JW subtitle extractor

Me oleme
Jehoova rahvas
ja me ei taha loota
inimlikule mõtlemisele,
eriti siis, kui
rünnatakse meie usku,
ja nagu tänane
päevatekst rõhutab,
kui hakkame asju vaatama
puhtalt inimlikust vaatepunktist,
riskime sellega, et Jehoova vaatepunkt
kaob meilt silmist.
Kui Saatan meid otseselt ründab,
näiteks tagakiusamise, vastutöö
või valeõpetustega, siis oleme valmis.
Me oskame rakendada
piibli põhimõtteid.
Me oskame
lugupidavalt vastata.
Nagu 1. Peetruse 3:15 ütleb,
oleme alati valmis vastama igaühele,
kes pärib meilt meie lootuse kohta.
See pole liigne enesekindlus.
Meie ei pea
ennast teistest targemaks.
Me vaid usaldame
Jehoova tarkust ja tema juhatust.
Õpetussõnad 3:5, 6 meenutab,
et usaldaksime Jehoovat
ega toetuks
omaenese arusaamisele.
Selline usaldus aitab
meil vältida ilmalikku mõtteviisi,
mis tihtipeale õhutab just
emotsioone ja patuseid ihasid.
Aga mis siis, kui rünnak
ei olegi nii otsene?
Võibolla on see rohkem varjatud
ja tuleb näiteks pereliikmelt.
Sugulase emotsionaalset survet
võib olla eriti raske taluda
just keerulistel aegadel.
Varjatud rünnakud
ei näi sageli usukatsena.
Need tunduvad isiklikud,
sest need on väga emotsionaalsed
ja just seetõttu nii rasked.
Jehoova mõistab meie tundeid.
Seepärast ongi piiblis usueeskujusid,
keda perekond emotsionaalselt survestas
ja kes jäid ustavaks.
Üks iseäranis võimas näide on Iiob.
Me teame, et Iiob oli laitmatu mees,
kelle kaotused olid kujuteldamatud,
kuid eriti raske hetke põhjustas talle
kõige lähedasem inimene – tema naine.
Katsumused olid ühised
nii Iiobil kui ka tema naisel,
kuid sellest ühest eriti raskest hetkest
loeme Iiob 2:9.
Iiob 2:9.
Omas ahastuses ütles naine Iiobile:
„Kas sa ikka veel hoiad kinni
oma laitmatusest?
Nea Jumalat ja sure!”
See ei olnud karm vihapurse.
See oli kurbuse ja meeleheite hääl,
ja just sellepärast nii raske.
Iiobit ei survestanud ju vaenlane.
Teda tõukas allaandmisele keegi,
keda ta armastas.
Kas see olukord
tuleb sulle tuttav ette?
Võibolla on su ema
või isa haiglas või äsja surnud.
Emotsioonid on värsked.
Kõik leinavad.
Ja siis ütleb keegi sugulane, võibolla
lihane õde või vend, midagi sellist:
„Miks sina nii vähe siin käisid?
Kas su teenistusülesanne on tõesti
tähtsam kui su pere?”
Need sõnad on valusad,
sest tulevad lähedase suust.
Ja siis võime hakata mõtlema:
„Milleks nii rääkida?
Nad võiksid teada, et ka mul on raske.
Ma oleksin ju tahtnud siin olla.
Kui palju öid olen olnud magamata
ja kogu aeg palvetanud.”
Sellisel hetkel võivad emotsioonid tõesti
hakata mõtlemist mõjutama.
Iiobi kannatused ei lõppenud
tema naise sõnadega.
Tal tuli veel silmitsi seista
3 kriitilise kaaslase,
Eliifase, Bildadi ja Soofariga.
Eliifas arvas, et küllap Iiob
ise midagi valesti tegi.
Soofar käskis tal patustamise lõpetada
ja Bildad ütles isegi,
et Iiobi lapsed surid
omaenda pattude pärast.
Nende sõnade taga oli inimlik mõtlemine,
mitte armastus ega tõde.
Jehoova ütleski hiljem Eliifasele,
Iiob 42:7:
„Mu viha põleb sinu ja su kahe kaaslase vastu,
sest te pole rääkinud minu kohta tõtt,
nagu on rääkinud mu teenija Iiob.”
Nii et Iiob ei saanud lohutust,
vaid veelgi enam haiget.
Ka meid võib tänapäeval
tabada midagi sarnast.
Näiteks võivad meid haavata
pereliikmed, kes Jehoovat ei teeni.
Võibolla oleme aastaid
ustavalt Jehoovat teeninud,
kuid nüüd on meie ülesanne
muutunud või lõppenud
ja me palvetame ning mõtleme,
mida teenistuses edasi teha.
Kuid julgustuse asemel
kuuleme midagi sellist:
„Kas sa tahad jäädagi
tasuta tööd tegema?
Miks sa maha ei rahune? Sa oled
küllalt teinud. Mõtle oma tulevikule.”
Nemad ei mõista seda,
miks me tahame Jehoovat teenida
ja miks see meile
kõige tähtsam on,
ja nende sõnad võivad kõigutada
meie otsusekindlust eriti siis,
kui meil on parajasti raske
leppida mõttega,
et meie teenistusülesanne muutub.
