JW subtitle extractor

Tänane päevateksti
kommentaar on andestamisest.
Täpsemalt sellest,
kuidas Jeesus andestas Peetrusele.
Pole ime, et Jeesus valis Peetruse
12 apostli hulka,
sest Peetrus oli otsusekindel,
alandlik ja suure südamega.
Ta asus alati otsusekindlalt tegutsema.
Näiteks kui Jeesus kutsus Peetrust
ja tema venda Andreast endale järgnema,
ei jäänud nad kõhklema: „Aga kes mu
pere eest hoolitseb? Peaks veel mõtlema.”
Piibel ütleb: „Sedamaid jätsid nad
võrgud maha ja järgnesid talle.”
Hiljem, kui Jeesus
mööda Galilea merd kõndis,
ei vaadanud Peetrus seda lihtsalt pealt,
vaid tahtis ka ise järele proovida.
Mõned teist on nagu apostel Peetrus.
Teile meeldib uusi asju proovida.
Te ei karda ega kõhkle,
tunnete elust rõõmu.
Näiteks veesuuskadega sõitmine.
„Palun väga, milles küsimus,” mõtlete teie.
Meie ülejäänud oleme nagu teised apostlid,
vaatame hea meelega paadist pealt.
Kuidas tulid Peetrusele kasuks otsusekindlus
ja valmidus uusi asju proovida,
siis kui ta sai Jeesuselt
Jumala kuningriigi võtmed,
eriti teise ja kolmanda võtme puhul?
Talle oli see suur muutus.
Ta pidi hakkama samaarlastesse
ja mittejuutidesse teistmoodi suhtuma.
Seda ülesannet poleks saanud anda kellelegi,
kellele muutused ei meeldi.
Kellelegi, kes ütleks: „Ma olen on juut,
ma ei saa sellega hakkama.”
Piibel ütleb,
et Peetrus täitis oma ülesannet ustavalt.
Peetrus ei kõhelnud,
ta proovis hea meelega uusi asju.
Seega Jeesus valis õige mehe.
Sellise, kes oli valmis
uue ülesandega kohanema.
Järgmiseks räägime Peetruse alandlikkusest.
Näiteks ei kartnud ta küsimusi esitada,
kui ta millestki aru ei saanud.
Meid kõiki on ilmselt julgustanud
Jeesuse sõnad, et kes on maha jätnud maja,
vennad, õed, ema, isa või põllud,
need saavad sajakordselt tagasi.
Jeesus andis selle tõotuse,
kuna Peetrus oli esitanud küsimuse.
Meil on hea meel, et Peetrus küsis ka:
„Isand, mitu korda ma pean oma vennale
andestama? Kas kuni seitse korda?”
Jeesuse vastus aitab meil mõista,
et me ei peaks pidama arvet selle kohta,
mitu korda vend
on meie vastu patustanud.
See teadmine on julgustav,
sest see näitab,
et ei Jeesus ega tema isa
pea arvet meie eksimuste kohta.
Muide, mida Jeesus vastas Peetrusele,
kui ta küsis:
„Mitu korda ma pean oma vennale andestama,
kui ta minu vastu pattu teeb?”?
Kas Jeesus vastas, et peaksid andestama
77 korda või 70 korda 7 korda?
See on ju päris suur vahe,
kas 77 või 490 ehk 70 korda 7.
No millest selline küsimus?
Sest mõnes varasemas piiblitõlkes
ongi öeldud 70 korda 7 korda.
Kreeka keelest saab tegelikult
tõlkida seda mõlemat moodi.
On õige öelda 77 korda
ja ka 70 korda 7 korda.
Seega tõlkijatel tuleb teha see otsus.
Kui 1940-ndate aastate lõpus
„Uue maailma tõlkega” tööd tehti,
tuli komiteel langetada otsus,
kumb siis jääb, kas 70 korda 7 või 77.
Nende arutluskäik oli huvitav.
Nad arvestasid, kuidas Peetrus
oma küsimuses kasutas sõna „korda”.
Peetrus ei lihvinud oma matemaatikaoskusi.
Kui Peetrus küsis: „Mitu korda ma pean
oma vennale andestama?”,
siis ta mõtles sellega mitmel juhul
ma pean oma vennale andestama.
