JW subtitle extractor

Tere! Te vaatate juunikuu saadet.
14. märtsil 2026
lõpetas Gileadi kooli
159. lend
oma viis kuud kestnud
piibliõppeprogrammi.
Lõpuaktuse kõned aitasid õpilastel
valmistuda oma ülesandeks
ning eesootavateks muudatusteks.
Need kõned on vajalikud ka meile,
sest maailm muutub ja meie
kõigi elud muutuvad pidevalt.
Oleme kindlad,
et leiad siit midagi kasulikku,
mida oma elus rakendada.
No nii, saame alustada
tänase programmiga.
Hea meel on kõiki teid tervitada
siin Gileadi kooli lõpuaktusel.
Loomulikult on suur rõõm
näha kõiki õpilasi.
Olete viis kuud kõvasti õppinud.
Ilmselt tunnete, et piir on üsna lähedal,
rohkem infot enam pähe ei mahu.
Aga täna võite lihtsalt nautida.
Nii tore, et teie pere on siin,
teie sõbrad on siin
ja muidugi üle maailma jälgib
seda programmi tuhandeid vendi-õdesid.
Noo, siin te nüüd olete.
Viimaks ometi on
see päev kätte jõudnud.
Varsti saate kätte diplomid.
Olete seda kaua oodanud,
ma tean küll.
Üsna pea lähetegi
oma ülesandeid täitma
ja hakkate kõike seda
ellu rakendama,
mida olete selle viimase
viie kuu jooksul õppinud.
Teil tuleb vendade ja õdedega
tihedalt koostööd teha
ja samal ajal nendega rahu hoida.
Aga kas see sõna „rahu”
paneb sind muretsema?
Võib-olla lähed sa uude kohta ja mõtled,
et kas ma suudan rahu hoida,
kas ma saan teistega läbi.
Või lähed hoopis tagasi koju
ja mõtled hirmuga:
„Kõik kindlasti jälgivad,
kas kool on mind paremaks muutnud.”
Sellepärast tasub muretseda küll.
Sellepärast ongi selle kõne teemaks
„Mine tee rahu”.
Tegelikult pole keegi öelnud,
et rahu tegemine oleks lihtne.
Seda kinnitavad ka Jeesuse sõnad
Matteuse 5. peatükis.
Ole hea võta see koos minuga lahti.
Jeesus kirjeldab siin
ühte huvitavat olukorda.
Vaata, mis ta ütles.
Matteuse 5:23, 24.
Jeesus ütleb siin oma jüngritele:
„Kui sa oma ohvriandi altarile tood
ja seal meenub sulle,
et su vennal on midagi sinu vastu,
siis jäta oma and altari ette
ja mine tee esmalt oma vennaga rahu.
Seejärel tule ja too oma ohvriand.”
See soovitus võis Jeesuse kuulajatele
tunduda täiesti võimatu.
Kujuta ette, Jeruusalemmas on
pühade ajal sadu tuhandeid inimesi.
Ja nüüd Jeesus ütleb:
„Jäta oma ohvriand altari ette
ja mine otsi sealt rahva hulgast
üles see üks inimene.
Ja kusjuures sellel inimesel,
keda sa püüad leida,
on midagi sinu vastu.
Sul tuleb temaga rahu teha
ja siis veel templisse tagasi jõuda,
et oma ohvriandi tuua.”
Jeesus tahtis selle looga meile õpetada,
et rahu tegemine nõuab pingutusi.
Nii et võiksime koos mõelda
kahele küsimusele.
Esiteks, miks on rahu teha nii raske?
Ja teiseks, kuidas raskustest
hoolimata rahu ikkagi hoida?
Et nendele küsimustele vastata,
vaatame kolme põhjust,
mis takistavad rahu teha.
Ja vaatame, millise eeskuju
jättis meile Aabram.
Temal ja Lotil oli mitmeid olukordi,
kus nendevaheline rahu sattus ohtu.
Ja mõtlemegi, mis aitas tal
oma vennapojaga rahu hoida.
Mis on esimene takistus rahu tegemisel?
Kartus, et näime nõrgana.
Paljud meist peavad võitlust
madala enesehinnanguga
ja sellises olukorras
võib inimese loomulik reaktsioon olla
hakata ennast teiste seas esile tõstma.
See omakorda aga kisub teisi maha
ja tulemuseks on see,
et rahu on rikutud.
Kas Aabram sai üle kartusest,
et ta näib nõrgana?
Vaatame seda koos
1. Moosese 13. peatükist.
Siit leiame ühe tuttava loo sellest,
kuidas Aabrami ja Loti karjased
omavahel tülli pöörasid.
Ja Aabram märkas,
et siin võib rahu kaduda.
Vaatame siis sellest 13. peatükist
salmid 8 ja 9.
Siin ütleb: „Siis Aabram ütles Lotile:
„Ärme riidleme omavahel
ja ärgu meie karjased tülitsegu,
sest me oleme ju vennad.
Eks ole kogu maa sinu ees valla?
Palun lahku mu juurest.
Kui sina lähed vasakule,
lähen mina paremale,
aga kui sina lähed paremale,
lähen mina vasakule.””
Vau, milline suhtumine!
Aabram oli erakordselt alandlik
Lotiga rääkides.
Ta ei pidanud ennast
Lotist tähtsamaks.
Ta oleks võinud enda positsiooni
Loti silmis rõhutada,
öelda talle näiteks midagi sellist:
„Oota, kes siin kellega kaasa tuli?
Sina tulid minuga kaasa,
Jehoova rääkis ju minuga.
Ta andis mulle ülesande,
mitte sulle.”
Võib-olla ta oleks saanud parema maa,
aga seda kindlasti mitte rahuga.
Aabram tahtis teha rahu.
Kuigi ta võis ennast vahel ebakindlalt tunda,
nii nagu meie vahel tunneme,
oli ta siiski valmis ennast
Loti ees alandama.
Mis pani Aabramit sellisel viisil käituma?
Lühidalt öeldes, tal oli palju tähtsam see,
mida Jehoova temast arvas,
kui see, mida inimesed temast arvasid.
Teda ei huvitanud,
kus ta täpselt tõotatud maal elab.
Talle oli oluline see,
et ta on tõotatud maal.
See näitas, et tal on Jehoova heakskiit,
ja sellest talle piisas.
Ja see on ka Matteuse 5:23, 24
peamine mõte.
Mida Jeesus ütles?
Ta ütles sellele mehele,
kes oli vennaga rahu teinud,
et tule tagasi,
tule ja too oma ohvriand.
Kõige olulisem oli rahu Jumalaga
ja sedasama tahtis ka Aabram.
Ta tahtis rahu Jumalaga.
Mis on siis esimene asi,
mida me saame Aabramilt õppida?
Rahule võib saada takistuseks see,
et kardame näida nõrgana.
Kardame, et ei võeta arvesse
meie kogemusi, meie ülesannet
või seda, et käisime Gileadi koolis.
Kõik need asjad võivad olla seotud
meie madala enesehinnanguga
ja see takistab teha rahu.
Kuidas sellest kartusest siis üle saada?
Nii nagu Aabram, ole rahul sellega,
et sul on Jehoova heakskiit.
Suuremat au ei saa inimesel olla.
Ülejäänud õnnistused,
näiteks see,
kui Jehoova annab
sulle mõne ülesande,
on lihtsalt boonuseks.
Aga nüüd, võib-olla Aabram mõtles,
et kui tema kohtleb Lotti alandlikult,
siis ilmselt Lott
kohtleb teda samamoodi.
See oleks ju päris tore.
See viib meid teise takistuse juurde.
Hirm selle ees,
et meist hakatakse lihtsalt üle sõitma.
No see võib juhtuda näiteks siis,
kui me eriarvamuse korral järele anname.
Ja meis võib tekkida hirm,
et meid hakatakse ära kasutama,
kuna teatakse, et me
oleme järeleandlikud.
Mida Aabram tegi?
Võtame uuesti lahti 1. Moosese 13. peatüki
ja loeme salmid 10–12.
Ehk siis enne seda oli Aabram
püüdnud Lotiga rahu säilitada.
Ta oli väga alandlik.
Ja vaatame salmist 10 edasi.
„Lott vaatas ringi ja nägi, et kogu
Jordani piirkond kuni Soarini on veerikas
(see oli nõnda enne, kui Jehoova
Soodoma ja Gomorra hävitas),
et see on nagu Jehoova aed,
nagu Egiptusemaa.
Siis valis Lott endale kogu Jordani piirkonna
ja viis oma laagri ida poole.
Nii lahkusid nad üksteisest.
Aabram elas Kaananimaal,
aga Lott Jordani piirkonna linnade lähedal.”
Kas Lott tõesti kasutas Aabrami
alandlikkust selles olukorras ära?
Seda me küll väita ei saa, sest me ei tea
selle olukorra kohta kõiki üksikasju.
Aga selle kohta kuuleme juba lähemalt
meie lõpuaktuse peakõnest,
nii et peate veel kannatama.
Aga kui Loti valik oleks Aabrami häirinud,
isegi ärritanud, oleks ta võinud mõelda:
„Oota, mis nüüd juhtus?
Alandlikkusega ma küll kaugele ei jõua.
Ma saan mingi kehva maatüki.
Ma pean korra majja lööma.”
Ta oleks võinud nii mõelda.
Aga kas ta andis sellele hirmule järgi?
Ei.
Vaatame veel, mida öeldi 11. salmi lõpus
ja 12. salmi alguses.
Siin ütleb: „Nii nad lahkusid üksteisest.
Aabram elas Kaananimaal.”
Ta ei hakanud protestima ega virisema,
et teda on väga ebaõiglaselt koheldud.
Aabram oli päriselt alandlik.
See ei olnud mingi taktika,
millega hiljem oma tahtmist saada.
Aabrami jaoks oli rahu palju tähtsam
kui tema enda heaolu.
Mis on siis teine asi,
mida me saame Aabramilt õppida?
Hirm selle ees, et meie
alandlikkust ära kasutatakse,
näiteks nii, et keegi saab meie ülesande
või teda kiidetakse meie asemel,
see hirm võib panna meid mõtlema,
et ei ole hea olla lahke
või alandlik või järeleandlik.
Selline mõtlemine rikub rahu.
Ära anna sellele hirmule järele.
Selle asemel võta Aabramist eeskuju,
usalda Jehoovat ja seda,
et tema teab, mis on parim.
