JW subtitle extractor

Pühendumus,
usaldus,
austus
ja sõltuvus sellest,
kelle poole
sa pöördud.
See kõik peaks meie
palvetes väljenduma.
Palve on tõeliselt
imepärane kingitus.
See on ärateenimata lahkus
ja see pole iseenesest mõistetav.
Täna arutleme küsimuse üle,
kuidas me peaksime palvetama.
Vastus võib meile
tunduda muidugi ilmselge.
Paljud meist on ju palvetanud aastaid
ja mõned koguni aastakümneid,
kuid Jeesus vestles sellest
väga põhjalikult oma jüngritega.
Avame palun Luuka 11. peatüki.
Me näeme, et Jeesuse maine teenistus
hakkas lähenema lõpule, oli aasta 32.
Tal oli jäänud veel elada umbes 6 kuud
ja nad olid kusagil Juudamaa kandis.
Üks jünger palus temalt
selgitust selles tähtsas asjas.
Vaatame siis,
mis on kirjas Luuka 11:1.
„Kord oli Jeesus
ühes paigas palvetamas,
ja kui ta lõpetas,
ütles üks tema jüngritest talle:
„Isand, õpeta meid palvetama,
nagu ka Johannes õpetas oma jüngreid.””
„Isand, õpeta meid palvetama,”
seda ta palus.
Tuleb öelda, et nõnda paluda
oli temast väga alandlik,
eriti kui arvestada, kes ta oli.
Ta oli juut ja juutide jaoks
oli palvetamine elu loomulik osa.
See oli osa nende jumalateenistusest.
1. sajandi sünagoogides olid koopiad
heebrea pühakirjast rullraamatutena
ja juudid lugesid neid
igal hingamispäeval.
Seega jünger teadis Hanna lugu,
kuidas ta oma südame ahastuses
Jehoovale ette välja valas.
Ta oli tuttav ka Taanieli looga,
kuidas Taaniel oma rahva
heaolu pärast Jehoovat palus.
Ja vastust tuli Taanielil
inglilt oodata 21 päeva.
Ta teadis ka Joonat,
kes palvetas suure kala kõhus.
Nii et pühakirja tundis ta hästi.
Samuti oli juutidel tol ajal kombeks
palvetada igal hommikul, umbes kell 9,
ja igal pärastlõunal, umbes kell 15,
tunnil, mil Jeruusalemma templis
toodi põletusohvreid.
Kui tempel asus liiga kaugel,
et sinna õue palvetama minna,
või ümbruskonnas ei leidunud sünagoogi,
kus ta oleks võinud seista ja palvetada,
siis palvetas ta lihtsalt omaette.
Niisiis palved kuulusid
juutide igapäevaellu.
See jünger oli ilmselgelt
harjunud palvetama.
Mida siis tähendas õieti tema alandlik pöördumine
Jeesuse poole: „Õpeta meid palvetama”?
Tõenäoliselt ei tahtnud ta
teada mingeid tehnilisi üksikasju,
vaid hoopis seda,
kuidas jõuda Jehoovale lähemale,
kuidas esitada oma isale Jehoovale
sisukamaid palveid.
Ja kellelt ta küsis, panite tähele?
Ta küsis kõige õigemalt inimeselt,
asjatundjalt,
ta küsis Jumala pojalt,
kogu loodu esmasündinult.
Keegi ei tunne isa paremini
kui Jeesus
ja pole kahtlustki, et jüngri palve
soojendas Jeesuse südant
ja ka tema isa Jehoova südant.
Mitmes mõttes oleme
meie ka nagu see jünger.
Me teame küll,
mida palvetamine tähendab.
Meiegi jaoks on palve eluviis.
Näiteks hommikusel piibliarutelulgi
teeme 2 palvet, ühe alguses ja teise lõpus.
Oma koguduse koosolekutel
me palvetame,
kui me kogudusevanematena tuleme kokku
tähtsaid asju arutama, me palvetame,
kuulutustööle minnes palvetame,
piibliuurimistel palvetame
ja pere piibliõhtutel me palvetame.
Meie elu on palveid täis.
Kui nüüd meie oleme
samasugused kui see jünger,
siis huvitav, mida meie soovime?
Meie tahame olla Kristuse moodi.
Me tahaksime, et oskaksime Jehoovat
järjest sügavamalt armastada
ja tegelikult on meil
selleks iga päev võimalus
kogu igaviku vältel astuda
Jehoovale järjest lähemale
ning iga meie järgmine palve
on järgmine samm sellel teel.
Vaatame, mida Jeesus vastas sellele jüngrile,
kelle nimi pole teada, Luuka 11:2.
„Jeesus ütles neile: „Kui te palvetate, öelge:
„Isa, pühitsetud saagu sinu nimi.
Sinu kuningriik tulgu.
Anna meile igaks päevaks
leiba, mida me vajame.
Andesta meile meie patud, sest ka me ise
andestame igaühele, kes meie vastu patustab.
Ja ära lase meil
kiusatusele järele anda.””
Mida on meil siis õppida
sellest vastusest, mida Jeesus andis?
