JW subtitle extractor

Tere! On aeg uueks kuusaateks.
Seekord räägime mälust
ja näeme, miks on oluline mõelda,
kuidas me oma mälu kasutame.
Tutvume ka kahe perega,
kes avasid oma kodu
ja oma südamed
kokkutuleku delegaatidele.
Uurime Malaki raamatut ja näeme,
kuidas Jehoova puhastab
nii oma organisatsiooni
kui ka meid isiklikult.
Samuti näeme, kui hästi
mõjub perekondadele see,
kui nad hoiavad meeles,
mis on elus kõige tähtsam.
Selline tuleb novembrikuu saade.
Räägime seekord teemal
„Kasuta oma
mälu targalt”.
Võib-olla sa mõtled:
„See ei ole võimalik.
Ma ei saa ju valida,
mis mulle meelde jääb.”
Ja eks see mingil määral nii ka on.
Aga me saame valida,
millele me mõtleme,
ja mida me seeläbi
oma mällu kinnistame.
Räägime kõigepealt,
mida me saame Jehoovalt
mälu kasutamise kohta õppida.
Seejärel arutame,
kuidas on meie mälu
seotud armastuse
ja teiste aitamisega.
Kuidas Jehoova oma mälu kasutab?
Mida tema meelde jätab?
Vaatame, mis on kirjas
tekstis Heebrealastele 6:10.
Siin ütleb:
Mida siis Jehoova meeles hoiab?
Ta keskendub meie
headele tegudele.
Selle salmi juures olev
õppepiibli kommentaar ütleb:
„Jumala silmis on tema ustavate
teenijate head teod nii tähtsad,
et nende tähelepanuta
jätmine oleks ülekohtune.”
On tõesti tähelepanuväärne,
kui oluliseks Jehoova
meie ustavaid tegusid peab.
Muidugi teab Jehoova
meie kohta kõike.
Ta näeb meie eksimusi ja teab,
milliseid patte me oleme teinud.
Aga need ei ole asjad,
millele ta keskendub.
Toome näite.
Mälu võiks võrrelda
raamatukoguga.
Jehoova mäletab
kõiki meie tegusid.
Need on justkui raamatud.
Osades raamatutes on kirjas
meie vead ja eksimused,
aga teistes kõik hea,
mida oleme teinud.
Jehoova teab täpselt,
kus need halvad raamatud on,
aga ta keskendub
neile raamatutele,
kus on kirjas meie head teod.
Ta loeb ainult neid.
Kuidas aga saame meie
oma mälu targalt kasutada?
Heebrealastele 6:10
leiame kaks asja,
mida meil tuleks meeles hoida.
Selles salmis mainiti
armastust Jumala nime vastu.
Meil on suur au
kanda Jehoova nime
ja sellega kaasneb
ka tõsine vastutus
hoida Jehoova mainet.
Meie sõnad, meie teod
ja ka meie välimus
võivad Jehoova nimele au tuua
või tema mainet kahjustada.
1. Korintlastele 10:31
paneb meile südamele,
et ükskõik mida me teeme,
meil tuleks seda teha Jumala auks.
Me tahame, et kõik näeksid,
et Jehoova nimi on meie silmis püha
ja meile väga väärtuslik.
Me näitame armastust
Jumala nime vastu ka sellega,
kui räägime sellest teistele.
Ja põhiline viis, kuidas
seda teha, on kuulutustöö.
Niisiis me lihvime
oma kuulutustööoskusi,
et olla selles tõhusad.
Me hoiame meeles,
et selleks tuleb meil valmistuda.
Võib-olla tuleb meil vestluste
alustamine juba hästi välja,
aga me ei taha unustada,
et meie eesmärk on jagada
inimestega midagi kasulikku.
Me hoiame silmad lahti,
et märgata võimalusi
eraviisiliseks kuulutustööks.
Ära unusta ka
endale eesmärke seada.
Kui sinu olud seda lubavad,
püüa iga nädal võtta aega
kuulutustöö tegemiseks.
Me teeme kõike
hea sõnumi pärast,
et meie elust oleks näha,
kui väga me armastame
Jehoovat ja tema nime.
Tekstis Heebrealastele 6:10
mainitakse veel midagi,
mida meil tuleb meeles hoida.
Seal innustatakse meid,
et me aitaksime pühasid.
Ja need pühad,
kellest siin salmis räägitakse,
on Jeesuse võitud vennad.
Esimese sajandi kristlased
jätsid selles meile hea eeskuju,
toetades oma vendi
mitmetel viisidel.
Tõenäoliselt toetasid
nad teineteist materiaalselt.
Paulus kiitis neid selle eest,
mida nad olid teiste
toetamiseks varem teinud,
ja ta innustas neid
seda ka tulevikus tegema.
Aga see põhimõte
tekstis Heebrealastele 6:10
käib laiemalt kõigi
Jehoova teenijate kohta.
Hoia meeles,
kui oluline on teisi aidata.
Kui keegi meie heaks midagi teeb,
toob see meile rõõmu.
Aga veelgi suuremat
rõõmu tunneme siis,
kui saame ise
teiste heaks midagi teha.
Ja nimekiri kõigist
erinevatest viisidest,
kuidas saame
teistele toeks olla,
on väga pikk.
Võib-olla saame jagada toitu,
riideid või pakkuda peavarju
neile, kes kannatavad
mõne loodusõnnetuse,
haiguse või tagakiusamise tõttu.
Samuti saame teha
usukaaslastele head sellega,
et kiidame neid.
Ja üks eriti võimas viis
teistele head teha on see,
kui palvetame nende eest.
Me kõik, sõltumata meie oludest,
saame rakendada põhimõtet,
mis on kirjas tekstis
Õpetussõnad 3:27.
Millest on siis näha, et meie
kasutame oma mälu hästi?
Kui toome au Jehoova nimele
ja teeme teistele head.
Üks keeruline asi
seoses mäluga on see, et tihti
kipuvad meil meeles püsima
asjad, mida tahaksime unustada.
Näiteks kui keegi on meid alandanud
või muul viisil halvasti kohelnud.
Mälestus inimesest,
kes on meile haiget teinud,
takistab meil
vimmast lahti lasta.
Haavad ei parane
ja me ei näe,
kuidas teine on muutunud.
Mõtleme kahele näitele piiblist.
Räägime kõigepealt
kuningas Taavetist ja Simeist.
Simei oli Sauli sugulane
ja ta oli Taaveti peale
väga pikka aega pahane,
kuna ta süüdistas teda
Sauli soolt
kuningavõimu äravõtmises.
2. Saamueli 16. peatükk
räägib, kuidas Simei
loopis Taavetit ja ta mehi
kivide ja liivaga
ja karjus needusi.
Simei käitus selles olukorras
äärmiselt lugupidamatult.
Nii et Abisai, üks Taaveti meestest,
palus otsekohe luba
Simei maha lüüa,
aga Taavet ei olnud nõus.