Isegi kui mingis olukorras meile tundub,
et see ei tööta.
Sedasi tehes me ei pruugi
saada oma tahtmist,
aga me saame midagi veel olulisemat:
Jumala heakskiidu ja rahu temaga.
Aga milline oli Aabrami reaktsioon,
kui ta nägi Loti valikute halbu tagajärgi?
Kas ta andestas ja unustas
või oli tal raske minevikust lahti lasta?
Sellele küsimusele saame vastuse
aktuse lõpus.
Nüüd on kätte jõudnud aeg
vaadata vestlussaadet „Meie lood”.
See on põnev osa Gileadi kooli aktusest,
mida kõik kindlasti väga ootavad.
See on jällegi väga huvitav osa.
Ja need, kes soovivad
rohkem kuulutustööd teha,
saavad mõelda, milliseid võimalusi
neil on selle eesmärgi poole püüelda.
Selle saate tänast osa
juhatab vend Jeremy Clarke.
Vaatame põnevusega.
Tere, armsad sõbrad!
Tekstis Matteuse 5:6 ütles Jeesus,
et need, kel on nälg õiguse järele,
on õnnelikud,
sest Jehoova toidab neid vaimselt.
Mida on Jehoova teinud selleks,
et noored oleksid vaimselt toidetud?
Ta on andnud neile
armastavad vanemad.
Aga mis siis, kui need
vanemad ei teeni Jehoovat?
Kuidas ta neid siis toidab?
Piibliaegadel kasutas ta
selleks oma eakamaid teenijaid.
Näiteks ülempreester
Joojada õpetas noort kuningat Joast
ja Sakarja kuningas Ussijat.
Täna räägime mõne
Gileadi õpilasega ja kuuleme,
kuidas Jehoova nende eest
hoolitses, kui nad olid noored.
Saame teada, mis ajendas neid
vaimseid eesmärke seadma
ja mida toredat on nad
Jehoova teenistuses kogenud.
Hakkame siis peale.
Esimesed külalised on USA-st.
Need on Antron
ja Rebeca Carraway.
Antron ja Rebeca, tore näha!
Te olete teeninud
mõned aastad USA peetelis.
Aga tahaks kuulda teie taustast
ja kuidas te üles kasvasite.
Äkki räägite. - Muidugi!
Ma kasvasin üless Lõuna-Carolinas
ja mu vanemad
olid Jehoova tunnistajad.
Isa käest õppisin ma,
kuidas inimesi lahkelt kohelda.
Ema aitas mul seada
vaimseid eesmärke.
Ja tänu temale
suutsin neid ka saavutada.
Koguduses oli mitmeid vendi,
kes minuga tegelesid.
Näiteks üks vend pakkus välja,
et ta võib uurida
Õpetussõnade raamatut
koos minu ja minu nõoga.
Miks just seda raamatut?
Olin tol ajal veel teismeline.
Ja kuna Õpetussõnade raamatus
on palju tarku nõuandeid,
siis see vend arvas, et seda
oleks meil väga kasulik uurida,
et näha, kui praktiline on piibel.
Ka üks teine vend
mõjutas mu elu palju.
Olime samas koguduses
ja siis ta läks
mõneks aastaks peetelisse.
Ja kui ta tagasi tuli,
soovitas ta mul tõsiselt
peeteliteenistusele mõelda.
Kaalusingi seda.
Lisaks soovitas ta mul
mõnd teist keelt õppida,
mida samuti püüdsin teha.
Ja siis sa läksidki peetelisse.
Nii tore, et need vennad
sinu jaoks aega võtsid.
Aga kas sinu vanemad, Rebeca,
olid ka tunnistajad?
Olid küll.
Ma kasvasin üles Hispaanias
ja me elasime peetelile
väga lähedal.
Ja ma mäletan, et peetellased
käisid meie juures päris tihti külas.
Millist mõju see sulle avaldas,
et täiseajalised teenijad
tihti teie poolt läbi käisid?
Ma panin tähele,
et kuigi nad polnud just rikkad,
polnud neil ka millestki puudu.
Seda oli nii selgelt näha,
kui hästi Jehoova nende eest hoolitses.
Nad olid õnnelikud
ja neil oli kogu aeg lai naeratus näol.
Ja see tõesti puudutas mu südant.
Tahtsin, et minu elu
oleks sama õnnelik.
Nii vahva.
Kuidas veel vanemad aitasid sul
Jehoovaga lähedaseks saada?
Ma mäletan, et isa palvetas koos minu
ja mu kahe õega igal õhtul.
Aga ta tahtis ka kuulda,
kuidas meie ise
Jehoova poole palvetame.
Ja see aitas tal mõista,
kas Jehoova on ikka
meie jaoks reaalne.
Ma mäletan ka seda,
et ema innustas meid alati
oma koguduse
pioneeridega läbi käima.
Ja seda me ka tegime.
Ja sellepärast me õppisimegi
juba päris väiksena
kuulutustööd armastama.
Teie vanemad tegid tõesti palju ära,
et teid hästi kasvatada.
Teist said innukad ja tugeva usuga
Jehoova teenijad,
nii et olite valmis
Jehoovale rohkem andma.
Nii see tõesti oli.
Kui hakkasime kohtamas käima,
teenis Antron New Yorgi peetelis.
Kuid mõne aja pärast
sai ta uue ülesande
teenida Uganda harubüroos.
Ohoh, Uganda!
Jaa, ka mulle tuli see
suure üllatusena.
Aga samas olin ka väga põnevil.
Me jätkasime Rebecaga
kurameerimist
ning varsti me
abiellusime Madridis.
Ja mõne päeva pärast
kolisime Uganda peetelisse.
Kas te siin oletegi juba Ugandas?
– Jah, sealses harubüroos.
Aga kuidas teil seal läks?
No see oli küll aeg,
mida ma mitte kunagi ei unusta.
Ja tuleb ka tunnistada,
et polnud sugugi lihtne
teha korraga kõiki neid muudatusi.
Nii abielu kui ka peetelis
elamine nõudsid harjumist.
Lisaks pidin kohanema uue kultuuri,
keele, toidu ja uue mõtteviisiga.
Nii et me õppisime
enda kohta ikka palju,
seda, kuidas meie mõtleme,
kuidas teised mõtlevad,
ja see tegi meid paindlikumaks.
Ilmselt tuli kasuks ka see,
et noorena Õpetussõnu uurisid.
Jaa, just Gileadi kooli ajal
mõtlesin tekstile Õpetussõnad 19:11,
mis ütleb: „Solvangust
möödavaatamine kaunistab.”
Jehoova, kes on kogu selle ilu taga,
mida me looduses näeme,
ütleb, et tema silmis
on teistele andestamine ilus tegu.
Ja kui me sellele mõtlesime,
tuli meile meelde,
kuidas Uganda
vennad-õed meisse suhtusid.
Meie käitumine võis neid
nii mõnigi kord haavata.
Aga nad vaatasid sellest mööda
ja see kaunistas neid.
Tõesti, Uganda vendadest ja õdedest
sai meile uus perekond.
Me õppisime, et kui
siiralt teisi armastada,
siis nad vastavad sulle samaga.
Ja nad olid meile suureks toeks,
eriti siis, kui tundsime koduigatsust.
Eredalt on meeles
üks misjonäridest abielupaar.
Nad märkasid,
kuidas me end tunneme,
nad veetsid koos meiega aega
ja pöörasid meile palju tähelepanu.
Ja kui tajusime nende armastust,
tajusime ka seda,
kuidas Jehoova meid armastab
ja meie eest hoolitseb.
Kaua te siis Ugandas olite?
Olime seal kokku 10 aastat.
Kas oli raske ära tulla?
Jah, see oli väga raske.
Me nutsime ikka palju,
kui pidime tulema.
No me ikka lahistasime
korralikult nutta.
Aga me muidugi
peame nendega ka sidet,
eriti mõne õega, kellega ma
väga lähedaseks sain.
Nad tegid kõik, et me ei tunneks
ennast võõramaalastena,
vaid omadena.
Enne kui me lahkusime, kinkisid
nad meile ühe maalapi ja kitse
juhuks, kui me
peaksime tagasi tulema.
Väga lahe!
Te lasite end juba
noorena õpetada
ja olete ise teistele
väljaõpet andnud
ja teete seda
kindlasti ka edaspidi.
Aitäh teile, Antron ja Rebeca,
et meile oma lapsepõlvest
ja ülejäänud elust rääkisite.
Mõnel selle klassi õpilasel
oli vaid üks vanem Jehoova teenija.
Näiteks õde Linil,
kes on Taiwanist.
Kutsume nüüd tema siia,
et paar sõna juttu ajada.
No tere, õde Lin!
– Tere!
Räägi palun, millises peres
sina üles kasvasid.
Hea meelega.
Ma sündisin ja kasvasin Taiwanis.
Ma olin 10-aastane,
kui mu ema õppis tõde tundma
ja lasi end ristida.
Ahaa! Aga sinu isa?
Tema ei ole veel
Jehoova tunnistaja.
Aga ta pole ka vastu
ja toetab meid.
Nii et ema oli see, kes õpetas
mind ja mu nooremat venda
Jehoovat ja kuulutustööd armastama.
Siin pildil olete siis
sina ja su ema?
Jaa, kuningriigisaalis.
– Ja su noorem vend. – Mhmh.
Väga ilus pilt.
Kuidas siis ema teid
Jehoovat armastama õpetas?
Kuigi mu ema kasvatas kahte last
ja käis täiskohaga tööl,
hakkas ta pioneeriks.
Ja ta polnud ainult
nime poolest pioneer.
Ta tõesti armastas kuulutustööd.
Mul on siiamaani meeles,
et alati, kui ta kuulutustöölt
koju tuli, ta lausa säras.
Ja ta jutustas meile
põnevaid lugusid sellest,
mis päeva jooksul juhtunud oli.
Kas emal oli teie kandis
lihtne kuulutada?
Kahjuks paljudel inimestel ei ole
piibli vastu huvi ega selle jaoks aega.
Ja neid huvitab rohkem
raha teenimine ja karjääri tegemine.
Kuid mu ema leidis
alati mõne huvilise.
Ma arvan, et inimestele meeldis see,
et oli kogu aeg nii rõõmus
ja tõesti siiralt hoolis neist.
Ja talle meeldis kasutada
„Uue maailma tõlke” sissejuhatavat osa,
et inimestega jutu peale saada.
