutses prohvetina.
Ta teenis kolme kuninga valitsuse ajal.
Need olid Jootam, Aahas ja Hiskija.
Aahas oli küll väga halb
valitseja Juuda rahvale.
Oli tõesti, lausa kohutav.
Ta isegi ohverdas oma lapsi.
Ega rahvas sugugi parem polnud.
Piibel ütleb, et rahvas
käitus ikkagi hukatuslikult,
isegi siis, kui valitses
hea kuningas Jootam.
Ja Miika ülesanne oli nende
patud päevavalgele tuua.
Ta pidi ütlema Samaariale
ja Jeruusalemmale, et nad hävitatakse.
Aga Jehoova annab alati
oma rahvale lootuse.
Muidugi, Jehoova on super kannatlik,
aga ka tal on piirid.
Mhmh.
Kuna Jehoova on õiglane
ja tahab süütuid inimesi kaitsta,
siis pidi ta iisraellasi karistama,
kuid isegi siis ei kaotanud
ta nende suhtes lootust.
Miika raamatu ennustused selle kohta,
et iisraellased pöörduvad
oma maale tagasi,
näitavad, et Jehoova tahab, et tema
rahval oleks temaga head suhted.
Jaa, täpselt.
Sõnad, mida Miika oma
ennustuses kasutas,
on väga sarnased Jesaja sõnadele.
Ma märkasin, et Miika 4:1–3
on põhimõtteliselt sõna-sõnalt
samad kui Jesaja 2:2–4.
Äge, onju.
Jaa, väga põnev.
See on hea mõte, mida meeles hoida.
Peaks ise ka teisi piibliraamatuid
niimoodi omavahel võrdlema.
Seega, Jesaja kuulutas
juba enne kui Miika
ja mõlemad mehed
kuuletusid ustavalt Jehoovale.
Isegi võis tunduda,
et nende sõnum kordub
ja nad räägivad sama asja.
Huvitav jaa.
Inimestele võis tunduda,
et Miika räägib neile täpselt sama juttu,
mida Jesaja juba rääkis.
Jaa.
Aga Miika võis mõelda,
et Jehoova tõesti armastab inimesi,
sest ta tahab, et see sõnum
neile kohale jõuaks.
Ma tahan ka olla nagu Miika
ja teha ustavalt kuulutustööd,
isegi kui meie jutt
tundub korrutamisena.
Aga mida põnevat sa leidsid siit?
Üks salm, mis mulle meelde jäi, oli ...
Tead ma loen sulle selle ette.
Miika 3:5.
Nii?
- Natuke veider.
On jaa.
Aga mulle meeldivad tegelikult
sellised pealtnäha keerulised salmid,
sest see nõuab, et ma võtaksin aega,
et neid analüüsida.
Kui mingi salmi kohta
pole eriti materjali,
siis ma püüan selle
samm-sammult lahti harutada
ja mõtlen, et mida siin öelda tahetakse.
Väga hea mõte.
Las ma kirjutan selle üles.
Esimene samm:
Jehoova mõistab hukka valeprohvetid,
kes haukavad suutäie ja hüüavad rahu.
Esialgu tundusid nad mulle
kahepalgelised, et räägivad rahust,
aga ise teevad inimestele haiget,
neid otsekui hammustades.
Aga allmärkus ütleb:
„Võib tõlkida ka
„kes hüüavad: „Rahu!”,
kui neil on midagi
hammaste vahel närida”.”
Et siis need prohvetid
rääkisid rahust ainult siis,
kui inimesed neid toitsid.
Just.
Kui inimesed andsid
prohvetitele midagi head,
siis rääkisid nad head sõnumit.
Ent kui inimesed neile hamba alla
enam midagi ei andnud,
kuulutasid prohvetid neile sõda.
Just nagu tänapäevalgi.
Paljud inimesed mõtlevad,
et mis ma sellest saan.
