JW subtitle extractor

Minust sai Jehoova tunnistaja aastal 1975.
Zaires valitses tol ajal diktatuur.
Riigis oli vaid üks partei ja kõigilt oodati,
et nad sellega liituksid.
Hea töökoht eeldas,
et sa oleksid parteis.
Mina aga ei soovinud teha
poliitikaga mingit tegemist.
Ühel päeval kästi mul
lipu tervitamise ajal kohal olla.
Pidin kõigi töökaaslaste ees selgitama,
miks ma ei soovi seda teha.
Loomulikult palvetasin enne seda palju.
Varem olin ma lihtsalt eemale hoidnud,
aga sel päeval tuli mul kohale minna,
sest kõik olid nii vihased.
Laupäeval tuli töö juurde
üks mees parteist.
Ta hakkas seal karjuma:
„Kes teist ei taha
osaleda partei tegevuses?”
Ta pidas pika loengu
ja käskis kõigil endaga välja tulla.
Kõik teised läksidki,
aga mina jäin üksinda kontorisse.
Koduteel mõtlesin,
et võib-olla mind arreteeritakse.
Aga seda ei juhtunud
ja me kõik läksime koju.
Peale selle, et pidin pea iga päev
taluma töökaaslaste survet,
pandi mind madalamale ametikohale.
Ühel aastal ei saanud
mu lapsed koolis käia,
sest meil polnud piisavalt raha.
Oli tükk tegemist,
et ots otsaga välja tulla.
Ma ei jätnud unarusse vaimseid asju.
Käisin koosolekutel
ja osalesin neil,
tegin hoolega kuulutustööd,
uurisin Piiblit ja palvetasin lakkamata.
Jehoova on mind õnnistanud,
sest ma olen ikka veel tema teenija.
Kogu selle aja on ta mind õnnistanud.
Erapooletuks jäämine on kuulutustöö
kõrval parim viis näidata,
et me toetame Jehoova kuningriiki.
Isegi kui valitsus meie tegevust takistab,
ei peaks me sellesse
tingimata halvasti suhtuma.
Sel võib olla oma eesmärk.
See võib olla tunnistuseks.
Tunnistuseks, mis toetab Jumala kuningriiki,
Jehoova nime ja tema ülemvõimu.
Kui me seda mõistame,
siis toetume Jehoovale.
Jehooval on alati mingi põhjus,
miks ta lubab millelgi juhtuda.

Tõelised kristlased vajavad julgust, et jääda erapooletuks