Ja ta oli selles väga osav.
Tundub, et ta oli küll
püha vaimu mõjul tuline.
Aga ma jäin mõtlema, et kui inimesed
on seal nii keskendunud rahale,
siis kuidas seal
kuulutustöö praegu läheb?
Tegelikult läheb seal väga hästi.
Ja tead, meil on selle kohta
lausa üks video.
Oo, no vaatame siis.
Taiwan, tuntud ka kui
Ilha Formosa ehk Ilus Saar,
on tõepoolest erakordselt kaunis
oma kõrgete mäetippude
ja lummavate kallastega.
Kuid nagu kõikjal maailmas,
on ka Taiwani kõige
ilusam vara selle inimesed.
Aastal 1948 külastas Taiwani
vend Stanley Jones,
Gileadi kooli 8. lennu vilistlane.
Ta rändas üle mägede,
et külastada kokkutulekut,
kus ristiti umbes 300 inimest.
Tol ajal külvatud seemnetest
on nüüdseks võrsunud
üle 11 000 kuulutaja.
Praegu on Taiwan üks tihedamini
asustatud piirkondi maa peal.
Pealinnas Taipeis
on üle 2 miljoni elaniku.
Selles linnas on palju võimalusi
raha teha ja jõukust koguda.
Kuid meie vennad ja õed
keskenduvad varajaste
misjonäride eeskujul
kogu hingest kuulutustööle.
Kui ma olin laps, siis ma
kuulsin, kuidas mu vanemad
kogu aeg raha pärast tülitsevad.
Seega ma otsustasin, et suurena
ma hakkan palju raha teenima.
Ma mõtlesin, et siis
on mu pere õnnelik.
Kui ma olin 17-aastane,
hakkasin piiblit uurima.
Ja ma sain teada,
et tuleb paradiis.
Samuti sain teada,
et me oleme õnnelikud,
kui oleme rahul
sellega, mis meil on
Mind ristiti 1999. aastal.
Kui me abiellusime, tahtsime
kuhugi kolida ja hakata pioneeriks.
Selleks ajaks oli
mu isa juba 8 aastat
maadelnud insuldi tagajärgedega.
Ajapikku hakkas mu töö
mulle järjest rohkem meeldima.
Tundsin töö juures
ennast vajalikuna.
See võimaldas mul
pere eest hoolt kanda.
Aga ma mõtlesin, et võib-olla
see on lihtsalt ettekääne,
et saaksin mugavat
elu edasi elada.
Mitmed õed-vennad
meie ümber pingutasid,
et Jehoova heaks
rohkem teha.
Ja me nägime,
millist rõõmu tõi neile
kuningriigikuulutajate
koolis käimine.
See pani meid mõtlema,
kas saaksime ka
oma elus midagi muuta.
Siis mu isa suri
ja meie olud muutusid.
Ning me mõistsime, et nüüd on
meil õige aeg oma elu lihtsustada.
Mõne aja pärast tulime
mõlemad töölt ära.
Kolisime piirkonda, kus oli
suurem vajadus kuulutajate järele
ja alustasime pioneeritööd.
Kui ma lahkumisavalduse sisse andsin,
oli mu ülemus päris nördinud.
Ta küsis: „Kas sa oled aru kaotanud?
Kas sa ikka mõtlesid selle asja läbi?
Mis su perest saab?
Kas sa oma tulevikule üldse mõtlesid?”
Aga ma jäin oma otsusele kindlaks.
Jehoova hoolitses meie eest hästi.
Mulle hakkas meie
uus eluviis väga meeldima.
Saime olla palju aega koos
meie koguduse vendade ja õdedega
ja aidata mitmel piibliõpilasel
Jehoovat tundma õppida
ja temaga lähedaseks saada.
Oleme mõistnud,
et Saatana maailm on väga petlik.
Esmapilgul tundub, et see,
mida see pakub, teeb õnnelikuks,
aga tegelikult teeb meid
tõeliselt õnnelikuks see,
kui meil on lähedased
suhted Jehoovaga.
Jehoova on lubanud meile
imelist tulevikku paradiisis,
kus me saame teda igavesti teenida.
Kahju, et mul ei olnud
juba varem julgust seda otsust teha
ja täielikult Jehoova
teenimisele pühenduda.
Nüüd olen näinud, kui tõesed
on sõnad tekstis Õpetussõnad 10:22.
„Jehoova õnnistus on see,
mis teeb rikkaks.”
Misjonäride tegevus pani Taiwanil
tehtavale kuulutustööle tugeva aluse.
Nende eeskuju innustab veel
tänapäevalgi tuhandeid vendi-õdesid.
Nii tore näha, kuidas nad
on valmis pingutama,
et teistele Jehoovast rääkida.
On tõesti!
Aga lisaks su emale,
kas oli keegi veel,
kes aitas sul
vaimselt kasvada?
Kui ma sain vanemaks,
siis oli periood,
kui mu usk jäi päris nõrgaks.
Jätsin isegi koosolekuid vahele.
Aga minu koguduses oli
üks misjonäripaar,
kes mind väga aitas.
Nad panid tähele, kui mind saalis polnud
ja see õde võttis minuga ühendust.
Kas siin pildil sa oledki
koos nendega? – Mhmh.
Okei, kas nad
käisid ka Gileadis?
Jaa, neid võib tegelikult näha
videos „Maailma otsteni”.
Nendega oli nii tore koos olla.
Aga siis määrati
nad ühte teise linna.
Ma olin väga kurb.
Aga siis andis Jehoova
mulle uue sõbra,
ühe Jaapani õe,
kes oli Taiwani appi kolinud.
Ta kutsus mind sageli endaga koos
eri viisidel kuulutustööd tegema.
Nii armas temast.
Kas ta aitas sind veel kuidagi?
Jaa, kui anti välja esimene
„Noored küsivad” video
„Kuidas ma võin leida tõelisi sõpru?”,
kutsus ta mind enda juurde
ja me vaatasime seda koos.
Selles videos oli näha,
kuidas üks pioneerist õde
aitas üht tüdrukut
ja ma mõistsin, et see Jaapani õde
püüab mind samamoodi aidata.
Ma olin sel ajal juba kindel,
et see, mida ma usun, on tõde.
See oli väga loogiline.
Aga tänu sellele õele,
sellele, kuidas ta minu eest hoolitses,
mõistsin, et ka Jehoova hoolitseb
minu eest ja armastab mind väga.
See ajendas mind
Jehoovaga lähedasemaks saama.
Meist said sõbrad.
Nii tore kuulda.
Ehk sinu ema ja ka
teised olid sulle toeks.
Aga kuidas sinu
vaimne kasv sealt edasi läks?
Ma hakkasin pioneeriks
ja hiljem läksin ingliskeelsesse kogudusse.
Mulle tõesti meeldib inimesi aidata,
et ka nemad kogeksid
Jehoova armastust.
Paljud on kolinud Taiwani appi.
On olnud nii tore näha,
kuidas igalt poolt maailmast
tulnud vennad-õed
on valmis Jehoova
teenimise nimel ohvreid tooma.
See toob tõesti nii palju rõõmu,
kui saame teistele Jehoovast
rääkida ja aidata neil teda tundma õppida.
Aitäh sulle, et oma loo rääkisid.
Ja me palvetame nii sinu
kui ka teiste vendade-õdede eest,
kes Taiwanis tegutsevad.
Paljud meist kasvasid üles peres,
kus kumbki vanematest
ei teeninud Jehoovat.
Kes neid aitas?
Räägime vend Doug Terrelliga USA-st.
Nonii, Doug.
Räägi meile, millal sina
Jehoovat teenima hakkasid.
Ma olin umbes 18
ja oma eluga korralikult ummikus.
Oo, mis mõttes?
Kumbki mu vanematest
polnud tunnistaja.
Aga mu ema nägi kõvasti vaeva,
et meid hästi kasvatada.
Aga ma tegin rumalaid otsuseid
ja sattusin halba seltskonda.
Ma olin vihane, masenduses ja ärevil.
Olukord läks nii hulluks, et ema
pidas minuga ühe tõsise vestluse maha.
Selleks ajaks olin ma
käinud erinevates kirikutes,
sest tahtsin Jumala kohta
rohkem teada.
Käisin näiteks katoliku,
metodisti ja nelipühi kirikus.
Ja mis mulje neist jäi?
See, mis ma neis kirikutes nägin,
oli kuidagi võlts.
See ei puudutanud mu südant.
Mäletan, et pärast
seda vestlust emaga
ma palvetasin Jumala poole.
Ma laskusin põlvili, nutsin ja anusin,
et Jumal mulle ennast näitaks
ja et ma saaksin
oma küsimustele vastused.
Mis küsimusi sul oli?
No ma tahtsin teada,
mis on Jumala nimi,
miks heade inimestega
juhtuvad halvad asjad
ja miks on religioonis
nii palju silmakirjalikkust?
Jah, paljud otsivad
just neile küsimustele vastuseid.
Aga mis sai edasi?
Kaks nädalat pärast seda palvet
tulid Jehoova tunnistajad meie ukse taha.
Aga tavaliselt
me neile ust lahti ei teinud.
Ahaa, aga mis siis seekord
teistmoodi oli?
Seekord oli ukse taga kaks õde
ja üks neist
oli minu keskkooliõpetaja.
Ta oli koolis minu vastu
nii lahke olnud
ja seepärast otsustasin
nad sisse lasta.
Ja ta esitas mulle
väga hea küsimuse:
„Kas sa teadsid,
et Jumalal on nimi?”
ja näitas mulle teksti Laul 83:18.
Hiljem näitas ta mulle
ka piibliteksti, mis ütleb,
et kogu maailm
on Saatana võimuses.
Ja pärast seda vestlust
tundsin ma sellist rõõmu,
mida ma kunagi varem
oma elus polnud tundnud.
Imeline.
Aga kas keegi veel peale sinu
endise õpetaja aitas sul vaimselt kasvada?
Jaa, pärast seda
hakkasin piiblit uurima.
Hiljem käisin Atlantas
ja seal kohtasin venda,
kellest sai minu parim sõber.
Oo, räägi meile temast.
Selleks ajaks ma olin
umbes aasta aega uurinud,
aga mul oli raske
õpitut ellu rakendada.
See vend võttis mu oma tiiva alla.
Ta oli tubli pioneer ja aitas mul
õpitu järgi tegutsema hakata.
