JW subtitle extractor

Tänane päevatekst
räägib heast käitumisest.
Ja meil on täna siin
terve saalitäis õdesid ja vendi,
kes kõik on
sellise hea käitumisega.
Me tahame teid
selle eest väga kiita.
Mõtlesin, et räägin
täna hommikul lähemalt,
mis meid motiveerib hästi käituma.
Miks me seda teeme?
Minu kõne põhineb küsimusel,
mille Jehoova esitas oma rahvale,
kes oli pagendusest tagasi tulnud.
See on kirjas Sakarja 7:5.
Jehoova ütles seda
oma prohvetile Sakarjale:
„Küsi selle maa rahvalt
ja preestritelt:
„Kui te paastusite ja halasite 5. ja 7. kuul
need 70 aastat, (ja siit tuleb küsimus) ...
kas te paastusite ikka minu pärast?””
Jehoova ei kiitnud
juutide paaste heaks,
sest nad paastusid ja kurvastasid
Jehoova kohtuotsuste pärast.
Tegelikult oleksid
nad pidanud paastuma
hoopis rõõmu pärast,
et nad said kodumaale naasta.
Aga nemad paastusid iseenda pärast,
nende hädade pärast,
mis tabasid neid
nende oma vigade tõttu.
Nad küll paastusid,
aga valedel ajenditel.
Seepärast küsis Jehoova:
„Kas te paastusite ikka minu pärast?”
Nii nagu Jehoova esitas
selle küsimuse iisraellastele,
küsib ta seda põhimõtteliselt
ka meilt tänapäeval.
Kas teie, kas mina,
kas me paastume Jehoova pärast?
Miks ma teen seda,
mida ma teen?
Mis mind ajendab iga päev
Jehoova tööd tegema?
Enamik meist siin täna
on täisajalised Jehoova teenijad.
See on kiiduväärt – see on hea eluviis,
tõeliselt hea!
Kas pole nii, et vahel
on meil lihtsalt nii kiire,
et oleme niivõrd töö alla mattunud,
et üks asi ajab teist taga
ja me muudkui tormame?
Ja me lihtsalt ei peatu
ega mõtle sellele, miks?
Miks ma seda kõike teen?
Miks ma teenin Jehoovat?
Miks ma teenin peetelis?
Miks ma kuulutan head sõnumit
päevast päeva?
Miks ma teen ringkonna tööd
nädalast nädalasse?
Miks ma ehitan
ja hooldan meie saale?
Miks ma õpetan
kuniriigikuulutajate koolis?
Miks ma õpetan
ringkonnaülevaatajaid?
Miks ma koolitan
koguduse vanemaid?
Jehoova ei pea tema teenimise juures
tähtsaks mingeid numbreid
või mida me täpselt teeme,
vaid tema jaoks on olulisem,
miks me midagi teeme.
Ta tahab teada,
mis on meie südames.
Vaata, kuidas see tuleb välja sellest,
mida Jehoova ütles Saamuelile,
kui ta otsis Iisraelile uut kuningat.
Loeme teksti 1. Saamueli 16:7.
See on tuttav koht.
Siin öeldakse:
„Kuid Jehoova ütles Saamuelile:
„Ära vaata tema välimust
ja pikka kasvu (see käis Eliabi kohta),
sest ma olen tema kõrvale jätnud.””
Miks Jehoova tema kõrvale jättis?
Kas ta oli liiga pikk?
Ei, Jehoovale pole tähtis,
kui pikk keegi on.
Ta vaatab südamesse.
Ja ta nägi sõjameest,
aga mitte kuningat.
Eliab poleks olnud hea kuningas,
sest tal oli kaks suurt puudust.
Ta polnud piisavalt julge
ja oli kiire kohut mõistma.
Miks võib nii öelda?
Kui vaadata 17:11,
siis Eliab oli nende seas,
kes kartsid väga Koljatit –
nii et tal oli julgusest puudu.
Ja hiljem, kui Taavet
astus julgelt välja Jehoova eest
ja küsis: „Kes on see vilist,
et ta mõnitab elava Jumala sõjaväge?”,
siis Eliab oli kiire
kohut mõistma.
Nagu salmist 28 näeme,
ta ütles, et Taavet on jultunud
ja kurjade kavatsustega.
Eliab ei näinud suurt pilti.
Ta poleks olnud hea kuningas.
Ta oli küll Jehoova sõjaväes,
kuid ta ei mõelnud enam, miks ta seal on.
Vaata, mida Jehoova
Saamuelile edasi ütles, 16:7:
„Inimene ei näe nagu Jumal:
inimene näeb, mis silma ees,
aga Jehoova näeb südamesse.”
Siit tuleb välja,
mis on Jehoova jaoks oluline,
mida ta oma teenijatelt ootab.