Kuigi ka tema võis tunda
soovi Simeile kätte maksta,
jättis ta alandlikult
asja Jehoova hoolde.
See nõudis
suurt enesevalitsust,
et selles olukorras
rahulikuks jääda.
Hiljem Simei kahetses
oma tegu ning anus,
et Taavet talle andestaks.
Abisai tahtis taas Simeid hukata,
aga jällegi
Taavet ei lubanud seda.
Taavet isegi vandus Simeile,
et ei tapa teda.
Mõlemas olukorras
oli Taaveti reaktsioon
Jehoovale väga meeltmööda.
Aga pane tähele,
mida ütles Taavet
Saalomonile enne oma surma.
Loeme 1. Kuningate 2:8, 9.
Kui Simei Taavetit needis,
oli Taavet ilmselt
varajastes 60-ndates.
Surres oli ta 70-aastane.
Möödus umbes 10 aastat,
aga Taavet ikka mõtles sellele.
Ta hoidis Simei tehtut ikka meeles.
Me ei tea, miks Taavet lõpus
ikkagi sellise otsuse langetas.
Aga see lugu ilmestab hästi,
et kui keegi on meiega inetult
käitunud või meile haiget teinud,
võib olla seda
väga raske unustada,
isegi kui me algul
suutsime õigesti reageerida.
Ja isegi aastaid hiljem võib see
valu ikka meiega kaasas käia.
Aga mis aitaks meil seda
unustada ja eluga edasi liikuda?
Mida võib õppida sellest,
kuidas Jeesus kohtles Peetrust?
Ööl, mil Jeesus arreteeriti,
lubas Peetrus talle,
et tema ei hülga teda kunagi.
Aga vaid mõni tund
hiljem ütles Peetrus
mitte üks, mitte kaks,
vaid kolm korda,
et tema küll Jeesust ei tunne.
Mõtle, see oli Jeesuse elu
kõige keerulisem aeg.
Just nüüd oleks tal
kõige rohkem teiste tuge vaja.
Aga tema jüngrid,
nende hulgas ka tema
hea sõber Peetrus,
jätsid ta üksi.
Kui Peetrus mõistis,
mida ta oli teinud,
tundis ta end
kohutavalt süüdi.
Ta murdus ja puhkes nutma.
Aga mida Jeesus tegi?
1. Korintlastele 15:5 ütleb,
et pärast ülesäratamist
ilmutas ta end Peetrusele.
Kas ta kasutas nüüd võimalust,
et Peetrusega pahandada,
et öelda talle,
kui pettunud ta temas on?
Sellele küsimusele vastamiseks
loeme Markuse 16:7.
Siit näeme, mida ütles
ingel naistele,
kes tulid Jeesuse haua juurde.
Siin ütleb:
Selle salmi juures on ka
õppepiibli kommentaar.
Ja loeme, mida ütleb selle
kommentaari teine pool.
„Mõni aeg enne seda,
kui Jeesus ilmutas
end jüngrite rühmale,
ilmutas ta end Peetrusele,
ilmselt kui too oli üksi.
See tegu ja ka see,
et ingel teda nimeliselt mainis,
kinnitas Peetrusele,
et ta on Jeesuse
ärasalgamise andeks saanud.”
Peetrus tundis
peale seda kohtumist
kahtlemata suurt kergendust.
Muidugi Jeesus mäletas,
mida Peetrus oli teinud.
Aga ta otsustas, et keskendub
Peetruse headele omadustele,
mitte kõigele,
mida ta oli valesti teinud.
Ta andestas Peetrusele
ja lisaks usaldas
talle tähtsa ülesande
hoolitseda Jeesuse
järelkäijate eest.
See on tõesti
suurepärane eeskuju.
Kui sulle on mõni lähedane
inimene haiget teinud,
siis meenuta tema häid külgi,
et kasutada oma
mälu nagu Jeesus.
Vaatame veel
üht näidet selle kohta,
kuidas oleks tark
oma mälu kasutada.
See näide on
taas Taaveti elust.
Ta meenutas eluhetki,
kus ta tundis,
et Jehoova oli teda
aidanud ja ta päästnud.
Need mälestused kinnitasid talle,
et ta võib ka kõige raskemas
olukorras vastu pidada.
Loeme, mida ta kirjutas
Laulus 27:2, 3.
Ükskõik mis juhtub,
mu süda ei kardaks,
mu kindlustunne ei kaoks.
Kas ka meil on võimalik tunda
end sama kindlalt nagu Taavet?
Jah, kui kasutame
oma mälu targalt.
Näiteks mõtle, kas oled kunagi
olnud väga raskes olukorras.
Sa palvetasid
Jehoova poole ja tundsid,
kuidas ta andiski
sulle jõudu ja tarkust
ja aitas sul
selle olukorra ära lahendada.
Hoia seda meeles.
Või kas sinu elus oli aeg,
kus sa soovisid teha
Jehoova heaks rohkem
ja sa nägid, kuidas ta
kõrvaldas su teelt takistused,
mis tundusid ületamatud.
Hoia seda meeles.
Elu jooksul koguneb
meile väga palju mälestusi.
Kui sa meenutad,
milliseid kokkupuuteid
on sul vendade-õdedega olnud,
siis püüa keskenduda
nende headele omadustele,
sellele, mida nad
on hästi teinud.
Ja kui meenutad
enda tegusid,
siis heida ära
need mälestused,
mis tekitavad sinus
vimma või kadedust,
ja kasvata endas omadusi,
mis aitavad sul olla
armastav ja andestav.
Ja ära kunagi unusta,
kuidas Jehoova
on sind minevikus toetanud
ja kuidas ta
teeb seda praegu.
Ükskõik mida tulevik toob
või milliseid raskusi
me elus kohtame,
me saame neist jagu,
kui kasutame oma mälu targalt.
Lisaks piibli eeskujudele on meil
ka tänapäevaseid eeskujusid,
kellelt saame mälu
kasutamise kohta õppida.
Üheks selliseks on
vend Don Schwenning.
Tema eluaja jooksul
on Jehoova organisatsioonis
toimunud palju muudatusi.
Mida ta on neist õppinud?
Jehoova rahva ajalugu tänapäeval
on täis suurt kasvu,
arengut ja mitmeid muutusi.
Olen mitmeid neist
muutustest ka ise kõrvalt näinud.
Ja kuigi vahel on see
olnud natuke hirmus,
on see olnud ka väga põnev
ja sel on alati head tulemused.
Ma olen näinud,
kuidas vasest saab kuld.
Mu nimi on Don Schwenning.
Olen Jehoovat
teeninud üle 70 aasta
ja see on alles algus.
Mu isa leidis tõe, kui üks
töökaaslane kuulutas talle
ja peagi hakkasime juba
kogu perega koosolekutel käima.
See oli meie elus
suur muutus,
aga kogudus
võttis meid soojalt vastu.