Kuna meil oli hea klapp,
siis ma kolisin Atlantasse
ja tema uuris minuga piiblit edasi.
Ja lõpuks me olime isegi
7 aastat korterikaaslased.
Vau, nii tore!
Ta oli ikka tõeline sõber, kes aitas sul
Jehoovaga lähedaseks saada.
Räägi, mis edasi sai.
Mäletan, et ta kutsus
ringkonnaülevaataja
minu uurimisele kaasa.
Ja ka tema oli minu vastu nii lahke.
Pärast seda uurimist
ma palvetasin Jehoova poole
ja palusin, et ta aitaks
mul vaimseid eesmärke seada.
Siin on üks pilt.
Kes siin pildi peal kõik koos on?
See on minu ristimispäev.
Kõige paremal minu kõrval on õpetaja,
kes minu ukse taha tuli,
ja kõige vasakul on minu parim sõber.
Väga hea.
Tema oli siis see, kes sind
ringkonnaülevaatajaga kokku viis.
Kuidas see sulle mõjus?
Kuna ma olin enne tõe tundmaõppimist
elanud hoopis teistsugust elu,
vajasin abi, et varasem eluviis
mind enam ei mõjutaks.
Ja ringkonnaülevaataja oli mulle
sel ajal väga suureks toeks.
Ta aitas mul ka lihvida
oma kuulutustööoskusi.
Samuti õpetas ta mulle,
kuidas olla hea õpetaja ja karjane
ning kuidas oma tunnetega toime tulla.
Ja üsna varsti alustasin ma
ka ise ringkonnatööd.
See on küll suurepärane.
Mõeldes nüüd tagasi kõigile neile,
kes on sulle toeks olnud,
mis tunded sinus tekivad?
Mulle meenub selline
mees nagu Oneesimos.
Ta oli ori, kes oli oma
isanda juurest ära põgenenud.
Ja ori oli teiste silmis eikeegi.
Siis sai temast kristlane
ja ta oli apostel Paulusele
väga suureks abiks.
Enne kui tõde tundma õppisin,
tundsin end just nagu Oneesimos.
Ma olin mittekeegi,
mul ei olnud mingit tulevikku.
Aga siis Jehoova kasutas
nii-öelda tänapäeva Pauluseid,
mu keskkooliõpetajat,
parimat sõpra ja ringkonnaülevaatajat,
et ma näeks kui väärtuslik
ma tema silmis tegelikult olen.
Ja sul õnnestuski oma
vaimsete eesmärkideni jõuda.
See näitab, kui oluline
on võtta aega noorte jaoks
ja aidata neil Jehoovat
armastama õppida.
Aitäh, Doug, toreda vestluse eest!
Kui oleme vaimselt hästi toidetud,
ajendab see meid
Jehoova jaoks rohkem tegema.
Nii oli see meie järgmiste külaliste
Andy ja Julia Altoniga,
kes teenivad praegu Tais.
Andy ja Julia, te olete mõlemad
Inglismaalt, aga praegu teenite Tais.
Miks te sinna kolisite?
Tegelikult oli meil mõlemal eesmärk
teenida Suurbritannia peetelis.
Me andsime peeteliavaldused,
kuid ei mingit vastust.
Olime isegi natuke pettunud
ega teadnud, mida edasi teha.
Tõesti, vahel me seame
endale vaimseid eesmärke,
aga siis pettume,
kui meil ei õnnestu neid täita.
Aga mida te edasi tegite?
Me lihtsalt palvetasime selle pärast.
Aga siis avanes meil võimalus
minna Taimaale, et seal kuulutada.
Ohoh, kuidas see juhtus?
Mu õde ja ta abikaasa
juba teenisid seal
suurema vajadusega piirkonnas
ja nad innustasid
ka meid sinna tulema.
Ja Manchesteris, mille lähedal
me elasime, oli taikeelne grupp
ja see valmistas meid
Taimaale minekuks hästi ette.
Kuidas teile siis Tais meeldis?
Meile väga meeldis.
Kuid iga kuue kuu tagant
pidime Inglismaale tagasi
sõitma, et raha teenida.
Nii et kõik huvilised,
keda me kuulutustööl leidsime,
tuli teistele üle anda.
Ja kui me siis Taisse tagasi läksime,
tuli jälle otsast peale alustada
Aga soov minna peetelisse
ei kadunud tegelikult kuhugi.
Samas me saime aru,
et me peame otsustama,
kas jätkata teenimist Taimaal
või kolida tagasi Inglismaale,
et seal pioneerina teenida.
Ja Suurbritannia harubüroost
teile ikka helistatud.
Mis te siis otsustasite?
Palvetasime ja palvetasime
ja tegime otsuse Tai kasuks.
Aga miks siis ikka selline otsus?
Kui olime kõik põhjalikult
läbi kaalunud,
sai otsustavaks see,
et Taimaal
oli väga suur
vajadus kuulutajate järele.
Seega loobusime sellest, mis oleks
meile endale rohkem meeldinud.
Ja lisaks tundus Taisse
minek ka pisut hirmutav.
Oota, aga miks te just
selle hirmutava variandi valisite?
See hirmutavam valik
sundis meid oma
mugavustsoonist välja tulema.
Ja see tähendas, et meil
ei jäänud midagi muud üle
kui täielikult Jehoova peale loota.
Ja tänu sellele saime Jehoovaga
palju-palju lähedasemaks.
Nii tore, et te sellest rääkisite
ja et just selle
hirmsama variandi valisite.
Kuidas siis Tais kuulutamine läheb?
Oi, see on imeline!
Siin on pilt meist Juliaga,
kui me Bangkokis kuulutustööd teeme.
Nii paljud seal
tundsid piibli vastu huvi.
Kuigi nagu sa tead,
on Tai peamiselt budistlik maa,
leidub siiski neid,
eriti just noorte seas,
kes otsivad
vaimselt midagi enamat.
Nii et seal on tõesti palju neid,
kellele me saame tõest rääkida.
Meil on selle kohta
ka üks video.
Oo, tore, vaatame.
Tere tulemast Taisse!
See on maa, mis on täis värve
ja maitsva tänavatoidu lõhnu.
See on naeratuste maa
ja seda on tõesti näha.
Külalislahkus pole siin
lihtsalt komme, vaid eluviis.
Inimesed on siin väga
sõbralikud ja perekesksed.
Aga paljud otsivad
veel midagi enamat.
Inimesed otsivad elu mõtet,
midagi, mis annaks
neile püsiva rahu.
Seda tegid näiteks
Narumon ja Kanitta.
Seal, kus mina kasvasin,
oli palju usujuhte,
kes oleks pidanud olema
teistele eeskujuks.
Kuid nad ei elanud üldse
selle järgi, mida nad õpetasid.
Lapsena ma mõtlesin ikka,
et kui need usujuhid
pole üldse head inimesed,
miks me siis peaksime
neid austama või kuulama?
Kui ma seda kelleltki küsisin,
öeldi mulle alati:
„No ta on ju munk.
Sellepärast lihtsalt kummarda
ja ole lugupidav.”
See vastus ei öelnud mulle mitte midagi,
see ei vastanud mu küsimusele.
Mu isa oli väga lahke ja tore mees,
aga kahjuks oli tal alkoholiga probleeme.
Budistid õpetavad, et kui
keegi on alkoholist sõltuvuses
või joob liiga palju,
siis ta läheb põrgusse.
See hirmutas mind väga,
sest ma ei tahtnud,
et mu isa põrgusse satuks.
Seepärast läksin templisse,
et saada teada,
kas on mingi võimalus,
kuidas oma isa põrgust päästa.
Kuid mulle öeldi, et ei ole,
sest patte ei saa kuidagi kustutada.
Halbu tegusid ei saa
millegagi heastada.
Siis aga mulle soovitati,
et kui ma teen templile annetuse,
siis on võib-olla mu isal
kergem põrgus hakkama saada.
See vastus mind
küll ei rahuldanud.
Seepärast otsustasin uurida,
mida teised religioonid
selle kohta õpetavad.
Lapsest saati õpetati mind
pimesi uskuma asju,
millest ma midagi aru ei saanud.
Mulle ei antud usuküsimustes
mingeid selgitusi ega tõestusi.
Aga ma tahtsin
vastuseid oma küsimustele.
Ja seepärast ühinesin
sotsiaalmeedia grupiga,
kus räägiti religiooni vahetamisest.
Sain teada, et paljud
tahavad usku vahetada
ja mind kutsuti ka kirikusse.
Tundsin küll selle vastu huvi,
kuid kartsin minna.
Siis ma nägin piiblit
ja arvasin, et võib-olla see raamat
vastab mu küsimustele.
Soovisin seda endale laenata,
et seda kodus lugeda,
aga mulle öeldi, et ma ei saa
seda niisama koju võtta,
ma pean selle ära ostma.
Siis küsisin, palju see maksab.
Mulle öeldi, et 1000 baati.
Mõtlesin, et oma telefonist
saan ma ilmselt piiblit tasuta lugeda.
Guugeldasin sõna piibel
ja avasin esimese lingi.
Kerisin veidi allapoole ja lugesin:
„Proovi meie piiblikursust.
Tasuta piiblikursus.”
Hiljem ma nägin,
et see lehekülg on jw.org,
ja mõtlesin, et ei tea,
kas see ikka on tasuta.
Mõtlesin seda siiski proovida
ja jätsin oma kontaktandmed.
Otsustasin, et kui nad
minult raha küsivad,
siis ma asjaga enam edasi ei lähe
ega võta enam nendega ühendust.
Aga kahe päeva pärast
helistas üks õde mulle.
Küsisin temalt mitu korda,
kas see on ikka tõesti tasuta.
Ta vastas: „Muidugi on!”
Ühel päeval läksin koos
oma ülemusega lõunat sööma.
Kui toit oli lauda toodud,
nägin, et ta sulges oma silmad.
See tekitas minus uudishimu,
sest ma ei saanud aru,
miks ta seda tegi.
Kui ta oma silmad avas,
siis ma küsisin temalt, et mida ta tegi.
Ta vastas, et ta esitas tänupalve,
sest ta on kristlane
ja tänab alati palves Jumalat.
Ütlesin, et ma just parasjagu
tahaksin oma usku vahetada.
Mida ma peaksin selleks tegema?
Ta ütles: „Tead ma annan
tasuta piiblitunde.
Kas sa oled huvitatud?”
Olin kohe nõus.
Aastal 2019 mu isa kahjuks suri.
