JW subtitle extractor

Tere tulemast vaatama maikuu saadet.
Milline isa Jehoova on?
Selles saates uurime seda lähemalt
ja näeme, kui turvaliselt me võime
end tema peres tunda.
Näeme lugu õest,
kes jäi Jehoova ligi isegi siis,
kui teda tabasid ootamatud katsumused.
Aardeid saame kaevata
seekord Nahumi raamatust.
Meil on teile hea uudis.
Alates sellest kuusaatest hakkavad
ilmuma kaks uut videosarja.
Esimene videosari räägib sellest,
kuidas Jehoova täisajalise teenistuse
kaudu oma teenijaid vormib.
Ja teises sarjas saame piiluda,
milline näeb välja kellegi
päev Jehoova teenistuses.
Seda kõike on võimalik
näha maikuu saates.
Kes tuleb sulle silme ette,
kui sa kuuled sõna isa?
Kas sõbralik ja armastav mees,
kes väga hoolib sinust?
Või hoopis külm, karm
või lausa vägivaldne mees?
Vastus sõltub sellest,
milline sinu enda isa oli või on.
Miks on see küsimus
meie jaoks oluline?
Sellepärast, et piibel nimetab
Jehoovat meie isaks.
Muidugi kirjeldatakse piiblis
Jehoovat mitut moodi.
Aga see, kui tihti Jeesus
teda isaks nimetab,
näitab, kuidas Jehoova soovib,
et me temasse suhtuks.
Ka Jeesust nimetatakse
piiblis päris mitut moodi.
Ta on meistrimees, Sõna,
peaingel Miikael,
kuid eelkõige teame teda
kui Jehoova poega.
Ja tänu Jeesuse lunastusohvrile
oleme ka meie, kuigi ebatäiuslikud,
Jehoova silmis justkui tema lapsed.
Jehoova soovib väga,
et sinul oleksid temaga
sama lähedased suhted
nagu lapsel isaga.
See, et Jehoova on isa, näitab,
mida ta oma teenijate vastu tunneb.
Ta ise pani perekondadele aluse.
Vaata, mida on öeldud
tekstis Jesaja 64:8:
Kui kaunid sõnad.
Jehoova, sina oled meie isa.
Ükskõik milline poleks ka meie
päris isa, teame me seda,
kui hea isa on Jehoova.
See tuleb piibli lehekülgedelt
väga selgelt välja.
Kas sa teadsid,
et ainuüksi evangeeliumites
nimetas Jeesus Jehoovat isaks
rohkem kui 160 korral?
Mida see näitab?
Jehoova jaoks oleme me perekond.
Mida rohkem me õpime selle kohta,
milline isa ja isiksus ta on
ja kui väga ta meist hoolib,
seda rohkem hakkame
teda usaldama ja armastama.
Mõtleme aga nüüd,
tänu millele meil üldse saavad
olla Jehoovaga sellised suhted?
Vaata, mida öeldakse tekstis
1. Moosese 1:26.
Seal salmis on kirjas,
mida Jehoova Jeesusega
inimeste loomise ajal rääkis.
„Siis Jumal ütles: „Tehkem inimene
meie sarnaseks, et ta oleks meie moodi.””
Jehoova tegi inimese
enda sarnaseks ja see on loogiline.
Lapsed on oma vanematega
millegi poolest sarnased.
Mille poolest oleme siis meie
Jehoova moodi?
Mitte millegi füüsilise poolest –
Jehoova on vaimolend.
Me leiame ühe vihje tekstist
1. Johannese 4:8.
Me oleme Jehoova moodi selle poolest,
et me suudame väljendada samu
omadusi kui tema, näiteks armastust.
Jehoova on väga armastav ja hell isa,
kes hoolib oma perest.
Ja kuna me oleme tema lapsed,
loodud tema sarnasteks,
suudame tema armastust tunda
ja teda vastu armastada.
Tõesti, tänu armastusele võivad
meil olla Jehoovaga lähedased suhted.
Mõtleme kolmele viisile,
milles avaldub Jehoova armastus.
Esiteks, armastava isana
Jehoova hoolib meist.
Tekstis 1. Peetruse 5:7 öeldakse:
Kui me kellestki hoolime,
tähendab see,
et me oleme valmis
tema eest ka hoolitsema.
Sama on ka Jehoovaga.
Aga kas Jehoova hoolitseb ainult
meie füüsiliste vajaduste eest?
Ei.
Loeme, mis on kirjas tekstis
2. Korintlastele 1:3, 4:
Jehoova on hella halastuse isa,
kes julgustab meid igas olukorras.
Nii et tõesti, Jehoova hoolitseb
meie füüsiliste vajaduste eest,
kuid ta teeb veel palju enamat.
Talle lähevad väga korda ka meie
emotsionaalsed vajadused.
Ta julgustab ja lohutab meid.
Ta hoolitseb nii meie füüsilise,
emotsionaalse kui ka vaimse heaolu eest.
Toome näite.
Kujutle, et sa oled saanud vigastada
ja lähed arsti juurde.
Arst määrab sulle mingi ravi
ja kinnitab, et ta aitab
sul terveks saada.
Aga mis siis, kui ta pole
ainult väga hea arst,
vaid ka on su isa?
Sinu terveks ravimine saab
talle esmatähtsaks.
Ja ta mitte lihtsalt ei ravi sind,
vaid lisaks ta hoolitseb sinu eest
ja hoiab sul silma peal.
Miks ta seda teeb?
Sest ta on su isa
ja ta armastab sind.
Kas pole julgustav?
Just selline on Jehoova.
Ta on vaieldamatult parim arst
ja ta on pannud paika aja,
mil ta kõik valu ja vaeva kõrvaldab,
aga ta teeb veel palju enamat.
Ta on hella halastuse isa,
kes julgustab meid igas olukorras.
Ta on meist isiklikult huvitatud.
Ja ta kannab iga päev meie eest hoolt.
Seda kuni selle ajastu lõpuni
ja ka uues maailmas.
Kas sina oled seda
kunagi oma elus kogenud?
Kas ta on hoolitsenud
sinu eest usukaaslaste kaudu,
su vendade-õdede kaudu,
kes on jäljendanud
tema armastust ja hoolivust?
Või ehk on Jehoova sind toetanud
või julgustanud mõne piiblilooga?
Võib-olla oled just leidnud piiblist
mõne uue põneva nüansi,
mis sinu usku kasvatas.
Jehoova hoolitseb meie eest,
sest ta armastab meid väga palju.
Ja kuna tema armastus ei lõppe kunagi,
ei lõppe ka tema hool.
Mis on teine viis, millest ilmneb,
et Jehoova armastab meid?
Me saame temaga rääkida
kõigist oma mõtetest.
Avameelne suhtlemine
on peres väga oluline.
Paljud pered söövad koos õhtust
ja jagavad sel ajal
üksteisega päeva muljeid.
Nagu lugesime tekstist
1. Peetruse 5:7, tahab Jehoova,
et heidaksime
kõik oma mured tema peale.
Aga Jehoova on ju taevas.
Kuidas me saame
temaga avameelselt suhelda?
Kui me palvetame.
Palve kaudu saame rääkida
Jehoovale kõigest, mis meie elus toimub,
mis valmistab meile muret
mis teeb meile rõõmu,
mida me tahame
oma elus saavutada.
Ja palves saame
Jehoovat ka tänada.
Ta kuulab meie palveid.
Just nagu armastav isa kuulab,
kui tema poeg või tütar temaga räägib.
Aga Jehoova ainult ei kuula
meie palveid, ta ka vastab neile.
Ta lasi piiblisse kirja panna mõtted,
mida ta tahab
meiega jagada, meile öelda.
Kui loeme piiblit ja meie väljaandeid
ja mõtleme selle üle,
mida Jehoova ja ustav ori
tahavad meile öelda,
kasutab Jehoova püha vaimu,
et aidata meil leida üles need mõtted,
mis on meile vajalikud.
Ta suunab meie mõtted
enda mõtete juurde.
Ta võib vastata meie palvetele
ka oma teenijate
või isegi nende kaudu,
kes teda veel ei teeni.
Meil tuleb lihtsalt panna tähele,
kuidas ta meile vastab.
Võid isegi kirja panna,
kuidas ta on sinu palvetele vastanud.
Aga miks peame me mõnikord
ootama, et meie palve saaks vastuse?
Kas see tähendab, et meie mure
ei olegi Jehoova jaoks nii oluline,
et see on nii-öelda
tema nimekirja lõpus?
Muidugi mitte.
Vahel tuleb meil lihtsalt olla kannatlikud.
Ja võib-olla sai meie palve hoopis
teistsuguse vastuse, kui me ootasime.
Kujuta ette, et üks pere
sõidab vanavanemate juurde.
Isa ja ema teavad,
et sõit kestab kümme tundi.
Mis on esimene asi,
mida laps küsib?
„Kui kaua veel läheb?”
Muidugi tahavad kõik võimalikult
ruttu kohale jõuda.
Aga midagi pole teha.
Sõit kestab kümme tundi
ja siis on nad kohal.
Seni tuleb olla kannatlik
ja leida endale mingit tegevust.
Meie ootame pikisilmi
selle maailma lõppu.
Ja me palvetame,
et see tuleks kiiresti.
Me otsekui küsime Jehoova käest,
kui kaua veel läheb.
Ja me peamegi palvetama,
et lõpp tuleks.
Aga selleks,
et meie palve saaks vastuse,
on meil vaja kannatlikkust.
Just nagu vanavanemate
juurde sõitval lapsel.
Ja eks ole, see laps ei ole üksi,
ta on koos vanematega.
Samamoodi ei ole meie üksi.
Meie isa Jehoova
on alati meie kõrval.
Selle maailma lõpp
tuleb kindlal ajal.
Ja kui oleme Jehoova teenistuses
tegusad, läheb aeg kiiremini.
Mõnikord aga me mõistame,
et Jehoova on meie
palvele vastanud,
aga vastus oli „ei”.
Ka lapsevanematel tuleb
aeg-ajalt oma lastele „ei” öelda.
Mõtle apostel Paulusele.
Ta kirjutas, et teda vaevab
ihu sisse pandud oga.
Jehoova oli andnud Paulusele
võime teisi ime läbi terveks teha.
Aga nüüd, kui ta oli
kolm korda Jehoovat anunud,
et ta selle oga temalt
ära võtaks, oli vastuseks „ei”.
„Sulle piisab minu armust,”
ütleb Jehoova 2. Korintlastele 12:9.
Paulus ei saanud sellest ogast lahti.
Aga Jehoova andis talle
vajaliku jõu vastu pidada,
et selle ogaga edasi elada.
Jehoova aitab ka meil
talle ustavaks jääda.
Ja kui me peame vastu, näitame sellega,
kui väga me oma taevast isa armastame.
Nii siis, kui meil tuleb
oma palvele vastust oodata,
kui ka siis, kui vastus on „ei”,
võime olla kindlad,
et Jehoova armastab meid.
Loeme, mida kirjutas apostel Johannes
tekstis Johannese 14:21.
Siin Jeesus ütles:
Jehoova on öelnud,
et kui meie järgime Jeesuse eeskuju,
siis ta armastab meid.
Ja need pole lihtsalt sõnad,
ta tõesti armastab meid.
Seepärast võime alati tema poole
palves pöörduda ja talle kõigest rääkida.
Mõtleme veel kolmandale viisile,
millest on näha, et Jehoova on hea isa.
Ta teeb oma pere heaks kõvasti tööd.
Iga lapsevanem on nõus,
et laste kasvatamine toob suurt rõõmu.
Aga see on ka kõva töö.
Ja seda isegi siis,
kui lapsed on väga tublid.
Kahtlemata nii mõnigi meist
tekitas oma vanematele peavalu.
Mõtle, kui palju asju vanemad
oma laste heaks teevad.
Nad hoolitsevad toidu,
kodu, riiete eest,
veedavad lastega koos vaba aega.
Nad käivad lastega arsti juures,
viivad neid kooli,
distsiplineerivad neid.
Oota, distsiplineerivad?
Võib-olla seostub sulle
distsiplineerimisega karistamine?
Ja see on tõesti osa sellest.
Aga piibli järgi hõlmab see veel
suunamist, juhendamist ja õpetamist.
Seega distsiplineerimine
on hea asi.
See käib meie
kasvatamise ja harimise juurde.
Jehoova soovib,
et me elaksime igavesti.
Vahetevahel ta distsiplineerib meid.
See tähendab, ta suunab,
õpetab ja vajadusel karistab meid.
Ja seda selleks, et meist kasvaksid
vaimselt küpsed inimesed.
Ta kasutab selleks piiblit,
ustava ja aruka orja väljaandeid
ja meie tublisid usukaaslasi.
Nad aitavad meil oma isiksust lihvida.
Laste kasvatamine on kõva töö.
Aitäh, kallid lapsevanemad,
et te seda rõõmuga teete.
Jehoova väga hindab teie pingutusi.
Ta ise teeb samuti kõvasti tööd.
Armastava isana on ta inimeste eest
juba tuhandeid aastaid hoolitsenud.
Mis sulle Jehoova loomistöödest
kõige rohkem meeldib?
Kaunid päikeseloojangud, maitsev toit,
muusika, laulmine, ilusad lilled,
sõbrad, perekond?
Või naudid sa
rikkalikku vaimset toitu?
Kõik need on kingitused
meie isalt Jehoovalt.
Ta teeb oma pere heaks
kõvasti tööd, sest ta armastab meid.
See kõne algas küsimusega:
„Kes tuleb sulle silme ette,
kui sa kuuled sõna isa?”
Ja vastus sõltub paljuski sellest,
milline oli sinu päris isa.
Aga mis siis,
kui mingil põhjusel sul polegi isa?
Vaata palun, kuidas ilmneb
Jehoova armastus sinu vastu sõnades,
mis on kirjas tekstis Laul 68:5.
Jehoova näeb sind
oma pühast elupaigast,
ta teab hästi sinu olukorda
ja ta nimetab just sind
oma armsaks pereliikmeks.
