JW subtitle extractor

David DeGuzman. Kas nad ülistavad Jumalat? (Gileadi kooli 159. lennu lõpuaktus)

Video Other languages Share text Share link Show times

Kas nad ülistavad Jumalat?
Just see küsimus
oli Jeesuse jaoks väga tähtis.
Kui ta maa peale tuli,
oli tal üks eesmärk:
tuua Jumalale au.
Mida see tähendab?
Jumalale au toomine
tähendab Jumala ülistamist.
Jeesus ei tahtnud kunagi,
et teda ülistataks.
Ta tahtis, et ülistataks tema isa.
Ta oli isa armastusest
ja heast südamest nii vaimustunud,
et ta soovis,
et teised tunneksid samamoodi.
Mida ta selleks tegi?
Ja mida temalt õppida?
Kirjast roomlastele leiame ühe näite.
Võtame lahti Roomlastele 15. peatüki.
Siit näeme,
kuidas Jeesus Jumalat ülistas.
Roomlastele 15:7.
Siin ütleb: „Võtke siis üksteist vastu,
nagu ka Kristus teid on vastu võtnud,
Jumala auks.”
Jeesus ülistas Jumalat sellega,
kuidas ta inimesi vastu võttis.
Ta kohtles inimesi sellisel viisil,
et nad tajusid Jehoova lahkust,
heldust ja halastust.
Jehoova oli valmis vastu võtma kõiki,
kes soovisid tulla.
Ta oli valmis vastu võtma
igasuguseid inimesi.
Ingliskeelses õppepiiblis
on tore kommentaar,
kus öeldakse,
et vastu võtma on nagu
kedagi lahkelt oma koju
või sõpraderingi kutsuma.
See, kuidas Jeesus käitus,
tekitas inimestes tunde,
et Jehoova hindab
ja armastab neid.
Piiblis on mitu korda kirjas,
et kui Jeesus inimesed terveks tegi,
siis nad ülistasid Jumalat.
Ehk on näha,
nad olid vaimustunud Jehoovast.
Kuidas siis Jeesus inimesi kohtles?
Vaatame nüüd kahte lugu
ja õpime neist,
kuidas kohelda inimesi nii,
et nad ülistaksid Jehoovat.
Esimene lugu on Markuse 10. peatükis.
Ava palun see koos minuga.
Markuse 10.
Jeesus on parajasti väga hõivatud.
Tal on vähe aega järel,
enne kui ta sureb.
Ta oli just tuliselt vestelnud
variseride ja omaenda jüngritega.
Ja nüüd tekib näiliselt tüütu olukord.
Markuse 10:13: „Siis tõid inimesed
Jeesuse juurde väikseid lapsi,
et ta neid puudutaks,
kuid jüngrid tõrelesid toojatega.”
Nad ei tahtnud, et lapsed sellisel
kiirel ajal Jeesuse aega raiskaksid.
Jüngrid ei olnud halvad,
neil oli lihtsalt piiratud arusaam sellest,
kuidas Jehoova lastesse suhtub.
Tol ajal ei peetud lapsi just eriti oluliseks.
Neil polnud ju positsiooni, polnud autoriteeti
ja neist polnud näiliselt mingit kasu.
Kuidas Jeesus reageeris,
kui ta nägi, mida tema jüngrid tegid?
Ta ei ohanud kergendatult.
14. salmis öeldakse, et ta oli nördinud.
Nüüd näitas ta kõigile,
milline suur ja soe süda on Jehooval.
Vaatame salmi 16:
„Ja ta embas lapsi ning õnnistas neid,
pannes oma käed nende peale.”
Kas pole ilus lugu?
Võibolla su lemmik.
Kujutlege, just äsja on lapsed
minema aetud kui tüütud tegelased.
Ja nüüd Jumala poeg kutsub neid
südamlikult enda juurde.
Üks teatmeteos ütleb Jeesuse kohta:
„Nähtavasti naeris ta tihti
ning naeris lõbusalt.”
Kas sa jookseks Jeesuse juurde?
Jeesusel oli oma missiooni lõpetamiseks
jäänud väga vähe aega,
aga ta oli südamlik.
Ta ei kiirustanud.
Ta näitas, et need väiksed inimesed
on Jehoova jaoks tähtsad.
Mõtle, millist mõju võis see
veel lastele avaldada.
Juhul kui neist said
Jehoova ustavad teenijad,
on nad praegu tõenäoliselt
Jehoova taevaste sõprade hulgas,
valmis Jehoovat ülistama
tulevases Harmagedooni sõjas.
Mida siit õpime?
Pärast Gileadi kooli
on su elu väga kiire.