Mind pani see salm mõtlema,
et Jehoovat väga huvitavad minu ajendid
ja see, kuidas ma teisi kohtlen.
Tal ei jää midagi märkamata.
Ja ma mõtlesin, et kas mina teen
teistele head sellepärast, et ma hoolin neist,
või loodan midagi vastu saada.
Ja kui ma mõtlen kuulutustöö peale,
siis kas ma olen ennastohverdav
ja kas ma olen valmis pingutama,
et õppida uut keelt,
või kuulutama aegadel,
mil kohtab rohkem inimesi?
Need valeprohvetid küll midagi sellist ei teeks.
Nad ei mõistnud, milline au
ja vastutus on Jehoovat teenida,
ja Jehoova mõistis nad hukka.
See on lohutav, aga samas paneb
ka mind oma tegude peale mõtlema.
See näitas, kui õiglane Jehoova on
ja kui väga ta oma rahvast hoolib.
Jaa, just sellest ema
lemmik piiblikoht räägibki.
Mulle nii meeldib see salm.
Siin on lihtsad juhised Jehoovalt,
kuidas elada mõttekat elu.
Jaa, mulle ka väga meeldib see salm.
See võtab kokku kõik selle,
millest me rääkisime.
Jehoova saatis Miika paljastama seda,
kui korrumpeerunud
ja isekas oli tema rahvas.
Ja Miika täitis oma ülesannet,
sest ta pidas kalliks
oma ustavust Jehoovale.
Ta ei ajanud taga kuulsust, vaid oli
alandlik koos oma Jumalaga käies.
Natuke uurimist ja puurimist
ja me leidsime nii palju
huvitavaid mõtteid Miika raamatust.
Jaa, ja meid aitas see,
et me mõtlesime tausta peale,
võrdlesime teiste piibliraamatutega
ja lahkasime salmi samm-sammult.
Mulle nii meeldis.
On sul aega paari salmi veel lahata?
Miks mitte,
ehk leiame veel midagi põnevat.
Niiviisi mõtiskledes võime piiblist
tõesti palju praktilist leida.
Miks mitte lähiajal Miika raamatut uurida?
Ühes hommikuses piibliarutelus
rääkis vend Malenfant sellest,
miks on hea mõtiskleda
Jehoova armastuse üle.
Jeesus Kristuse
surma mälestusõhtu
tuletab meile meelde,
et Jehoova ja Jeesus
armastavad meid väga.
Ja see armastus ajendab
meidki vastu armastama.
Me tahame väljendada oma tänu
ja näidata, kui väärtuslikuks
me peame seda,
et meie eest on toodud lunastusohver.
Vaata, kuidas sellest räägib
2. Korintlastele 5:14, 15.
Siin on kasutatud
väga huvitavat sõnastust.
2. Korintlastele 5:14, 15.
Siin ütleb nii:
„Meid sunnib tagant Kristuse armastus,
kuna me mõistame,
et üks suri kõikide eest,
olid ju kõik inimesed surnud.
Ja ta suri kõikide eest,
et need, kes elavad,
ei elaks enam endale, vaid temale,
kes nende eest suri ja üles äratati.”
Kas panid tähele,
milline mõte oli 14. salmi alguses?
Kristuse armastus sunnib meid tagant,
et me ei elaks enam endale.
Siin salmis ei tähenda sõna „sundima”,
et me oleksime midagi kohustatud tegema
või et meid pannakse tegema midagi jõuga.
Tegelikult on selles kontekstis
sõnal „sundima” palju sügavam tähendus.
Näiteks võib see sõna „sundima”
tähendada sellises kontekstis
tugeva tunde
või reaktsiooni esile kutsumist.
Just sellisel viisil võiks
Jeesuse lunastusohver meid mõjutada.
Kui mõtleme sellele, mida Jeesus tegi,
tekib meis sügav tänutunne
ja see paneb meid ka vastavalt tegutsema.
Tahame teha endast kõik,
et elada nii, nagu Jehoovale meeldib.
