JW subtitle extractor

Kas sina oled valmis?
Kas pole nii,
et eesootavaks sündmuseks
on palju lihtsam olla valmis,
kui on tõenäoline,
et see toimub juba varsti?
Aga kui tõenäoline on see,
et meid hakatakse taga kiusama?
Tänane päevatekst 2. Timoteosele 3:12 ütleb:
„Taga kiusatakse kõiki, kes soovivad elada
jumalakartlikult Kristus Jeesuse jüngritena.”
Niisiis see ei ole lihtsalt tõenäoline, et see juhtub,
vaid see on päris kindel, et see juhtub.
Kuidas on sind taga kiusatud?
Ilmselt meenub meile kõigile mõni olukord,
kus meid on kuulutustöö tegemise tõttu
halvasti koheldud, kuid samas tuleb meelde ka see,
kuidas Jehoova on meid aidanud.
Aga kuidas aitab ta meil
eesootavaks valmistuda?
On igati loogiline, et tänases päevateksti
kommentaaris viidatakse 1. Peetruse kirjale.
Peetrus kirjutas selle kirja
umbes aastatel 62 kuni 64,
vaid mõned kuud enne seda,
kui Paulus kirjutas oma teise kirja Timoteosele.
Vennad ja õed, kellele Peetrus selle kirja kirjutas,
kogesid tõsiseid katsumusi
ja olukord läks aina hullemaks.
Mõnikord peeti meie vendi 1. sajandil
ekslikult juudi äärmuslasteks,
kes hiljem Rooma vastu mässu tõstsid.
See väärarvamus võis tekkida sellest,
et kristlased ei ohverdanud keisrile
ega osalenud paganlikel tseremooniatel.
Aastal 64 toimus Roomas suur tulekahju, mis
hävitas põhimõtteliselt veerandi kogu linnast.
Levis kuulujutt, et selle eest on vastutav keiser Nero.
Et enda mainet kaitsta süüdistas Nero kristlasi.
Ilmselt oli just see põhjuseks, miks hakati kristlasi
julmalt taga kiusama.
Ja kõigest mõni aeg peale seda, aastal 66,
asus Cestius Gallus Jeruusalemma piirama.
Seega näeme, et Peetruse 1. kiri ja Pauluse
2. kiri Timoteosele olid väga ajakohased.
Need tulid just õigel ajal.
Need aitasid vendadel eesootavaks valmis olla.
Samamoodi meie käitumist ja sõnumit
mõistetakse valesti
ja meiegi kohta levitatakse laimu
ja ka meie elame oma ajastu viimseil päevil.
Mis siis võiks meid aidata,
kui peame taluma julma tagakiusamist?
Sellist, mida kogevad praegu meie 155 vangistatud
venda ja õde rohkem kui 7 riigis üle kogu maailma.
Vaatame kolme kasulikku mõtet Peetruse 1. kirjast.
Kõigepealt 1. Peetruse 3:14:
„Ärge kartke seda, mida uskmatud kardavad.”
Teiseks 1. Peetruse 4:14.
Teie peal on Jehoova püha vaim. Toetuge sellele.
Ja viimaks 1. Peetruse 5:9–14.
Usalda ja pea kalliks oma usukaaslasi.
Kõigis neis esineb salm 14, mis aitab
neid salme ehk paremini meelde jätta.
Vaatame, mida ütleb 1. Peetruse 3:14:
„Aga kui te ka peaksite seetõttu kannatama,
et teete, mis on õige, olete õnnelikud.
Ärge kartke seda, mida teised kardavad,
ja ärge sattuge ärevusse.”
Hirm.
Tänase päevateksti kommentaar näitab, et hirm on
võimas relv, mida kasutab meie vaenlane Saatan.
Selle abil püüab ta panna meid
Jehoova teenimisest loobuma.
1. Peetruse 3:14 ütleb:
„Ärge kartke seda, mida teised kardavad.”
Kes on need teised? Meie tagakiusajad.
Aga ka need, kes on lasknud end
mõjutada nende mõtteviisist.
Mida nad näiteks kardavad?
Häbi, kaotust, surma.
See tuletab meelde Taaveti ja Koljati lugu,
mis on 1. Saamueli 17. peatükis.
Koljat tugines füüsilisele jõule: oma pikale kasvule,
oma mõõgale, oma odale, oma kilbile –
kogu oma sõjavarustusele.
Ka kuningas Sauli jaoks
oli selline varustus väga oluline.
Tema tohutu suur, tuhandetesse ulatuv armee
tundis Koljati ees hirmu rohkem kui kuu aega.
Kui Saul oli viimaks nõus,
et Taavet läheb Koljatiga võitlema,
pakkus ta Taavetile omaenda sõjavarustust,
mis sarnanes Koljati omaga.
Näeme, et Saul lootis
samadele asjadele nagu Koljat –
oma tugevusele, füüsilistele eeldustele, relvadele,
sõjavarustusele – ehk tavapärasele jõule.
See poleks olnud üldsegi üllatav,
et ligi kolmemeetrine sõdalane
saab kergesti jagu kogenematust noormehest,
oli tal siis sõjavarustus või mitte.