Õed ja vennad
aitasid mul tunda,
et ka mina olen
osa kogudusest.
Koosolekutel käia ja nende
inimeste keskel olla oli väga tore.
Mõndasid muudatusi
Jehoova organisatsioonis
on olnud väga lihtne
mõista ja vastu võtta.
Näiteks, kui ma sain endale
„Uue maailma tõlke”,
sain ma kohe aru,
kui suurepärane tõlge see on.
See oli mu jaoks
väga väärtuslik
ja ma lugesin
iga päev ühe peatüki.
Seda oli nii lihtne
lugeda ja mõista,
erinevalt King Jamesi piiblist,
mida ma olin varem lugenud.
See aitas mul mõista,
et Jehoova on reaalne isik
ja et me võime
temaga lähedaseks saada.
Tänu sellele
ma tegin edusamme
ja lasin end ristida,
kui ma olin 16-aastane.
Kui ma sain 18, määrati
mind teenistusabiliseks.
Üks esimesi ülesandeid,
mis ma sain,
oli olla raamatu-uurimisgrupi
ülevaataja.
Kuna seal grupis
oli palju õdesid-vendi,
kes olid minust
vanemad ja kogenenumad,
siis algul ma pabistasin väga.
Tere tulemast kõigile!
Hakkame ...
hakkame siis peale.
Vahel oli mul päris raske.
Mõnikord ma ei osanud
midagi rääkida
ja me lihtsalt
võtsime materjali läbi.
Aga hoolimata
mu ebakindlusest,
toetasid õed ja vennad
mind väga.
Ja ma tundsin,
et Jehoova aitab mul
selle uue ülesandega
hakkama saada.
Enamus muudatusi puudutavad
meid ikka ühel või teisel viisil.
Ja aastal 1972 toimus
minu jaoks üks suur muudatus.
Ma teenisin kogudusesulasena
ja mul oli väga palju
vastutust ja ülesandeid.
Aga siis tuli uus arusaam,
et koguduse eest
peaks hoolitsema
mitmest vennast
koosnev vanematekogu.
Mul oli raske seda
muudatust vastu võtta
ja mulle ei meeldinud tunded,
mida see minus tekitas.
Ma tahtsin sellest
rõõmu tunda
ja ma sain aru, et ma
pean enda kallal töötama.
Ma rääkisin sellel teemal
Jehoovaga palves palju
ja palusin, et ta aitaks
mul seda muudatust mõista.
Ja ma usun, et see tegi
mind Jehoovaga lähedasemaks.
Sain aru, et mul
tuleb näha vaeva,
et suhtuda asjadesse
nii nagu Jehoova.
Ja see aitas mul mõista,
kui tark tegelikult
see muudatus oli.
Kui ma selle peale
nüüd mõtlen,
siis ma mõistan,
et see on tõesti ilus korraldus,
et kõik kogudusevanemad
koos hoolitsevad koguduse eest.
Olen ise näinud,
kui head tulemused sellel on.
Ka mind isiklikult
on palju aidanud
vanemate vendade kogemused
ja nooremate vendade ind.
Ja ma olen näinud,
kui tõene on õpetussõna
„nõuandjate rohkus tagab edu”.
Muudatusi tuleb ikka ette.
Ja kui teeme Jehoovaga
head koostööd,
siis on see meile
alati kasulik.
Võib-olla me ei saa kohe aru,
miks see vajalik on,
aga kindlasti me
mõistame seda hiljem.
Ja me teame, et kõige
suuremad muudatused
ootavad meid veel ees.
Praegu on käes nüüdisaja
kõige põnevam aeg
olla osa Jehoova organisatsioonist.
Kui sa oled noor,
siis ära lase neid aegu käest.
Ära hoia end tagasi!
Õpi tundma Jehoova
organisatsiooni ja ole osa sellest.
Löö oma koguduse
tegemistes innukalt kaasa.
Räägi kogudusevanematega
ja võta vastu ülesandeid,
mida sa suudad täita.
Lase Jehooval end suunata,
usalda teda ja su elu
võib olla täis põnevust ja rõõmu.
Aga nüüd ma pean
tagasi tööle minema,
sest nii palju on veel teha.
Meil on ilmselt isegi
raske ette kujutada,
milline oleks üks kogudus
ilma vanematekoguta.
Aga vend Schwenningul
oli keeruline selle
muudatusega kaasa minna.
Mis teda lõpuks siis aitas?
Ta palvetas selle eest
ja püüdis mõista, miks on
see muudatus kasulik.
Vaatame, kuidas aitas palve
kahel perekonnal teha
Jehoova heaks rohkem
ja kuidas tuli neile kasuks see,
et nad olid valmis
jagama oma kodu
kokkutuleku delegaatidega.
Aastal 2015 toimus meie
kodulinnas Medellinis erikokkutulek
ja meile pakuti võimalust
delegaate oma kodus võõrustada.
Tol ajal oli mul nii palju tegemist,
et tundus, et isegi
24 tunnist päevas jääb väheseks.
Meie poeg oli
teismeline, 11-aastane,
ja minu abikaasa oli paranemas
hiljutisest raskest haigusest.
Ta muretses väga,
kas ta ikka suudab
õdede ja vendade
jaoks piisavalt teha.
Me mõtlesime, et praegu pole
küll õige aeg külalisi vastu võtta,
peame lihtsalt ära ütlema.
Meie poja sünnist saati
oleme abikaasaga palvetanud,
et Jehoova aitaks
meil teda hästi kasvatada,
et me oskaks omalt poolt teha kõik,
et ta võiks Jehoovaga
lähedaseks saada.
Ühel päeval ütles mu abikaasa:
„Jehoova on meie vastu nii helde.
Me võiks ikka ka
õdede-vendade heaks midagi teha.”
Me palvetasime veel selle pärast
ja jagasime omavahel tööd ära,
et saaksime oma kodus
sõpru võõrustada.
Meie külalised olid
nii armsad ja toredad.
Oli selline tunne,
nagu oleks neid aastaid teadnud.
Nii südantsoojendav oli näha,
kui väga nad Jehoovat armastavad.
Oli ilmselge, et vaimsed asjad
on nende elus esikohal.
Meil oli nendega sügavaid vestlusi
ja me saime väga headeks sõpradeks.
Kõik see avaldas
meie pojale suurt mõju.
Ühel päeval tuli ta
minu juurde ja ütles:
„Isa, mul on sulle
midagi väga tähtsat öelda.”
Siis ta rääkis mulle,
kui väga ta Jehoovat armastab
ja et ta tahab minna ristimisele.
Kui mõtlen tagasi ajale,
mil me neid sõpru võõrustasime,
siis mõistan, et see oli
Jehoova vastus meie palvetele.
Oleme nende vendade
ja õdedega siiamaani sõbrad
ja oleme neil isegi külas käinud.
Sellelt kokkutulekult
on nii palju häid mälestusi.
Meil on nii hea meel,
et me ikkagi otsustasime
oma kodu ukse ja südamed neile avada.