Pane tähele selle salmi sõnu:
„Isata laste isa
ja lesknaiste kaitsja on Jumal.”
Teisisõnu Jehoova kinnitab sulle:
„See on üks osa minust.
Ma tean, et sul ei ole isa,
kes sinust hooliks.
Aga sul olen mina.
Mina olen su isa.”
Aga mis siis, kui sul on isa,
aga talle ei meeldi,
et sa teenid Jehoovat?
Sel juhul käib just sinu kohta
lubadus tekstis Markuse 10:29, 30.
Siin Jeesus ütleb:
Kui sinu vanemad või teised pereliikmed
on sinu usu pärast su hüljanud,
siis pea meeles:
sa kuulud Jehoova perekonda.
Sul on üle maailma
miljoneid pereliikmeid,
kes sind siiralt armastavad.
Ja ära kaota lootust,
et ka su pereliikmed,
kes Jehoovat ei teeni,
võivad hakata kunagi
Jehoovat armastama.
Milline poleks ka meie olukord,
Jehoova teenijatena
kuulume ikka tema perekonda.
Jehoova armastab oma lapsi
ja tema armastus ei kao mitte kunagi.
Peagi teeb ta sellele maailmale lõpu
ja uues maailmas ta kõrvaldab patu
ja lahendab kõik meie probleemid.
Seni aga hoolitseb ta meie eest hellalt.
Ta kuulab meie palveid
ja vastab neile kas ühel või teisel moel.
Ta teeb meie heaks
kõvasti tööd
ja valmistab meid ette
eluks uues maailmas.
Ja ta teeb meie heaks
veel palju-palju enam,
sest ta armastab meid.
Täis tänutunnet võime öelda
samamoodi nagu Jesaja:
„Oo, Jehoova, sina oled meie isa.”
Õde Bethel Rodish sai
22-aastaselt kutse peakorterisse
ja ta ootas sinna minekut väga.
Kuid siis sai ta ootamatult teada,
et tal on ajukasvaja.
Tema lugu ilmus
ajakirjas Ärgake! aastal 1990.
Sellest ajast alates on ta oma
elus näinud hulgaliselt tõendeid,
et Jehoova on tõesti tema taevane isa.
Ühel hommikul septembri 
lõpus telefon helises.
See oli üks vend,
kes kutsus mind
kolmeks kuuks
Brooklyni
peetelisse teenima.
Ma ei saanud
temaga pikalt rääkida,
sest mul oli arstiaeg,
kuhu ma pidin jõudma.
Arst ütles, et uuringu
tulemused tulid 
ja on näha, et mul
on suur ajukasvaja 
ja et peaksime
mu vanematele helistama.
Kirurg, kes mind opereeris,
oli väga hea.
Mulle tuli teha
kaks operatsiooni.
Pärast teist lõikust teatas arst,
et tal õnnestus
kasvaja täielikult eemaldada.
Umbes aasta pärast olin juba
oma tavapärase
elu juurest tagasi.
1990. aasta kevadel
ma kolisin Brooklyni linnaossa
ja seal ma kohtasin Bob Rodishit.
Me abiellusime,
mõni aeg hiljem täitsime
peeteliavalduse ja meid kutsutigi.
Paari aasta pärast saime teada,
et ma ootan last.
Meil oli imeline perekond.
Kaks toredat last
ja ma ootasin juba kolmandat.
Aga siis juhtus
midagi kohutavat.
Peale kolmandat kuud
mu rasedus katkes.
Kui me olime haiglas,
siis mu ema hoidis meie lapsi.
Ja ta aitas meid väga sellega, 
et oli juba lastele öelnud, 
et beebi ei tule
koos meiega koju.
Nii et kui me jõudsime,
siis lapsed jooksid meile vastu.
Aga ma ise ei suutnud rääkida.
Seda kõike oli lihtsalt liiga palju.
Aga Bob kallistas meid kõiki kõvasti
ja ütles lastele, et beebi suri.
Teades oma lapsi,
me arvestasime sellega 
ja mõistsime,
et meil oleks parem otse ja ausalt
rääkida sellest, mis juhtus. 
Me tahtsime, et nad mõistaks,
et sellised halvad asjad vahel juhtuvad.
Ja nüüd meil tuleb lihtsalt
perega koos selle kurbusega toime tulla.
Oli nii raske minna magamistuppa 
ja näha neid beebiriideid,
mida ma just eelmisel päeval olin sättinud.
Ma mõtlesin, mis ma nüüd
nendega peale hakkan.
Umbes viis kuud hiljem, ükskord,
kui me kuningriigisaali läksime, 
ma lihtsalt ei suutnud
pisaraid tagasi hoida.
Ma pöörasin otsa ringi
ja läksin autosse tagasi.
Aga kaks õde, mu väga
head sõbrad, nägid, mis juhtus. 
Nad tulid saalist välja
minu juurde autosse
ja istusid seal koos minuga. 
Nad lasid mul rääkida beebist
ja teistest lastest.
Nad lihtsalt kuulasid
ja hoidsid mu kätt.
Nad isegi ajasid mu naerma
ja varsti läksime koos saali tagasi.
Tundsime Jehoova abi kogu aeg.
Ta toetas meid
koguduse sõprade kaudu. 
Isegi sõbrad, kellel oli endal
väga kiire elu,
tulid pärast tööpäeva
õhtul meie juurde sööma. 
Me lihtsalt istusime ja rääkisime
suvalistest asjadest
ja koguduse asjadest. 
See aitas mõtted eemale saada
sellelt nähtamatult,
aga nii raskelt koormalt meie õlul.
Kuna ma olen ise kogenud
Jehoova armastust 
just vendade-õdede kaudu,
siis ma saan aru, kui oluline on,
et mina samamoodi
teistele armastust osutaksin.
Ma püüan pidevalt saata
kellelegi väikse sõnumi või kaardi 
ja öelda neile,
et me armastame sind. 
Me tõesti hoolime sinust,
oleme sinu jaoks olemas. 
Ma olen oma elu jooksul kogenud
väga konkreetsetel viisidel seda,
kuidas Jehoova annab mulle jõudu.
Ilmselt me oleme kõik vahel tundnud,
et me oleme lihtsalt nii väsinud,
et ei jaksa minna
kuulutama ega koosolekule.
Kui meil oli vaja füüsilist energiat,
siis Jehoova andis seda.
Samamoodi, kui meil oli vaja
emotsionaalset energiat,
siis Jehoova andis seda ka.
Tekst 5. Moosese 33:27
sai mulle väga südamelähedaseks. 
„Jumal on varjupaigaks
muistsest ajast,
tema igavesed käsivarred
kannavad sind.”
Katsumused, mida ma olen kogenud,
on mulle õpetanud,
et Jehoova abiga
on võimalik kõigest läbi tulla.
Kui arendame selliseid
kristlikke omadusi nagu usk,
aitab see meil katsumustes vastu pidada,
nagu see oli õde Rodishi puhul.
Neid omadusi aitab meil arendada ka see,
kui alustame täisajalist teenistust.
Nii saame lihvida oma kristlikku isiksust
ja olla järjest enam oma
taevase isa Jehoova moodi.
Just sellest räägibki
uus videosari pealkirjaga
„Täisajaline teenistus
lihvib kristlikke omadusi”.
Selles videosarjas näeme,
kuidas erinevad ülesanded
Jehoova teenistuses on aidanud
vendadel-õdedel arendada
vaimu vilja alla kuuluvaid omadusi.
Vaatame nüüd üheskoos
selle videosarja esimest osa,
kus keskendume armastusele.
Ma kasvasin üles väikeses linnas,
kus peaaegu kõik inimesed
olid ühest kultuurist.
Inimesed olid harjunud
asju ühtviisi tegema
ja ka mõtlesid sarnaselt.
Kui ma liitusin
kuningriigisaali ehitusgrupiga,
oli see minu jaoks suur muutus.
Ma olin nii harjunud,
et mind ümbritsevad inimesed
on minuga samast hõimust.
Aga nüüd olid
minu ümber inimesed,
kes rääkisid erinevaid keeli
ja olid erinevatest kultuuridest.
Alles siis sain aru,
kui kitsavõitu mu süda oli.
Ma olin armastanud
ainult neid inimesi,
kes olid minu kultuurist,
minu suguharust.
Ma nägin, et ma olin mingil
määral eelarvamuste küüsis.
Ma olen kuningriigisaali ehitusgrupis.
Nii mõnus on töötada
teistega koos, elada koos
ja vahel isegi nutta koos.
Oleme tõeline perekond.
Aga selleks, et liituda
kuningriigisaali ehitusgrupiga,
pidin ma oma
mugavustsoonist välja tulema.
Pidin kolima ja ei
saanud enam koos olla
oma koguduse vendade ja õdede
ja lähedaste sõpradega.
Uut ülesannet täites tundsin,
et ma ei kogenud enam nii palju
teiste armastust kui varem.
Kuid lugedes teksti
1. Korintlastele 13:4,
sain aru, et mu enda
armastus oli pisut ühekülgne.
Ma pidin enda
kallal tööd tegema,
et ilmutada tõelist
kristlikku armastust.
Tulin teisest riigist
siia ringkonnatööle.
Ja üks asi, mida ma
õppinud olen,
on, kuidas olla veel
armastavam ja empaatilisem.
Näiteks üks vend jäi
koosolekule kõvasti hiljaks
ning lisaks jäi veel
minu kõne ajal magama.
Noh, ma pole ilmselt maailma
kõige parem kõnepidaja,
aga mind lihtsalt ärritas,
et ta jäi koosolekule hiljaks
ja siis veel magama ka.
Aga ma sain aru, et niimoodi
reageerida polnud kuigi armastav.
Sest ma tean, et see vend
töötab päevas umbes
12 kuni 16 tundi
ja veel 6 päeva nädalas.
Mu peres ei teeni keegi Jehoovat.
Aga tunnen, et vennad ja õed
koguduses on mulle nagu pere.
Eluraskuste tõttu on neil päris
keeruline Jehoovale ustavaks jääda.
Ma tahan võimalikult ruttu
nendega sõbraks saada.
Aga mõnikord
see ei olegi nii lihtne.
Ja vahel saan
isegi natuke haiget.
Miks nii?
Mõnel on
raske ennast avada.
Aga siis Mike
tuletab mulle meelde,
et sa ise oled ka
natuke samasugune.
Sul on ka vahel
raske end väljendada.
Ja siis ma saan aru,
see on vist tõesti nii.
See on õpetanud mind
olema õdedega kannatlikum,
armastavam ja neid
tõesti paremini mõistma.
Jehoova vormib meid kõiki.
Aa ma tunnen, et kuningriigisaali
ehitustel osalemine
on seda protsessi kiirendanud.
Ma suudan vaadata mööda
inimeste kultuurist,
keelest ja nahavärvist
ja keskenduda neile endile,
nende ilusatele omadustele.
Kui hakkasin aitama kohalikus
projekteerimis- ja ehitusosakonnas,
siis tundsin, et Jehoova
justkui ütles mulle sellega:
„Cebo, sa arvad, et sa tead,
mida tähendab armastav olla.
Aga las ma näitan sulle,
milline on tõeline armastus.”
Kuigi me kolime palju,
on igal pool võimalik
teistega luua lähedasi suhteid,
justkui peresidemeid.
Me mõlemad oleme täisajalise
teenistuse jooksul õppinud,
kui oluline on vendade-õdede vastu
olla armastav ja empaatiline.
Täisajalise teenistuse jooksul
olen õppinud olema armastavam,
sest ma tahan ju vendi-õdesid mõista.
Ja kui ma püüan seda teha,
siis kasvab minu armastus nende vastu.
Ja sama kehtib ka abielus.
Kuna olen õppinud paremini
vendi-õdesid kuulama,
siis olen parem kuulaja ka kodus.
Kas panid tähele, mida head
toob see, kui olla armastav?
Saame omavahel lähedasemaks,
oleme empaatilisemad
ja suudame olla üksteisega kannatlikumad.
Loodame, et see uus videosari
aitab ka sinul kaaluda,
kas sul oleks võimalik
alustada täisajalist teenistust.
Tänases avakõnes arutasime lähemalt,
et meie taevane isa
ka distsiplineerib meid.
Sageli teeb ta seda
meeldetuletuste kaudu.
Vaatame nüüd üht
hommikust päevatekstiarutelu,
kus vend Snyder räägib,
kuidas suhtuda
Jehoova meeldetuletustesse.
Mis mõtted sul peast läbi käivad, 
kui sulle öeldakse:
„Väike meeldetuletus.”
„Luba ma tuletan
sulle meelde.”
Või „lihtsalt tahtsin
meelde tuletada”.
Kas sa ehk mõtled:
„Aa, see on juba vana info.
Ma tean seda.”
Või lähed isegi närvi, 
sest keegi hõõrub sulle
nina alla midagi, mida sa teinud pole.
Või tunned ennast halvasti,
kuna keegi justkui ütleks sulle,
et sa pole olnud piisavalt tubli.
Aga Jehoova meeldetuletused
on teistsugused 
ja me peaksime neisse
ka vastavalt suhtuma.
Vaatame Laul 119:2, 3. 
Sealt näeme, milline mõju on
Jehoova meeldetuletustel.
Laul 119:2, 3 ütleb:
„Õnnelikud on need, kes panevad
tähele ta meeldetuletusi,
otsivad teda kogu südamest.
Nad ei tee ülekohut,
vaid käivad tema teedel.”
Tõepoolest, me oleme õnnelikud,
kui võtame Jehoova
meeldetuletusi kuulda. 
Need aitavad asjadest
paremini aru saada,
näha asju uue nurga alt. 
Need annavad meile jõudu,
et jääda Jumalale ustavaks.
Nagu ütles 3. salm,
need aitavad käia tema teedel
ehk teha, mis õige.
Ja Jehoova meeldetuletused
aitavad meil ka rasketel
aegadel toime tulla. 
