JW subtitle extractor

Räägime täna ohvritest.
Me kõik teame,
et Jehoova teenimine
hõlmab ohvrite toomist.
Me anname midagi
või siis loobume
millestki tema heaks.
Igas koguduses ja muidugi siin peetelis
on nii tore näha
selliseid tublisid õdesid-vendi,
kes on just seda teinud.
Täna ei räägi me niivõrd sellest,
mida me Jehoova heaks teeme
või kui palju me midagi teeme,
vaid mõtleme hoopis,
miks me tema heaks mingeid asju teeme.
Meile on eeskujuks üks piiblitegelane,
ja mõtleme,
millised olid tema ajendid.
See on üks liigutav ja õpetlik lugu,
lugu Jefta tütrest.
Need sündmused
on meile kõigile tuttavad.
Jefta läheb võitlema,
aga enne annab ta Jehoovale tõotuse,
et kui ta koju jõuab,
siis esimese inimese,
kes talle majast vastu tuleb,
annab ta Jehoovale
ehk saadab telkpühamusse teenima.
Me teame, mis juhtus.
Esimesena tuli Jeftale vastu
tema ainuke tütar
ja tema oligi see, kes pidi
kogu ülejäänud elu teenima Jehoova kojas
vallalise naisena.
Sellest loost oleks nii palju rääkida,
see on mõtlemapanev lugu.
Aga keskendume praegu
ainult sellele, mida Jefta tütar ütles,
kui ta isa tõotusest kuulis.
Palun ava koos minuga
Kohtumõistjate 11. peatükk.
Vaatame, mida ta siis kostis, kui kuulis,
millega isa oli hakkama saanud,
et isa oli andnud tõotuse,
mis tema elu muudab.
Kohtumõistjate 11:35 lõpuosas
ütlebki isa talle:
„Ma andsin Jehoovale tõotuse
ega saa seda enam tagasi võtta.”
Võib-olla tuleb kohe meelde tütre vastus,
mis on 37. salmis:
„Anna mulle kaks kuud aega,
et mõelda ja palvetada.”
Aga tegelikult tema esimene mõte
oli midagi muud.
Vaatame 36. salmi:
„Aga tütar vastas talle: „Mu isa,
kui sa andsid Jehoovale tõotuse,
siis tee minuga, nagu sa lubasid.””
„Tee, nagu sa lubasid.”
Ta ütleb seda kohe.
See on tema esimene emotsioon.
Tal pole mingeid kõhklusi,
ei ühtegi küsimust.
„Jah, muidugi ma lähen.”
Nii ilus.
Kas ta üldse sai aru,
mida see tegelikult tähendab?
Või kas ta mõtles, et tal nagunii
ei ole mingit valikut
või tahtis lihtsalt isale rõõmu teha?
Meil ei ole vaja nuputada,
mis ta peas keerles.
Ta ütleb oma mõtted välja.
Vaatame selle salmi lõpuni.
Nii et ta ütleb:
„Tee minuga, nagu sa lubasid”,
ja pane tähele:
„Sest Jehoova on lasknud sul kätte maksta
su vaenlastele ammonlastele.”
„Sest Jehoova on lasknud sul kätte maksta.”
Me ei tea temast palju,
isegi mitte nime,
aga siit näeme, mis oli ta südames:
suur armastus ja tänutunne Jehoova vastu.
Sellepärast ta oligi kohe valmis
tegema, mis vaja.
Jehoova oli teinud nii palju tema rahva heaks,
tema isa heaks ja ka tema enda heaks.
Mõtleme, mida see võit ammonlaste üle
talle tähendas.
10. peatükist saame infot,
mis aitab seda ette kujutada.
Ammonlased olid rõhunud Iisraeli 18 aastat.
Jefta tütar oli ju alles noor,
ta polnud teistsugust elu näinudki:
alati hirmul ja mures,
millal ammonlased jälle ründavad.
Jefta pere elas Jordanist ida pool
ehk ammonlaste naabruses
ja see oli piirkond,
mis kannatas kõige rohkem.
Piibel ütleb, et ammonlased vaevasid
ja rõhusid neid rängalt.
Iisraellased olid suures hädas
ja anusid Jehoovat: „Palun päästa meid.”
Ilmselt palus seda ka Jefta tütar.
Ja kujuta nüüd ette seda hetke,
kui tema isa võitlusesse kutsutakse.
Piiblis on juttu tema tunnetest ainult siis,
kui isa tagasi tuleb,
aga milline võis olla nende hüvastijätt?
Mida tütar tunneb?
