JW subtitle extractor

Tekstis Matteuse 5:9
andis Jeesus
mõjuva põhjuse,
miks taotleda rahu.
Ta ütles, et need,
kes taotlevad rahu, on õnnelikud.
Tundub nagu
väga lihtne mõte.
Aga päriselt rahu taotleda
ei pruugigi nii lihtne olla.
Üks asi teeb selle eriti keeruliseks.
Sellest räägitakse Jaakobuse 3. peatükis.
Võtame selle koos lahti ja loeme salmi 5.
Jaakobuse 3:5:
„Nii on ka keel väike kehaliige,
aga hoopleb kõvasti.
Mõtle, kui väike tuli võib
süüdata põlema suure metsa.”
Ja kui hästi peab paika 8. salm:
„Keelt ei suuda taltsutada ükski inimene.
See on ohjeldamatu ja ohtlik,
täis surmavat mürki.”
Siit tuleb hästi välja,
miks on raske olla rahutegija.
Sest keelt on raske taltsutada.
Keel on lihaseline elund,
mille abil me sööme, hingame ja räägime.
Jaakobus pidas silmas siin just rääkimist.
Ladinakeelne sõna inimese suus oleva
keele kohta on „lingua”
ja sellestsamast sõnatüvest
on tulnud paljudes eri keeltes
keelega seotud väljendid,
näiteks „lingvistika”.
Me kasutame ka sageli erinevaid
keelega seotud väljendeid,
näiteks „keele peal olema”,
„keelt peksma”, „keelevääratus”
või „keelt hammaste taga hoidma”.
Jaakobus ütles, et keel on tuli.
See võib teha palju kahju.
Terve mets võib põlema süttida
vaid väikesest sädemest.
Seega, kuna ka rahutegija on ebatäiuslik,
tuleb tal palju pingutada,
et oma keelt taltsutada,
eriti kui ta on ärritunud.
Inimese keel tunneb neid põhimaitseid:
magus, soolane, hapu ja mõru.
Magusaid maitseid tunneme keeleotsaga,
aga haput ja soolast tunneme keele
külgedel paiknevate maitsmispungadega.
Mõru maitset tunneme aga keele
tagaosas, kurgu lähedal.
Piiblis tuuakse kõnelemisest rääkides
võrdlusi füüsilise keelega.
Näiteks Iiob 34:3 ütleb:
„Kõrv katsub sõnad läbi,
nagu keel maitseb toitu.”
Ja meile on tuttavad Pauluse sõnad
tekstis Koloslastele 4:6, kus ta ütleb:
„Teie sõnad olgu alati lahked,
soolaga maitsestatud,
et te teaksite, kuidas igaühele vastata.”
Ehk siis rahutegija sõnad
peaksid olema hea maiguga.
Aga reaalsus on muidugi see,
nagu Jaakobuse 3:10 ütleb:
„Samast suust tuleb nii ülistus
kui ka needus.”
Teisisõnu, samast suust tulevad head
kui ka kibedad sõnad.
Võib juhtuda, et räägime lahkelt
inimestega kuulutustööl ja koguduses,
kuid ütleme teravalt neile,
kellega me koos elame või töötame.
Aga miks me siis kogu aeg
selles asjas eksime?
Jeesus ütles targalt, et meie sõnadest on näha,
mida me tegelikult mõtleme ja tunneme.
See on kirjas tekstis Matteuse 12:34:
„Suu räägib sellest,
mida süda on täis.”
Kibeda toidu maitset me tunneme oma
keele tagaosas, sügaval kurgu juures.
Samamoodi tulevad kibedad sõnad
sügavalt meie sisemusest
ehk sellest, mida me sisimas mõtleme.
See, kuidas me teistega või teistest räägime,
näitab, mida me nende suhtes tunneme.
Mida me pildil näeme?
Siin on üks näide sellest, kuidas see,
kuidas me räägime, näitab,
kas me peame
teisest lugu või mitte.
Nagu pildilt näha,
siis üks õde õiendab teisega.
Ja kui sõnad kord juba
üle huulte on lipsanud,
siis ei saa neid ära kustutada
nii nagu teksti arvutiekraanil.
Nii et kui oleme kedagi
sõnadega haavanud,
siis rahutegijatena tuleks käiku võtta
sõnad „Palun vabandust”
ja seda siiralt ka mõelda,
nagu see õde pildil on teinudki
pärast piibli uurimist.
Võtame lahti Õpetussõnad 12:18,
sest see toob välja hea põhjuse,
miks me peaksime enne
mõtlema ja siis ütlema.
Õpetussõnad 12:18:
„Mõtlematud sõnad on kui mõõgatorked,
aga tarkade keel tervendab.”
Keel võib torgata kui pistoda.
Teravad sõnad tekitavad hingehaavu,
mis võivad anda tunda ka siis,
kui sõnavahetusest on
juba pikka aega möödas.