Tema meeldetuletused on nagu 
teeviidad maanteel, kus on tihe liiklus.
Nad näitavad meile, kuhu me peame
minema keset seda rahutut maailma. 
Need kinnitavad meile,
et oleme õigel teel.
Ja kui ei ole, siis aitavad need meil
Jehoova tee jälle üles leida.
Tänane päevatekst on samuti
üks Jehoova meeldetuletus.
Vaatame seda otse piiblist. 
1. Peetruse 2:13, 14. 
Ja pane siin tähele
seda meeldetuletust:
„Alluge meie isanda pärast
kõigile võimul olevatele inimestele, 
olgu kuningale, kes on
kõrge võimukandja, või maavalitsejatele,
kelle ta on saatnud
karistama kurjategijaid,
aga tunnustama neid,
kes head teevad.”
See oli 1. sajandi kristlastele
 meeldetuletuseks,
et nad jääksid erapooletuks,
et nad alluksid võimudele,
sest need on oma kohtadel
Jumala seatuna. 
See ei olnud mingi uus valgus. 
Nad juba teadsid,
mida Jeesus rääkis
Jumala kuningriigi
ja selle toetamise kohta. 
Nad said hästi aru
Jeesuse sõnadest
„Andke siis keisrile,
mis kuulub keisrile,
ja Jumalale,
mis kuulub Jumalale.”
Nad teadsid ka apostlite sõnu
„Me peame kuuletuma
eelkõige Jumalale, mitte inimestele.”
Aga miks neil oli sellist
meeldetuletust vaja? 
Kuna tol ajal oli ühiskond
nende ümber killustunud. 
Inimestelt oodati,
et nad võtaksid
poliitilistes küsimustes seisukoha.
Seega oli vaja
neile meelde tuletada,
kui oluline on erapooletus. 
Kuidas see meeldetuletus
neid aitas? 
Vaata veel kord salmi 13.
Siin ütles „meie isanda pärast”. 
Tänu sellele nägid nad olukorda
teise nurga alt
ja mõistsid, et valitsustele
allumine ei tähenda,
et me toetaksime
nende poliitikat või sõdu. 
Neile allumisega näitame,
et me allume Jehoovale, 
kes lubab neil praegu valitseda
ja kes otsustab,
millal on vaja muutust. 
Seetõttu nad ei töötanud
valitsustele vastu, 
vaid töötasid hoopis
Jumala kuningriigi heaks. 
Nad keskendusid
hea sõnumi kuulutamisele. 
Tegelikult oli see üks paljudest
sellistest meeldetuletustest. 
Mõni aasta varem
said Rooma kristlased kirja, 
kus neile selgitati
valitsuste rolli ja põhimõtteid, 
mis puudutasid kristlaste
käitumist ja suhtumist neisse. 
Umbes samal ajal
kirjutati ka kiri Tiitusele,
kus tuletati meelde, et kristlased
peavad valitsustele alluma.
Kõik need mõtted aitasid neil
jääda poliitiliselt erapooletuks 
ja tegutseda kooskõlas
Jehoova tahtega. 
See oli ka hea selle poolest,
et üsna pea algas
tagakiusamislaine,
mis oli suunatud
just kristlaste vastu.
Ja kui nad võtsid
seda meeldetuletust kuulda,
siis sai Jehoova neid aidata.
Vaata, mida ütleb
selle kohta 15. salm. 
Nagu me vaatasime
2. peatüki salmides 13, 14
öeldi kristlastele, et nad
peavad alluma võimudele.
Ja siin kohe järgmises salmis on mõte:
„Jumal tahab, et te head
tehes kummutaksite
rumalate inimeste
alusetud väited.”
Kui nad võtsid seda
meeldetuletust tõsiselt
ja olid võimukandjatega
lugupidavad,
sai Jehoova pöörata
selle nende kasuks,
nii et neil oli võimalik
teda edasi teenida.
Me teame, et nii
see 1. sajandil läkski. 
Ja sama asi
peab paika ka tänapäeval. 
Näiteks tuletati ühes riigis
vendadele-õdedele meelde,
kui tähtis on jääda
poliitiliselt erapooletuks. 
Üsna pea pärast seda
puhkes riigis kodusõda. 
Nad järgisid
seda meeldetuletust.
Nad olid erapooletud
ja allusid valitsusele.
Pärast sõja lõppu
otsustas valitsus
rahva ühendamiseks
kehtestada mõned uued seadused.
Neist üks kohustas kõiki,
kes tahtsid
oma abielu registreerida, 
viima läbi tseremoonia,
kus kasutati riigilippu.
Vendade-õdede
südametunnistus seda ei lubanud.
Mida nad ette võtsid?
Nad läksid valitsusametnike
juurde ja rääkisid,
et kodusõja ajal
olid nad olnud erapooletud. 
Ametnikud olid sellega kursis
ja tunnustasid seda. 
Üks neist ütles:
„Me ei taha teie elu raskeks teha.”
Üsna pea seadus muudetigi,
nii et vennad ja õed 
said puhta südametunnistusega
olla seadusekuulekad. 
See oli kõik võimalik tänu sellele,
et nad olid võtnud kuulda
Jehoova meeldetuletusi. 
Jehoova annab oma rahvale
pidevalt meeldetuletusi.
Mõtleme näiteks
juhtiva kogu saadetele. 
Meile on tuletatud meelde,
miks seada kuulutustööl eesmärke 
ja et teeksime seda tööd seal,
kus on inimesed, 
sest me armastame neid. 
See on tõesti hea mõte.
Kui me nii teeme, oleme õnnelikud. 
Meile on räägitud ka sellest,
kuidas Jehoova suhtub neisse,
kes on patustanud
või temast eemale triivinud. 
Ja mida me saame teha,
et suhtuda neisse nagu Jehoova? 
Kõik see aitas meil näha tuttavaid
piiblipõhimõtteid uues valguses. 
Meeldetuletusi oleme saanud
ka välimuse kohta. 
Saame valida, mida selga paneme
ja kuidas välja näeme.
Kuid tahame seda kõike teha nii,
et tooksime Jumalale au.
Samuti on meile räägitud sellest,
kui tähtis on palvetada
nende eest, kes on vangis. 
Ja kui meid taga kiusatakse
või satume vangi,
on väga oluline
jätkata kuulutustööd.
Juhtiv kogu on meile
tuletanud meelde ka,
kui oluline on
jääda erapooletuks. 
Just nii nagu
kristlased 1. sajandil. 
Me elame väga
killustunud maailmas. 
Ja inimesi survestatakse
võtma seisukohta
poliitilistes ja
sotsiaalsetes küsimustes. 
Juhtiva kogu saates öeldi:
„Juhtiv kogu jagab
neid meeldetuletusi, 
sest selle maailma
valitseja Saatan
avaldab suurt survet
Jumala rahvale.”
Pärast seda anti soovitus
uurida lähemalt väljaannet
„Piiblitekste igapäevaeluks”
ja vaadata sealt
alateemat „Võimud”.
Selline uurimustöö
kinnitab meie veendumust 
ja aitab meil vajadusel
oma uskumusi selgitada. 
Ja nii säilib ka
Jehoova rahva ühtsus. 
Täisajalised teenijad
saavad ka meeldetuletusi.
Näiteks, et me oleksime
üksteise vastu andestavad.
Või kui tekib mõni arusaamatus
mõne venna-õe või teise osakonnaga,
siis me püüame teha rahu,
et ühtsus säiliks. 
Oleme õnnelikud, kui nende
nõuannete järgi tegutseme. 
Samuti tuletatakse meelde,
et loeksime iga päev piiblit.
Miks?
Sest meil on palju teha, 
aga me peame võtma aega,
et Jehoova saaks piibli kaudu
meiega iga päev rääkida.
Ülevaatajatele toonitatakse,
kui tähtis on olla hea karjane. 
Milleks selline meeldetuletus?
Sest vahel võime keskenduda
liigselt ülesandele
ja unustada keskenduda inimestele.
Veel üks hea meeldetuletus on,
et kui meil on väärtusetuse tunne,
peame selle vastu võitlema
ja hoidma meeles,
et Jehoova armastab meid. 
Tema näeb meis head ja halastab. 
Ta on ligi neile,
kelle süda on murtud. 
Kui Jehoova meile midagi
meelde tuletab, siis me ei eira seda. 
Vastupidi, me paneme
hoolega tähele.
Vaatame, mida öeldakse
tekstis Laul 119:111.
„Sinu meeldetuletused
on mu püsiv omand, 
sest need on mu südame rõõm.” 
Jehoova meeldetuletuste järgimine
teeb meid õnnelikuks. 
See teeb meid ühtseks 
ja aitab meil käia tema teel
ja püsida tema ligi.
Suurepärased mõtted selle kohta,
kuidas suhtuda
Jehoova meeldetuletustesse.
Kui kuulame Jehoovat,
saame temaga lähedasemaks
ja meis kasvab ka soov teisi teenida.
Mis tunne võib olla täita mõnd
ülesannet Jehoova organisatsioonis?
Või kui sul juba on olnud mõni ülesanne,
siis kas oleksid valmis
proovima midagi muud?
Uus videosari annab ülevaate sellest,
milliseid ülesandeid
Jehoova teenistuses on.
Selle pealkiri on „Päev minu elus”.
Jehoova organisatsioonis
on tõesti palju teha.
Igas selle videosarja osas
näeme üht päeva venna või õe elus,
kui ta täidab talle määratud
põnevat ülesannet.
Esimeses osas vaatame,
milline on ühe tõlkija päev.
Vaatame seda.
Tere, minu nimi on Han Na Kim.
Ma olen tõlkija ja ma aitan tõlkida
meie väljaandeid korea viipekeelde.
Tõlkeosakonnas tõlgitakse
vaimset toitu inglise keelest
paljudesse teistesse keeltesse.
Meie eesmärk on, et tõlge
oleks täpne, selge ja loomulik.
Viipekeele puhul tähendab see,
et kirjalikust tekstist saab video.
Me kasutame oma käsi ja näoilmeid,
et mõtteid edasi anda.
Praegu ma loen artiklit,
mida me täna tõlkima hakkame.
Ma püüan märgata,
mis on peamised mõtted,
mõtlen, kuidas need loogiliselt siduda
ja kuidas need viipekeeles
loomulikult väljendada.
Tõlkijal peavad olema
väga head keeleteadmised.
Ma arvasin,
et olen viipekeeles päris osav,
nii et kui ma tõlkijana alustasin,
olin üsna enesekindel,
aga mida rohkem ma õppisin,
seda enam sain aru,
kui palju mul on areneda.
Väljaõppe ajal hakkasin pöörama
rohkem tähelepanu grammatikale
ja sellele, milliseid viipeid
kurdid tegelikult kasutavad.
Samuti vaatasin, kuidas on
teistes keeltes samu asju tõlgitud.
See on õpetanud, kuidas
mõtteid selgelt edasi anda.
Ühes tiimis töötab tavaliselt kolm inimest.
Koos me tõlgime ja hoolitseme selle eest,
et tõlge oleks täpne ja loomulik.
Kuna viipekeelt ei saa kirja panna,
salvestame oma tõlke videona.
See artikkel, mida me täna tõlgime,
räägib vaaladest.
Aga igaüks meist kasutab
vaala kohta pisut erinevat viibet,
nii et me arutame,
milline neist on kõige levinum
ja võimalikult paljudele tuttav.
Vahel on päris raske leida lahendust,
mis kõigile meeldiks.
Aga siis me teeme koos ajurünnaku,
kuni leiame viipe, millega kõik rahul on.
Sellistel hetkedel on selgelt näha,
kuidas Jehoova meid toetab,
ja see on parim tunne.
Meie tõlkeosakonnas on
igasuguse taustaga vendi ja õdesid.
Me töötame koos
ja oleme ka samas koguduses.
Me käime koos kuulutamas
ja teeme ka teisi asju üheskoos.
Oleme tõesti nagu üks pere.
Kolm, kaks, üks ja läks!
Hiljuti tõlkeosakonna
tööjaotust muudeti.
Nüüd tuleb tõlkijatel endil teha
lõppsalvestus ja ka järeltöötlus.
Alguses ma tundsin, et ma ei saa
sellega üldse hakkama.
See tundus nii keeruline,
aga tänu väljaõppele
ja teiste abile olen
ma saanud järjest osavamaks.
Kolm, neli.
Okei, väga hea!
Minu toakaaslaseks on Hyun Ji.
Me töötame samas osakonnas
ja käime ka samas koguduses.
See on nii tore,
et saame omavahel kõigest rääkida.
Kui ma tõlgin, siis ma ei
mõtle niivõrd sellele,
kuidas see materjal minu elu puudutab,
vaid keskendun sellele,
kuidas mõtteid viipekeeles
loomulikult edasi anda.
Hiljem, kui väljaanne on ilmunud,
uurin seda isiklikult ja mõtlen,
mida Jehoova mulle tahab õpetada.
Väljaanded, mida ma tõlkimise
ajal olen korduvalt läbi töötanud,
võivad hiljem isikliku uurimise käigus
avaneda hoopis uue nurga alt.
Olen aru saanud, et selleks,
et end vaimselt toita,
on vaja võtta regulaarselt aega
iseseisvaks uurimiseks,
Õppisin juba lapsena viipekeelt,
sest mu vanemad on kurdid.
Tõlkjana olen näinud,
kui palju vaeva kurtide nimel nähakse,
kuigi neid on väga vähe.
See on väga liigutav.
Nii ilus on näha, kuidas Jehoova
igast oma teenijast hoolib.
See innustab mind
vaeva nägema selle nimel,
et meie tõlge oleks selgesti arusaadav
ja puudutaks kurtide südant.
See toob mulle suurt rõõmu ja rahulolu,
et see on tõlketöö kaudu
aidata neid vendi ja õdesid,
kes viipekeelest sõltuvad.
Eriti õnnelikuks teeb mind see,
et tänu sellele võivad ka mu vanemad
Jehoovaga lähedasemaks saada.