Just niiviisi tundis ennast Paulus.
Ja ta ei hoidnud end tagasi, kui kirjutas,
milline mõju oli Jeesuse lunastusohvril
tema elule olnud.
Võtame nüüd koos lahti kirja galaatlastele,
vaatame 2. peatükki.
Galaatlastele 2 ja loeme salmi 20.
Siia pani Paulus kirja oma tunded,
kui ta mõtles Jeesuse surmale.
„Ma olen löödud postile koos Kristusega.
Enam ei ela mitte mina,
vaid minus elab Kristus.
Tõesti, elu, mida ma elan praegu inimkehas,
elan ma usus Jumala pojasse,
kes armastusest minu vastu
andis end minu eest.”
Kas pole mitte ilus?
See, kuidas Paulus kirjeldas seda,
kuidas ta suhtus Jeesuse lunastusohvrisse,
see oli tema jaoks midagi isiklikku.
Jeesus suri, et igaüks meist
saaks sellest kasu
ega peaks oma pattude pärast surema.
Veel üks mõte, mis seostub
Jeesuse lunastusohvriga, on see,
et see on ilmselge tõend
Jehoova lahkusest.
See on jällegi üks põhjus,
mis meid nii-öelda sunnib tegutsema.
Tõesti, kõige suurem andja
universumis on Jehoova Jumal.
Oleme temalt saanud tõepoolest
kõige väärtuslikuma kingituse üldse.
Ja seda kirjeldatakse hästi
2. Korintlastele 9:15, mis ütleb:
„Tänu olgu Jumalale tema
sõnulseletamatult suure kingi eest!”
Kas pole mitte huvitav väljend
„sõnulseletamatult suur kingitus”?
Ehk lunastusohver
on midagi nii erilist,
et meil on raske seda
isegi sõnadesse panna
ja lõpuni mõista, mida kõike
me tänu lunastusele kogeda võime.
Mulle väga meeldis lunastuse kirjeldus,
mille leidsin avalikkusele
suunatud Vahitornist.
See ilmus 2017. aasta 2. numbris,
leheküljel 6 öeldakse nii:
„Pole ühtegi teist kingitust,
mille oleks teinud nii tähtis isik
ja mis oleks lähtunud
sedavõrd suurest armastusest,
kui seda on Jeesuse lunastusohver.
Mitte keegi pole iial loobunud
meie heaks nii paljust kui Jumal Jehoova.
Ja ükski teine kingitus ei suuda
vabastada meid patust ja surmast.
Jah, mitte ükski kingitus pole
ligilähedaseltki võrreldav lunastusega.”
Vahitornis oli tõesti nii hästi
seda kingitust kirjeldatud.
Jeesuse lunastusohver ei tee
meile võimalikuks mitte ainult pääste,
vaid sellega kaasneb
ka palju teisi õnnistusi.
Näiteks see, et me
ei ole enam haiged,
või et kogu maa
muudetakse paradiisiks.
Ja mis veel, meil on lootus
kohtuda oma lähedastega,
kui nad surmaunest üles äratatakse.
Tõesti, see, mida Jeesus tegi,
on sõnulseletamatult suur kingitus.
Ka apostel Peetrus rääkis sellest,
kuidas lunastusohver
peaks meid mõjutama.
Ta kirjutas sellest
oma esimeses kirjas.
Vaatame 1. Peetruse 1:8, 9.
1. peatükk, salmid 8 ja 9.
Mulle väga meeldib siin
Peetruse mõttekäik.
Ta kirjutas:
„Te pole teda kunagi näinud.”
Ja see on tõsi, keegi meist
ei ole Jeesust näinud.
„Kuid te armastate teda.
Te ei näe teda praegugi,
kuid siiski usute temasse
ning tunnete kirjeldamatut
ja ülevat rõõmu,
saavutades oma usu sihi,
oma pääste.”
