JW subtitle extractor

Vabadus.
Seda ihkavad küll kõik.
Näiteks need,
keda hoitakse vangis,
kes elavad orjuses,
keda rõhutakse
või keda kammitsevad
ükskõik millised piirangud.
Et meie saaksime hoida
oma kristlikku lootust elavana,
et see oleks meile otsekui
hinge ankur, kindel ja tugev,
peame olema täiesti veendunud,
et meie vabastus tuleb.
See ei tähenda lihtsalt,
et mõtleme positiivselt
ja loodame,
et kõik läheb hästi,
vaid see tähendab, et me
kujutame endale elavalt ette seda,
kui meid ükskord
vabastatakse.
Vabastatakse millest?
Millest meid on vaja
vabastada?
Millest tahaksid sina
vabaks saada?
Räägime 3 valdkonnast.
Võtame esimese:
kroonilised haigused.
Artriit, diabeet, astma,
vähk, depressioon,
hulgiskleroos,
Parkinsoni tõbi …
Seda nimekirja
võiks jätkata lõputult.
Mõne sellise haiguse tõttu
võib inimene end tunda
justkui vangis
omaenda kehas.
Kuidas hakkama saada,
kui meil on mõni krooniline haigus?
Muidugi me hoolitseme oma tervise eest,
et hoida seda, mis meil on,
ja võimaluse korral seda
isegi parandada.
Aga et hoida oma lootust
elavana ja usku tugevana,
tuleb meil oma silme ette manada
see kauaoodatud päev,
millal meid vabastatakse,
millal meie Jumal Jehoova
päästab meid
selle kroonilise haiguse käest.
Piiblis on üks ilus lugu,
mis aitab meil seda hästi ette kujutada.
Võtame lahti
Markuse 5. peatüki
ja loeme siit alates salmist 25.
See on tuttav lugu.
„Seal aga oli üks naine, keda oli
12 aastat vaevanud verejooks.”
See oli krooniline haigus.
„Ta oli paljude arstide käes
palju kannatanud
ning oli kulutanud kogu vara,
saamata mingit abi,
ta olukord oli hoopis
hullemaks läinud.
Kuulnud, mida Jeesusest räägiti,
tuli ta rahva hulgas tema selja taha
ja puudutas tema kuube,
sest ta oli endamisi mõelnud:
„Kui ma vaid saaksin
tema kuube puudutada!
Siis saaksin ma terveks.””
Kui sinulgi on mõni krooniline haigus,
millega sa oled aastaid võidelnud,
siis võibolla tunned end
samamoodi nagu see naine.
Sa oled käinud
kõikvõimalike arstide juures,
proovinud kõikvõimalikku ravi
ja tulemuseks on see,
et su tervis on veelgi hullem
kui see oli alguses.
Ja kõigest sellest hoolimata
oli see naine täiesti kindel,
et saabub hetk, mil ta saab
oma piinarikkast haigusest vabaks.
29. salmis on üks väga
huvitav detail. Loeme selle:
„Sedamaid lakkas tal verejooks
ning ta tundis oma kehas,
et ta on sellest piinarikkast
haigusest paranenud.”
Kas panid tähele?
See hetk saabuski.
Siin öeldi, et naine tundis seda.
Ta tundis samal hetkel oma kehas,
et ta on paranenud,
et ta on oma haigusest
terveks saanud.
Ja nüüd küsimus: kas sina suudad
ette kujutada seda hetke,
kui sa tunned oma kehas,
et Jehoova on su terveks teinud.
Jah, see on see hetk,
mida tuleks meeles hoida,
mille üle mõtiskleda,
mida vaimusilmas selgelt ette kujutada,
sest, vennad ja õed, see hetk tuleb!
Me saame oma haigustest vabaks!
Selles pole mingitki kahtlust.
Vaatame nüüd teist valdkonda:
valusad mälestused.
Kindlasti on igaühel meist
palju rõõmsaid ja toredaid mälestusi,
mis aitavad meil vastu pidada,
kui elus tuleb ette raskusi.