Mulle väga meeldib tõlketöö,
sest selle kaudu näen
ma iga päev oma silmaga,
kuidas Jehoova tegutseb.
Ma tahan väga, et kõik
saaksid kogeda seda tohutut rõõmu,
mida meie väljaannete tõlkimine toob.
Õde Kimi sõnadest tuli välja oluline mõte.
Kuigi ta tegeleb igapäevaselt
vaimse toiduga,
on vaja võtta eraldi aega selleks,
et ennast vaimselt toita.
Hea meeldetuletus kõigile,
kel on Jehoova organisatsioonis
mõni ülesanne.
Noored, me loodame,
et see uus videosari
kasvatab teis soovi teha
Jehoova heaks veelgi rohkem.
Selle kuu muusikavideo
toob välja veel ühe põhjuse,
miks on hea kuuluda Jehoova perre.
Ükskõik kas me teeme kuulutustööd
või räägime kellegagi koguduses,
tahame teisi ikka oma sõnadega kosutada.
Hea sõna head teha palju võib,
halb aga halba – suur on sõna võim.
Nii nagu tuli meil keel annab väe,
kas hea või halb – see on me enda käes.
Sest oo, kui hea, kui keegi teab
sul öelda neid sõnu, mis kõrvu paitavad.
Meeldiv on see ja hinge hellaks teeb.
Sõna või ka kaks teeb tuju paremaks.
Meil kõigil on see and ja suu meil kõigil peas.
Sõna õigel ajal – küll on hea!
On maailma vaimu kõik maailm täis,
kuid mõistust meil toita vaja ainult mõtteist häist.
Siis see, mis on sees, ka väljub me suust.
Algust tee! Toob see ju rõõmu suurt.
Sest oo, kui hea, kui keegi teab
sul öelda neid sõnu, mis kõrvu paitavad.
Meeldiv on see ja hinge hellaks teeb.
Sõna või ka kaks teeb tuju paremaks.
Meil kõigil on see and ja suu meil kõigil peas
Sõna õigel ajal – küll on hea!
Oo, kui hea, kui keegi teab
sul öelda neid sõnu, mis kõrvu paitavad.
Meeldiv on see ja hinge hellaks teeb.
Sõna või ka kaks teeb tuju paremaks.
Meil kõigil on see and ja suu meil kõigil peas.
Sõna õigel ajal – küll on hea!
Hakkame nüüd aardeid kaevama.
Selles sarjas on kokku 12 osa
ja praegune osa,
mis räägib Nahumist, on seitsmes.
Vaata seda videot hoolikalt,
ehk leiad midagi,
mida veel põhjalikumalt uurida.
Nii tore on koos nädala
piiblilugemisosa ette valmistada.
Nahumi raamat tõstab esile
mitut olulist piibliõpetust.
Olen nõus.
See räägib Jehoova valitsemisõigusest
ja tema nime pühitsemisest.
Aga alustame siis.
Üks soovitus meie väljaannetes
on olnud lugeda piiblit rahulikus tempos
ja paraja uudishimuga.
Jaa, kiirustades võib paljust ilma jääda.
Hakkame siis rahulikult peale.
Nahum 1:1 ütleb:
Oota, kas siin võikski juba hoo maha võtta.
Niineve, see on ju tuttav.
– Jaa.
Jehoova oli ju ühe prohveti
sinna juba saatnud – Joona.
Ja me teame, mida tema tundis.
Jah, Joona ei tahtnud
sinnapoolegi minna,
kuna assüürlased, kes seal elasid,
olid kohutavad inimesed.
Just, mis mõtted võisid küll
Nahumi peast läbi käia,
kui ta neid Jehoova sõnu
kirja hakkas panema.
Ta võis olla päris närvis ja arusaadav ka,
kui selle linna kohta veidi rohkem lugeda.
Näiteks, kui kirjutada
registri otsingusse Niineve,
siis seal on alateema „veresüüga linn”.
Oo, hea mõte lisainfo otsimiseks
registrit kasutada.
Siin ühes viites tsiteeritakse
üht ajaloolast, kes ütles:
Oh, kui õudne!
„Närvis” on ilmselt Nahumi kohta
veel vähe öeldud,
ja ma arvan, et ta polnud ainus,
kes nii tundis.
Kui vaatame ajatelge, siis näeme,
et see prohvetlik sõnum
tuli kuningas Joosija valitsusajal.
Joosija tegutses väga jõuliselt,
et maad ebajumalateenimisest puhastada,
ja see nõudis kogu rahvalt suurt julgust,
et Jumalat jälle õigel viisil teenima hakata.
Eriti, kui mõelda,
kui võimsad assüürlased olid.
Neile ei saanud keegi vastu,
tegid, mis tahtsid.
Võib-olla iisraellased kartsid, et need
muudatused vihastavad assüürlasi.
Samaaria oli assüürlaste
julmust juba kogenud
ja rahvas võis mõelda,
et kas nemad on järgmised.
Ma oleksin sellises olukorras
meie tütre pärast väga mures olnud.
Aga vaata, mida Jehoova ütleb
nüüd enda kohta salmis 3.
See salm näitab,
kuidas Jehoova oma võimu kasutab.
Ta ütleb, et ta ei vihastu kergesti
ja on võimas jõult.
Ma uurisin natuke ja leidsin,
et see on piiblis üks ainsaid kohti,
kus Jehoova seostab oma tohutut jõudu
sellega, et ta ei vihastu kergesti.
Tundub, et Jehoova tahtis, et nad
keskenduksid tema jõule ja valitsemisviisile,
mitte sellele, mida assüürlased võivad teha.
See võis neile küll kõvasti
kindlust juurde anda,
aga salmis 15 Jehoova
julgustab neid veelgi.
Siin ütleb:
Jehoova justkui ütleb:
„Ma pole veel assüürlasi hävitanud,
aga teie võite juba tähistada.
Teenige mind julgelt edasi.”
Jaa, ta justkui ütles: „Usaldage mind.”
Täpselt, ja ta kasutas oma väge,
et Niineve hävitada nii täielikult,
et mõned kriitikud on olnud arvamusel,
et seda linna pole olemaski olnud.
Vau, milline kergendus see
küll oli nii Joosijale, Nahumile
kui ka kogu Jehoova rahvale.
Nad olid rõõmsad,
et said rahus Jehoovat teenida.
Kui nad keskendusid
Jehoova valitsemisviisile,
siis asendus ärevus kindlustundega.
See on alles vääriskivi!
Ma pean selle üles kirjutama.
Aga teeme vääriskivist aarde.
Kuidas see mõte tugevdab
minu sõprust Jehoovaga?
Hea mõte! See, kuidas Jehoova
oma ülemvõimu kasutab,
näitab, milline isik ta on.
Mulle ikka väga meeldivad need sõnad:
„Jehoova ei vihastu kergesti
ja ta on võimas jõult.”
Inimestega on sageli täpselt vastupidi.
Ja kui Jehoova ei vihastu
kergesti isegi selliste
julmade vaenlaste peale
nagu assüürlased,
siis on ta ju minuga ka kannatlik.
Aga mul endal on küll vahest tunne,
et kui ma midagi valesti teen,
siis ma arvan, et Jehoova
kannab mind kohe maha.
Aga kui ma sellele loole mõtlen,
siis see tuletab mulle meelde,
et Jehoova on armastav
ja kannatlik taevane isa.
Ta ei vihastu kergesti,
sest ta armastab mind.
Ma olen kindel, et ta
tahab olla minu sõber.
Kaunis mõte.
Väga tihti me oleme
enda vastu nii kriitilised.
Meie mõtted võivad meid
halastamatult hukka mõista,
kuid Jehoova ju ei mõtle nii.
Kui Jehoova ei vihastu kergesti minu peale,
siis miks ma peaks seda ise tegema?
Vahel ma pean täitsa pingutama,
et näha ennast nii,
nagu Jehoova mind näeb.
Ja seda saab rakendada ka siis, kui meil
on koguduses või perekonnas autoriteeti.
Me võiks endalt küsida:
„Kas ma vihastun kergesti?
Mida Jehoova tunneb,
kui ma kergelt ärritun?
Või kelle moodi ma tahan olla?”
Oo, see on hea mõte.
Ma mõtlesin ka Jehoova jõule.
Tegelikult polnud iisraellastel midagi karta.
Assüürlaste jõud polnud
võrreldavgi Jehoova omaga.
Ja kuigi meie ümber
on Saatana kuri maailm,
pole ka meil tegelikult midagi karta.
Jehoova kasutab oma võimast jõudu,
et meid aidata.
Ja kui mul tuleb katsumusi,
siis ma mõtlen Jehoova valitsemisviisile.
Ma ei võrdle ennast raskusega,
vaid Jehoovat raskusega,
ja siis ma ei karda.
Täitsa nõus.
Olen teinud endale harjumuseks
lugeda meie veebisaidilt,
kuidas meie vennad-õed praegusel ajal
on tagakiusamise all vastu pidanud.
See annab mulle kindlustunde,
et kui mind taga kiusatakse,
aitab Jehoova ka mul ustavaks jääda.
Nende lood on elav näide sellest,
kuidas see Jehoova tänapäeval
oma teenijatele jõudu annab.
Ta tõesti ei vihastu kergesti
ja on võimas jõult.
Okei, vaata, milliseid nippe
ma uurimise jaoks üles kirjutasin.
Aga uurida on veel nii palju usku tugevdavat.
Kasvõi näiteks seda,
kui detailselt läks täide Nahumi ennustus
Niineve hävitamise kohta.
Kas uurime siis edasi?
Ma näiteks leidsin ...
Selles saates vaatasime lähemalt,
kui armastav on meie
taevane isa Jehoova.
Tema pereliikmeks olemine
on kõiki pingutusi väärt.
Kui kasvatame armastust, siis oleme
vendade-õdedega palju lähedasemad.
Ja kui meil on tugev usk,
siis saame Jehoova organisatsioonis
täita erisuguseid ülesandeid.
Kui aga meid tabavad ootamatud raskused,
aitab meid see, kui toetume Jehoovale,
kes on meie isa ja kalju.
Seekord tuleb meie videotervitus Gabonist,
mis asub Kesk-Aafrika läänerannikul.
Seda riiki on nimetatud
ka Aafrika Eedeniks.
Gaboni katavad 85%
ulatuses vihmametsad
ja seal on ka võimas Kongou juga.
Loango rahvuspargis võib kohata elevante,
kes kõnnivad piki rannikut.
Need metsaelevandid on ohustatud liik
ja Gabonis leidub neid kõige rohkem.
See riik on koduks gorilladele,
värvikatele mandrillidele
ja tuhandetele šimpansitele.
Ka Gaboni veed kihavad elust.
Seal leidub üle 20 erineva
delfiini- ja vaalaliigi,
nii et see on vaalavaatlejate
tõeline lemmikpaik.
Gaboni aafrikarästikule ei tasu
aga liiga lähedale minna.
Selle mao mürgihambad
on erakordselt pikad.
Need võivad olla kuni
5 cm pikkused.
Õnneks on nad rahuliku loomuga
ja hammustavad inimesi harva.
Pealinn Libreville asutati
vabakslastud orjade poolt 19. sajandil.
See on tuntud oma modernse arhitektuuri,
parkide ja randade poolest.
Riigi kaguosas asub Franceville,
mille kaudu on võimalik vaatama
minna imelist Poubara juga.
1957. aastal tulid kaks meie venda
Kongo Vabariigist
Gaboni lõunaossa tööd otsima.
Seal kuulutasid nad Antoine Moubangale.
Ta võttis tõe kiiresti omaks
ja ristiti sama aasta juulis.
Temast sai esimene
Jehoova tunnistaja Gabonis.
Umbes samal ajal kolisid
Gaboni vennad Kongost,
kes töötasid ühes ehitusettevõttes.
Koos vend Moubangaga hakkasid
nad tegema kuulutustööd
ja koosolekute pidamiseks
üürisid nad ühe puidust varjualuse.
Laupäeviti pidasid nad avalikke kõnesid,
mida inimesed said
pinkidel istudes kuulata.
Selle järgi saadi nimi „pingiusk”.
Meie tegevus registreeriti aastal 1964
ja pisut hiljem jõudsid riiki
ka esimesed misjonärid.
Et jõuda võimalikult paljudeni,
hakati iga pühapäev
raadiost kõnesid pidama.
Kuid siis, aastal 1970,
meie tegevus äkitselt keelustati.
Misjonärid saadeti välja
ja meie kogunemised keelustati.
Kuid meie vennad-õed
olid sellest hoolimata innukad.
Koosolekuid ja kokkutulekuid peeti edasi,
kuid seda tehti salaja ja öösel.
Aastate jooksul olukord aga paranes,
hakati ehitama kuningriigisaale,
pidama avalikult kokkutulekuid
ja alustati isegi uue raadiosaatega.
Saade osutus niivõrd populaarseks,
et 2004. aastal kirjutati
sellest isegi riigi ajalehes.
Üks saates osalenud vend ütles,
et inimesed tundsid tihti ta hääle ära
ja tänu sellele
alustas ta mitu piibliuurimist.
Praegu on Gabonis üle
4600 innuka kuulutaja.
Nad juhatavad üle 8000
piiblikursuse paljudes eri keeltes,
näiteks prantsuse, fangi, miene,
punu, nzebi ja teke keeles.
Alles hiljuti peeti seal riigis
esimene kuningriigi kuulutajate kool,
kus osales 28 noort venda ja õde.
Kool peeti mitmeotstarbelises
kuningriigisaalis Libreville’is.
Okala koguduse 116 kuulutajat
juhatavad rohkem kui 140 piiblikursust
ja mälestusõhtul käis kohal 287 inimest.
Okala koguduse vennad-õed
tervitavad teid kogu südamest.
Tore, et vaatasite meie kuusaadet
Jehoova tunnistajate peakorterist.

JW Broadcasting. Mai 2026
- 

JW Broadcasting. Mai 2026

Tere tulemast vaatama maikuu saadet.