See rõõm, mida me tunneme,
on tõesti ülev ja kirjeldamatu.
Ja see tekib siis, kui me võtame aega
ja mõtiskleme selle üle,
mida Jehoova on meie heaks teinud.
Milliseid lubadusi ta on andnud,
milline elu saab tulevikus olema
ja mida ta on meie heaks
juba praegu teinud.
Näiteks annab ta meile püha vaimu,
et me suudaksime teda teenida,
tuua talle au ja tunda elust
juba praegu rõõmu.
See on tõesti midagi erilist.
Ja me kõik võime tunda sellist
ülevoolavat rõõmu ja sügavat rahu,
kui me võtame aja maha
ja mõtiskleme selle üle,
mida Jehoova on meile praegu andnud
ja mida ta teeb ka tulevikus.
Püha vaim täidab meid tohutu rõõmu,
tänutunde ja usaldusega Jumala vastu.
See mõte tuleb välja
Roomlastele 15:13.
„Jumal, kes annab lootuse,
täitku teid suure rõõmu ja rahuga –
teid, kes te usaldate teda –,
et te võiksite olla tulvil lootust
tänu püha vaimu väele.”
See teeb meid tõesti tänulikuks.
Ehk kõik see, mida Jehoova ja Jeesus
on meie heaks teinud,
ajendab meid tegutsema.
Me tahame tuua au Jumala nimele
ning elada oma elu,
võttes arvesse Jumala tahet.
Meie tunded võtab hästi kokku see,
mida on öelnud laulukirjutaja.
Otsi välja Laul 116
ja vaatame siit kahte salmi.
Kõigepealt salmi 12 ja siis 14.
Siin ütleb:
„Kuidas ma küll tasun Jehoovale
kõige hea eest,
mis ta mulle on teinud?”
Ja kui kerida natuke edasi,
leiame salmi 14,
kus tuleb välja meie roll.
„Ma täidan Jehoovale antud tõotused
[ehk siin räägitakse pühendumistõotusest]
kogu tema rahva nähes.”
Kuidas me saame Jehoovale tasuda
kõige selle hea eest, mis ta on teinud?
Sellega, kui toome talle au
ja täidame tema tahet.
Ja tahame tänutundega
mõelda sellele,
mida Jeesus on meie heaks teinud.
Selline tegutsemine annab
meie elule tõelise mõtte.
„Kuidas ma küll tasun Jehoovale?”
Claude ja Sandra Sauvageau
küsivad seda endalt alatasa.
Vaatame, milliseid õnnistusi
on tänulik hoiak neile toonud.
Tänu oma vanematele
hakkasin kuulutustööd armastama.
Käisime isaga üks või kaks
korda nädalas kuulutamas.
Ta tuli töölt koju,
vahetas riided ja me läksime.
Minu ema Rita oli tunnistaja ja tema
eeskujul sai ka minust Jehoova teenija.
Ma hakkasin lugema väljaandeid,
mida ema oli meelega
kodus nähtavale jätnud.
Ma mõtlesin: „Vau! See on elu.
Ma tahan ka nii elada.”
Me olime äsja abiellunud,
me elasime lihtsalt elu,
meil ei olnud erilisi kohustusi
ja me tahtsime
Jehoova jaoks rohkem anda.
Ja meie soov teenida rohkem ajendas
meid andma avalduse Gileadi kooli.
Sealt meid saadeti Kesk-Aafrika Vabariiki
ja me õppisime ära uue keele.
Inimesed lausa ootasid järjekorras,
et nad saaksid piiblit uurida.
See oli imeline.
Ja siis ma jäin haigeks.
Arst ütles, et ta ei saa midagi teha,
ja ta soovitas meil minna
tagasi oma koduriiki.
Peab ütlema, et see oli raske,
väga raske oli oma ülesandest loobuda.
Meie unistus oli purunenud,
me ei osanud enam midagi edasi teha.