See oli väga kurb,
igatsen teda siiamaani.
Aga ma ei kartnud enam
tema pärast nii nagu enne,
sest teadsin, et kunagi tulevikus,
kui ta üles äratatakse,
on mul võimalik teda taas näha.
Ja siis me saame
temaga jälle rääkida.
Mulle läks eriti südamesse
mõtteka elu raamatu 27. peatükk.
Piibliõpetaja aitas mul mõista,
kui suur oli Jehoova
ja Jeesuse armastus meie vastu.
Nad ainult ei öelnud seda,
vaid tõestasid ka tegudega.
Ma tundsin, et ma tahan teenida
Jehoovat ja järgida Jeesust,
sest nemad on isikud,
kes on tõesti tulvil armastust.
On toonud nii palju rõõmu,
et Narumon, Kanitta
ja paljud teised on hakanud
Jehoovat teenima.
Kui keegi leiab tõe,
siis muudab see tema elu
ja seepärast kuulutamegi
innukalt edasi.
Te tunnete neid õdesid, on ju?
– Jaa, tunneme.
Kui me Taisse kolisime,
siis Narumon oli alles piibliõpilane
ja me olime temaga
samas koguduses.
No ma ei imesta, miks teile
seal kuulutustöö meeldis.
Aga kas oli veel teisi, kes aitasid
teil uue ülesandega kohaneda?
Jaa, oli palju vendi-õdesid,
kes meid aitasid.
Näiteks ühed Gileadi koolis
käinud misjonärid.
Nad aitasid meil kohaliku
kultuuriga kohaneda
ja õpetasid meid hoidma tasakaalu
kuulutustöö ja kõige muu vahel.
Neilt õppisime, kui tähtis on see,
et kodu oleks hubane ja mõnus koht,
kus saab puhata ja jõudu koguda,
et järgmine päev värskelt
kuulutustööle minna.
Nende abi ja eeskuju oli
kahtlemata väga hinnaline.
Kui mõtlete nüüd tagasi,
siis mis oli see, mis
nii-öelda sütitas teis
sellise soovi
Jehoovale rohkem anda?
Minu puhul kõik algas
ikka vanematest.
Nad mõlemad armastasid Jehoovat
ja olid alati valmis lahkelt
õdesid-vendi aitama.
Ja kui ma olin noorem,
tegime isaga palju asju koos.
Näiteks käisime
kuningriigisaali ehitustel.
See meeldis
meile mõlemale väga.
Lisaks oli minu
koguduses kaks vanemat,
kellega ma tegin
ilmalikku tööd koos.
Ja ka nemad osalesid
tihti saali ehitustel.
Neil kõigil oli oma osa selles,
et ma hakkasin Jehoovat armastama
ja seadsin endale
häid vaimseid eesmärke.
See oled sina?
Jaa, ma olen siin
koos ema ja isaga.
Väga armas!
Mina õppisin ka väga palju
oma vanemate eeskujust.
Mu ema ristiti,
kui ma olin veel väike
ja siis paar aastat hiljem
ristiti ka mu isa.
Ja sellest hetkest alates
oli Jehoova teenimine
meie peres väga kindlal kohal.
Ja see polnud vanematele
kindlasti lihtne,
kuna meid oli peres 7 last.
Aga mis ka ei juhtunud,
me läksime alati
kuulutama ja koosolekule.
Selles osas ei tehtud
mingeid järeleandmisi.
Ma mäletan nii hästi,
kui ma koolist koju tulin,
siis ema istus köögilaua taga
ja uuris seal piiblit.
Ja tihti hommikuti ma nägin,
kuidas isa luges Vahitorni.
Ma tahtsin olla nende moodi,
sest ma nägin, kui reaalne
on Jehoova nende jaoks.
Ja siin mõlema pildi peal
oled siis sina?
Jaa, ühel olen ma emaga
ja teisel oma isaga.
Teie mõlema loost on näha,
kui väärtuslik see on,
kui vanemad, misjonärid
ja teised koguduses
võtavad noorte jaoks aega
ja aitavad neil Jehoovaga
lähedasemaks saada.
Aitäh, Andy ja Julia, teie loo eest.
Nagu nägime, võib Jehoova
kasutada ükskõik keda,
et kellegi vaimset nälga kustutada.
Kas mõnest neist lugudest
tundsid sa ennast ära?
Kas Jehoova
kasutab praegugi sind,
et kellegi teise
vaimset nälga kustutada?
Teie, armsad lapsevanemad,
olete väärt väga suurt kiitust.
Te aitate väsimatult oma lastel
Jehoovat armastama hakata.
See on võimalik isegi siis,
kui sinu abikaasa Jehoovat ei teeni.
Kui sa oled kogudusevanem,
koguduseabiline,
misjonär, pioneer, eakas,
ka sul on võimalik noorte
aitamiseks palju ära teha.
Igaüks meist saab innustada
noori Jehoovale oma parimat andma.
Ja tänu sellele saavad
neist need, kes teisi toetavad.
Ma loodan väga, et need
intervjuud meeldisid sulle.
Kohtume juba järgmisel korral
saates „Meie lood”.
Aitäh sulle, vend Clarke,
ja kõigile osalejatele.
Seda oli väga põnev vaadata.
Ja oli väga innustav näha,
kui palju siiraid inimesi veel ootab,
et me nendeni jõuaksime.
Ma ei tea, kuidas teiega lood on,
aga mina küll tundsin,
et tahaksin jälle misjonäritööd teha.
Aga noh, ei saa valida.
Kui me rääkisime tänase
programmi alguses sellest,
mis Aabrahami ja Loti vahel juhtus,
siis millised tunded sul
Loti suhtes tekkisid?
Kas ta oli sinu meelest
selle loo halb tegelane?
Noo, juhtiva kogu liige
vend David Splane
läheneb oma kõnes nüüd Loti loole
täiesti teistsugusest vaatenurgast.
Tema kõne pealkiri on
„Ära eelda teistest halvimat”.
Ma mõtlesin just sellele,
et järgmisel kuul
möödub 60 aastat sellest,
kui mina läksin Gileadi kooli,
mis toimus siis Brooklyni Peetelis.
See oli imetore aeg.
Ja muidugi viie kuu pärast
toimus meie klassi lõpuaktus.
Nii et ma usun,
et ma enam-vähem tean,
mida te praegu tunda võite.
See on teie jaoks
ikka väga eriline päev.
Me oleme teie üle tõeliselt uhked.
Te olete palju vaeva näinud
ja Jehoova on teid õnnistanud.
Te ei tulnud siia õppima selleks,
et koguda teadmisi,
millega saaks pärast kooli
teiste ees kuidagi hiilata.
Teie eesmärk oli saada
lähedasemaks Jehoova
ja oma vendade-õdedega.
Ja just sellest viimasest ma tahangi
selle kõne jooksul rääkida.
Millised on meie suhted
meie vendade ja õdedega?
Me teame, et Jehoova
teab meie kohta absoluutselt kõike.
Ja seetõttu me
võime olla täiesti kindlad,
et inimeste et inimeste üle
lõplikult kohut mõistes
on Jehoova õiglane.
Tema eest ei jää midagi varjule.
Talle ei jää mitte miski märkamata
ja ta kohe kindlasti ei unusta midagi.
Ta võtab otsuse langetamisel
arvesse kõiki asjaolusid.
Meie kohta aga ütles
Jehoova Saamuelile,
et inimene näeb
vaid seda, mis silma ees.
Meil ei ole ealeski võimalik
teada kellegi kohta kogu infot
ja seega ei saa me kellegi üle
ka lõplikult kohut mõista.
Arutleme veidi selle üle.
Ja nagu Jacob juba ütles,
mõtleme Loti peale.
Ja Loti loost võime õppida seda,
miks me ei tohiks kunagi
eeldada teistest halvimat
ja mis aitab meil
mõelda teistest hästi.
Ja et te teaksite,
siis me plaanisimegi mõlemad
Jake’iga täna Lotist rääkida.
See ei ole lihtsalt kokkusattumus.
Apostel Peetrus ütles ühes oma kirjas
Loti kohta midagi päris huvitavat.
Ava koos minuga Peetruse 2. kiri.
2. Peetruse 2. peatükk.
Ja loeme siit kaks salmi,
salmi 7 ja 8.
Need salmid kirjeldavad,
milline mees Lott oli.
Ma ootan natukene.
Võib-olla sul on ka
artriit nagu minul
ja sõrmed ei liigu
enam nii kiiresti.
2. Peetruse 2:7, 8.
Siin Peetrus kirjutas
järgmised sõnad:
„Aga ta päästis Loti,
kes oli õige
ja keda muserdas kurjade
inimeste jultunud käitumine,
sest nende keskel elades
tundis see õige
päevast päeva suurt hingevalu,
kui ta nägi nende
kurje tegusid ja kuulis neist.”
Kes oli see, kes ütles,
et Lott on õige?
Kas see oli Peetruse enda arvamus?
Ei.
Peetrus kirjutas selle kirja
pühast vaimust juhituna.
Ta ei imenud neid sõnu
lihtsalt sulest välja,
vaid püha vaim suunas teda
kasutama just seda sõna.
Pühast vaimust juhituna
kirjutas Peetrus lausa 2 korda,
et Lott oli õige mees.
Aga kes talle püha vaimu andis?
Ilmselgelt Jehoova.
Ehk siis need sõnad, mis Peetrus
kirja pani, näitavad meile tegelikult,
milline oli Jehoova arvamus Loti kohta.
Jehoova silmis oli Lott õige mees.
Kui sina mõtled Lotile,
siis kas sa arvad temast sama?
Et ta oli üks tubli mees?
Või kas sulle meenub pigem,
mida kõike ta valesti tegi?
Keegi võib näiteks öelda:
„Kui Loti onu Aabraham
lubas tal valida, kus ta tahab
Kaananimaal elada,
siis Lott valis maa parima osa.
See ju näitab, et Lott oli isekas.
Ta oleks võinud jätta
parema osa vanemale mehele.”
No piiblis ei ole selle loo kohta
väga palju üksikasju
ja kui seda lugeda, võib tõesti
jääda mulje, et Lott oli isekas.
Ja see võib olla
isegi täiesti õige järeldus.
Aga kas Lott oli tõesti isekas?
Või kas on võimalik,
et kui me teaks rohkem üksikasju
ja meil oleks
sellest loost tervikpilt,
siis meie arvamus Lotist
oleks hoopis teistsugune?
