JW subtitle extractor

Ilmselt on meil hea meel,
et selle kõne pealkiri on
„Neli asja, mida õppida 9700 mehelt”,
ja mitte „9700 asja,
mida õppida neljalt mehelt”.
See oleks päris raske.
Kes need 9700 meest siis olid
ja mida me neilt õpime?
Võtame selle loo piiblist lahti.
Kohtumõistjate 7. peatükk.
Vaatame Kohtumõistjate 7:7.
Kes need mehed olid?
Vaatame järgi.
Kohtumõistjate 7:7:
„Nüüd ütles Jehoova Giideonile:
„Ma päästan teid nende
300 mehega, kes peost jõid,
ja ma annan Midjani sinu kätte.””
Ja siis ta ütleb:
„Kõik teised mingu tagasi koju.”
See on siis Giideoni
ja tema 300 mehe lugu.
Aga me ei keskendu Giideonile
ja me ei räägi
neist 300 mehest.
Vaid me keskendume
neile teistele,
9700-le mehele,
kelle ülesanne
kardinaalselt muutus,
kui neil kästi
koju tagasi minna.
Vaatame, mida me
võime neilt õppida.
Te olete saanud ülesandeks
minna ja tugevdada harubüroosid,
kus paljude vendade-õdede
ülesanded muutuvad.
Ja teil endilgi on praegu
suured muudatused
või ootavad ees:
uus töö, uus harubüroo,
uus riik, uus keel
või siis muudatused
isiklikus elus.
Mõnesid muudatusi
võid sa lausa oodata,
teisi aga mitte niiväga.
Mis aitab meil
muudatustega kohaneda
ja samal ajal
toetada teisi?
See on üks asi,
mida me võime
neilt meestelt õppida.
Mis sa arvad, mida nad tundsid,
kui nende ülesanne muutus?
Proovime seda
olukorda ette kujutada.
Kogu vajaliku taustainfo
leiame 6. peatükist.
Esimesest kuuest salmist näeme,
et iisraellased olid elanud
midjanlaste rüüsteretkede pärast
7 pikka aastat pideva hirmu all.
Nad varjasid end koobastes,
nende saak hävitati,
nad olid füüsiliselt,
emotsionaalselt
ja majanduslikult kurnatud.
Aga salmis 14 käsib Jehoova
Giideonil võitlusse asuda.
Ja salmides 34, 35
ta puhub sarve ja saadab
käskjalad abieserlaste juurde
ning Manassesse,
Aaserisse, Sebuloni ja Naftalisse.
Giideoni seljataha koguneb
32 000 võitlusvalmis meest.
Nad jätavad kõik sinnapaika,
et Giideoni toetada.
See on otsustav hetk.
Ei mingit koobastes
redutamist enam.
Aga 7. peatüki 3. salmis
pakutakse neile võimalust
väärikalt lahkuda.
Kes on liigselt mures
või kardab, võib koju tagasi minna.
22 000 meest lahkub.
Aga mitte need mehed,
nemad ei karda.
Nad teavad hästi
Jehoova päästetegusid.
See on nende
Punane meri, nende Jeeriko.
Nemad tahavad seal olla.
Sellepärast nad
Giideoniga kaasa tulidki.
See on nende võimalus.
Ja siis juhtub see,
mida ütleb 7. salm.
ükskõik kui
võitlusvalmid nad ka pole
öeldakse neile:
„Minge tagasi koju.”
Miks?
6. salmis selgitatakse:
sest nad „laskusid põlvili jooma”.
Mida nad tundsid?
„Anna mulle veel üks võimalus.
Ma luban, et ma ei joo
enam kunagi põlvili.”
„See pole aus.
Ma olen tugevam kui tema,
ma olen kiirem kui tema.
Ma olen siin kõige vilunum.
Mina peaksin siia jääma.”
Kujuta ette, 8. salmis nad
hakkavad just kodu poole minema
ja neile öeldakse:
„Kuulge, need sarved
ja teemoon, need jätke siia.
Meil läheb neid vaja.
Siis võite minna koju.”
Mida nad võisid tunda?
Kas nad olid pettunud?
Tõenäoliselt nad olid kurvad.
See oleks olnud väga loomulik.
Nad olid toonud ohvreid,
nad tahtsid seal olla.
See on esimene asi,
mida neilt õppida.
On täiesti normaalne olla kurb,
kui kaotad töö,
mis sulle meeldib.
See ei ole usupuudus,
see ei ole vale hoiak.
Sa tegid oma tööd pühendunult,
sa pidasid seda kalliks.
Sa tegid seda südamega,
sa tõid ohvreid.
See oli sulle tähtis.
Kui keegi satub
sellisesse olukorda,
siis kuidas teda aidata?
Ta ei vaja loetelu muudatuse
positiivsetest külgedest,
ta saab sellest pärast aru.
Pigem kuula teda empaatiliselt.
Ütle talle, et sa hindad teda
ja seda tööd, mida ta on teinud
Kinnita talle,
et ta on väärtuslik,
et sa pead teda kalliks
ja et Jehoova armastab teda väga.
On täiesti normaalne olla kurb,
kui sind tabab selline suur
ja ootamatu elumuutus.
Aga poleks hea
jäädagi kurvaks.
Mis võiks aidata?
Räägime teisest asjast,
mida õppida.
Miks need mehed koju saadeti?
Kas tõesti sellepärast,
kuidas nad vett jõid?
Vaatame Kohtumõistjate 7:2,
miks nad koju saadeti?