Milline isa Jehoova on?
Selles saates uurime seda lähemalt
ja näeme, kui turvaliselt me võime
end tema peres tunda.
Näeme lugu õest,
kes jäi Jehoova ligi isegi siis,
kui teda tabasid ootamatud katsumused.
Aardeid saame kaevata
seekord Nahumi raamatust.
Meil on teile hea uudis.
Alates sellest kuusaatest hakkavad
ilmuma kaks uut videosarja.
Esimene videosari räägib sellest,
kuidas Jehoova täisajalise teenistuse
kaudu oma teenijaid vormib.
Ja teises sarjas saame piiluda,
milline näeb välja kellegi
päev Jehoova teenistuses.
Seda kõike on võimalik
näha maikuu saates.
Kes tuleb sulle silme ette,
kui sa kuuled sõna isa?
Kas sõbralik ja armastav mees,
kes väga hoolib sinust?
Või hoopis külm, karm
või lausa vägivaldne mees?
Vastus sõltub sellest,
milline sinu enda isa oli või on.
Miks on see küsimus
meie jaoks oluline?
Sellepärast, et piibel nimetab
Jehoovat meie isaks.
Muidugi kirjeldatakse piiblis
Jehoovat mitut moodi.
Aga see, kui tihti Jeesus
teda isaks nimetab,
näitab, kuidas Jehoova soovib,
et me temasse suhtuks.
Ka Jeesust nimetatakse
piiblis päris mitut moodi.
Ta on meistrimees, Sõna,
peaingel Miikael,
kuid eelkõige teame teda
kui Jehoova poega.
Ja tänu Jeesuse lunastusohvrile
oleme ka meie, kuigi ebatäiuslikud,
Jehoova silmis justkui tema lapsed.
Jehoova soovib väga,
et sinul oleksid temaga
sama lähedased suhted
nagu lapsel isaga.
See, et Jehoova on isa, näitab,
mida ta oma teenijate vastu tunneb.
Ta ise pani perekondadele aluse.
Vaata, mida on öeldud
tekstis Jesaja 64:8:
Kui kaunid sõnad.
Jehoova, sina oled meie isa.
Ükskõik milline poleks ka meie
päris isa, teame me seda,
kui hea isa on Jehoova.
See tuleb piibli lehekülgedelt
väga selgelt välja.
Kas sa teadsid,
et ainuüksi evangeeliumites
nimetas Jeesus Jehoovat isaks
rohkem kui 160 korral?
Mida see näitab?
Jehoova jaoks oleme me perekond.
Mida rohkem me õpime selle kohta,
milline isa ja isiksus ta on
ja kui väga ta meist hoolib,
seda rohkem hakkame
teda usaldama ja armastama.
Mõtleme aga nüüd,
tänu millele meil üldse saavad
olla Jehoovaga sellised suhted?
Vaata, mida öeldakse tekstis
1. Moosese 1:26.
Seal salmis on kirjas,
mida Jehoova Jeesusega
inimeste loomise ajal rääkis.
„Siis Jumal ütles: „Tehkem inimene
meie sarnaseks, et ta oleks meie moodi.””
Jehoova tegi inimese
enda sarnaseks ja see on loogiline.
Lapsed on oma vanematega
millegi poolest sarnased.
Mille poolest oleme siis meie
Jehoova moodi?
Mitte millegi füüsilise poolest –
Jehoova on vaimolend.
Me leiame ühe vihje tekstist
1. Johannese 4:8.
Me oleme Jehoova moodi selle poolest,
et me suudame väljendada samu
omadusi kui tema, näiteks armastust.
Jehoova on väga armastav ja hell isa,
kes hoolib oma perest.
Ja kuna me oleme tema lapsed,
loodud tema sarnasteks,
suudame tema armastust tunda
ja teda vastu armastada.
Tõesti, tänu armastusele võivad
meil olla Jehoovaga lähedased suhted.
Mõtleme kolmele viisile,
milles avaldub Jehoova armastus.
Esiteks, armastava isana
Jehoova hoolib meist.
Tekstis 1. Peetruse 5:7 öeldakse:
Kui me kellestki hoolime,
tähendab see,
et me oleme valmis
tema eest ka hoolitsema.
Sama on ka Jehoovaga.
Aga kas Jehoova hoolitseb ainult 
meie füüsiliste vajaduste eest?
Ei.
Loeme, mis on kirjas tekstis
2. Korintlastele 1:3, 4:
Jehoova on hella halastuse isa,
kes julgustab meid igas olukorras.
Nii et tõesti, Jehoova hoolitseb
meie füüsiliste vajaduste eest,
kuid ta teeb veel palju enamat.
Talle lähevad väga korda ka meie
emotsionaalsed vajadused.
Ta julgustab ja lohutab meid.
Ta hoolitseb nii meie füüsilise,
emotsionaalse kui ka vaimse heaolu eest.
Toome näite.
Kujutle, et sa oled saanud vigastada
ja lähed arsti juurde.
Arst määrab sulle mingi ravi
ja kinnitab, et ta aitab
sul terveks saada.
Aga mis siis, kui ta pole
ainult väga hea arst,
vaid ka on su isa?
Sinu terveks ravimine saab
talle esmatähtsaks.
Ja ta mitte lihtsalt ei ravi sind,
vaid lisaks ta hoolitseb sinu eest
ja hoiab sul silma peal.
Miks ta seda teeb?
Sest ta on su isa
ja ta armastab sind.
Kas pole julgustav?
Just selline on Jehoova.
Ta on vaieldamatult parim arst
ja ta on pannud paika aja,
mil ta kõik valu ja vaeva kõrvaldab,
aga ta teeb veel palju enamat.
Ta on hella halastuse isa,
kes julgustab meid igas olukorras.
Ta on meist isiklikult huvitatud.
Ja ta kannab iga päev meie eest hoolt.
Seda kuni selle ajastu lõpuni
ja ka uues maailmas.
Kas sina oled seda
kunagi oma elus kogenud?
Kas ta on hoolitsenud
sinu eest usukaaslaste kaudu,
su vendade-õdede kaudu,
kes on jäljendanud
tema armastust ja hoolivust?
Või ehk on Jehoova sind toetanud
või julgustanud mõne piiblilooga?
Võib-olla oled just leidnud piiblist
mõne uue põneva nüansi,
mis sinu usku kasvatas.
Jehoova hoolitseb meie eest,
sest ta armastab meid väga palju.
Ja kuna tema armastus ei lõppe kunagi,
ei lõppe ka tema hool.
Mis on teine viis, millest ilmneb,
et Jehoova armastab meid?
Me saame temaga rääkida
kõigist oma mõtetest.
Avameelne suhtlemine
on peres väga oluline.
Paljud pered söövad koos õhtust
ja jagavad sel ajal
üksteisega päeva muljeid.
Nagu lugesime tekstist
1. Peetruse 5:7, tahab Jehoova,
et heidaksime
kõik oma mured tema peale.
Aga Jehoova on ju taevas.
Kuidas me saame
temaga avameelselt suhelda?
Kui me palvetame.
Palve kaudu saame rääkida
Jehoovale kõigest, mis meie elus toimub,
mis valmistab meile muret
 mis teeb meile rõõmu,
mida me tahame
oma elus saavutada.
Ja palves saame
Jehoovat ka tänada.
Ta kuulab meie palveid.
Just nagu armastav isa kuulab,
kui tema poeg või tütar temaga räägib.
Aga Jehoova ainult ei kuula 
meie palveid, ta ka vastab neile.
Ta lasi piiblisse kirja panna mõtted,
mida ta tahab
meiega jagada, meile öelda.
Kui loeme piiblit ja meie väljaandeid
ja mõtleme selle üle,
mida Jehoova ja ustav ori
tahavad meile öelda,
kasutab Jehoova püha vaimu,
et aidata meil leida üles need mõtted,
mis on meile vajalikud.
Ta suunab meie mõtted
enda mõtete juurde.
Ta võib vastata meie palvetele
ka oma teenijate
või isegi nende kaudu,
kes teda veel ei teeni.
Meil tuleb lihtsalt panna tähele,
kuidas ta meile vastab.
Võid isegi kirja panna,
kuidas ta on sinu palvetele vastanud.
Aga miks peame me mõnikord
ootama, et meie palve saaks vastuse?
Kas see tähendab, et meie mure
ei olegi Jehoova jaoks nii oluline,
et see on nii-öelda
tema nimekirja lõpus?
Muidugi mitte.
Vahel tuleb meil lihtsalt olla kannatlikud.
Ja võib-olla sai meie palve hoopis
teistsuguse vastuse, kui me ootasime.
Kujuta ette, et üks pere
sõidab vanavanemate juurde.
Isa ja ema teavad,
et sõit kestab kümme tundi.
Mis on esimene asi,
mida laps küsib?
„Kui kaua veel läheb?”
Muidugi tahavad kõik võimalikult
ruttu kohale jõuda.
Aga midagi pole teha.
Sõit kestab kümme tundi
ja siis on nad kohal.
Seni tuleb olla kannatlik
ja leida endale mingit tegevust.
Meie ootame pikisilmi
selle maailma lõppu.
Ja me palvetame,
et see tuleks kiiresti.
Me otsekui küsime Jehoova käest,
kui kaua veel läheb.
Ja me peamegi palvetama,
et lõpp tuleks.
Aga selleks,
et meie palve saaks vastuse,
on meil vaja kannatlikkust.
Just nagu vanavanemate
juurde sõitval lapsel.
Ja eks ole, see laps ei ole üksi,
ta on koos vanematega.
Samamoodi ei ole meie üksi.
Meie isa Jehoova
on alati meie kõrval.
Selle maailma lõpp
tuleb kindlal ajal.
Ja kui oleme Jehoova teenistuses
tegusad, läheb aeg kiiremini.
Mõnikord aga me mõistame,
et Jehoova on meie
palvele vastanud,
aga vastus oli „ei”.
Ka lapsevanematel tuleb
aeg-ajalt oma lastele „ei” öelda.
Mõtle apostel Paulusele.
Ta kirjutas, et teda vaevab
ihu sisse pandud oga.
Jehoova oli andnud Paulusele
võime teisi ime läbi terveks teha.
Aga nüüd, kui ta oli
kolm korda Jehoovat anunud,
et ta selle oga temalt
ära võtaks, oli vastuseks „ei”.
„Sulle piisab minu armust,”
ütleb Jehoova 2. Korintlastele 12:9.
Paulus ei saanud sellest ogast lahti.
Aga Jehoova andis talle
vajaliku jõu vastu pidada,
et selle ogaga edasi elada.
Jehoova aitab ka meil
talle ustavaks jääda.
Ja kui me peame vastu, näitame sellega,
kui väga me oma taevast isa armastame.
Nii siis, kui meil tuleb
oma palvele vastust oodata,
kui ka siis, kui vastus on „ei”,
võime olla kindlad,
et Jehoova armastab meid.
Loeme, mida kirjutas apostel Johannes
tekstis Johannese 14:21.
Siin Jeesus ütles: 
Jehoova on öelnud,
et kui meie järgime Jeesuse eeskuju,
siis ta armastab meid.
Ja need pole lihtsalt sõnad,
ta tõesti armastab meid.
Seepärast võime alati tema poole
palves pöörduda ja talle kõigest rääkida.
Mõtleme veel kolmandale viisile,
millest on näha, et Jehoova on hea isa.
Ta teeb oma pere heaks kõvasti tööd.
Iga lapsevanem on nõus,
et laste kasvatamine toob suurt rõõmu.
Aga see on ka kõva töö.
Ja seda isegi siis,
kui lapsed on väga tublid.
Kahtlemata nii mõnigi meist
tekitas oma vanematele peavalu.
Mõtle, kui palju asju vanemad
oma laste heaks teevad.
Nad hoolitsevad toidu,
kodu, riiete eest,
veedavad lastega koos vaba aega.
Nad käivad lastega arsti juures,
viivad neid kooli,
distsiplineerivad neid.
Oota, distsiplineerivad?
Võib-olla seostub sulle
distsiplineerimisega karistamine?
Ja see on tõesti osa sellest.
Aga piibli järgi hõlmab see veel
suunamist, juhendamist ja õpetamist.
Seega distsiplineerimine
on hea asi.
See käib meie
kasvatamise ja harimise juurde.
Jehoova soovib,
et me elaksime igavesti.
Vahetevahel ta distsiplineerib meid.
See tähendab, ta suunab,
õpetab ja vajadusel karistab meid.
Ja seda selleks, et meist kasvaksid
vaimselt küpsed inimesed.
Ta kasutab selleks piiblit,
ustava ja aruka orja väljaandeid
ja meie tublisid usukaaslasi.
Nad aitavad meil oma isiksust lihvida.
Laste kasvatamine on kõva töö.
Aitäh, kallid lapsevanemad,
et te seda rõõmuga teete.
Jehoova väga hindab teie pingutusi.
Ta ise teeb samuti kõvasti tööd.
Armastava isana on ta inimeste eest
juba tuhandeid aastaid hoolitsenud.
Mis sulle Jehoova loomistöödest
kõige rohkem meeldib?
Kaunid päikeseloojangud, maitsev toit,
muusika, laulmine, ilusad lilled,
sõbrad, perekond?
Või naudid sa
rikkalikku vaimset toitu?
Kõik need on kingitused
meie isalt Jehoovalt.
Ta teeb oma pere heaks
kõvasti tööd, sest ta armastab meid.
See kõne algas küsimusega:
„Kes tuleb sulle silme ette,
kui sa kuuled sõna isa?”
Ja vastus sõltub paljuski sellest,
milline oli sinu päris isa.
Aga mis siis,
kui mingil põhjusel sul polegi isa?
Vaata palun, kuidas ilmneb
Jehoova armastus sinu vastu sõnades,
mis on kirjas tekstis Laul 68:5.
Jehoova näeb sind
oma pühast elupaigast,
ta teab hästi sinu olukorda
ja ta nimetab just sind
oma armsaks pereliikmeks.