Me teame seda, et Lott
oli Aabrahami vennapoeg.
Aga kas on võimalik,
et ta oli Aabrahamist vanem?
Ja mitte lihtsalt vanem,
võib-olla isegi palju vanem.
Kas see muudaks
sinu arvamust tema kohta?
Kui sa oled peetellane,
siis ilmselt küll.
Nüüd tuleb valus teema.
Mis mõttes?
Kui peetelis jääb mõni korter tühjaks,
on meil väga huvitav süsteem,
kuidas valida, kes sinna kolib.
Me ei heida liisku,
me ei viska münti
ja me ei mängi kivi-paber-käärid.
Ja me ei võistle käesurumises.
Meil toimub konkurss.
Kõik, kes on sinna
korterisse kolimisest huvitatud,
saavad käia seda vaatamas
ja kui kellelegi
mõni korter silma jääb,
siis ta annab sellest
kodubüroole teada.
Ja kui juhtub, et mitu peetellast
tahab sama korterit,
siis see läheb peetellasele,
kellel on kõige rohkem teenistusaastaid.
Ehk teisisõnu, kes on kõige kauem
täisaegses teenistuses olnud.
Peetellane, kes seda
korterit endale ei saanud,
ei lähe konkursi
võitja juurde ega ütle talle:
„Sa oled nii isekas.
Mina tahtsin seda korterit.
Sa oleksid pidanud
selle mulle jätma.”
Ei, see otsustatakse
teenistusaastate järgi.
Niimoodi see käib.
Oletame siis, et Lott
oli Aabrahamist vanem,
võib-olla isegi nii palju,
et ta oleks võinud olla Aabrahami isa.
Me ei saa seda kindlalt väita,
sest me ei saa 1. Moosese
raamatust kõiki üksikasju teada.
Aga mõtleme paarile huvitavale faktile.
Aabrahamil oli 2 venda,
Haaran ja Naahor.
Ja on vägagi tõenäoline,
et Aabraham oli pere pesamuna,
vähemasti kõige noorem poeg.
Kust me seda teame?
Mõtle, kui vana oli Aabrahami isa,
kui Aabraham sündis.
Kas ta oli 60-aastane?
Ei.
Kas ta oli 100-aastane?
Ei.
Kui Aabraham sündis,
oli tema isa Terah
umbes 130 aasta vanune.
Huvitav, kas pole?
Kui Aabraham oli 100-aastane,
arvas ta, et ta on
liiga vana, et lapsi saada,
aga tema enda isa oli 130 ringis,
kui Aabraham sündis.
Igatahes saame piiblist teada,
et Aabrahamil oli 2 vanemat venda.
Ja kui lähemalt uurida
ja veidi arvutada,
saame teada ka seda,
et Aabrahami sündides
oli tema vanim vend 60-aastane.
Ja see võiski olla Loti isa,
sest tema suri
neist 3 vennast esimesena.
Tol ajal said mehed
isaks umbes 30-aastaselt.
Seega kui Loti isa oli
Aabrahami sündides kuuekümnene,
on täiesti võimalik, et Lott oli juba
teismeline või isegi täiskasvanud mees.
Kui see oli nii,
siis Aabraham lasi Lotil
endale esimesena koha valida
lihtsalt seepärast,
et Lott oli temast vanem
ja kauem aega Jehoovat teeninud.
No kui sa oled samadel põhjustel
peetelis parema korteri saanud,
siis vaevalt, et sa hakkaksid
sellele vastu vaidlema.
No keegi võib öelda,
et see kõik on väga tore jutt,
aga ei saa kindlalt väita,
et Lott oli Aabrahamist vanem,
sest piibel ei ütle seda.
Ja ma olen täiesti nõus.
Aga keegi ei saa
ka vastupidist väita.
Selle kõne eesmärk
ei ole tõestada, et Lott on vanem.
See kõne polegi Lotist.
Lott on lihtsalt üks näide.
Kõne mõte on see:
ära kunagi eelda teistest halvimat,
eriti kui sa ei tea
kõiki üksikasju.
ja antud juhul
me ei tea kõiki üksikasju.
Heakene küll,
aga keegi võib ikka öelda:
„Lotile ei sobinud see,
et ta pidi telgis elama.
Ta tahtis mugavamat elu
ja sellepärast ta kolis Soodoma linna.
See näitab ju selgelt,
et ta ajas luksust taga.”
No võib-olla tõesti.
Aga jällegi, kas me
teame kõiki üksikasju?
Kas me ikka teame täpselt,
mille pärast Lott Soodomasse kolis?
Kas seetõttu,
et ta tahtis mugavamat elu?
Või kolis ta sinna selleks,
et tema perel oleks turvalisem?
Telkides elades oli ju Lott
langenud inimröövi ohvriks.
Kui sina oleks
midagi sellist läbi elanud,
siis kas sa tahaksid oma lapsi
lagedal väljal telgis üles kasvatada
või kas sa eelistaksid elada
turvaliste linnamüüride vahel?
Ka tänapäeval elavad
paljud õed-vennad
mõnes suurlinnas
ohtlikus piirkonnas.
Ja seda mitte sellepärast,
et nad tahavad mõnusat
suurlinnaelu nautida.
Neil lihtsalt ei ole teist valikut.
Huvitav, et Peetrus teadis
Loti kohta täpselt sama palju kui meie,
aga ometi nimetas ta teda
õigeks meheks.
Mitte isekaks meheks,
kes ajab luksust taga,
vaid õigeks meheks.
Teda ei nimetatud õigeks seepärast,
et ta põgenes Soodomast.
Talle anti võimalus
Soodomast põgeneda,
sest ta juba oli õige.
Ta oli oma tegudega
juba saavutanud
Jehoova silmis
õige inimese maine.
No võib-olla Lott tõesti
valis maa parema osa seepärast,
et ta oli isekas.
Ja võib-olla kolis ta
oma perega Soodomasse,
kuna ta tahtis mugavat elu.
Aga isegi kui see oli nii,
siis pidi olema palju muud,
mida ta tegi väga hästi,
palju head,
mis Jehoovale silma jäi,
nii et ta sai nimetada
teda õigeks meheks.
Ja neid asju meie lihtsalt ei tea.
Mõte on see: meil tuleb
vaadata tervikpilti.
Kuid vahel see
pole lihtsalt võimalik,
kuna me ei tea kõiki üksikasju.
Kui me teeme kellegi kohta järeldusi,
ilma et teaksime kõiki fakte,
võime end päris
piinlikku olukorda panna.
Just nii juhtus
iisraellastega pärast seda,
kui nad olid
tõotatud maa vallutanud.
Ruubenlased, gaadlased
ja pool Manasse suguharu
jäid Jordani idakaldale,
kuna seal olid väga head
tingimused karjapidamiseks.
Võtame lahti Joosua 22. peatüki
ja loeme sealt, mis juhtus.
Ma annan sulle jälle natuke aega.
Ehk siis Joosua raamat,
22. peatükk
ja loeme salmi 10.
Joosua 22:10.
„Jõudnud Jordani piirkonda
Kaananimaal,
ehitasid ruubenlased, gaadlased
ja pool manasselaste suguharu
sinna Jordani äärde altari,
suure ja muljetavaldava altari.”
Selle asemel et asja lähemalt uurida,
tegid iisraellased kohe järelduse,
et need suguharud
on Jehoovale selja keeranud.
Nad olid isegi valmis
nende vastu sõtta minema.
Aga mida me nende kahe-poole
suguharu kohta teame?
Nad olid just teiste iisraellastega
õlg õla kõrval võidelnud,
et tõotatud maa vallutada.
Nad olid isegi oma eluga riskinud.
Kust me seda teame?
Nemad läksid lahingusse
kõigi teiste ees.
Nad olid lahingurivistuses
alati esirinnas.
See tähendab, et nad olid
kõige ohtlikumal positsioonil.
Nad olid väga vaprad.
See kõik räägib selle kasuks,
et nad olid Jehoovale ustavad.
Aga kahjuks iisraellased
eeldasid oma vendadest halvimat.
Nad läksid nende
kahe ja poole suguharu juurde
ja loeme, mis nad neile ütlesid.
Joosua 22:16–18:
„Nii ütleb terve Jehoova kogudus:
„Kuidas te küll võisite
Iisraeli Jumala niimoodi reeta?
Miks te pole kuuletunud Jehoovale,
vaid mässate Jehoova vastu
ja olete endale altari ehitanud?
Kas meil on veel vähe
Peori juures tehtud patust?
Me pole veel tänaseni
sellest puhtaks saanud,
kuigi Jehoova kogudust
tabas nuhtlus.
Ja nüüd te tahate
Jehoova hüljata!
Kui teie täna
Jehoova vastu mässate,
siis homme vihastub ta
terve Iisraeli koguduse peale.””
Ja sellega nende
süüdistused ei lõppenud.
Neil oli veel nii mõndagi öelda.
Ja lõpuks, kui nende 10 suguharu
esindajad korraks hinge tõmbasid,
said kahe ja poole
suguharu vanemad selgitada,
miks nad tegelikult
selle altari ehitasid.
Mitte selleks,
et seal ohverdada,
vaid et näidata teisel pool
Jordanit elavatele suguharudele,
et ka nemad teenivad Jehoovat.
Ei kujuta ettegi, kui piinlik võis
neil süüdistajatel nüüd olla,
kui nad said aru,
kui mööda nad olid pannud.
Kõne alguses rääkisime sellest,
et Jehoova teab meie
kohta absoluutselt kõike.
Ja võiks öelda, et mida paremini
me tunneme oma vendi-õdesid,
kui me teame nende peretausta,
milliseid raskusi neil elus on,
seda lihtsam on meil
märgata nende häid omadusi.
Kui mõistame, kui palju on keegi
pidanud enda kallal tööd tegema,
ta lihtsalt hakkab
meile meeldima.
Oma peres on ta tegelikult
kõige tublim inimene.
Näiteks võib juhtuda, et me ei saa
mõne õe-vennaga hästi läbi,
aga siis me saame teada,
millisest perest ta pärit on.
Keegi teine tema perest
ei teeni Jehoovat.
Võib-olla nad elavad lausa
väga ebamoraalset elu.
Aga tema on
hoopis teistsugune,
Jehoova silmis imeilus inimene.
Seega kui keegi
meile närvidele käib,
peaksime endale meenutama,
kuidas Jehoova temasse suhtub.