Aga tõsi ta on, et paljud meist
peavad võitlust ka valusate mälestustega.
Mõtle, mis maailmas praegu toimub:
igasugused looduskatastroofid,
sõjad, kuritegevus,
vägivald, rahvarahutused.
Näeme seda terves maailmas.
Kui me midagi sellist
läbi elame,
võivad jääda meile
valusad mälestused.
Võibolla enamasti
me tuleme nendega toime,
need on sügaval mälusopis
ja me ei mõtle neile.
Aga siis ühtäkki
võib mingi näiliselt väike asi,
mingi juhtum,
mingi vaatepilt või lõhn
need valusad mälestused
jälle päevavalgele tuua.
Kõik tuleb meile jälle
elavalt meelde ja teeb väga haiget.
Mida me tahaks?
Loomulikult me tahaks,
et need valusad mälestused
kaoks,
ja mitte ainult ajutiselt.
Me tahaks, et need valusad mälestused
kaoksid igaveseks
ega tuleks
enam kunagi meelde.
Vaatame, mida ütleb Piibel.
Loeme Jesaja 65:17.
Jesaja 65:17.
„Ma loon uue taeva ja uue maa.
Endisi asju ei tuletata enam meelde
ning need ei vaeva südant.”
Kas pole ilus lubadus?
Jehoova teeb meid
täiesti terveks,
nii et ükski valus mälestus
ei tule meile enam kunagi meelde.
Kujuta ette, mis tunne
sul võib küll olla,
kui need mälestused
on igaveseks kadunud.
Seda päeva tasub oodata.
Võtame kolmanda:
patused kalduvused.
Laulus 51:5 ütles Taavet:
„Ma olen ju patusüüga sündinud,
olnud patune hetkest,
kui ema mind kandma hakkas.”
Nii on see kõigi
ebatäiuslike inimestega.
Me oleme oma esivanematelt
pärinud patu
ja meil on sünnist saati kalduvus
teha seda, mis on vale.
Paulus kirjeldas,
millist seesmist võitlust ta pidi pidama
tekstis Roomlastele 7:21-23.
Loeme selle.
Paulus ütles siin:
„Niisiis leian ma
enda puhul selle seaduse:
kuigi ma tahan teha seda, mis on õige,
on mul kalduvus teha halba.
Sisimas on mul
Jumala seaduse üle hea meel,
aga mu kehas on teine seadus,
mis sõdib mu mõistuse seaduse vastu
ja viib mind vangi patu seaduse alla,
mis on mu kehas.”
Paulus ütles, et meist
igaühe sees käib võitlus.
Ühel pool on
meie armastus Jehoova
ja tema õiglaste
mõõdupuude vastu
ja teisel pool
meie patused kalduvused,
mille oleme sündides
kaasa saanud.
Kas meil on võimalik
saada vabaks päritud patust
ja sellest lakkamatust võitlusest,
mis käib meie mõistuses ja südames?
Muidugi.
Kui me oleme tänu lunastusohvrile
patust täielikult vabanenud,
siis pole meil enam
patuseid kalduvusi
ja meil ei tule enam kunagi
seesmist võitlust pidada.
Kas sa kujutad ette,
millist rõõmu
ja vabadust
inimesed siis tunnevad?
Seda tasub oodata!
Vabadus.
See kõlab nii hästi.
Kuid see pole lihtsalt ilus unistus.
Väga varsti on see käes
ja me kõik saame seda täiel rinnal nautida.
Hoidkem siis silme ees
seda hetke,
kui saame vabaks
kroonilistest haigustest,
valusatest mälestustest,
patustest kalduvustest
ning kõigist muudest
kohutavatest asjadest.
Millest igatsed sina
vabaks saada?
Mis iganes see on,
pea meeles,
sa saad vabaks
ja see juhtub juba varsti.

Mark Sanderson. Vabastus on lähedal (Luuka 21:28)