Ma mäletan, et peale meie kolimist
läksime kokkutulekule
ja seal oli ka ringkonnaülevaataja,
kes oli sinna kõnelema kutsutud.
Ta teadis mind
juba väikesest tüdrukust peale
ja ma arvan, et tol päeval ta nägi,
et mul on väga raske.
Ja ta tuli minuga rääkima.
Ta tuletas mulle meelde:
„Sul on väljaõpe,
kasuta seda jätkuvalt.
Ära vaata tagasi.
Ära mõtle sellele,
mida sa enam ei saa teha.
Vaata ettepoole ja keskendu sellele,
mida sa saad teha.”
See vestlus aitas mul eluga edasi minna.
Ajapikku läks minu tervis paremaks
ja me alustasime taas pioneerteenistust.
Pärast seda minu töö muutus
ja me kolisime siia, USA-sse.
Meil oli põhimõtteliselt kolm valikut,
millisesse kogudusse minna:
kas inglis-, prantsus-
või hispaaniakeelsesse.
Hispaaniakeelne kogudus oli
just mõni kuu tagasi moodustatud.
Ja siis me Sandraga mõtlesime,
et miks mitte uuesti alustada.
Me oleme ju saanud väljaõppe,
kasutame seda ära.
Uue keele õppimine –
Sandrale oli see lihtne,
tal läks mõni kuu.
Aga mina olen paras puupea,
ma pidin tuupima ja tuupima,
et keelt selgeks saada.
Nüüdseks oleme siin koguduses olnud
25 aastat ja meile see väga meeldib.
Me räägime hispaania keelt, või noh,
üritame vähemalt
rääkida hispaania keelt.
Meil on nii palju toredaid mälestusi.
Vanemaks saades
tulevad uued probleemid.
See paneb meid muretsema,
kas ikka saame kõigega hakkama.
Aga tegelikult on Jehoova
meid alati aidanud
ja ta ei oota meilt rohkem,
kui me talle anda suudame.
Ja siis Jehoova andis
meile jälle uue võimaluse
ja me otsustasime seda kasutada.
Me olime siis 50-ndates ja töötasime
regionaalse ehituskomitee heaks.
Ja siis hakkas Warwicki ehitus,
kuhu ka meie saime minna.
Vennad-õed täitsid avaldused,
käisid Warwickis
ja tulid väga rõõmsatena tagasi.
Aga nad ütlesid meile,
et töö on seal raske.
Ja siis ma mõtlesin,
et mul on vaja trenni teha.
Aga teate, kuidas ta trenni tegi?
Ta pani elutoa keskele treppredeli.
See oli tema jõusaal.
Siis ta ronis üles ja alla,
üles ja alla, üles ja alla.
Niiviisi ronis ta vähemalt 15 minutit järjest.
Selline oli tema ettevalmistus Warwicki.
Ja peab ütlema, et seda oli
ikka väga lõbus kõrvalt vaadata.
Kahe peale kokku oleme
Jehoovat teeninud üle saja aasta.
Me oleme saanud teha
nii palju erinevaid asju:
osaleda ehitustel,
kuulutada vanglates ja sadamates.
Ja me oleme näinud, et ükskõik
kui palju või vähe sa Jehoovale annad,
annab ta alati sulle rohkem tagasi.
Ta on andnud meile elu,
mida me kunagi ei kahetse.
Me oleme indu täis.
Me tahame noortele väljaõpet anda
ja tahame, et ka nemad
sellise innuga Jehoovat teeniksid.
Jehoova teenistuses on tore see,
et me ei jää pensionile.
Parim asi, mida oma
eluga teha saab,
on Jehoovat teenida.
Pole mingit põhjust seda lõpetada.
Claude ja Sandra ei ole kaotanud
soovi midagi Jehoovale tagasi anda.
Selle teemaga haakub hästi
selle kuu muusikavideo,
mis kasvatab meie hindamist
Jehoova heldekäelisuse vastu.
Õhtul sillerdava mere ees
nii kaunis loojang kumamas.