See sõprus on midagi väga erilist,
see on toonud tohutult rõõmu.
Ma poleks kunagi arvanud,
et külalislahkuse kaudu
vastab Jehoova
minu ema ja minu palvetele.
Aabraham oli külalislahke
võõraste vastu.
Ja kui ma kuulsin,
et meil tuleb erikokkutulek,
siis mõtlesin,
et see on minu võimalus,
sest olin alati soovinud
kokkutuleku delegaatidele
majutust pakkuda.
Tol ajal polnud meie kodu just,
no just kuigi hästi sisustatud.
Meil olid hädavajalikud asjad
söömiseks ja koht, kus magada,
aga isegi meie toidulaud
oli väga väike.
Ja meil oli üks suurem mure ka.
Ma olin sellele täiega vastu.
Ma ütlesin: „Mina ei aita
ja ärge isegi küsige.”
Mu õde ei olnud Jehoova teenija.
Mu elus olid kõige tähtsamad
mu õpingud ja töö.
Tundsin ennast üksildasena.
Mu sees oli tühjus
ja ma olin väga õnnetu.
See abielupaar, kes meie juures oli,
nad olid nii alandlikud ja nii armsad.
Meil oli lõbus ja nendega
oli väga lihtne rääkida.
Nad olid valmis sööma kõike,
mida me pakkusime.
Nad olid kõigega rahul, kõigega.
Tundsime, nagu oleksime
üksteist juba ammu tundnud,
nagu oleksime vanad sõbrad.
Kõige rohkem avaldas mulle
muljet see, et nad olid õnnelikud.
Ja sain aru, et see on nii
sellepärast, et nad teenivad Jehoovat.
Ma olen nii tänulik, et nägin,
kui külalislahked mu ema ja õde olid,
sest see, nende hea eeskuju,
andis mulle vajaliku tõuke,
et õppida Jehoovat tundma ja
saada temaga lähedaseks,
et minustki saaks Jehoova sõber.
Ma palusin, et minuga
hakataks piiblit uurima.
Võtsin seda väga tõsiselt
ja 7. märtsil 2020 mind ristiti.
Ja sellest abielupaarist
said meile eluaegsed sõbrad.
Me suhtleme nendega siiamaani
ja meil on isegi grupitšätt.
Selle nimi on „Meie suur pere”.
See ei olnud lihtsalt
tore koosveedetud aeg,
vaid see oli suur õnnistus
Jehoovalt kogu meie perele.
Lähedasemad suhted,
uued sõbrad
ja soojad mälestused
kogu ülejäänud eluks –
need on vaid mõned õnnistused,
mis kaasnevad sellega,
kui teeme teistele head.
Paraku pole kõik
mälestused meeldivad.
Ja me kõigi elus on hetki,
mida me parema meelega unustaks.
Kuulame, mida me õpime
ühest hommikusest piibliarutelust
pealkirjaga „Me kõik komistame tihti”.
Teksti Jaakobuse 3:2 kohta
on kindlasti
meil igaühel
nii mõndagi
öelda.
Seal ütleb:
„Me kõik ju eksime tihti.”
Allmärkuses öeldakse,
et sõna „eksima” tähendab
sõna-sõnalt „komistama”.
Ja vaatame selles kõnes,
kuidas võib juhtuda,
et me oma sõnades
komistame.
Aastate jooksul oleme kuulnud
palju häid nõuandeid selle kohta,
kuidas oma keelt talitseda.
Ilmselt on meile
igaühele öeldud
„Enne mõtle, siis ütle”,
„Loe kümneni”
või „Palun kuula mind.”
Ja on veel palju
teisi nõuandeid,
mis aitavad meil
oma sõnu valida.
Sellest on väga palju abi.
Kuid ükskõik kui palju
meile on nõu antud
või kui palju elukogemust
meil ka poleks,
ütleme ikka vahel midagi,
mis teeb teistele haiget,
hakkame ennast
kaitsma või vaidlema,
kuid pärast mõtleme
„No miks ma küll nii ütlesin?”.
Jaakobus tõi väga
tabava võrdluse komistamisega
ja mõtleme nüüd sellele natuke.
Kui me komistame,
siis võib see olla natuke piinlik.
Võib-olla vaatame
isegi ümberringi,
et ega keegi ei näinud.
Ja kui me siis
jälle püsti saame,
siis mis on meie
esimene reaktsioon?
Me vaatame maha,
et teada saada,
mis see oli, mille pärast
me komistasime.
Võib-olla oli midagi põrandale
kukkunud, jäänud vedelema,
võib-olla oli
kõnnitee ebatasane
ja meie jalg
jäi mingi prao taha kinni
või olime lihtsalt nii
hajameelsed,
et koperdasime enda jala otsa.
Mul on küll mitu korda nii juhtunud,
et olen trepi peal komistanud,
ja lihtsalt sellepärast,
et olin nii sügavalt oma mõtetes,
et ei vaadanudki,
kuhu ma astun.
Ja mõnikord harva võib juhtuda,
et me komistame sellepärast,
et keegi on meile
meelega jala ette pannud.
Arutame, kuidas me
saame pärast seda,
kui oleme sõnades eksinud,
nii-öelda vaadata,
mis meid komistama pani.
Tõsiasi on see, et igast
eksimusest on võimalik õppida.
Seega tuleks võtta
aeg maha ja analüüsida,
mis oli see põhjus,
et me midagi inetut ütlesime,
ja kuidas me saaksime
järgmine kord
samasuguses olukorras
paremini reageerida.
Kui me teame, millises olukorras
me kipume midagi valesti ütlema,
siis oskame selleks valmistuda.
Ja kui see olukord siis käes on,
suudame oma sõnu valida,
nii et hiljem
ei pea midagi kahetsema.
Aga kui me ikka ja jälle
samades olukordades
oma sõnades komistame,
siis ei saa ju öelda,
et oleme oma
eksimustest õppinud.
Põhjusi, miks me oma
sõnades eksime, on mitmeid,
näiteks ebakindlus, hirm, uhkus.
Mõtleme mõnele olukorrale,
kus eksimine on lihtne tulema,
ja arutame, kuidas
neid olukordi ära tunda
ja kuidas eksimusi vältida.
Tihti me eksime sõnades
just oma lähedaste vastu.
Kui me tunneme
kedagi väga hästi,
võib juhtuda, et me pole
enam tema vastu lugupidavad.
Ja on vägagi võimalik, et Jaakobus,
kes tänase päevateksti
sõnad kirjutas,
langes just sellesse lõksu.
Jeesus oli Jaakobuse
vanem vend.
Mõtle, mis tunne
võis Jaakobusel olla
koos Jeesusega üles kasvada.
Ta võis mõelda:
„No sina oled ema lemmik.
Sina ei tee ju kunagi
midagi valesti.”
Ja tuleb välja, et ta ei teinudki.