„Jehoova ütles nüüd Giideonile:
„Sinuga olevaid mehi on liiga palju,
et Midjanit nende kätte anda,
sest Iisrael võib hakata
minu ees hooplema:
„Mu oma käsi päästis mind!””
Mis oli peamine põhjus,
miks nad koju läksid?
Sõjavägi pidi olema nii väike,
et au võidu eest
kuuluks ainult Jehoovale.
Veejoomist kasutati
lihtsalt valiku tegemiseks.
Aga põhieesmärk
oli ülistada Jehoovat.
Ja mõtle – sellepärast
need mehed seal ju olidki
ja tahtsid lahingusse minna,
et ülistada Jehoovat.
Kuigi nad võisid
olla veidi pettunud,
siis lõpptulemuses
ei tulnud neil pettuda,
sest kojuminekuga tõid nad
Jehoovale palju suuremat au,
kui oleks toonud
lahinguväljal võideldes.
See oli siis teine asi,
mida õppisime:
pea oma tähtsaimaks
ülesandeks Jehoova ülistamist.
Sest seda see on.
Ja see on igavesti nii.
Mitte miski ei saa seda muuta.
Mitte keegi ei võta
meilt seda ära.
Me ei jää selle ülesande jaoks
kunagi liiga vanaks.
Kui meie jaoks on kõige tähtsam
tuua au Jehoovale,
kui see on asi, mis meie elus
kõige suuremat rõõmu teeb,
siis võime Jehoovat teenides
olla õnnelikud igal pool.
Kuigi vahetevahel
võime ka tunda pettumust.
Kolmas asi, mida õpime:
meie kõigi elu muutub.
See ei juhtunud ainult
nende 9700 mehega.
Kuidas oli lugu nende 300-ga?
See ülev hetk – tõrvikud, kannud,
midjanlaste tagaajamine –
see kõik kestis ainult ühe öö.
Kohtumõistjate 8:28 ütleb, et
pärast midjanlaste alistamist
oli maal rahu 40 aastat.
Järgmises salmis öeldakse,
et isegi Giideon
läks tagasi koju ning jäi sinna.
Kõigi elu muutub.
Mida siis meeles hoida,
kui saame Jehoova
teenistuses teise ülesande?
Meie sõbrad, kes olid kurvad,
kui nende 30-aastane
misjoniteenistus Burkina Fasos lõppes,
ütlesid kord:
„Kas sulle su ülesanne meeldib
või tundub keeruline –
püüa näha selle häid külgi,
tunne sellest rõõmu, kuni see sul on.”
Selle ilmestamiseks
ma räägin teile loo Kennethist.
Kenneth oli noor vend, kelle elu
unistuseks oli teenida Peetelis.
Lõpuks ta kutsutigi Wallkilli.
Ta oli vaimustuses,
ta nautis igat hetke.
Aga siis juhtus temaga õnnetus
ja ta pidi koju tagasi minema.
Ta oli masenduses – see polnud koht,
kus ta oleks tahtnud olla.
Ta ütleb: „Ma mõtlesin peetelile
iga päev, tahtsin seal olla.
Ma palvetasin iga päev,
et saaksin sinna tagasi.”
Ja kas tead? Viis aastat hiljem
kutsuti ta tagasi peetelisse.
Ta ütleb, et tagantjärele
kahetseb ta ainult üht asja.
Seda, et ta ei saanud
tookord aru, kui eriline aeg see oli.
Sest kodus olles
oli tal võimalus
teha pioneeritööd
koos oma ema ja õega.
Pea meeles,
igal ülesandel on oma plussid.
Isegi kui see
ülesanne on keeruline,
oska neid
õigel ajal märgata.
Nüüd tuleb neljas õpetlik moment
ja see on minu lemmik:
300 sõjameest puhuvad sarvi,
löövad veekannud puruks
ja midjanlased
põgenevad tuhatnelja.
Mis saab edasi?
Vaatame 7. peatükist salmi 23:
„Siis kutsuti Iisraeli mehed kokku
Naftalist, Aaserist ja kogu Manassest
ning nad ajasid Midjanit taga.”
Miks on see tähelepanuväärne?
Kas tunned need suguharud ära?
Need on mõned neist suguharudest,
keda mainiti 6. peatükis,
kust tulnud mehed
koju tagasi saadeti.
Aga nüüd oli nende abi vaja.
Ja kui nad olid valmis
uue olukorraga kohanema,
oli neil võimalus
midjanlasi taga ajada.
See oli siis neljas asi,
mida õppisime:
organisatsioonis on
pidevalt muutusi.
Ole paindlik, valmis kohanema
ja tee südamega
igat tööd, mida on vaja teha.
On tõsi, et mõne muudatuse
pärast võime tunda pettumust.
Kuid ära lase pettumusel
ennast kibestada.
Ole ikka samasuguse
ilusa alandliku hoiakuga.
Selline hoiak meeldib Jehoovale.
Nii saab ta anda sulle
igasuguseid ülesandeid.
Mida me siis neilt
9700 mehelt õppisime?
Ole empaatiline nende vastu,
kelle elus toimuvad muutused.
Ja kui sinu ülesanne muutub,
siis keskendu sellele,
püüa näha selle plusse
ja naudi seda.
Ja ära kunagi unusta,
et sinu peamine ülesanne
on tuua ülistust Jehoovale.
Hoia sellest ülesandest
kinni igavesti.

D’Arcy MacEwan. Neli asja, mida õppida 9700 mehelt (Gileadi kooli 159. lennu lõpuaktus)