On kõik nii õdus, tunne soe on sees.
Su headust tunnen südames.
Peatun hetkeks ja imetlen,
nii usk mu sees aina tugevneb.
Kui palju erilist teinud sa!
Nii lahkelt kõike jagad nüüd meiega.
Sa oma käe avad ja
tõmbad enda juurde mind.
Su heldus eales ei kao.
Tahan jäljendada sind.
Ma tahan avada käe nagu sinagi,
sest tean, et sinu hella hoolt ma näitan nii.
Sa avad käe kõigi jaoks.
Tahan jäljendada sind.
Tahan jäljendada sind.
Nii palju head mul kingid iga päev!
Mind hellalt suunad ja õpetad.
Jah, sinu kätt ma oma elus näen.
See kõik mu südant rõõmustab.
Ma soovin teistel tõde jagada,
sest tean, et kõik nad seda vajavad.
Siis saavad tunda mida minagi,
kui aitan neil õppida tundma sind. Nii teen.
Sa oma käe avad ja
tõmbad enda juurde mind.
Su heldus eales ei kao.
Tahan jäljendada sind.
Ma tahan avada käe nagu sinagi,
sest tean, et sinu hella hoolt ma näitan nii.
Sa avad käe kõigi jaoks.
Tahan jäljendada sind.
Tahan jäljendada sind.
Tahan jäljendada sind.
Tahan jäljendada sind.
Sa oma käe avad ja
tõmbad enda juurde mind.
Su heldus eales ei kao.
Tahan jäljendada sind.
Ma tahan avada käe nagu sinagi,
sest tean, et sinu hella hoolt ma näitan nii.
Sa avad käe kõigi jaoks.
Tahan jäljendada sind.
Tahan jäljendada sind.
Tahan jäljendada sind.
On tõesti vaimustav teenida
nii heldekäelist Jumalat.
Ta on andnud meile piibli,
mis meid eluteel juhatab.
Ta aitab meil näha võimalusi
olla teiste vastu lahked ja neid aidata.
Ja ta aitab meil meeles hoida,
kui väärtuslikud me talle oleme.
Nüüd aga vaatame midagi põnevat.
See on video, mis kutsub sind
2026. aasta kokkutulekule,
mille teemaks on „Püsiv õnn“.
Mis teeb inimese õnnelikuks?
Paljud ütleksid, et elu ilusad hetked.
Kas on aga võimalik olla õnnelik ka siis,
kui kõik ei lähe nii hästi?
Kas on võimalik olla püsivalt õnnelik?
Umbes 2000 aastat tagasi
õpetas Jeesus, et tõeline õnn
tuleb lähedastest suhetest meie Loojaga.
Õnnelikud on need, kes mõistavad,
et nad vajavad Jumala juhatust.
Õnnelikud on need,
kes on tasase meelega.
Õnnelikud on halastajad.
Õnnelikud on need,
kellel on puhas süda.
Õnnelikud on need,
kes taotlevad rahu.
Nendel õpetustel põhinebki
Jehoova tunnistajate korraldatud kokkutulek.
Selle teema on „Püsiv õnn”.
Piiblil põhinevad kõned,
intervjuud ja videod
toovad välja, kuidas Jeesuse õpetused
võivad elu õnnelikumaks teha.
Kokkutulekud toimuvad kõikjal maailmas
ja sissepääs on tasuta.
Rohkem infot leiad veebisaidilt jw.org.
Oled väga oodatud!
Püüa näidata seda videot
oma lähedastele ja tuttavatele
ja kutsu neid kokkutulekule.
Meil on hea meel teatada,
et välja on antud
ka selle aasta kokkutulekulaul,
mille pealkirjaks on
„Õnnelikud on silmad, mis näevad”.
Võid seda juba kuulata ja alla laadida
meie veebisaidilt jw.org või meie äpist.
Palun harjuta seda laulu,
et saaksid seda kokkutulekul
kogu südamest kaasa laulda.