Näiteks kui meil on halb päev,
võivad need sõnad meelde tulla.
Kas sul on ka nii olnud:
tunned ennast juba niigi kehvasti
ja siis tuleb meelde mõni terav märkus,
mida keegi ütles sulle aastaid tagasi.
Seevastu targa inimese sõnad
tervendavad ehk edendavad rahu.
Vaatame selle kohta ühte näidet piiblist.
Seoses Iiobiga meenub meile
tavaliselt tema füüsiline valu,
aga tundub, et sõnad tegid
talle sama palju valu.
Loeme piiblist Iiob 19:2.
Seda olukorda on ka pildil kujutatud.
Siin ütleb Iiob, millist mõju talle
avaldasid Bildadi karmid sõnad:
„Kui kaua te ärritate mu hinge,
purustate mind sõnadega?”.
Ta ütles: „Kui kaua te
purustate mind sõnadega.”
Mitte ajate närvi või tüütate, vaid purustate.
Nende niinimetatud lohutajate kriitilised
sõnad olid Iiobile nagu mõõgatorked.
Üheksa peatükki on neid täis.
Ja need lohutajad ei kasutanud
kordagi tema nime.
Pole mingi ime, et Iiob
tundis ennast purustatuna.
Võib arvata, et me tunneksime
ennast samamoodi, eks ole.
Iiobil oli kaks valikut, kuidas ta oleks
võinud sellele olukorrale reageerida.
Üks võimalus oleks olnud mõelda nii:
„Kui see kõik ükskord läbi saab,
siis küll ma teile kolmele veel näitan.”
Kuid tema otsustas taotleda rahu.
Vaatame teksti Iiob 42:8.
Siin on selle kohta pilt.
8. salmi keskosas ütleb
Jehoova Iiobi kohta:
„Mu teenija Iiob palvetab teie eest.”
Nii et Jehoova oleks justkui Iiobile öelnud,
et kui ta tahab nende niinimetatud
lohutajatega rahu teha
ja ka ise kibedatest tunnetest lahti saada,
siis on tal vaja nende eest palvetada.
See võib olla rahu taotlemise juures
üks raskemaid asju –
palvetada nende eest,
kes on meid tõsiselt solvanud.
Aga vaatame, mida me
saame teada 10. salmist.
Siin öeldakse: „Pärast seda, kui Iiob oli
palvetanud oma kaaslaste eest,
tegi Jehoova Iiobi kannatustele lõpu
ja taastas tema hea põlve.”
Nii et see, mida Iiob tegi,
aitas tal valusatest tunnetest üle saada
ja oma eluga edasi minna.
Ja tundub, et järgmised 140 aastat
oli tema elu väga õnnelik.
Ja õnnelik oli ta peamiselt just seetõttu,
et ta teadis, et tal on rahu Jehoovaga.
Seega, õnnelikud on need,
kes taotlevad rahu,
kes otsustavad andestada,
mitte kätte maksta.
Vaatame nüüd veel ühte võimalust,
kuidas olla rahutegijad.
Mida me teeme, kui märkame,
et meie sõber rikub teiste rahu?
Pigistame silma kinni
või hakkame tegutsema rahutaotlejana?
Pane tähele, mida Taavet ütles
Laulus 141 salmis 5.
Meid huvitab praegu eriti
selle salmi esimene pool.
Laul 141:5.
Siin öeldakse:
„Õige löögu mind.
See on truu armastus.”
Aga sõbra löömine ei kõla
ju kuidagi rahutegemisena.
Tegelikult paljud kõhklevad sõbrale nõu anda,
sest kardavad, kuidas ta sellele reageerib,
ega taha teha midagi, mis võiks
kahjustada nende sõprussuhet.
Üllataval kombel on need,
kes tükivad teistele varvastele astuma,
tihti ise sellised, kes on
nõuannete suhtes ülitundlikud.
Aga tõeline sõber ei jäta
vajalikku nõu andmata.
Isegi lahked sõnad, mis lõpuks
aitavad teisel paremaks saada,
võivad alguses haiget teha, just nagu ravim,
kui seda haavale pannakse.
Aga sellel on hea tulemus,
sest kui sõber nõuannet kuulda võtab,
paranevad tema suhted teistega
ja meie oleme õnnelikud,
sest me taotlesime rahu.
Öeldakse, et koer on kõigi sõber,
sest ta liputab oma saba.
Aga mitte oma keelt.
Meie aga peame iga päev oma
keelt kasutama, kui teistega suhtleme.
Kui sa siis tahad olla õnnelik, rahutegija,
siis olgu su keelel alati lahked sõnad,
mis on soolaga maitsestatud.

Paul Gillies. „Õnnelikud on need, kes taotlevad rahu” (Matt. 5:9)