Jaakobus ei mõistnud
kohe alguses,
et Jeesus on tõotatud messias.
Ja see võis olla sellepärast,
et nad ju kasvasid koos üles.
Markuse 3:21 annab meile aimu,
mida Jeesuse pere temast arvas.
Markuse 3:21 ütleb:
„Aga kui tema sugulased
toimuvast kuulsid,
läksid nad teda ära tooma,
sest nad ütlesid:
„Ta on peast segi läinud.””
Õppepiiblis on kirjas,
et nende sugulaste hulgas
võis olla ka Jeesuse
poolvend Jaakobus.
Võib vaid ette kujutada,
mida Jaakobus tundis,
kui Jeesus üles äratati.
Loeme 1. Korintlastele 15:7.
1. Korintlastele 15:7 ütleb:
„Seejärel ilmutas ta”,
ehk Jeesus, „end Jaakobusele,
siis kõigile apostlitele.”
Mis sa arvad, kuidas
võis Jaakobus end tunda,
kui Jeesus talle ilmus
ja nad said omavahel rääkida?
Ta võis ennast
päris kehvasti tunda,
kui mõtles, mida ta
varem oli Jeesusele öelnud.
Alles nüüd ta mõistis,
et Jeesus on messias.
Aga kuidas on lood meiega?
Vahel võib juhtuda,
et ütleme oma abikaasale
midagi väga inetut,
midagi, mida me kellelegi
teisele mitte kunagi ei ütleks.
Su pereliikmed ilmselt teavad,
milliseid nuppe vajutada,
et sa ütleksid midagi sellist,
mida sa hiljem kahetsed.
Iseasi, kas nad teevad
seda tahtlikult või siis mitte.
Küsi endalt: „Kas ma
oleksin talle nii öelnud,
kui tegemist poleks
olnud minu pereliikmega?”
Kui ei, siis näitab see,
et just lähedastega suheldes
peaksid sa olema ettevaatlik
ja mõtlema hoolega läbi,
mida öelda.
Püüa mõista, mis paneb
sind teatud viisil käituma,
ja siis püüa seda mustrit muuta.
Ära komista selle otsa, et räägid
inetult oma lähedastega.
Märka ohtu, valmistu selleks
ja mine siis ringiga mööda.
Teine olukord on see,
kui meile tundub, et meid
rünnatakse sõnadega.
Sellises olukorras võime tunda,
et tahame midagi vastu nähvata,
aga enne oleks tark mõelda,
mis meis sellise
reaktsiooni esile kutsub.
Mida me tunneme,
et see paneb meid
niimoodi reageerima?
On see kadedus,
isekus
või uhkus?
Või on meil selle inimesega
juba varasemast
mõni kana kitkuda?
Kui analüüsime niiviisi
olukorda ja mõistame,
mis tunded on selle
reaktsiooni taga,
saame arendada endas omadusi,
mis aitavad meil
tulevikus paremini reageerida.
Toome näite mõnest
halvast reaktsioonist,
mis võib meil
mõnes olukorras tekkida.
Tunneme, et meid ei kuulata.
Reaktsioon: räägime kõvemini
või hakkame karjuma.
Meist ei peeta lugu.
Reaktsioon:
vastame samaga.
Meid süüdistatakse alusetult.
Reaktsioon: hakkame
ennast kaitsma ja tõestama,
et meil on õigus.
Keegi ei mõista meid.
Reaktsioon: me ärritume
ja ei räägi enam midagi.
Jaakobuse 3. peatüki lõpus
selgitab lähemalt,
kuidas me saaksime
sellised negatiivsed tunded
asendada positiivsetega.
Jaakobuse 3:14–18 ütleb:
„Kui teie südames on
kibedat kadedust ja riiakust,
siis ärge hoobelge
oma tarkusega,
see oleks ju valetamine.
Selline tarkus ei lähtu ülalt, vaid
on maine, ilmalik, deemonlik.
Sest kus on kadedust ja riiakust,
seal on ka korratust
ja palju halba.
Ent ülalt lähtuv tarkus”,
ehk siit tuleb loend
nendest headest omadustest,
„on eelkõige puhas,
siis rahumeelne, mõistlik,
varmas kuuletuma,
täis halastust ja häid vilju,
erapooletu, mitte silmakirjalik.
Rahutegijate jaoks
külvatakse rahulikes oludes
õiguse seemet
ja nad lõikavad õiguse vilja.”
Seega mõtle, kuidas sa tahaksid
reageerida järgmine kord,
kui tunned, et sind
sõnadega rünnatakse.
Sa võid seda enda peas
isegi läbi mängida,
kuni tunned,
et reageerisid õigesti.
Kui teame kedagi piisavalt hästi,
oskame üsnagi
täpselt ette kujutada,
kuidas meievaheline
vestlus läheb,
mida sina ütled,
mida tema vastab.
Mängi nii oma
vestlused peas läbi.
Võib-olla esimene kord ei lähe
see mänguvestlus nii nagu tahad,
aga tee seda mitu korda läbi
ja harjuta niikaua,
kuni oled tulemusega rahul.
Muidugi, kui sa selle
inimesega päriselt räägid,
ei pruugi vestlus minna
täpselt nii, nagu sa arvasid.
Aga tasub neid vestlusi
siiski oma peas läbi mängida,
sest see õpetab meid,
kuidas oma emotsioone
kontrolli all hoida.
Samuti aitab see
meil meeles pidada,
et meie eesmärk
on teha teistega rahu.
Kui õpime minevikus
tehtud vigadest
ja valmistume
tuleviku olukordadeks,
on meil palju lihtsam
oma keelt talitseda.
Meie kõne peamine mõte oli,
et igast eksimusest
on võimalik midagi õppida.
Ja selle ilmestamiseks
võiksime mõelda näitele,
mille Jaakobus tõi 6. salmis.
Ta võrdles keelt tulega.
Mida sa tunneksid,
kui sa oleks kogemata
midagi põlema pannud?
Tunneksid ennast kohutavalt.
Aga kas sellega asi lõppeks?
Ei, sa uuriks, miks see juhtus,
või siis uuriks keegi teine,
mis tulekahjuni viis.
Aga igal juhul sa õpiksid midagi.
Näiteks, et ei tohi
pliiti järelevalveta jätta
või et kunagi
ei tohi visata vett
pannile, kus rasv
on põlema läinud.
Sa õpiksid, kuidas
õnnetust tulevikus vältida.
Käi olukord oma
mõttes samamoodi läbi,
kui oled oma sõnades eksinud.
Analüüsi, mis juhtus,
ja mõtle, mida sa võid õppida,
et järgmine kord
paremini reageerida.
Ja hoia meeles:
igast eksimusest
saab midagi õppida.
Kui me ei jää oma
eksimuste üle heietama,
vaid mõtleme, mida
võime neist õppida,
võime isegi sellistest
valusatest mälestustest
midagi head leida.
Perepead peavad kandma
oma õlul suurt vastutust.