Kõigis keeltes, milles
see laul on välja antud,
lauldakse seda ka 20. aprilliga
algava nädala nädalasisesel koosolekul.
Selle kuu videotervitus tuleb
Kariibi mere saarte
kõige populaarsemast turismisihtkohast
Dominikaani Vabariigist.
See on tuntud Kariibide
kõrgeima mäetipu
ja sinise merevaigu poolest.
Kui satud sinna matkama,
võid lisaks mägedele ja koskedele
näha ka väga haruldasi loomi
nagu näiteks ninasarvik-leeguani,
Haiti pilukoonu
või lärmakat palmilindu.
Dominikaani inimesed
on väga soojad ja elavad.
Nendega kohtudes tunned end
väga ruttu koduselt.
Suurematel kogunemistel
pakutakse tihti sancocho’t.
See on toekas ja toitev hautis,
mis meeldib kõigile.
Dominikaani Vabariik on rütmika ja lõbusa
muusikastiili merengue sünnimaa.
Dominikaani lipp on ainus riigilipp,
millel on kujutatud piiblit.
Piibel on avatud kirjakoha
Johannese 8:32 juurest.
Seal on kirjas: „Tõde teeb teid vabaks.”
Need Jeesuse sõnad on täitunud.
Tuhanded on õppinud piibli tõde tundma
ja vabanenud natsionalismi
ja valereligiooni köidikutest.
Kuulutustööga tehti Dominikaanis
algust 1945. aasta aprillis,
kui sinna saabusid esimesed
misjonärid Lennart ja Virginia Johnson.
Nad alustasid piibliuurimisi
juba oma esimesel päeval.
Hiljem tuli Dominikaani
misjonäre juurde
ning paljud käisid koosolekutel,
mida peeti misjonikodus.
Juba kolm aastat hiljem
oli kuulutajaid 110.
Kuid selline kasv oli
mõnele pinnuks silmas.
Rafael Trujillo diktatuuri ajal
kiusati vendi rängalt taga.
Trujillo võimu toetas tugevalt ka Vatikan.
Seepärast tuli kõigil kirikutel
panna üles silt sõnadega
„Jumal on taevas, Trujillo maa peal”.
Meie töö keelustati aastal 1950
ja siis uuesti 1957.
Kuid see ei murdnud meie
vendade-õdede ustavust.
Nad pidasid vastu isegi siis,
kui pidid tegevust salaja jätkama.
Neil õnnestus teha kuulutustööd
ja trükkida väljaandeid,
nagu näeme järgmisest lavastusest.
Keelust hoolimata kasvas Jehoova
tunnistajate arv Dominikaanis jõudsalt.
Teine keeld meie tegevusele
tühistati aastal 1960.
Praegu on Dominikaanis
üle 38 000 kuulutaja
ja nad juhatavad rohkem
kui 45 000 piiblikursust.
Koosolekuid peetakse hispaania keeles,
Haiti kreoolkeeles,
Ameerika viipekeeles, inglise,
hiina ja ka vene keeles.
Sügaval mägedes, pealinnast
umbes 150 kilomeetri kaugusel,
asub pisike linn Constanza.
See on koduks Los Laurelese kogudusele.
Lähme neile külla ja vaatame,
kuidas nad elavad.
Selles koguduses on 134 kuulutajat,
kellest 36 on üldpioneerid.
Ühtekokku juhatavad nad
iga kuu üle 170 piiblikursuse.
Sealses kaunis looduses
on kuulutustöö tegemine puhas nauding.
Ja paljud inimesed,
keda vennad-õed kohtavad,
tahavad Jehoovat
tundma õppida.
Vennad-õed Constanza
Los Laurelese kogudusest
saadavad teile kõigile
oma palavad tervitused.
Selline oli JW Broadcastingu saade
Jehoova tunnistajate peakorterist.

JW Broadcasting. Aprill 2026