Võib-olla uhkust, et tema isa on valmis
Jehoova eest võitlema minema,
aga ilmselt ka hirmu.
Ta ju ei tea, kas see on viimane kord,
kui ta teda näeb.
Kas sa kujutad ette, kuidas ta palvetab,
et Jehoova isa kaitseks ja annaks talle võidu?
Ja siis ta kuulebki võidust
ja näeb, et isa tuleb koju,
ja jookseb talle vastu, tantsib tamburiiniga
ja ütleb: „Suur tänu, Jehoova!”
Tema süda hõiskab.
Ta on nii õnnelik,
ta on nii tänulik,
et ta tahab täita isa tõotust,
ükskõik kui suurt ohvrit see temalt nõuab.
Tema suur ohver tuli südamest,
mis oli täis tänu.
Ja kas pole nii, et ka meie süda
on täis tänu ja armastust Jehoova vastu?
Sest mõtle,
kus me ilma Jehoovata oleksime.
Ta on andnud meile elu.
Ta on tõmmanud meid enda juurde.
Ta on andnud meile armsad vennad-õed.
Ja mõtleme veel igaüks
omaenda elu peale.
Mida kõike on Jehoova
sinu heaks teinud?
Kuidas ta on vastanud
sinu konkreetsetele palvetele?
Kui sellele mõtleme,
siis kasvab meis tänumeel.
Siis pole ohvrite toomine
mitte ainult lihtsam,
vaid Jehoovale andmine
teeb meid ka õnnelikuks.
Ja siis läheb mõnikord nii, et teeme midagi
ja ei pea seda justkui mingiks ohvriks ...
Jehoova näeb asju teisiti.
Ja isegi kui sa ise
ei pannud tähele, et tõid talle ohvri,
siis tema märkab seda.
Ja nii oli ka Jefta tütre puhul.
Vaatame salmi 39:
„Kahe kuu pärast tuli ta isa juurde tagasi
ja see täitis oma tõotuse,
mille ta oli tema kohta andnud.
Jefta tütar jäigi neitsiks.”
Need lihtsad sõnad näitavad,
et ta oli ustav terve elu ja täitis isa tõotust.
Need näitavad ka seda, et Jehoova tahtis,
et me seda teaksime.
Ta oli tema üle uhke.
Ta pani tähele tema ohvrit
ja vastupidavust kõik need aastad.
Aga veel, need sõnad
näitavad meile veel midagi.
Kes pani need kirja?
Kes veel märkas Jefta tütre ohvrit?
Kohtumõistjate raamatu
kirjutas ilmselt Saamuel.
Meie väljaanded ütlevad, et tõenäoliselt teenisid
Jefta tütar ja Saamuel Siilos samal ajal.
Kui see oli nii, siis Saamuel mitte lihtsalt
ei kuulnud tema ustavusest,
ta nägi tema head eeskuju päevast päeva,
ja seda isegi siis, kui Siilos olid rasked ajad.
Neil oli palju ühist,
nad mõlemad olid seal
oma vanema antud tõotuse pärast.
Kas Jefta tütar innustas
Saamueli täitma ema tõotust?
Me ei tea,
aga igal juhul oli ta talle hea eeskuju.
See viib mu mõtted meie noortele.
Võib-olla sina hakkasid pioneeriks,
kui kool läbi sai,
või tulid peetelisse 18- või 19-aastaselt.
Kas sul on nooremaid õdesid-vendi või sõpru?
Nad ilmselt ei tule sulle seda ütlema,
aga sa oled nende eeskuju.
Nad näevad,
kui palju sa Jehoova heaks teed,
aga mis veel tähtsam: nad näevad
sinu rõõmu ja innukust
ja seda, millise vaimustusega
sa oma ülesannetest räägid.
Nad võivad isegi märgata,
et sa oled küpsemaks saanud.
Sa annad neile nii head eeskuju.
Nad näevad seda ja see aitab neilgi
Jehoova teenistuses eesmärke seada.
Aga võtame nüüd kokku,
millest me täna rääkisime.
Mis siis ajendab meid
Jehoovale ohvreid tooma?
See pole kohusetunne
ega soov kiitust saada.
Meid ajendab suur tänutunne kõige hea eest,
mis Jehoova meile teinud on.
Meie ohvrid toovad talle kiitust
ja innustavad ka teisi.
Teenigem siis kõik Jehoovat
ikka innukalt edasi,
sest me teame, et ta peab kalliks igat ohvrit,
mis me tema heaks toome.

D’Arcy MacEwan. Suur ohver õigel ajendil (Kohtum. 11:36)