Ta väga hindab seda, mida me teeme.
Me oleme tema sõdurid.
Kuid veelgi olulisem on see,
miks me seda teeme,
kelle nimel me võitleme.
Selle kohta on veel üks mõte
tekstis Jeremija 17:10.
Siin öeldakse: „Mina, Jehoova,
uurin südant, vaatan läbi neerud
(või nagu allmärkuses öeldakse:
sisimad mõtted ja sügavaimad tunded),
et tasuda igaühele tema teid mööda,
tema tegude vilja mööda.”
Jehoova tunneb meid südamepõhjani.
Ta võtab asju nii, nagu need päriselt on,
mitte nii, nagu need paistavad.
Vahitornis 1995, 15. juuni, oli selle kohta
üks väga mõtlemapanev artikkel.
Selle pealkiri on „Mis ajendab
sind Jumalat teenima?”.
Siin öeldakse: „Ebatäiuslikel inimestel
on kalduvus otsustada teiste üle
nende tegude, aga mitte
nende tegeliku olemuse järgi.
Teinekord võime endigi üle
sel viisil otsustada.
Me võime hakata pidama tegusid
(ehk seda, kui head sõdurid me oleme)
üleliia tähtsaks,
justkui oleks see
meie vaimsuse ainus mõõdupuu.
Võime unustada, kuivõrd tähtis
on läbi uurida oma ajendid
(selle, miks me üldse võitleme).”
Ma lugesin seda ja mõtlesin:
vau, see olen ju mina vahepeal.
Me kõik võime vahel nii töö alla mattuda,
et unustame endalt küsida, miks.
Miks ma teen seda, mida ma teen?
Mis on mu südames?
Kelle pärast ma võitlen?
Mis mind ajendab?
Üks õde ütles: „Läksin küll kuulutama,
käisin koosolekutel,
uurisin ning palvetasin,
kuid tegin seda kõike masinlikult,
täiesti tundetult.”
Nii et, mis peaks siis
meid motiveerima?
Kas eriline ülesanne?
Hea maine ülevaatajate ees?
Või igavene elu?
Kui peatume ja mõtleme,
miks me midagi teeme,
siis on selge,
et meie peamine ajend
peaks olema
armastus Jehoova vastu.
Selle armastuse sügavust
kirjeldavad hästi Jeesuse sõnad
tekstis Markuse 12:30.
Vaata, mis siin öeldakse.
Markuse 12:30:
„Armasta Jehoovat, oma Jumalat,
kogu südamest ja hingest
ning kogu oma mõistuse ja jõuga.”
Selle armastuse tugevust kirjeldab
õppepiibli kommentaar 30. salmi kohta.
Siin kommentaaris öeldakse:
„Siin kasutatud neli mõistet
(süda, hing, mõistus ja jõud)
ei kanna kõik täiesti erinevat tähendust.
Need kattuvad osaliselt
ja rõhutavad seega jõuliselt,
kui täielik peaks olema
inimese armastus Jumala vastu.”
Vaat nii tugev
peaks olema meie armastus,
mis motiveerib
meid Jehoovat teenima.
See on kõikehõlmav.
See on terviklik.
Jehoova ootab, et armastaksime
teda kogu südamest,
hingest, mõistuse ja jõuga.
Samas on nii
südantsoojendav teada,
et Jehooval on meeles,
et me oleme põrm.
Seega ta ei oota meilt rohkem,
kui me suudame teha.
Meie võimed, jõuvarud ja olukorrad
võivad aastatega muutuda,
vahel isegi hetkega.
Aga Õpetussõnad 21:2 ütleb,
et Jehoova uurib südant,
mitte statistilisi näitajaid.
Ta saab aru, et on asju,
mis pole alati meie kontrolli all.
Olgu need siis rahalised, füüsilised,
emotsionaalsed või midagi muud.
Jehoova on täiuslik,
aga ta pole täiuse taotleja.
Ta on mõistlik ning ei sea
meile ebarealistlikke ootusi,
mida me ei suuda täita.
Kui meid motiveerib armastus,
suurim armastus, mis meil võib olla,
siis see juba ajendabki meid
tegema Jehoova teenistuses
kõik, mis suudame,
vastavalt oma oludele.
Seega võta ikka ja jälle aeg maha,
et küsida endalt, miks.
Miks ma midagi teen?
Mis ajendil ma teenin Jehoovat?
Ja kui siis Jehoova küsib meilt:
„Kas te paastusite ikka minu pärast?”,
siis me võime kindlustundega öelda:
„Jah, me tegime seda
armastusest Jehoova vastu
ja suurest tänutundest,
et ta on usaldanud meile
meie ülesande.”

Anthony Griffin. Kas te paastute ikka Jehoova pärast? (Sak. 7:5)