Sellel poleks olnud mingit vahet.
Pole siis mingi ime, miks Taavet sellest loobus.
Taavetil polnud seda hirmu,
mis oli Koljatil ja Saulil.
Taavet toetus oma Jumalale.
Ta lootis jõule, mis ületab tavapärase,
ja meil on vaja teha sedasama.
Meie veebisaidil ilmus
uudis vend Vitali Iljinõhhi kohta,
kes ütles seoses oma arreteerimisega järgmist:
„Mida raskem meil on,
seda lähedasemaks me Jehoovaga saame.
Jehoova on nagu pottsepp, kes meid vormib:
kui ta lubab meil raskusi kogeda,
siis ta aitab meil ka vastu pidada.
Niisiis, kui tunnen, et ma enam ei jaksa,
tähendab see,
et on aeg paluda Jehoovalt jõudu,
mis ületab tavapärase.”
Meie tagakiusajad ei saa takistada Jehooval meid
aidata, meid meeles hoida ja meile tasu anda.
Kui jääme Jehoovale ustavaks, annab ta meile
tasuks suurima au, võidu ja igavese elu.
Ja seepärast ei ole vaja meil karta seda,
mida teised kardavad.
„Koos Jehoovaga ei pea
ma hirmu tundma eal.”
Loeme nüüd järgmise kirjakoha, 1. Peetruse 4:14:
„Kui teid solvatakse Kristuse nime pärast,
siis te olete õnnelikud,
sest teie peal on auhiilguse vaim, Jumala vaim.”
Kui meid solvatakse Jeesuse nime pärast,
siis see on üks tõend selle kohta,
et meil on Jumala vaim,
ja meil on vaja Jumala vaimu, et vastu pidada.
Just nagu meie vend Anton Ostapenko ütles:
„Vangis olles näitas Jehoova ise,
milline Jumal ta on. See oli lausa imeline.
Jehoova ei ole minu jaoks enam ainult
kõikvõimas Jumal, vaid ka armastav Isa,
kes mõistab, mida ma läbi elan,
ja toetab mind viisidel,
mida ma ei suuda isegi ette kujutada,
ja seda alati just õigel ajal.”
„Ma usus näen Jehoovat enda kõrval.
Ma usus näen, et ligi mulle ta.”
Ja viimaks mõtleme kirjakohale 1. Peetruse 5:9–14,
mis ergutab meid oma vendi kalliks pidama.
Kui vend Anatoli Vilitkevitš oli vangis,
tegi ta enda jaoks nimekirja piiblitegelastest,
keda samuti taga kiusati.
Ta jutustab: „Ma mõtlesin, et Jehoova ei säästnud
neid raskustest, aga samal ajal ta ka ei hüljanud neid,
ja see andis mulle palju jõudu.”
Suureks toeks olid ka tema naise saadetud kirjad.
Ta ütleb: „Ühes oma kirjas saatis Aljona mulle
mitmeid fotosid, kus oleme koos pere ja sõpradega.
Igal õhtul vaatasin neid pilte
ja püüdsin meenutada midagi huvitavat,
mis on juhtunud koos minu ja selle inimesega pildil.
Nii tundsin, nagu nad oleksid olnud
just praegu koos minuga.”
Ta mõtiskles usueeskujude üle nii minevikust
kui ka nüüdisajast. Ja sai jõudu.
Me oleme üks ühtne rahvas.
Tõepoolest, igaüht meist võidakse taga kiusata.
Meie vend Dmitri Golik ütles
selle kohta väga tabavalt:
„Muidugi on oluline valmistuda praktilistel viisidel,
kuid enne tagakiusamist on veelgi olulisem
tugevdada oma suhteid Jehoovaga.
Tähtis pole mitte see, kui nutikad me oleme
või kui hästi me suudame end
tagakiusajate eest varjata, vaid ustavus Jumalale.
Jeesus oleks võinud end oma vaenlaste eest
väga edukalt ära peita,
kuid see polnud ta eesmärk.
Ka meie eesmärk pole iga hinna eest
katsumusi vältida,
vaid olla julged ja neile väärikalt vastu astuda.”
Kuidas me siis tagakiusamiseks valmistume?
Kui loeme vendade-õdede lugusid,
keda taga kiusatakse, siis on selge,
et nad võtavad oma usku tõsiselt.
Jehoova teenimine ei ole nende jaoks
mingi vähetähtis asi.
Nende usk ei ole pinnapealne. Nad tahavad saada
Jehoovaga aina lähedasemaks.
Tänu sellele, et nad uurivad, mõtisklevad
ja kasvatavad hindamist Jehoova õpetuste vastu,
kogevad oma elus selle häid tulemusi, ei karda nad
seda, mida kardavad uskmatud inimesed.
Nad toetuvad Jehoova püha vaimu väele
ja usaldavad ja peavad kalliks oma vendi ja õdesid.
Kui ka meie seda kõike teeme,
siis oleme valmis.
Me oleme valmis nendeks katsumusteks,
mis meid ees ootavad.

David Schafer. Kas sa oled valmis? (2. Tim. 3:12)