Pane tähele selle salmi sõnu:
„Isata laste isa
ja lesknaiste kaitsja on Jumal.”
Teisisõnu Jehoova kinnitab sulle:
„See on üks osa minust.
Ma tean, et sul ei ole isa,
kes sinust hooliks. 
Aga sul olen mina.
Mina olen su isa.”
Aga mis siis, kui sul on isa,
aga talle ei meeldi,
et sa teenid Jehoovat?
Sel juhul käib just sinu kohta
lubadus tekstis Markuse 10:29, 30.
Siin Jeesus ütleb: 
Kui sinu vanemad või teised pereliikmed
on sinu usu pärast su hüljanud,
siis pea meeles:
sa kuulud Jehoova perekonda.
Sul on üle maailma
miljoneid pereliikmeid,
kes sind siiralt armastavad.
Ja ära kaota lootust,
et ka su pereliikmed,
kes Jehoovat ei teeni,
võivad hakata kunagi
Jehoovat armastama.
Milline poleks ka meie olukord,
Jehoova teenijatena
kuulume ikka tema perekonda.
Jehoova armastab oma lapsi
ja tema armastus ei kao mitte kunagi.
Peagi teeb ta sellele maailmale lõpu
ja uues maailmas ta kõrvaldab patu
ja lahendab kõik meie probleemid.
Seni aga hoolitseb ta meie eest hellalt.
Ta kuulab meie palveid
ja vastab neile kas ühel või teisel moel.
Ta teeb meie heaks
kõvasti tööd
ja valmistab meid ette
eluks uues maailmas.
Ja ta teeb meie heaks
veel palju-palju enam, 
sest ta armastab meid.
Täis tänutunnet võime öelda
samamoodi nagu Jesaja:
„Oo, Jehoova, sina oled meie isa.”
Õde Bethel Rodish sai
22-aastaselt kutse peakorterisse
ja ta ootas sinna minekut väga.
Kuid siis sai ta ootamatult teada,
et tal on ajukasvaja.
Tema lugu ilmus
ajakirjas Ärgake! aastal 1990.
Sellest ajast alates on ta oma
elus näinud hulgaliselt tõendeid,
et Jehoova on tõesti tema taevane isa.
Ühel hommikul septembri 
lõpus telefon helises.
See oli üks vend,
kes kutsus mind
kolmeks kuuks
Brooklyni
peetelisse teenima.
Ma ei saanud
temaga pikalt rääkida,
sest mul oli arstiaeg,
kuhu ma pidin jõudma.
Arst ütles, et uuringu
tulemused tulid 
ja on näha, et mul
on suur ajukasvaja 
ja et peaksime
mu vanematele helistama.
Kirurg, kes mind opereeris,
oli väga hea.
Mulle tuli teha
kaks operatsiooni.
Pärast teist lõikust teatas arst,
et tal õnnestus
kasvaja täielikult eemaldada.
Umbes aasta pärast olin juba
oma tavapärase
elu juurest tagasi.
1990. aasta kevadel
ma kolisin Brooklyni linnaossa
ja seal ma kohtasin Bob Rodishit.
Me abiellusime,
mõni aeg hiljem täitsime
peeteliavalduse ja meid kutsutigi.
Paari aasta pärast saime teada,
et ma ootan last.
Meil oli imeline perekond.
Kaks toredat last
ja ma ootasin juba kolmandat.
Aga siis juhtus
midagi kohutavat.
Peale kolmandat kuud
mu rasedus katkes.
Kui me olime haiglas,
siis mu ema hoidis meie lapsi.
Ja ta aitas meid väga sellega, 
et oli juba lastele öelnud, 
et beebi ei tule
koos meiega koju.
Nii et kui me jõudsime,
siis lapsed jooksid meile vastu.
Aga ma ise ei suutnud rääkida.
Seda kõike oli lihtsalt liiga palju. 
Aga Bob kallistas meid kõiki kõvasti
ja ütles lastele, et beebi suri.
Teades oma lapsi,
me arvestasime sellega 
ja mõistsime, 
et meil oleks parem otse ja ausalt
rääkida sellest, mis juhtus. 
Me tahtsime, et nad mõistaks,
et sellised halvad asjad vahel juhtuvad.
Ja nüüd meil tuleb lihtsalt
perega koos selle kurbusega toime tulla. 
Oli nii raske minna magamistuppa 
ja näha neid beebiriideid,
mida ma just eelmisel päeval olin sättinud. 
Ma mõtlesin, mis ma nüüd
nendega peale hakkan. 
Umbes viis kuud hiljem, ükskord,
kui me kuningriigisaali läksime, 
ma lihtsalt ei suutnud
pisaraid tagasi hoida.
Ma pöörasin otsa ringi
ja läksin autosse tagasi.
Aga kaks õde, mu väga
head sõbrad, nägid, mis juhtus. 
Nad tulid saalist välja
minu juurde autosse 
ja istusid seal koos minuga. 
Nad lasid mul rääkida beebist
ja teistest lastest.
Nad lihtsalt kuulasid
ja hoidsid mu kätt.
Nad isegi ajasid mu naerma
ja varsti läksime koos saali tagasi. 
Tundsime Jehoova abi kogu aeg. 
Ta toetas meid
koguduse sõprade kaudu. 
Isegi sõbrad, kellel oli endal
väga kiire elu,
tulid pärast tööpäeva
õhtul meie juurde sööma. 
Me lihtsalt istusime ja rääkisime
suvalistest asjadest
ja koguduse asjadest. 
See aitas mõtted eemale saada
sellelt nähtamatult,
aga nii raskelt koormalt meie õlul. 
Kuna ma olen ise kogenud
Jehoova armastust 
just vendade-õdede kaudu,
siis ma saan aru, kui oluline on,
et mina samamoodi
teistele armastust osutaksin.
Ma püüan pidevalt saata
kellelegi väikse sõnumi või kaardi 
ja öelda neile,
et me armastame sind. 
Me tõesti hoolime sinust,
oleme sinu jaoks olemas. 
Ma olen oma elu jooksul kogenud
väga konkreetsetel viisidel seda, 
kuidas Jehoova annab mulle jõudu.
Ilmselt me oleme kõik vahel tundnud,
et me oleme lihtsalt nii väsinud,
et ei jaksa minna
kuulutama ega koosolekule. 
Kui meil oli vaja füüsilist energiat,
siis Jehoova andis seda.
Samamoodi, kui meil oli vaja
emotsionaalset energiat,
siis Jehoova andis seda ka.
Tekst 5. Moosese 33:27
sai mulle väga südamelähedaseks. 
„Jumal on varjupaigaks
muistsest ajast,
tema igavesed käsivarred
kannavad sind.”
Katsumused, mida ma olen kogenud,
on mulle õpetanud,
et Jehoova abiga
on võimalik kõigest läbi tulla.
Kui arendame selliseid
kristlikke omadusi nagu usk,
aitab see meil katsumustes vastu pidada,
nagu see oli õde Rodishi puhul.
Neid omadusi aitab meil arendada ka see,
kui alustame täisajalist teenistust.
Nii saame lihvida oma kristlikku isiksust
ja olla järjest enam oma
taevase isa Jehoova moodi.
Just sellest räägibki
uus videosari pealkirjaga
„Täisajaline teenistus
lihvib kristlikke omadusi”.
Selles videosarjas näeme,
kuidas erinevad ülesanded
Jehoova teenistuses on aidanud
vendadel-õdedel arendada
vaimu vilja alla kuuluvaid omadusi.
Vaatame nüüd üheskoos
selle videosarja esimest osa,
kus keskendume armastusele.
Ma kasvasin üles väikeses linnas,
kus peaaegu kõik inimesed
olid ühest kultuurist.
Inimesed olid harjunud
asju ühtviisi tegema
ja ka mõtlesid sarnaselt. 
Kui ma liitusin
kuningriigisaali ehitusgrupiga,
oli see minu jaoks suur muutus.
Ma olin nii harjunud,
et mind ümbritsevad inimesed
on minuga samast hõimust.
Aga nüüd olid
minu ümber inimesed,
kes rääkisid erinevaid keeli
ja olid erinevatest kultuuridest.
Alles siis sain aru,
kui kitsavõitu mu süda oli.
Ma olin armastanud
ainult neid inimesi,
kes olid minu kultuurist,
minu suguharust.
Ma nägin, et ma olin mingil
määral eelarvamuste küüsis.
Ma olen kuningriigisaali ehitusgrupis.
Nii mõnus on töötada
teistega koos, elada koos
ja vahel isegi nutta koos.
Oleme tõeline perekond.
Aga selleks, et liituda
kuningriigisaali ehitusgrupiga,
pidin ma oma
mugavustsoonist välja tulema.
Pidin kolima ja ei
saanud enam koos olla
oma koguduse vendade ja õdede
ja lähedaste sõpradega.
Uut ülesannet täites tundsin,
et ma ei kogenud enam nii palju
teiste armastust kui varem.
Kuid lugedes teksti
1. Korintlastele 13:4,
sain aru, et mu enda
armastus oli pisut ühekülgne.
Ma pidin enda
kallal tööd tegema,
et ilmutada tõelist
kristlikku armastust.
Tulin teisest riigist
siia ringkonnatööle.
Ja üks asi, mida ma
õppinud olen,
on, kuidas olla veel
armastavam ja empaatilisem.
Näiteks üks vend jäi
koosolekule kõvasti hiljaks 
ning lisaks jäi veel
minu kõne ajal magama.
Noh, ma pole ilmselt maailma
kõige parem kõnepidaja, 
aga mind lihtsalt ärritas,
et ta jäi koosolekule hiljaks
ja siis veel magama ka.
Aga ma sain aru, et niimoodi
reageerida polnud kuigi armastav.
Sest ma tean, et see vend
töötab päevas umbes 
12 kuni 16 tundi
ja veel 6 päeva nädalas.
Mu peres ei teeni keegi Jehoovat.
Aga tunnen, et vennad ja õed
koguduses on mulle nagu pere.
Eluraskuste tõttu on neil päris
keeruline Jehoovale ustavaks jääda.
Ma tahan võimalikult ruttu
nendega sõbraks saada.
Aga mõnikord
see ei olegi nii lihtne. 
Ja vahel saan
isegi natuke haiget.
Miks nii? 
Mõnel on
raske ennast avada.
Aga siis Mike
 tuletab mulle meelde,
et sa ise oled ka
natuke samasugune.
Sul on ka vahel
raske end väljendada.
Ja siis ma saan aru,
see on vist tõesti nii.
See on õpetanud mind
olema õdedega kannatlikum, 
armastavam ja neid
tõesti paremini mõistma.
Jehoova vormib meid kõiki.
Aa ma tunnen, et kuningriigisaali
ehitustel osalemine 
on seda protsessi kiirendanud.
Ma suudan vaadata mööda
inimeste kultuurist,
keelest ja nahavärvist
ja keskenduda neile endile,
nende ilusatele omadustele.
Kui hakkasin aitama kohalikus
projekteerimis- ja ehitusosakonnas, 
siis tundsin, et Jehoova
justkui ütles mulle sellega: 
„Cebo, sa arvad, et sa tead,
mida tähendab armastav olla. 
Aga las ma näitan sulle,
milline on tõeline armastus.” 
Kuigi me kolime palju,
on igal pool võimalik
teistega luua lähedasi suhteid,
justkui peresidemeid.
Me mõlemad oleme täisajalise
teenistuse jooksul õppinud, 
kui oluline on vendade-õdede vastu
olla armastav ja empaatiline.
Täisajalise teenistuse jooksul
olen õppinud olema armastavam,
sest ma tahan ju vendi-õdesid mõista.
Ja kui ma püüan seda teha,
siis kasvab minu armastus nende vastu.
Ja sama kehtib ka abielus.
Kuna olen õppinud paremini
vendi-õdesid kuulama, 
siis olen parem kuulaja ka kodus.
Kas panid tähele, mida head
toob see, kui olla armastav?
Saame omavahel lähedasemaks,
oleme empaatilisemad
ja suudame olla üksteisega kannatlikumad.
Loodame, et see uus videosari
aitab ka sinul kaaluda,
kas sul oleks võimalik
alustada täisajalist teenistust.
Tänases avakõnes arutasime lähemalt,
et meie taevane isa
ka distsiplineerib meid.
Sageli teeb ta seda
meeldetuletuste kaudu.
Vaatame nüüd üht
hommikust päevatekstiarutelu,
kus vend Snyder räägib,
kuidas suhtuda
Jehoova meeldetuletustesse.
Mis mõtted sul peast läbi käivad, 
kui sulle öeldakse:
„Väike meeldetuletus.”
„Luba ma tuletan
sulle meelde.”
Või „lihtsalt tahtsin
meelde tuletada”.
Kas sa ehk mõtled:
„Aa, see on juba vana info.
Ma tean seda.” 
Või lähed isegi närvi, 
sest keegi hõõrub sulle
nina alla midagi, mida sa teinud pole.
Või tunned ennast halvasti,
kuna keegi justkui ütleks sulle,
et sa pole olnud piisavalt tubli.
Aga Jehoova meeldetuletused
on teistsugused 
ja me peaksime neisse
ka vastavalt suhtuma.
Vaatame Laul 119:2, 3. 
Sealt näeme, milline mõju on
Jehoova meeldetuletustel.
Laul 119:2, 3 ütleb: 
„Õnnelikud on need, kes panevad
tähele ta meeldetuletusi,
otsivad teda kogu südamest.
Nad ei tee ülekohut,
vaid käivad tema teedel.”
Tõepoolest, me oleme õnnelikud,
kui võtame Jehoova
meeldetuletusi kuulda. 
Need aitavad asjadest
paremini aru saada,
näha asju uue nurga alt. 
Need annavad meile jõudu,
et jääda Jumalale ustavaks. 
Nagu ütles 3. salm,
need aitavad käia tema teedel
ehk teha, mis õige. 
Ja Jehoova meeldetuletused
aitavad meil ka rasketel
aegadel toime tulla. 