Nagu Iiobi kaaslastegi puhul,
on ka need sõnad
inimliku mõtlemise,
mitte jumaliku tarkuse vili.
Niisugused nõuanded võivad meid kergesti
eksitada eemale Jehoova mõtteviisist.
Ja meie ei pruugi selliseks emotsionaalseks
surveks sugugi valmis olla.
Kuid hoolimata oma naise
ja kaaslaste survest
ei teinud Iiob kompromisse.
Ta jäi Jehoovale ustavaks isegi siis,
kui ta ei mõistnud,
miks ta kannatab.
Mida me siis Iiobi vastusest
võime õppida?
Kolme asja.
Esiteks õpetab Iiob meid
toetuma Jehoova tarkusele,
mitte inimlikust mõtlemisest
lähtuvatele emotsioonidele.
Kui tema naine, kes oli leinast murtud,
käskis tal alla anda,
siis Iiob ei vihastanud
ega asunud kaitsele.
Ta kinnitas rahulikult,
et usaldab Jehoovat.
Loeme tema vastust, Iiob 2:10.
Iiob 2:10: „Iiob aga vastas talle:
„Sa räägid, nagu rumalad naised räägivad.
Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma
ainult head, aga halba mitte?”
Kõige selle juures ei teinud Iiob
oma huultega pattu.”
Iiob mõistis, et naise sõnad
tulid leinavalust.
Ta ei rünnanud naist,
ei pannud teda paika –
see oleks olnud inimlik
emotsionaalne mõtlemine.
Ta hoopis vastas
rahulikult ja veendunult.
Kui lähedase inimese sõnad
tulevad tema hingevalust,
siis võiksime olla kaastundlikud
ja peegeldada Jehoova tarkust.
Me ei pea ennast kaitsma,
me võime tasase meelega
näidata usaldust Jehoova
ning armastust
lähedase inimese vastu.
Teiseks õpetab Iiob meile,
kuidas jääda ustavaks,
isegi kui me ei mõista
muutusi oma elus.
Oma inimliku mõtlemise pinnalt
süüdistasid kaaslased teda ebaõigluses.
Iiob oli küll segaduses ja kurb
ja rääkis pööraseid sõnu,
kuid ta oli Jehoovale siiski
tänulik kõige eest.
Pane tähele, mis on öeldud
Iiob 10:12.
Iiob 10:12: „Sa andsid mulle
elu ja truu armastuse,
mu vaim oli kaitstud
su hoole all.”
Sel hetkel ei teadnud Iiob,
kuidas Jehoova talle appi tõttab.
Ta oli kurnatud ja nõrk,
kuid ta ei lakanud Jehoovat usaldamast.
Oma süüdistajatele
rääkis ta ikkagi sellest,
et ta armastab Jehoovat
ja on talle kõige eest tänulik.
Kui näiteks meie seisame silmitsi
oma uskmatute pereliikmete survega,
eriti suurte elumuutuste ajal,
võime tunda end lihtsalt jõuetuna.
Kuid sellegipoolest võime väljendada
oma armastust ja tänu Jehoovale kõige eest.
Pea meeles, et pereliikmed
ei pruugi mõista,
miks meil on vaimsed asjad
elus esikohal,
kuid Jehoova mõistab
ja hindab.
Kolmas asi,
mida Iiobi vastustest õppida,
on see,
et meil tuleb oodata Jehoovat.
Iiob jäi lõpuni ustavaks,
teadmata, miks ta kannatab.
Kuid pane tähele,
mida ta ütleb. Iiob 19:25.
Iiob 19:25 on kirjutatud:
„Ma tean, et mu lunastaja elab,
hiljem ta tuleb, tõuseb
ja seisab maa peal.”
Huvitav, Iiobi kannatused
võisid kesta mitu kuud,
võibolla isegi ligi aasta.
Kuid nagu see kirjakoht näitab,
oli Iiob kindel,
et Jehoova tuleb teda päästma,
sest ta teadis,
et ta on Jehoova silmis väärtuslik.
Ta kannatas kõik ära
ja ootas Jehoovat.
Kui meie olud muutuvad,
kui me teenistusülesanne lõpeb
või kui oleme kaotanud lähedase
ja tunneme leinavalu,
siis võib võtta aega,
et uuesti jalule saada.
Aga nagu Iiob, saame oodata Jehoovat.
Me võime usaldada teda.
Ta hindab meie lojaalsust
ja vastupidavust
ega unusta
meie ustavust kunagi.
Iiobi loost me näeme,
et emotsionaalne surve,
eriti kui see tuleb
lähedaste inimeste poolt,
võib olla üks
raskemaid usukatseid.
Kuid me õpime ka seda, et Jehoovale
saab ustavaks jääda isegi siis,
kui kogu su elu
on üksainus piin.
Sellistel aegadel on oluline
mitte toetuda omaenda mõtlemisele.
Me peaksime usaldama Jehoova tarkust,
mitte omaenda tundeid.
Meil tuleb jääda ustavaks isegi siis,
kui me millestki aru ei saa.
Ja me peame
ootama Jehoovat, teades,
et ta näeb
ja hindab meie vastupidavust.
Nagu ta õnnistas
Iiobit tema laitmatuse eest,
nii õnnistab ta ka meid.

Peter Price. Jää ustavaks emotsionaalse surve all (Iiob 2:9, 10)