Ei ole lihtne hoolitseda
kõigi pereliikmete vajaduste eest.
Nii füüsiliste, emotsionaalsete
kui vaimsete.
Selle kuu muusikavideos näeme,
kuidas üks perepea
püüab seda kõike teha.
Selle pealkiri on
„Ei ealeski ma käega löö”.
Ei ealeski ma käega löö.
Jehooval loodan ma,
mu kindel kalju ta.
Ei ealeski ma käega löö.
Oma looja toel saan ma hakkama.
Minu kindlus ta.
Mure murrab mind,
vaevas on mu hing,
sest maailm nii julm
ei hellita mind.
Omal jõul ei saa
ma võitu sellest eal –
nii petan vaid end
ja muserdub meel.
Kui mul jaks on kadumas,
ei alla anna ma.
Jehoovalt saan ma rammu,
minu varjupaik on ta.
Ei ealeski ma käega löö.
Jehooval loodan ma,
mu kindel kalju ta.
Ei ealeski ma käega löö.
Oma looja toel
saan ma hakkama.
Ei ealeski ma käega löö.
Oma looja toel
saan ma hakkama.
Ei ealeski ma käega löö.
Kõrguvad mu peas
pisimured mäeks.
Lahti neist ei saa
ma üksi, omal väel.
Piibli mõtteil häil
mõtlema ma peaks.
Kirjas on seal see,
mis tõene ja hea.
Kui mul jaks on kadumas,
ei alla anna ma.
Jehoovalt saan ma rammu,
minu varjupaik on ta.
Ei ealeski ma käega löö.
Jehooval loodan ma,
mu kindel kalju ta.
Ei ealeski ma käega löö.
Oma looja toel
saan ma hakkama.
Ei ealeski ma käega löö.
Oma looja toel
saan ma hakkama.
Ei ealeski ma käega löö.
Oma looja toel
saan ma hakkama.
Jehooval loodan ma,
mu kindel kalju ta.
Ei kõigele ma käega löö.
Oma looja toel
saan ma hakkama.
Kallid perepead, Jehoova näeb,
kui väga te oma pereliikmetest hoolite.
Teil on palju teha.
Aga ära löö käega,
sest sa pole üksi.
Jehoova on sulle toeks
ja tema abiga võib su perel
tõeliselt hästi minna.
Videosarjast „Aardekaevurid”
oleme õppinud,
kuidas piiblit sügavuti uurida.
Olemegi jõudnud heebreakeelse osa
viimase raamatuni – Malaki.
Jehoova võrdleb seal
end puhastajaga.
Mida see meile õpetab?
Uskumatu, et me hakkame
juba 12-ndat prohvetit uurima.
Eks ole, need pereuurimised
on tõesti kiiresti läinud.
Ja tead, mis mind
kõige rohkem on aidanud?
See, kui me uurisime
aja ja olustiku kohta,
kui need raamatud kirjutati.
Mida põnevat sa siis Malaki
raamatu juures tähele panid?
Malaki raamat oli
heebreakeelse osa viimane raamat
ja ka kronoloogiliselt
kõige viimane,
mis tähendab,
et iisraellased teadsid,
mida Jehoova
oli kannatlikult nendele
eelmiste prohvetite
kaudu rääkinud.
Aga sellest hoolimata patustasid
nad Jehoova vastu ikka ja jälle.
Jah, Malaki esimesed
2 peatükki kirjeldavad kõike,
mida rahvas sel ajal tegi.
Nad ei pidanud Jehoovast
lugu, tõid vigaseid ohvreid,
mõned hülgasid
oma naised ja võimalik,
et võtsid endale isegi naisi,
kes teenisid ebajumalaid.
Ja preestrid vaatasid
seda kõike lihtsalt pealt.
Ausalt öeldes ma ei usu,
et ma oleksin
nendega nii kannatlik olnud.
Aga õnneks Jehoova
on väga kannatlik
ja sellepärast
ta saatiski Malaki.
Just nimelt.
Kui ma seda lugesin,
siis mulle jäid
mõned sõnad silma.
On hämmastav, kui palju
sügavamalt saab uurida,
kui jääd mõtlema, mida
mõne sõnaga öelda tahetakse.
Mis sõnad sulle siis silma jäid?
3. peatüki 3. salmis
ütleb Jehoova kohta:
Ma jäin mõtlema
nende kahe sõna peale,
et ta „istub” ja „puhastab”.
Nii?
Ma uurisin selle kohta
ja otsisin natuke Vahitorni
veebiraamatukogust
ja leidsin ühe ingliskeelse
artikli, mis ütles nii:
Ja see pani mind mõtlema,
et just seda Jehoova
iisraellastega terve aja tegigi.
Ta lasi neil katsumusi kogeda,
ta kutsus neid korrale
ja saatis ikka ja jälle
prohveteid nende juurde.
Ta ootas kannatlikult,
et nad end parandaksid.
Just selline Jehoova on.
Isegi kui inimesed
valmistavad talle pettumust,
ei ole ta nendega karm
ega hülga neid kergekäeliselt.
Ta istub kannatlikult ja puhastab.
Ta tegi seda iisraellastega
ja ta teeb sedasama
ka meiega tänapäeval.
Jehoova puhastab,
kui noomib meid
piibli või oma
esindajate kaudu.
Ja ka katsumused,
mida kogeme,
võivad meie usku puhastada.
Noomimine võib
meile haiget teha
ja katsumused võivad
olla väga rängad
ja kesta kauem,
kui me tahaks.
Aga see kõik tugevdab
meie suhteid Jehoovaga.
Tõepoolest.
Aga miks? Mida see meile
Jehoova kohta õpetab?
Jehoova näeb meie potentsiaali.
Kuigi see protsess
võib olla väga raske,
siis Jehoova teab,
milleks me oleme suutelised.
Nii et võib öelda, et Jehoova
ei puhasta meid mitte selleks,
et meid karistada,
vaid sest ta armastab meid.
Jaa!
Malaki alustas
oma raamatut sõnadega,
kus Jehoova ütleb:
Aga arutame seda mõtet.
Siin Vahitornis on mõned head
küsimused, mille üle mõtiskleda.
Näiteks, mida ma loetust arvan
ja mismoodi ma võiksin neid
piibli põhimõtteid oma elus järgida.
Need on tõesti
head küsimused.
Kui saame noomida,
võib see olla väga valus.
Aga kui mõistame,
et Jehoova kutsub meid korrale,
sest armastab meid,
on seda kergem vastu võtta.
Jehoova ju näeb, milleks
me võimelised oleme,
isegi kui me
ise seda ei märka.
Ma mõtlesin, et oleks
hea endalt küsida,
kas ma lasen Jehooval
ennast puhastada.
Ma märkan küll
asju enda juures,
mida ma peaksin parandama.
Aga kui tihti ma selle pärast
Jehoova poole palvetan?