Nagu Jeesuselgi, teil on igasuguseid
kohustusi ja palju pingeid.
Ja siis tuleb su juurde keegi.
Võibolla ta tunneb end
kui väike laps –
ta ei arva, et ta on tähtis.
Ta pole käinud Gileadis
ega kuulutajate koolis.
Võibolla ta kahtleb sisimas,
kas Jehoova üldse hoolib temast.
Sellisel hetkel on meil võimalik talle näidata,
milline Jehoova on.
Võtame ta vastu nagu Jeesus.
Sõbralik naeratus ja
tagant kiirustamata vestlus kinnitab talle,
et tal on koht Jehoova sõprade hulgas,
et ta on Jehoovale tähtis.
Kas sa tundsid end Gileadi koolis
nagu väike laps?
Kas keegi kinnitas sulle,
et sind pole kutsutud kogemata?
Kas tänasid julgustuse eest Jehoovat?
Just nii mõjubki
Jeesuse moodi südamlikkus.
Vaatame nüüd teist lugu,
Luuka 23.
Käes on Jeesuse maise elu
viimased hetked.
Postile lööduna ei ümbritse teda
enam mitte lapsed,
vaid surmamõistetud kurjategijad,
kes arvavad heaks teda pilgata
ja teotavad teda.
Siis aga juhtus midagi ootamatut.
Luuka 23:42.
Üks kurjategija jõudis ümber mõelda
ja ta ütles:
„Jeesus, pea mind meeles,
kui sa kuningavõimu saad.”
Mõtle, mida see tähendab.
Jeesuse õlgadel on sõna otseses mõttes
kogu maailma koorem.
Kui üldse kellelgi oleks olnud põhjust
keskendumiseks endasse tõmbuda,
uks kinni lüüa
ja riputada välja silt „Mitte segada”,
oleks see Jeesus.
Mis võiks panna
selle mehe ülistama Jehoovat?
Kas ehk mitte selline ülim lahkus,
mida näeme 43. salmis?
Jeesus ütles:
„Sa oled koos minuga paradiisis.”
Kui ilus vastus! Milline üllatus!
Jeesus ei öelnud lihtsalt:
„Ära muretse, sa oled paradiisis”,
vaid ta ütles:
„Sa oled koos minuga paradiisis.”
Jeesus tõotas sellele mehele isiklikult,
et ta ei unusta teda.
Ta võtab ta vastu
Jehoova sõprade ringi maa peal.
Jeesuse sõnad ei muutnud
selle mehe olukorda,
aga muutsid tema vaimu.
Tema jalad murtakse,
kuid mitte südant.
Ta praegu sureb,
aga tulevikus elab paradiisis.
Mida me õpime?
Pärast Gileadi kooli
ei kao su omad mured kuhugi.
Tegelikult võib neid juurdegi tulla,
sest mõned teist kolivad uude riiki,
õpivad uut keelt, saavad uusi ülesandeid.
Meid ja meie lähedasi
võib tabada mõni haigus.
Just nagu juhtus Jeesusega,
samal ajal kui sul on raske,
tulevad su juurde inimesed
omaenda muredega.
Mõned neist võivad arvata,
et nad on märkamatud või koguni unustatud,
võibolla vaevab neid nende minevik.
Või peavad nad emotsionaalselt
rasket võitlust oma nõrkustega.
Sellistel hetkedel on meil võimalik näidata,
milline on Jehoova.
Me saame neid julgustada ja öelda neile,
et me hoolime neist väga.
Me ei jäta neid oma murega üksi.
Jehoova aitab meid kõiki.
Meie sõnad ei muuda nende olukorda,
aga võivad muuta nende vaimu,
kinnitada neile, et neil on koht
Jehoova sõprade hulgas.
Need olid kaks ilusat lugu,
kuidas Jeesus tõi au Jehoovale.
Meie pole muidugi mõista Jeesused.
Kaugel sellest!
Meil ei kuku teiste julgustamine
alati selliselt välja nagu temal.
Aga meil võibolla sama eesmärk:
kohelda teisi nii,
et nad ülistaksid Jehoovat.
Jeesus võis olla hõivatud
või teda tabasid katsumused,
aga ta kohtles inimesi alati nii,
et nad ülistasid Jumalat.
Polnud vahet, kas tegu oli lapsega
või kurjategijaga, kes vajas lootust.
Roomlastele 15:7 ütleb:
„Võtke siis üksteist vastu,
nagu ka Kristus teid on vastu võtnud,
Jumala auks.”
Jeesus tegi nii.
Nüüd tehke teie.