Ta vastas küsimusele väga lihtsalt,
ta ei ajanud asju keeruliseks
ja kordas tegelikult mõningaid mõtteid,
mida ta oli väljendanud mäejutluses
umbes poolteist aastat varem.
Jeesus ütles, et kõige tähtsam
on palvetada selle eest,
et Jehoova nimi saaks pühitsetud,
seejärel selle eest,
et tema tahe läheks täide,
ja me võime ka südamest paluda
oma isiklike vajaduste eest,
et suudaksime ikka
Jehoovale ustavaks jääda.
Seega kõige tähtsam on
Jehoova ja tema eesmärgid
ning seejärel meie enda asjad.
Lihtne, praktiline ja sügav.
Seda on hea meeles pidada
meil omaenda palvetes.
Nõnda aitab Jeesus tänapäevalgi
alandlikel inimestel tugevdada suhteid Jehoovaga.
Mõelge, milliseid soovitusi on organisatsioon
meile viimastel aastatel andnud.
Esiteks: leidke vaikne koht.
Markuse 1:35 ütleb:
„Hommikul vara, kui oli veel pime,
tõusis Jeesus üles, läks välja
kõrvalisse paika ja palvetas seal.”
Mis on siis sinu kõrvaline paik?
On see hommikuti?
Sinu magamistoas?
Igatahes tahame leida vaikse paigakese,
kus Jehoovaga omavahel olles rääkida.
Nagu ütles abielus õde Julie:
„Seepärast käin iga päev pargis jalutamas.
Seal olen omaette ja saan
Jehoovaga südamest rääkida.”
Ja teine soovitus: palvetage pikalt.
Enne jüngrite valimist palvetas Jeesus
terve öö läbi (Luuka 6:12).
Seega selle asemel, et palve kohusetundlikult
kiiresti läbi vuristada,
võiksid ehk võtta hoopis aega,
palvetada kaua
ja rääkida Jehoovaga pikalt.
Tihti ajavad kaks sõpra
omavahel poole ööni juttu,
kuigi hommikul on vaja tööle minna.
Miks?
Sest neile meeldib koos olla.
Kui pöördume Jehoova poole,
soovime ju ka temaga samasugust suhet.
Ja siis kolmas soovitus on palvetada
mitte ainult kindlatel aegadel,
vaid ka juhuslikult,
iga kord, kui võimalus avaneb.
Head sõbrad saadavad teineteisele
sõnumeid, nad helistavad
ja astuvad isegi päeva jooksul
teineteise poolt läbi. Miks?
Sest nad mõtlevad oma sõbra peale.
Jehoovaga võiks meil samamoodi olla.
Me võiksime kogu päeva lihtsalt
tema peale mõelda ja temaga kõigest rääkida.
Jeesus näiteks rääkis.
Kui jüngrid olid talle jutustanud
toredaid lugusid kuulutustöölt, ütles Jeesus:
„Ma ülistan sind avalikult,
isa, taeva ja maa isand,
sest sa oled peitnud kõik selle tarkade
ja arukate eest ning avaldanud selle lastele.”
Ja nüüd tuleb neljas soovitus.
Kas oled vahel leidnud end
korrutamast ühte ja sedasama?
Võibolla saad aru, et sinu palved
on üksluised ja pealiskaudsed?
Kui avastad, et nii on, siis võiksid lihtsalt
enne palvetamist võtta hetk aega
ja läbi mõelda, mida sa öelda tahad.
Mõtiskle näiteks nende teemade üle,
mida Jeesus näidispalves mainis:
kuidas Jehoova tahet
paremini täita,
kuidas olla oma
peeteliülesannetes tõhusam.
Mõtle oma teenistuse peale,
kuidas paremini
piibliuurimisi pakkuda,
milliseid patte me oleme teinud,
mida oleks meil vaja
teistele andestada.
Need kõik on asjad, millele saame
mõelda enne palvetamist,
ja siis on meie palved palju sisukamad.
Viiendaks, isiklikud palved ei peaks olema
jahedad või emotsioonitud.
Tõelistes suhetes
on tõelised tunded,
seega tahame palvetada
kogu südamest,
just nagu me näeme Lauludes,
mida oleme viimastel kuudel lugenud.
Näiteks Laul 13:1, 2: „Kui kauaks, Jehoova,
oled sa jätnud mind unustusse?
Kas igaveseks?
Kaua veel sa varjad mu eest oma palet?
Kaua veel pean ma muret tundma,
iga päev südames kurbust kandma?”
Me näeme, et laulukirjutajad on pöördunud
Jehoova poole nii meeleheites kui ka rõõmuga.
Me soovime Jehoovaga tõelist suhet,
mis hõlmaks tõelisi tundeid.
Kokkuvõtteks: palved on nagu sild
sõpruse juurde Jehoovaga.
Ja kõiki sildu tuleb remontida, üle vaadata
ja täiustada, et nad ära ei laguneks.
Ja kui me siis igati püüame
oma palveid analüüsida ning täiustada,
on meil head suhted Jehoovaga,
kes on meie isa ja meie sõber.

Michael Banks. Kuidas palvetada? (Luuka 11:1–4)