Kas ma võtan piibli
ja Jehoova organisatsiooni
kaudu saadud nõuandeid
tõsiselt või ei tee neist välja?
Ja kui mul on raskusi,
siis kas ma jään nende
peale mõtlema ja kibestun
või võtan seda kui võimalust
arendada omadusi
nagu tasadus ja kannatlikkus?
Mida Jehoova tahab,
et ma enda juures märkaksin?
Head küsimused.
Kui metalli puhastada,
siis kuumus ja aeg toovad
kõik vead ja puudused esile.
Nii et kui katsumused,
tagakiusamine
või stressirohked olukorrad
kestavad pikka aega,
on see väga ebamugav.
See võib meis
ootamatuid tundeid välja tuua,
ja minuga on
seda küll juhtunud.
Ma ei reageerinud just hästi
ja ütlesin asju,
mida ma kahetsesin,
ja tundsin tundeid,
mis mulle üldse ei meeldinud.
See oli väga masendav,
sest ma arvasin,
et ma olen küpsem.
Kahju, et sa nii tundsid,
ja ma täitsa mõistan seda.
Aga sellepärast see
piibli näide ongi nii võimas.
Jehoova teab, et meie
puudused ja vead tulevad esile,
aga ta ei keskendu
meie vigadele.
Ta otsib kulda.
Nii et kui Jehoova aitab
meil mõnda nõrkust märgata,
peaksime võtma seda kui
võimalust sellest lahti saada,
mitte kui põhjust alla anda.
Hea mõte!
Jehoova võib lasta mul
kogeda midagi ebamugavat,
sest ta teab, et ma tulen
sellest tugevamana välja.
Mõtle, mida ta tunneb,
kui ta vaatab meid
ja näeb, kuidas me
tema omadusi peegeldame.
Me saame teda
peegeldada ka selles osas,
kuidas me suhtume
teistesse inimestesse.
Kas ma märkan neis head?
Kas ma näen seda,
millised nad uues
maailmas võiksid olla,
või näen ainult nende vigu?
Jaa, me peaksime
püüdma mõista,
miks Jehoova neid armastab.
Ja võib-olla need pisiasjad,
mis meid kellegi puhul häirivad,
on mõnes olukorras
hoopis nende tugevuseks.
Ja sama on meie abieluga.
Ma tahan otsida kulda
ja keskenduda
headele omadustele,
mitte vigadele ega nõrkustele.
Ja pole vahet, kui kaua
me oleme abielus olnud,
Jehoova näeb, millisteks
me tulevikus saame.
Ja ka mina tahan
sellele keskenduda.
Nii palju häid mõtteid
ainult ühest salmist.
Tõesti, me õppisime
nii palju tänu sellele,
et me mõtlesime,
milline oli olukord sel ajal,
uurisime, mida on
mingite sõnadega mõeldud,
ja mõtisklesime, kuidas
seda kõike rakendada.
See on tõesti sügav raamat,
kus on veel palju uurida.
Näiteks prohvetiennustused,
mis puudutavad messiat.
Jaa, Malaki oli piibli
heebreakeelse osa viimane prohvet,
enne kui messias ilmus,
aga tema sõnum
on siiani väga oluline.
Malaki kuulutas ette
Ristija Johannese tulekut,
kes omakorda
juhtis meid Jeesuseni.
See on tõesti võimas!
Aga mida räägib
see raamat meile selle kohta,
kuidas Jehoova naisi kohtleb?
Või kuidas käib väljend
„eriline omand” sinu ja minu kohta?
Siin raamatus on veel tõesti
palju, mida tahaks juba uurida.
Prohvetiraamatute uurimine
on olnud nii põnev.
Iga peatükk on meile
õpetanud midagi Jehoova kohta:
seda, kui armastav, halastav,
hooliv ja võimas ta on.
Tänu nendele uurimistele näeme
Jehoovat täiesti uues valguses,
nii et jätkame samas vaimus,
sest piiblis on veel
nii palju, mida uurida.
Jehoova võtab kannatlikult aega,
et puhastada nii oma
organisatsiooni tervikuna
kui igaüht meist isiklikult.
Võta aega, et mõelda,
kuidas Jehoova
sind puhastab
ja aitab sul
aina paremaks saada.
Tänu sellele videosarjale
on 12 prohveti lood
saanud palju elavamaks.
Selliste videote filmimiseks
tuleb videotiimil ehitada
erinevaid võttepaiku:
piibliaegseid külasid,
tänapäevaseid kortereid
ja igasuguseid muid kohti.
Kas sa oled kunagi mõelnud,
kuidas need võttepaigad valmivad?
Vaatame järgi.
Me teeme videoid selleks,
et õpetada,
ja et hästi õpetada,
on vaja puudutada südant.
Ja südame
puudutamiseks on oluline,
et kõik videos
tunduks ehtne.
Kohe alguses
on meil vaja otsustada,
kas me saame
seda videot filmida
kusagil olemasolevas kohas
või on meil vaja
ehitada selleks võtteplats.
Videod saavad teoks
tänu annetustele
ja seetõttu kasutame
raha väga hoolikalt.
Me teame, et vennad-õed
on teinud kõva tööd,
et endale elatist teenida
ja selle kõrvalt annetada.
Seetõttu kaalume põhjalikult,
mille peale me raha kulutame.
Enne kui midagi ehitama
hakkame, teeme kindlaks,
kas saaksime kasutada
mõnd varajasemat võttepaika.
Mõnikord lubavad
kohalikud vennad-õed
meil kasutada filmimiseks
oma kodu.
Kasutame mõnikord
ka avalikke kohti,
kui saame nendeks vastavad load.
Või siis filmime
peeteli territooriumil.
Ükskord pidi videotiim
salvestama haiglastseeni.
Kuid selle asemel, et minna
kuhugi haiglasse või see ehitada,
leidsid vennad
just õige akna peetelis.
Nad kasutasid seda,
et teha üks osa stseenist.
Ja teine osa, kus oli beebi,
monteeriti hiljem juurde
ja niiviisi saadi väga
lihtsalt soovitud tulemus.
Mõnikord on aga näha,
et meil pole võimalik
kasutada olemasolevaid kohti
ja meil tuleb ehitada
vastav võtteplats.
Pärast seda, kui on tehtud
otsus võtteplatsi ehitamiseks,
saab visuaaldisainer
kokku oma tiimiga,
et arutada,
millist võtteplatsi ehitada.
Peaoperaator
koostab oma tiimiga
väga täpselt võtteplaani,
et õpetus võiks
jõuda südameni.
See aitab visuaaldisaineril
aru saada,
mis on kaadris
ja mis jääb fookusesse.
Tänu sellele saame ehitada
täpselt seda, mida on vaja.
No kui sa oled ehitaja,
siis tavaliselt sa
ehitad ju selleks,
et asjad kestma jääks.
Võtteplatsi puhul on teisiti:
mistahes konstruktsioone
peab olema lihtne
üles panna ja maha võtta.