Tema silmis on ta õige.
Jehoovale ta meeldib,
Jehoova armastab teda.
Mind ta ärritab,
käib lausa närvidele.
Aga võib-olla Jehoova silmis
on see inimene õige.
Ja probleem on selles,
et meie näeme ainult seda
üht asja, mis meid ärritab,
ja me ei näe tervikpilti.
Aastaid tagasi ühes peetelis
tegi üks noor vend pikka aega
koostööd ühe eakama õega.
Nii see õde kui ka tema
abikaasa olid mõlemad võitud.
Tema abikaasa oli
kõige armsam inimene maailmas.
See õde oli
Jehoovale väga ustav.
Kui suurt pilti vaadata.
Aga kui su töö
ei vastanud tema ootustele,
võis ta ikka sulle
korraliku peapesu teha.
Tundub, et ta arvas, et tema
ülesanne oli kõigil silma peal hoida.
Ma väga imetlen,
kui küpselt see noor vend toimis.
Ta ei solvunud selle
õe peale ega mõelnud:
„Mis mõttes mingi õde
mulle niimoodi ütleb?”
Ta hoopis kutsus
selle õe koos abikaasaga külla.
Ja sel õhtul ta kuulis,
kui vapralt olid nad
tagakiusamise ajal vastu pidanud.
See aitas tal näha
seda õde täiesti uues valguses
ja loodetavasti hakkas see õde
ka temasse pisut paremini suhtuma.
Kui siis mõni õde või vend
sulle närvidele käib,
püüa teda paremini
tundma õppida,
veeda temaga aega,
minge koos kuulutustööle,
kutsu ta kohvile.
Võib-olla niimoodi
hakkad teda armastama.
Nii et ole siis valmis, kui keegi
sind nüüd kohvi jooma kutsub.
Mõni inimene võib olla väga uje.
Ta käib kogu aeg tõsise näoga
ringi ja haruharva naeratab.
Me võime järeldada,
et ta on külm, uhke, ebasõbralik.
Aga asi ei pruugi üldse nii olla.
Võib-olla taevaisa lihtsalt
õnnistas teda sellise näoga.
Võib-olla keegi ei saa teha
sama palju kui meie,
kas siis halva tervise tõttu
või mõnel muul põhjusel.
Võib-olla ta ei räägi
sellest probleemist kellelegi
ja meie teeme järelduse,
et ta on laisk.
Aga Jehoova näeb,
et ta annab endast parima.
Või vastupidi,
kui keegi on ülienergiline
ja askeldab nagu orav rattas,
siis kas me peaks
järeldama, et ta on uhke
ja tahab lihtsalt silma paista?
Või on asi lihtsalt selles,
kuidas teda kasvatati.
See on tema viis
Jehoovale oma parim anda.
Kui me tegime reisivat tööd,
kuulsime ühes
koguduses ühe õe kohta
väga palju kriitilisi
kommentaare.
Meile öeldi, et ta väidab,
et ta on haige,
aga alalõpmata
võib teda toidupoes näha.
Seal ta küll jõuab käia,
aga koosolekutel
teda küll väga tihti ei näe.
Ma käisin seda õde vaatamas
ja see oli väga hea otsus.
Sain teada, et ta on
väga-väga raskelt haige.
Tal olid pidevalt suured valud.
Aga aeg-ajalt läks see valu üle
ja neil hetkedel kasutas ta
võimalust, et korra poes ära käia,
sest ta elas üksinda
ja ei saanud kellelegi loota.
Aga kui valu jälle tagasi tuli,
lamas ta lihtsalt voodis.
Oleks ju olnud armastavam
pakkuda talle abi,
mitte eeldada temast halvimat.
Nagu mainitud,
siis see kõne ei olnud selleks,
et tõestada midagi Loti
või kellegi teise kohta.
Kõne eesmärk oli
tuletada meile meelde,
et Jehoova on ainus,
kes teab kõiki fakte.
Ta armastab kõiki oma teenijaid
ja ta ootab meilt sedasama.
Ja tal on hea meel, kui me
pingutame, et näha teistes head.
Me oleme kindlad, täiesti
kindlad, et just seda te teete.
Lõpetuseks tahan öelda,
et me armastame teid kõiki väga.
Jehoova õnnistagu teid,
et te suudaksite teda
ustavalt edasi teenida.
Nii, kas tahaksite teada,
kuhu õpilased on määratud?
Jaa, see on väga põnev osa.
Ja mul on siin nüüd appi tulnud
vend Ronald Curzan
ja tema aitab mul Gileadi kooli
lõpetajatele diplomid kätte anda.
Kõigepealt on meil siin vend Ajavon
ja tema läheb tagasi
Lääne-Aafrika harubüroosse.
Järgmiseks vend ja õde Alimănescu
lähevad tagasi Rumeenia harubüroosse.
Vend ja õde Alton on määratud
teenima Zambia harubüroosse.
Vend Arsiashvili läheb tagasi
Gruusia harubüroosse.
Vend ja õde Bueche lähevad
tagasi USA harubüroosse.
Vend ja õde Capece lähevad
tagasi Mosambiigi harubüroosse.
Vend ja õde Carlisle on
määratud Portugali harubüroosse.
Vend ja õde Carmichael
lähevad tagasi USA harubüroosse.
Vend ja õde Carraway on määratud
teenima Zambia harubüroosse.
Vend Collymore on määratud
Lääne-Aafrika harubüroosse.
Vend Figely naaseb
Tšehhi-Slovakkia harubüroosse.
Vend Fujita läheb tagasi
Jaapani harubüroosse.
Vend ja õde Gatembasi on
määratud Rwanda harubüroosse.
Vend ja õde Girma lähevad
tagasi Etioopia harubüroosse.
Vend ja õde González lähevad
tagasi Hispaania harubüroosse.
Vend ja õde Hayega lähevad
tagasi Lääne-Aafrika harubüroosse.
Vend ja õde Herron on määratud
teenima Nigeeria harubüroos.
Vend ja õde Hugó lähevad
tagasi Skandinaavia harubüroosse.
Vend ja õde Lagavakatini
lähevad tagasi Fiji harubüroosse.
Vend ja õde Lattanzi on
määratud Hispaania harubüroosse.
Õde Lin läheb tagasi
Taiwani harubüroosse.
Vend Lopes on määratud
Lõuna-Aafrika harubüroosse.
Vend MacDonald läheb
tagasi USA harubüroosse.
Vend ja õde Mauri naasevad
Australaasia harubüroosse.
Vend Mutahi läheb tagasi
Ida-Aafrika harubüroosse.
Vend Nielsen läheb tagasi
Skandinaavia harubüroosse.
Vend ja õde Osogu lähevad
tagasi Nigeeria harubüroosse.
Vend Peralta läheb tagasi
Colombia harubüroosse.
Õde Šakić läheb tagasi
Horvaatia harubüroosse.
Vend ja õde Spina on määratud
Rwanda harubüroosse.
Vend Terrell läheb tagasi
USA harubüroosse.
Vend Vaitiekus läheb
tagasi Soome harubüroosse.
Vend Yoon läheb tagasi
USA harubüroosse.
Ja vend Zapp läheb tagasi
USA harubüroosse.
Niisiis, kas tahaksite näha
tervet klassi koos?
Kergitame eesriide.
Meil on teie üle väga hea meel.
Te olete siin õppides
kõvasti tööd teinud
ja võite nüüd rõõmustada,
et see kursus on lõpetatud.
Ja me näeme,
et Jehoova on ka teid õnnistanud.
Ja nüüd palumegi, et vend
Aidan Mauri Australaasia harubüroost
loeks meile ette klassi kirja.
Kallis juhtiv kogu!
Oleme teile südamest
tänulikud võimaluse eest,
et saime siin Gileadi kooli kursusel õppida.
Juba hetkest, kui me
siia kohale jõudsime,
tundsime teie ja kogu
peetelipere külalislahkust.
Ootasime põnevusega vaimset pidulauda,
mis te meile ette valmistasite.
Täname teid selle väärtusliku aja eest,
mis te meie klassiga veetsite.
Teie, teie abiliste ja
kooliõpetajate nõuanded
ning teokraatlike koolide osakonna tugi
puudutas meie südameid väga
ja aitas meil oma silmaga
näha meie ülimat õpetajat.
Kogu kursuse jooksul aitasite te
meil näha ja veelgi sügavamalt hinnata
Jehoova hella ja isetut armastust.
Hetkest, kui inimkond
patu orjusesse langes,
on Jehoova teinud kõik,
et inimesi endaga lepitada.
Kui uurisime Eedeni aias antud tõotust,
Jehoova lepinguid Aabrahami ja Taavetiga
ning Moosese seaduses,
eriti lepituspäevas, peituvat ilu,
kasvatas see meis tänulikkust
tema poja lunastusohvri vastu.
Kui uurisime Jeesuse elu ja teenistust
ja seda, kui täiuslikult ta
oma isa omadusi peegeldab,
mõistsime veelgi sügavamalt,
kui väga Jehoova meid armastab.
Eriti liigutas meid see, kui kannatlik
oli Jeesus oma apostlitega,
kui väärikalt ja lahkelt kohtles ta naisi
ning tema ennastohverdav armastus,
kui ta oli valmis piinapostil surema.
Oleme nii tänulikud, et Jeesus
on meie kuningas ja ülempreester.
Kui uurisime piibli prohvetiennustusi
ja nende täitumist,
kasvatas see meie usku
Jehoova tõotustesse.
See näitas, et me ei pea kartma
seda, mis meid ees ootab.
Näiteks Sakarja nägemus neljast vankrist,
mis lähevad maailma eri nurkadesse,
kinnitas meile, et Jehoova inglid
on kui võimas sõjavägi,
mis on kaitsnud Jehoova rahvast
nii minevikus kui ka tänapäeval.
Isegi ajal, kui on ilmselge, et maailma
olukord läheb aina hullemaks,
teame me kindlalt, et see
inglite sõjavägi on meie poolel.
See annab meile julgust
toetada Jehoova ülemvõimu praegu
ja ka suures viletsuses.
Praktilised õppetunnid, mis põhinesid
brošüüril „Õpeta armastusega”,
kasvatasid meie indu
kuulutustöö vastu veelgi enam.
Lavastuste käigus nägime,
milliseid omadusi on vaja,
et erinevates olukordades
kuulutustööd teha.