Tema meeldetuletused on nagu 
teeviidad maanteel, kus on tihe liiklus.
Nad näitavad meile, kuhu me peame
minema keset seda rahutut maailma. 
Need kinnitavad meile,
et oleme õigel teel.
Ja kui ei ole, siis aitavad need meil
Jehoova tee jälle üles leida.
Tänane päevatekst on samuti
üks Jehoova meeldetuletus.
Vaatame seda otse piiblist. 
1. Peetruse 2:13, 14. 
Ja pane siin tähele
seda meeldetuletust: 
„Alluge meie isanda pärast
kõigile võimul olevatele inimestele, 
olgu kuningale, kes on
kõrge võimukandja, või maavalitsejatele,
kelle ta on saatnud
karistama kurjategijaid,
aga tunnustama neid,
kes head teevad.”
See oli 1. sajandi kristlastele
 meeldetuletuseks,
et nad jääksid erapooletuks,
et nad alluksid võimudele,
sest need on oma kohtadel
Jumala seatuna. 
See ei olnud mingi uus valgus. 
Nad juba teadsid,
mida Jeesus rääkis
Jumala kuningriigi
ja selle toetamise kohta. 
Nad said hästi aru
Jeesuse sõnadest
„Andke siis keisrile,
mis kuulub keisrile,
ja Jumalale,
mis kuulub Jumalale.” 
Nad teadsid ka apostlite sõnu
„Me peame kuuletuma
eelkõige Jumalale, mitte inimestele.”
Aga miks neil oli sellist
meeldetuletust vaja? 
Kuna tol ajal oli ühiskond
nende ümber killustunud. 
Inimestelt oodati,
et nad võtaksid
poliitilistes küsimustes seisukoha. 
Seega oli vaja
neile meelde tuletada,
kui oluline on erapooletus. 
Kuidas see meeldetuletus
neid aitas? 
Vaata veel kord salmi 13. 
Siin ütles „meie isanda pärast”. 
Tänu sellele nägid nad olukorda
teise nurga alt
ja mõistsid, et valitsustele
allumine ei tähenda,
et me toetaksime
nende poliitikat või sõdu. 
Neile allumisega näitame,
et me allume Jehoovale, 
kes lubab neil praegu valitseda
ja kes otsustab,
millal on vaja muutust. 
Seetõttu nad ei töötanud
valitsustele vastu, 
vaid töötasid hoopis
Jumala kuningriigi heaks. 
Nad keskendusid
hea sõnumi kuulutamisele. 
Tegelikult oli see üks paljudest
sellistest meeldetuletustest. 
Mõni aasta varem
said Rooma kristlased kirja, 
kus neile selgitati
valitsuste rolli ja põhimõtteid, 
mis puudutasid kristlaste
käitumist ja suhtumist neisse. 
Umbes samal ajal
kirjutati ka kiri Tiitusele,
kus tuletati meelde, et kristlased
peavad valitsustele alluma.
Kõik need mõtted aitasid neil
jääda poliitiliselt erapooletuks 
ja tegutseda kooskõlas
Jehoova tahtega. 
See oli ka hea selle poolest,
et üsna pea algas
tagakiusamislaine, 
mis oli suunatud
just kristlaste vastu.
Ja kui nad võtsid
seda meeldetuletust kuulda,
siis sai Jehoova neid aidata.
Vaata, mida ütleb
selle kohta 15. salm. 
Nagu me vaatasime
2. peatüki salmides 13, 14
öeldi kristlastele, et nad
peavad alluma võimudele.
Ja siin kohe järgmises salmis on mõte:
„Jumal tahab, et te head
tehes kummutaksite
rumalate inimeste
alusetud väited.”
Kui nad võtsid seda
meeldetuletust tõsiselt
ja olid võimukandjatega
lugupidavad,
sai Jehoova pöörata
selle nende kasuks,
nii et neil oli võimalik
teda edasi teenida.
Me teame, et nii
see 1. sajandil läkski. 
Ja sama asi
peab paika ka tänapäeval. 
Näiteks tuletati ühes riigis
vendadele-õdedele meelde, 
kui tähtis on jääda
poliitiliselt erapooletuks. 
Üsna pea pärast seda
puhkes riigis kodusõda. 
Nad järgisid
seda meeldetuletust.
Nad olid erapooletud
ja allusid valitsusele.
Pärast sõja lõppu
otsustas valitsus 
rahva ühendamiseks
kehtestada mõned uued seadused.
Neist üks kohustas kõiki,
kes tahtsid
oma abielu registreerida, 
viima läbi tseremoonia,
kus kasutati riigilippu. 
Vendade-õdede
südametunnistus seda ei lubanud.
Mida nad ette võtsid?
Nad läksid valitsusametnike
juurde ja rääkisid,
et kodusõja ajal
olid nad olnud erapooletud. 
Ametnikud olid sellega kursis
ja tunnustasid seda. 
Üks neist ütles:
„Me ei taha teie elu raskeks teha.”
Üsna pea seadus muudetigi,
nii et vennad ja õed 
said puhta südametunnistusega
olla seadusekuulekad. 
See oli kõik võimalik tänu sellele,
et nad olid võtnud kuulda
Jehoova meeldetuletusi. 
Jehoova annab oma rahvale
pidevalt meeldetuletusi. 
Mõtleme näiteks
juhtiva kogu saadetele. 
Meile on tuletatud meelde,
miks seada kuulutustööl eesmärke 
ja et teeksime seda tööd seal,
kus on inimesed, 
sest me armastame neid. 
See on tõesti hea mõte.
Kui me nii teeme, oleme õnnelikud. 
Meile on räägitud ka sellest,
kuidas Jehoova suhtub neisse,
kes on patustanud
või temast eemale triivinud. 
Ja mida me saame teha,
et suhtuda neisse nagu Jehoova? 
Kõik see aitas meil näha tuttavaid
piiblipõhimõtteid uues valguses. 
Meeldetuletusi oleme saanud
ka välimuse kohta. 
Saame valida, mida selga paneme
ja kuidas välja näeme. 
Kuid tahame seda kõike teha nii,
et tooksime Jumalale au.
Samuti on meile räägitud sellest,
kui tähtis on palvetada
nende eest, kes on vangis. 
Ja kui meid taga kiusatakse
või satume vangi, 
on väga oluline
jätkata kuulutustööd.
Juhtiv kogu on meile
tuletanud meelde ka,
kui oluline on
jääda erapooletuks. 
Just nii nagu
kristlased 1. sajandil. 
Me elame väga
killustunud maailmas. 
Ja inimesi survestatakse
võtma seisukohta
poliitilistes ja
sotsiaalsetes küsimustes. 
Juhtiva kogu saates öeldi: 
„Juhtiv kogu jagab
neid meeldetuletusi, 
sest selle maailma
valitseja Saatan
avaldab suurt survet
Jumala rahvale.”
Pärast seda anti soovitus
uurida lähemalt väljaannet
„Piiblitekste igapäevaeluks” 
ja vaadata sealt
alateemat „Võimud”.
Selline uurimustöö
kinnitab meie veendumust 
ja aitab meil vajadusel
oma uskumusi selgitada. 
Ja nii säilib ka
Jehoova rahva ühtsus. 
Täisajalised teenijad
saavad ka meeldetuletusi. 
Näiteks, et me oleksime
üksteise vastu andestavad. 
Või kui tekib mõni arusaamatus
mõne venna-õe või teise osakonnaga,
siis me püüame teha rahu,
et ühtsus säiliks. 
Oleme õnnelikud, kui nende
nõuannete järgi tegutseme. 
Samuti tuletatakse meelde,
et loeksime iga päev piiblit.
Miks?
Sest meil on palju teha, 
aga me peame võtma aega,
et Jehoova saaks piibli kaudu
meiega iga päev rääkida.
Ülevaatajatele toonitatakse,
kui tähtis on olla hea karjane. 
Milleks selline meeldetuletus?
Sest vahel võime keskenduda
liigselt ülesandele
ja unustada keskenduda inimestele.
Veel üks hea meeldetuletus on,
et kui meil on väärtusetuse tunne,
peame selle vastu võitlema 
ja hoidma meeles,
et Jehoova armastab meid. 
Tema näeb meis head ja halastab. 
Ta on ligi neile,
kelle süda on murtud. 
Kui Jehoova meile midagi
meelde tuletab, siis me ei eira seda. 
Vastupidi, me paneme
hoolega tähele.
Vaatame, mida öeldakse
tekstis Laul 119:111.
„Sinu meeldetuletused
on mu püsiv omand, 
sest need on mu südame rõõm.” 
Jehoova meeldetuletuste järgimine
teeb meid õnnelikuks. 
See teeb meid ühtseks 
ja aitab meil käia tema teel
ja püsida tema ligi.
Suurepärased mõtted selle kohta,
kuidas suhtuda
Jehoova meeldetuletustesse.
Kui kuulame Jehoovat,
saame temaga lähedasemaks
ja meis kasvab ka soov teisi teenida.
Mis tunne võib olla täita mõnd
ülesannet Jehoova organisatsioonis?
Või kui sul juba on olnud mõni ülesanne,
siis kas oleksid valmis
proovima midagi muud?
Uus videosari annab ülevaate sellest,
milliseid ülesandeid
Jehoova teenistuses on.
Selle pealkiri on „Päev minu elus”.
Jehoova organisatsioonis
on tõesti palju teha.
Igas selle videosarja osas
näeme üht päeva venna või õe elus,
kui ta täidab talle määratud
põnevat ülesannet.
Esimeses osas vaatame,
milline on ühe tõlkija päev.
Vaatame seda.
Tere, minu nimi on Han Na Kim.
Ma olen tõlkija ja ma aitan tõlkida
meie väljaandeid korea viipekeelde.
Tõlkeosakonnas tõlgitakse
vaimset toitu inglise keelest
paljudesse teistesse keeltesse.
Meie eesmärk on, et tõlge
oleks täpne, selge ja loomulik.
Viipekeele puhul tähendab see,
et kirjalikust tekstist saab video.
Me kasutame oma käsi ja näoilmeid,
et mõtteid edasi anda.
Praegu ma loen artiklit,
mida me täna tõlkima hakkame.
Ma püüan märgata,
mis on peamised mõtted,
mõtlen, kuidas need loogiliselt siduda
ja kuidas need viipekeeles
loomulikult väljendada.
Tõlkijal peavad olema
väga head keeleteadmised.
Ma arvasin,
et olen viipekeeles päris osav,
nii et kui ma tõlkijana alustasin,
olin üsna enesekindel,
aga mida rohkem ma õppisin,
seda enam sain aru,
kui palju mul on areneda.
Väljaõppe ajal hakkasin pöörama
rohkem tähelepanu grammatikale
ja sellele, milliseid viipeid
kurdid tegelikult kasutavad.
Samuti vaatasin, kuidas on
teistes keeltes samu asju tõlgitud.
See on õpetanud, kuidas
mõtteid selgelt edasi anda.
Ühes tiimis töötab tavaliselt kolm inimest.
Koos me tõlgime ja hoolitseme selle eest,
et tõlge oleks täpne ja loomulik.
Kuna viipekeelt ei saa kirja panna,
salvestame oma tõlke videona.
See artikkel, mida me täna tõlgime,
räägib vaaladest.
Aga igaüks meist kasutab
vaala kohta pisut erinevat viibet,
nii et me arutame,
milline neist on kõige levinum
ja võimalikult paljudele tuttav.
Vahel on päris raske leida lahendust,
mis kõigile meeldiks.
Aga siis me teeme koos ajurünnaku,
kuni leiame viipe, millega kõik rahul on.
Sellistel hetkedel on selgelt näha,
kuidas Jehoova meid toetab,
ja see on parim tunne.
Meie tõlkeosakonnas on
igasuguse taustaga vendi ja õdesid.
Me töötame koos
ja oleme ka samas koguduses.
Me käime koos kuulutamas
ja teeme ka teisi asju üheskoos.
Oleme tõesti nagu üks pere.
Kolm, kaks, üks ja läks!
Hiljuti tõlkeosakonna
tööjaotust muudeti.
Nüüd tuleb tõlkijatel endil teha
lõppsalvestus ja ka järeltöötlus.
Alguses ma tundsin, et ma ei saa
sellega üldse hakkama.
See tundus nii keeruline,
aga tänu väljaõppele
ja teiste abile olen
ma saanud järjest osavamaks.
Kolm, neli.
Okei, väga hea!
Minu toakaaslaseks on Hyun Ji.
Me töötame samas osakonnas
ja käime ka samas koguduses.
See on nii tore,
et saame omavahel kõigest rääkida.
Kui ma tõlgin, siis ma ei
mõtle niivõrd sellele,
kuidas see materjal minu elu puudutab,
vaid keskendun sellele,
kuidas mõtteid viipekeeles
loomulikult edasi anda.
Hiljem, kui väljaanne on ilmunud,
uurin seda isiklikult ja mõtlen,
mida Jehoova mulle tahab õpetada.
Väljaanded, mida ma tõlkimise
ajal olen korduvalt läbi töötanud,
võivad hiljem isikliku uurimise käigus
avaneda hoopis uue nurga alt.
Olen aru saanud, et selleks,
et end vaimselt toita,
on vaja võtta regulaarselt aega
iseseisvaks uurimiseks,
Õppisin juba lapsena viipekeelt,
sest mu vanemad on kurdid.
Tõlkjana olen näinud,
kui palju vaeva kurtide nimel nähakse,
kuigi neid on väga vähe.
See on väga liigutav.
Nii ilus on näha, kuidas Jehoova
igast oma teenijast hoolib.
See innustab mind 
vaeva nägema selle nimel,
et meie tõlge oleks selgesti arusaadav
ja puudutaks kurtide südant.
See toob mulle suurt rõõmu ja rahulolu,
et see on tõlketöö kaudu
aidata neid vendi ja õdesid,
kes viipekeelest sõltuvad.