See peab nägema ilus välja,
aga see on siiski ajutine.
See, mida me ehitame,
näeb tihti välja nagu päris,
aga tegelikult
ei saa seda kasutada.
Näiteks võime ehitada köögi,
kus ükski uks
ega sahtel lahti ei käi.
Sarnaselt toimetame
ka treppidega.
Võib tunduda, et need
viivad teisele korrusele,
kuid võtteplatsile me
teist korrust tegelikult ei ehita.
See säästab aega ja raha.
Võtteplatsil kasutame
ehituseks tihti seinapaneele,
mis me saame
juba varem valmis teha.
Neid on lihtne kokku
klopsida ja üles panna.
Ja pärast võtteid
ei viska me neid paneele ära.
Projekti lõppedes
eemaldame
seinapaneelilt vineeri.
Eemaldame ka klambrid
ja kõik muu üleliigse.
Siis paneme raamile uue,
6-millise vineeri peale.
Pärast seda on
seinapaneel nagu uus.
Mõnda paneeli oleme
kasutanud juba üle 9 aasta.
Kui me peame
midagi uut ehitama,
siis mõtleme alati ka sellele,
kas seda oleks võimalik edaspidi
ka mõne teise
projekti jaoks kasutada.
Näiteks kui me filmisime
videolavastust Hiskijast
„Oo Jehoova, ...
sinule ma loodan”,
paluti meil materjali
taaskasutada
nii palju kui võimalik.
Ja nüüd, umbes 10 aastat hiljem,
me kasutame ikka veel
neidsamu materjale.
Seega on meie osakonnas
olnud taaskasutus
märksõnaks juba pikka aega.
Näiteks Joosija
videolavastuse elemente
saime kasutada ka Nehemja
ja Taaveti videotes.
Samuti ehitasime ruumi,
mis oli esialgu
tänapäevane klassiruum,
siis vanaaegne klassiruum
ja hiljem Lõuna-Ameerika kodu.
Me oleme ehitanud ka
kuningriigisaali võttepaiga,
mida oleme kasutanud
mitmes videos.
See on filmimiseks
täiusliku suurusega.
Erinevalt päris
kuningriigisaalidest
saame seal juba 30 inimesega
jätta mulje, et saal on täis.
Selle saali raamatukogu oleme
kasutanud mitmeks otstarbeks.
Näiteks oleme kujundanud
selle kellegi magamistoaks
või intervjuuruumiks.
Kui me kasutame mõnd
võttepaika või ruumi uuesti,
siis me ei taha, et vaatajad
selle ära tunneksid.
Siin tulevad appi
kujunduselemendid.
Mõne läbimõeldud
muudatusega
saame juba kasutatud
võttepaika tundmatuseni muuta.
Muidugi on tore kujundada
täpseid ja ilusaid võttepaiku,
aga veel toredam
võib olla välja nuputada,
kuidas võttepaigaga
seotud probleeme
lihtsalt ja loovalt lahendada.
Nii vahva on koos
töötada vendade-õdedega,
kes on nii nutikad
ja suudavad lahendada
igasuguseid probleeme.
Nad oskavad kõige
lihtsama ruumi kujundada nii,
et see näeb kaameras
vaimustav välja.
Ja nad teevad
seda kõike selleks,
et puudutada
vendade-õdede südant.
Videod on tõesti kingitus Jehoovalt.
Nüüd, kui teame veel täpsemini,
millist tööd videote
valmistamise nimel tehakse,
vaatame neid ilmselt
hoopis teise pilguga.
Selles kuusaates nägime,
kuidas Jehoova ootab,
et me oma mälu kasutaks.
Mõtlesime ka sellele,
kuidas muudatustega kohaneda
ja kuidas lasta
Jehooval end puhastada.
Selle kuu videotervitus
tuleb kaugelt Kambodžast.
Kambodža asub Kagu-Aasias.
See on tuntud oma põneva kultuuri
ja maitsva rahvustoidu poolest.
Siginat-saginat täis tänavaturul
saavad kohalikud osta kõik vajaliku,
et valmistada amok trei’d.
See on kalakarri, mida
serveeritakse banaanilehtedel.
Siinne loodus on imekaunis.
Näiteks riigi kirdeosas
asuvad võimsad kosed,
kaitse all olevates metsades
elavad aasia elevandid
ja hiidiibised.
Ja peaaegu igas maakonnas
haljendavad kaunid lootosepõllud.
Kambodža on tuntud ka
tsirkooniumi kaevandamise poolest
ja eriti tuntud on
Ratanakiri sinist värvi vääriskivid.
See omalaadne värv
saavutatakse siis,
kui vääriskivi töödeldakse
suure kuumuse all.
Esimesed misjonärid jõudsid
Kambodžasse 1950-ndate lõpus.
Aastal 1965 pidid aga misjonärid,
nende hulgas ka pildil olevad
George ja Carol Crawford,
poliitiliste rahutuste tõttu
riigist lahkuma.
Sellele järgnenud aastatel
oli igasugune religioosne tegevus
terves riigis keelatud.
Seetõttu polnud pea 25 aastat
seal mitte ühtegi Jehoova tunnistajat.
Aga Jehoova ei unustanud kambodžalasi.
Aastal 1993 said Jehoova tunnistajad
ametliku religiooni staatuse
ning riigipiirid olid
jälle misjonäridele valla.
Tänaseks, 33 aastat
peale keelu lõppu,
on Kambodžas üle
1200 tunnistaja.
Nende hulgas sajad
õed ja vennad,
kes on teistest
riikidest sinna kolinud.
Praegu juhatatakse seal
umbes 1400 piiblikursust.
Kui külastad Kambodžat,
võid kohata palju õnnelikke
ja siira südamega inimesi.
Hiljuti toimus seal esimest korda
kuningriigikuulutajate kool.
Selles klassis oli
20 õde ja venda,
nende hulgas üks
misjonäridest abielupaar,
kes lõpetas Gileadi kooli
aastal 1999.
Nad olid kutset
kuningriigikuulutajate kooli
juba kaua oodanud.
Noortel Kambodža õdedel-vendadel
oli eriline võimalus õppida
koos kogenud misjonäridega.
Kaks selle klassi lõpetajat
määrati Chbar Ampovi kogudusse.
See kogudus aitab
Svay Riengi gruppi,
mis on ligi 120 km kaugusel.
See grupp
kuulab koguduse koosolekuid
videokonverentsi teel
ning aeg-ajalt käivad Chbar Ampovi
koguduse kuulutajad neil külas,
et koos kuulutustööd teha
ja õdesid-vendi julgustada.
Kuulutajad Chbar Ampovi kogudusest
ja Svay Riengi grupist
saadavad teile oma soojad tervitused.
On nii julgustav näha,
kuidas vennad-õed kõikjal maailmas
teenivad ustavalt Jehoovat.
Selline oli novembri kuusaade
Jehoova tunnistajate peakorterist.

JW Broadcasting. November 2026