Kõik see on kasvatanud meie soovi
kuulutada head sõnumit veelgi suurema
armastuse, soojuse ja innuga,
niikaua kui põllud on valmis lõikuseks.
Me oleme täis otsustavust
rakendada ellu kõike,
mida meie ülim õpetaja meile
viimase viie kuu jooksul on õpetanud.
Me toome Jehoovale au ja kiitust,
kui järgime Kristust
ja teenime teda õlg õla kõrval
üheskoos meie õdede ja vendadega
kogu maailmas.
Gileadi kooli 159. lend.
Räägime nüüd lõpetuseks
natuke veel sellel teemal,
millest me tänase
programmi alguses rääkisime.
Kas mäletad,
meil jäi üks küsimus õhku.
Milline oli Aabrami reaktsioon,
kui ta nägi, kui halvad tagajärjed
olid Loti valikutel?
See toob meid kolmanda põhjuse juurde,
miks võib olla raske
rahu teha või seda hoida.
Ja selleks on hirm
minevikust lahti lasta.
Me teame, et varsti peale seda,
kui Lott läks Soodoma ja Gomorra
piirkonda, võeti ta kinni.
Vaenlased võtsid tema ja ta pere vangi.
Kui nüüd Aabram oleks ikka veel
Loti peale pahane olnud,
siis mida ta oleks võinud
sel hetkel mõelda?
„Hehehee, paras talle!
Talle kuluks üks õppetund ära.
Ta poleks pidanud olema nii isekas.”
Aabram oleks võinud nii mõelda.
Aga mida ta siis tegi?
Võta oma piiblist lahti
1. Moosese 14.
1. Moosese 14.
Aabraham võis siin muretseda,
et kui ta laseks lahti minevikust,
siis ta justkui kiidaks heaks seda,
mida Lott talle oli teinud, eks ole.
Pane tähele, mida ta tegi,
kui ta kuulis sellest,
mis Lotiga oli juhtunud.
Loeme 1. Moosese 14:14.
„Nii kuulis Aabram,
et ta vennapoeg on vangi võetud.
Ta kogus kokku oma mehed,
kes olid võitluseks
väljaõppe saanud –
318 sulast, kes olid
sündinud tema kojas –,
ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini.”
Nii Aabram tegigi.
Me teame, et Daan oli Mamrest
umbes 200 kilomeetrit põhja poole.
See teekond võis
mitu päeva aega võtta
ja see võis olla päris kulukas
ja isegi riskantne ettevõtmine.
Aga ta tegi seda, kuigi see polnud lihtne.
Ja salmidest 21 kuni 23 võime lugeda,
et hiljem oli Aabramil isegi võimalus
natuke raha teenida.
Tänu sellele, et ta Lotile appi läks,
kuid ta keeldus.
Aabramil ei olnud mingit tagamõtet.
Ta oli valmis aitama Lotil saada üle
tema halbade valikute tagajärgedest,
mis oleks võinud nende vahel
probleeme tekitada.
Kuid Aabram keskendus
rahu hoidmisele.
Ta oli valmis
juhtunust lahti laskma.
Mida me siis sellest loost
õppida võiksime?
Kas sa oled kunagi
teistele järele andnud?
Võib-olla sa olid mingis olukorras vähemuses,
kuid andsid enamusele järele,
kuid siis tuli välja, et see teiste plaan
polnudki hea, see ei õnnestunud.
Kas pole mitte hea võimalus öelda:
„Ma ju ütlesin!”
Või siis proovida kuidagi mõista anda,
et see ei olnudki üldse sinu idee.
Ilmselt me oleme kõik seda teinud.
Ära lase pahameelel
enda üle võimust võtta.
Toimi nii nagu Aabram.
Pinguta, et toetada isegi neid otsuseid,
millega sa ise nõus ei ole.
Ja kui need ebaõnnestuvad,
siis ole alandlik.
Samamoodi nagu Aabram
aita olukorda lahendada,
selle asemel, et hakata
teisi süüdistama sellepärast, mis juhtus.
Miks?
Sest sedasi hoiad sa rahu.
Ja kui teeme teistega rahu,
siis on meil rahu Jumalaga
ja seda me tahame rohkem
kui midagi muud.
Mida me siis oleme täna
rahu hoidmise kohta õppinud?
Saime palju teada Aabrami kohta,
kes oli rahutegija.
Ta ei kartnud, et paistab välja nõrgana,
ta ei kartnud, et teda kasutatakse ära
ja ta ei kartnud minevikust lahti lasta.
Kas ta pidi nende valikute pärast kannatama?
Me ei tea.
Me ei tea, kas Lott üldse hindas
neid pingutusi, mida Aabram tegi,
selleks et rahu teha.
Piibel ei räägi sellest midagi,
nagu vend Splane ütles.
Aga see polegi oluline.
See polegi põhjus,
miks Aabram nägi nii palju vaeva.
Miks ta seda siis tegi?
On huvitav näha, et mõlemal korral,
kui Aabram üritas Lotiga rahu teha
või kui ta tahtis Lotile näidata,
et ta tahab temaga rahu teha,
siis peale seda Jehoova tegi
Aabrami heaks midagi erilist.
Tekstides 1. Moosese 13:14 ja 15:1
väljendab Jehoova
Aabramile oma soosingut
ja kinnitab talle, et ta armastab teda.
Just seda Aabram tahtiski.
Ta soovis minna altari ette ja ta tahtis,
et tal oleks Jumalaga rahu ja seda ta saigi.
Kui sa siis tunned,
et sul on raske teistega rahu hoida,
ja see kindlasti juhtub meie kõigiga,
kas siis peetelis, kodus või koguduses,
siis ära anna alla.
Ole alandlik, võitle oma hirmudega
ja mine ja tee ise inimesega rahu.
Kas see on alati lihtne?
Ei ole.
Kas teine inimene vastab sellele
alati positiivselt?
Võib-olla mitte.
Aga Jumal teeb seda kindlasti.
Ja mis siis edasi?
Siis sa saad minna Jehoova altari ette,
tuua Jehoovale oma ohvrid.
Jehoova on seal, ta ootab sind
ja võtab su ohvri vastu.
Miks?
Sest sa tegid oma parima,
et teha rahu.
Kallid Gileadi kooli 159. lennu vilistlased,
te olete meile väga kallid!
Ja me palvetame, et Jehoova õnnistaks teid,
kuhu iganes te ka ei lähe.
Peagi saab rakenduses JW Library
ja veebisaidil jw.org
vaadata ka teisi
selle lõpuaktuse kõnesid.
Enne kui lõpetame, lähme külla
meie sõpradele kaugel Austraalias.
See suur riik on maakeral
kõige lamedam manner
ja samuti ka väga kuiv.
Sellest kuivem on vaid Antarktika.
Nimi Austraalia tuleb ladina keelest
ja tähendab „tundmatu maa lõunas”.
Seal leidub palju vääriskive,
näiteks valget opaali.
Austraalias elab väga palju
erineva taustaga inimesi
rohkem kui 270 eri rahvusest.
Ja enam kui veerand inimestest,
kes Austraalias elavad,
on sündinud mõnes teises riigis.
Enamik austraallasi
armastab veeta aega õues.
Neile meeldib surfata,
mängida Austraalia jalgpalli,
mis erineb natuke
tavalisest jalgpallist,
ja grillida.
Grillimine on Austraalia kultuuri
lahutamatu osa.
Kui kokku saadakse,
toob igaüks midagi kaasa,
mis tähendab,
et toidulaud on lookas
põnevatest ja
rahvusvahelistest hõrgutistest.
Üks tuntud Austraalia
toiduaine on Vegemite,
mille retsept loodi Melbourne’is
juba aastal 1923.
Seda tumepruuni pastat
valmistatakse peamiselt õllepärmist
ja sellel on väga
omapärane umami maitse.
Paljudele meenutab see liha.
Kohalikud määrivad seda
röstsaia või kreekerite peale,
et lisada sellele
mõnus soolane maitse.
Austraallasi tuntakse ka
nende kohviarmastuse poolest.
3/4 rahvast joob iga päev kohvi
ja 95% kohvikutest
on kohalikud ettevõtted.
Kohvi valmistatakse kvaliteetsetest
imporditud ubadest
ning kaunistatakse
piimavahuga, et lisada silmailu.
18. sajandi lõpus
jõudis Austraaliasse Inglismaalt
pärit laevadega sadu piibleid.
19. sajandiks oli Jumala nimi jõudnud
mitmetesse põliskeelsetesse
piiblitõlgetesse.
Kasutusel olid näiteks
nimekujud Yehóa ja Jehovah.
Piibli sõnum puudutas
inimeste südameid.
Näiteks Kartanya,
kelle emakeel oli kaurna keel,
kirjutas vaid 11-aastasena:
„Teeni alati Jehoovat.
Jehoova on meie looja.
Jehoova päästab meid patust.”
Lääne-Austraaliast pärit Arthur Willis
oli innukas hea sõnumi kuulutaja.
Aastal 1931, olles 19 aastat vana,
hakkas ta pioneeriks
ja reisis kaugetesse
paikadesse üle kogu riigi.
Aasta hiljem võttis ta sihiks
kuulutada Austraalia põlisrahvastele.
1943. aastal jäi Arthur
elama Pingelly linna.
Seal kohtas ta üht
aborigeeni perekonda,
Jamesi ja MabeIit,
kellel oli 17 last.
Nendega hakati piiblit uurima
ning sellest perest kasvas välja
Austraalia esimene
põliselanikega kogudus.
Praegu on Austraalias
üle 71 000 kuulutaja
ja nende hulgas on ka
Jamesi ja Mabeli lapselapsed.
Kuulutustööd tehakse rannas,
kaugetes farmides
ning sagimist täis linnatänavatel.
Paljud õed-vennad on
ära õppinud mõne teise keele,
näiteks hiina keele,
ja püüavad uusi
kultuure tundma õppida.
Carltoni kogudus tegutseb
Melbourne’i kesklinna ärirajoonis.
See on värvikas piirkond,
kus kohtuvad mitmed eri kultuurid.
Selles koguduses on
õdesid-vendi 21 eri rahvusest
ja nad tahavad teile
midagi ilusat öelda.
Ja meie saadame
teile soojad tervitused.
Selline oli Gileadi kooli lõpuaktus
ja juunikuu saade
Jehoova tunnistajate peakorterist.

JW Broadcasting. Juuni 2026. Gileadi kooli 159. lennu lõpuaktus