Ja komitee jõudis järeldusele, et Jeesus kasutas
ilmselt sõna „korda” nii nagu Peetrus seda tegi.
Seega Jeesus ütles ilmselt 77 korda,
mitte 70 korrutatud 7-ga.
Seega me võime piibli „Uue maailma tõlget”
tõesti usaldada.
Peetruse alandlikkust näitas ka
tema suhtumine vigadesse.
Kui Jeesus teda teiste apostlite ees noomis,
siis Peetrus ei solvunud.
Ta ei öelnud, et mulle ei meeldi see,
kuidas sa mind noomid.
Ta ei lõpetanud koosolekutel käimist, vaid võttis
nõu kuulda ja jätkas Jehoova teenimist.
Kui sa oled kunagi nõu andmisele
valesti reageerinud,
siis ilmselt nõustud, et nõuab alandlikkust
ja julgust võtta nõu vastu nagu Peetrus.
Aga miks noomis Jeesus Peetrust
teiste apostlite ees,
selle asemel, et teha seda omavahel olles?
Meie väljaannetest võib leida
ühe võimaliku selgituse.
Piiblis öeldakse, et kui Jeesus noomis Peetrust,
vaatas ta oma jüngrite poole.
Seega võib olla põhjendus see, et apostlid
mõtlesid sama, mida Peetrus välja ütles.
Sellepärast Jeesus vaatas nende poole.
Kui Paulus noomis Peetrust Antiookias
sellepärast, kuidas ta käitus mittejuutidega,
siis ei öelnud Peetrus tähtsalt:
„Mina olen üks kaheteistkümnest.
Mina olen sinu ülevaataja, Paulus.
Kuidas sa julged mulle nõu anda!”
Isegi need, kellel on autoriteeti,
ei ole vabastatud nõu saamisest.
Ja tihti oskavad need, kes meiega koos
töötavad, pöörata tähelepanu meie puudustele.
Kui Jeesus ütles oma apostlitele,
et tal tuleb kannatada ja surra,
võis Peetrus olla šokeeritud.
„Ei või olla! Sa oled ju messias.
Sa istud kuningas Taaveti troonile
ja sinu kuningriigile ei tule lõppu.
Sa lihtsalt ei saa surra!”
Mis Peetrus tegi?
Ta noomis Jeesust.
Mida me õpime sellest loost Jeesuse kohta?
Temaga oli nii hea rääkida.
Peetrus tundis end temaga nii mugavalt,
et käitus hetkeks mõtlematult.
Ta unustas, et räägib Jumala pojaga.
Kas seda on sinuga juhtunud?
Oled sa kunagi muutunud liiga familiaarseks
kellegagi, kellest sa väga lugu pead?
Ehk oled küsinud midagi ebaviisakat,
isiklikku või pealetükkivat.
Ja hiljem küsid endalt:
„Mida ma ometi mõtlesin?” Seda juhtub.
Ilmselgelt Peetrus unustas, et ta räägib
Jumala pojaga, kellel on tähtis missioon.
Ja kuigi ta tegi seda empaatiast ja võib-olla
ei mõistnud ka täpselt messia ülesannet,
ei teinud Peetrus õigesti,
kui tahtis Jeesust ümber veenda.
Peetrus oli hea südamega.
Kui Paulus läks pärast
kristlaseks saamist Jeruusalemma,
oli Peetrus ainus, kes oli valmis teda aitama.
Kõik teised hoidsid eemale.
Peetrusel oli hea süda.
Aeg-ajalt me räägime Peetruse vigadest
ja ka tänane kommentaar on nendest.
Kuid kommentaar keskendub
Jeesuse andestusele.
Ja andestav hoiak on väga ilus
ja eriline omadus.
Me ei otsusta Peetruse üle aga
tema vigade põhjal,
nii nagu meile ei meeldi, et keegi otsustaks
meie üle meie eksimuste põhjal.
Peetrus oli tõesti innukas ja ennastohverdav
Jehoova teenija, kes jäi ustavaks surmani.
Ja ta on praegu meie ülevaataja.
Kui sina oled ülevaataja, siis kuidas
sina tahad, et teised sinusse suhtuksid?
Peetrusel olid tõesti väga ilusad omadused
ja meil on tema eluloost palju õppida.

David Splane. Peetruse head omadused (Laul 86:5)