Eriti õnnelikuks teeb mind see,
et tänu sellele võivad ka mu vanemad 
Jehoovaga lähedasemaks saada.
Mulle väga meeldib tõlketöö,
sest selle kaudu näen
ma iga päev oma silmaga,
kuidas Jehoova tegutseb.
Ma tahan väga, et kõik
saaksid kogeda seda tohutut rõõmu,
mida meie väljaannete tõlkimine toob.
Õde Kimi sõnadest tuli välja oluline mõte.
Kuigi ta tegeleb igapäevaselt
vaimse toiduga,
on vaja võtta eraldi aega selleks,
et ennast vaimselt toita.
Hea meeldetuletus kõigile,
kel on Jehoova organisatsioonis
mõni ülesanne.
Noored, me loodame,
et see uus videosari
kasvatab teis soovi teha
Jehoova heaks veelgi rohkem.
Selle kuu muusikavideo
toob välja veel ühe põhjuse,
miks on hea kuuluda Jehoova perre.
Ükskõik kas me teeme kuulutustööd
või räägime kellegagi koguduses,
tahame teisi ikka oma sõnadega kosutada.
Hea sõna head teha palju võib,
halb aga halba – suur on sõna võim.
Nii nagu tuli meil keel annab väe, 
kas hea või halb – see on me enda käes.
Sest oo, kui hea, kui keegi teab 
sul öelda neid sõnu, mis kõrvu paitavad. 
Meeldiv on see ja hinge hellaks teeb.
Sõna või ka kaks teeb tuju paremaks.
Meil kõigil on see and ja suu meil kõigil peas. 
Sõna õigel ajal – küll on hea!
On maailma vaimu kõik maailm täis,
kuid mõistust meil toita vaja ainult mõtteist häist.
Siis see, mis on sees, ka väljub me suust. 
Algust tee! Toob see ju rõõmu suurt.
Sest oo, kui hea, kui keegi teab 
sul öelda neid sõnu, mis kõrvu paitavad.
Meeldiv on see ja hinge hellaks teeb.
Sõna või ka kaks teeb tuju paremaks.
Meil kõigil on see and ja suu meil kõigil peas
Sõna õigel ajal – küll on hea!
Oo, kui hea, kui keegi teab
sul öelda neid sõnu, mis kõrvu paitavad.
Meeldiv on see ja hinge hellaks teeb.
Sõna või ka kaks teeb tuju paremaks. 
Meil kõigil on see and ja suu meil kõigil peas.
Sõna õigel ajal – küll on hea! 
Hakkame nüüd aardeid kaevama.
Selles sarjas on kokku 12 osa
ja praegune osa,
mis räägib Nahumist, on seitsmes.
Vaata seda videot hoolikalt,
ehk leiad midagi,
mida veel põhjalikumalt uurida.
Nii tore on koos nädala
piiblilugemisosa ette valmistada.
Nahumi raamat tõstab esile
mitut olulist piibliõpetust.
Olen nõus.
See räägib Jehoova valitsemisõigusest
ja tema nime pühitsemisest.
Aga alustame siis.
Üks soovitus meie väljaannetes
on olnud lugeda piiblit rahulikus tempos
ja paraja uudishimuga.
Jaa, kiirustades võib paljust ilma jääda.
Hakkame siis rahulikult peale.
Nahum 1:1 ütleb:
Oota, kas siin võikski juba hoo maha võtta.
Niineve, see on ju tuttav.
– Jaa.
Jehoova oli ju ühe prohveti
sinna juba saatnud – Joona.
Ja me teame, mida tema tundis.
Jah, Joona ei tahtnud
sinnapoolegi minna,
kuna assüürlased, kes seal elasid,
olid kohutavad inimesed.
Just, mis mõtted võisid küll
Nahumi peast läbi käia,
kui ta neid Jehoova sõnu
kirja hakkas panema.
Ta võis olla päris närvis ja arusaadav ka,
kui selle linna kohta veidi rohkem lugeda.
Näiteks, kui kirjutada
registri otsingusse Niineve,
siis seal on alateema „veresüüga linn”.
Oo, hea mõte lisainfo otsimiseks
registrit kasutada.
Siin ühes viites tsiteeritakse
üht ajaloolast, kes ütles:
Oh, kui õudne!
„Närvis” on ilmselt Nahumi kohta
veel vähe öeldud,
ja ma arvan, et ta polnud ainus,
kes nii tundis.
Kui vaatame ajatelge, siis näeme,
et see prohvetlik sõnum
tuli kuningas Joosija valitsusajal.
Joosija tegutses väga jõuliselt,
et maad ebajumalateenimisest puhastada,
ja see nõudis kogu rahvalt suurt julgust,
et Jumalat jälle õigel viisil teenima hakata.
Eriti, kui mõelda,
kui võimsad assüürlased olid.
Neile ei saanud keegi vastu,
tegid, mis tahtsid.
Võib-olla iisraellased kartsid, et need
muudatused vihastavad assüürlasi.
Samaaria oli assüürlaste
julmust juba kogenud
ja rahvas võis mõelda,
et kas nemad on järgmised.
Ma oleksin sellises olukorras
meie tütre pärast väga mures olnud.
Aga vaata, mida Jehoova ütleb
nüüd enda kohta salmis 3.
See salm näitab,
kuidas Jehoova oma võimu kasutab.
Ta ütleb, et ta ei vihastu kergesti
ja on võimas jõult.
Ma uurisin natuke ja leidsin,
et see on piiblis üks ainsaid kohti,
kus Jehoova seostab oma tohutut jõudu
sellega, et ta ei vihastu kergesti.
Tundub, et Jehoova tahtis, et nad
keskenduksid tema jõule ja valitsemisviisile,
mitte sellele, mida assüürlased võivad teha.
See võis neile küll kõvasti
kindlust juurde anda,
aga salmis 15 Jehoova
julgustab neid veelgi.
Siin ütleb:
Jehoova justkui ütleb:
„Ma pole veel assüürlasi hävitanud,
aga teie võite juba tähistada.
Teenige mind julgelt edasi.”
Jaa, ta justkui ütles: „Usaldage mind.”
Täpselt, ja ta kasutas oma väge,
et Niineve hävitada nii täielikult,
et mõned kriitikud on olnud arvamusel,
et seda linna pole olemaski olnud.
Vau, milline kergendus see
küll oli nii Joosijale, Nahumile
kui ka kogu Jehoova rahvale.
Nad olid rõõmsad,
et said rahus Jehoovat teenida.
Kui nad keskendusid
Jehoova valitsemisviisile,
siis asendus ärevus kindlustundega.
See on alles vääriskivi!
Ma pean selle üles kirjutama.
Aga teeme vääriskivist aarde.
Kuidas see mõte tugevdab
minu sõprust Jehoovaga?
Hea mõte! See, kuidas Jehoova
oma ülemvõimu kasutab,
näitab, milline isik ta on.
Mulle ikka väga meeldivad need sõnad:
„Jehoova ei vihastu kergesti
ja ta on võimas jõult.”
Inimestega on sageli täpselt vastupidi.
Ja kui Jehoova ei vihastu
kergesti isegi selliste
julmade vaenlaste peale
nagu assüürlased,
siis on ta ju minuga ka kannatlik.
Aga mul endal on küll vahest tunne,
et kui ma midagi valesti teen,
siis ma arvan, et Jehoova
kannab mind kohe maha.
Aga kui ma sellele loole mõtlen,
siis see tuletab mulle meelde,
et Jehoova on armastav
ja kannatlik taevane isa.
Ta ei vihastu kergesti,
sest ta armastab mind.
Ma olen kindel, et ta
tahab olla minu sõber.
Kaunis mõte.
Väga tihti me oleme
enda vastu nii kriitilised.
Meie mõtted võivad meid
halastamatult hukka mõista,
kuid Jehoova ju ei mõtle nii.
Kui Jehoova ei vihastu kergesti minu peale,
siis miks ma peaks seda ise tegema?
Vahel ma pean täitsa pingutama,
et näha ennast nii,
nagu Jehoova mind näeb.
Ja seda saab rakendada ka siis, kui meil
on koguduses või perekonnas autoriteeti.
Me võiks endalt küsida:
„Kas ma vihastun kergesti?
Mida Jehoova tunneb,
kui ma kergelt ärritun?
Või kelle moodi ma tahan olla?”
Oo, see on hea mõte.
Ma mõtlesin ka Jehoova jõule.
Tegelikult polnud iisraellastel midagi karta.
Assüürlaste jõud polnud
võrreldavgi Jehoova omaga.
Ja kuigi meie ümber
on Saatana kuri maailm,
pole ka meil tegelikult midagi karta.
Jehoova kasutab oma võimast jõudu,
et meid aidata.
Ja kui mul tuleb katsumusi,
siis ma mõtlen Jehoova valitsemisviisile.
Ma ei võrdle ennast raskusega,
vaid Jehoovat raskusega,
ja siis ma ei karda.
Täitsa nõus.
Olen teinud endale harjumuseks
lugeda meie veebisaidilt,
kuidas meie vennad-õed praegusel ajal
on tagakiusamise all vastu pidanud.
See annab mulle kindlustunde,
et kui mind taga kiusatakse,
aitab Jehoova ka mul ustavaks jääda.
Nende lood on elav näide sellest,
kuidas see Jehoova tänapäeval
oma teenijatele jõudu annab.
Ta tõesti ei vihastu kergesti
ja on võimas jõult.
Okei, vaata, milliseid nippe
ma uurimise jaoks üles kirjutasin.
Aga uurida on veel nii palju usku tugevdavat.
Kasvõi näiteks seda,
kui detailselt läks täide Nahumi ennustus
Niineve hävitamise kohta.
Kas uurime siis edasi?
Ma näiteks leidsin ...
Selles saates vaatasime lähemalt,
kui armastav on meie
taevane isa Jehoova.
Tema pereliikmeks olemine
on kõiki pingutusi väärt.
Kui kasvatame armastust, siis oleme
vendade-õdedega palju lähedasemad.
Ja kui meil on tugev usk,
siis saame Jehoova organisatsioonis
täita erisuguseid ülesandeid.
Kui aga meid tabavad ootamatud raskused,
aitab meid see, kui toetume Jehoovale,
kes on meie isa ja kalju.
Seekord tuleb meie videotervitus Gabonist,
mis asub Kesk-Aafrika läänerannikul.
Seda riiki on nimetatud
ka Aafrika Eedeniks.
Gaboni katavad 85%
ulatuses vihmametsad
ja seal on ka võimas Kongou juga.
Loango rahvuspargis võib kohata elevante,
kes kõnnivad piki rannikut.
Need metsaelevandid on ohustatud liik
ja Gabonis leidub neid kõige rohkem.
See riik on koduks gorilladele,
värvikatele mandrillidele
ja tuhandetele šimpansitele.
Ka Gaboni veed kihavad elust.
Seal leidub üle 20 erineva
delfiini- ja vaalaliigi,
nii et see on vaalavaatlejate
tõeline lemmikpaik.
Gaboni aafrikarästikule ei tasu
aga liiga lähedale minna.
Selle mao mürgihambad
on erakordselt pikad.
Need võivad olla kuni
5 cm pikkused.
Õnneks on nad rahuliku loomuga
ja hammustavad inimesi harva.
Pealinn Libreville asutati
vabakslastud orjade poolt 19. sajandil.
See on tuntud oma modernse arhitektuuri,
parkide ja randade poolest.
Riigi kaguosas asub Franceville,
mille kaudu on võimalik vaatama
minna imelist Poubara juga.
1957. aastal tulid kaks meie venda
Kongo Vabariigist
Gaboni lõunaossa tööd otsima.
Seal kuulutasid nad Antoine Moubangale.
Ta võttis tõe kiiresti omaks
ja ristiti sama aasta juulis.
Temast sai esimene
Jehoova tunnistaja Gabonis.
Umbes samal ajal kolisid
Gaboni vennad Kongost,
kes töötasid ühes ehitusettevõttes.
Koos vend Moubangaga hakkasid
nad tegema kuulutustööd
ja koosolekute pidamiseks
üürisid nad ühe puidust varjualuse.
Laupäeviti pidasid nad avalikke kõnesid,
mida inimesed said
pinkidel istudes kuulata.
Selle järgi saadi nimi „pingiusk”.
Meie tegevus registreeriti aastal 1964
ja pisut hiljem jõudsid riiki
ka esimesed misjonärid.
Et jõuda võimalikult paljudeni,
hakati iga pühapäev
raadiost kõnesid pidama.
Kuid siis, aastal 1970,
meie tegevus äkitselt keelustati.
Misjonärid saadeti välja
ja meie kogunemised keelustati.
Kuid meie vennad-õed
olid sellest hoolimata innukad.
Koosolekuid ja kokkutulekuid peeti edasi,
kuid seda tehti salaja ja öösel.
Aastate jooksul olukord aga paranes,
hakati ehitama kuningriigisaale,
pidama avalikult kokkutulekuid
ja alustati isegi uue raadiosaatega.
Saade osutus niivõrd populaarseks,
et 2004. aastal kirjutati
sellest isegi riigi ajalehes.
Üks saates osalenud vend ütles,
et inimesed tundsid tihti ta hääle ära
ja tänu sellele
alustas ta mitu piibliuurimist.
Praegu on Gabonis üle
4600 innuka kuulutaja.
Nad juhatavad üle 8000
piiblikursuse paljudes eri keeltes,
näiteks prantsuse, fangi, miene,
punu, nzebi ja teke keeles.
Alles hiljuti peeti seal riigis
esimene kuningriigi kuulutajate kool,
kus osales 28 noort venda ja õde.
Kool peeti mitmeotstarbelises
kuningriigisaalis Libreville’is.
Okala koguduse 116 kuulutajat
juhatavad rohkem kui 140 piiblikursust
ja mälestusõhtul käis kohal 287 inimest.
Okala koguduse vennad-õed
tervitavad teid kogu südamest.
Tore, et vaatasite meie kuusaadet
Jehoova tunnistajate peakorterist.


-