JW subtitle extractor

1935. aasta
1. aprilli Vahitornis
esitati üleskutse,
mis tekitas
lugejates elevust.
Artiklis „Kokkutulek”
öeldi järgmist:
„Vahitorn tuletab
oma lugejatele meelde,
et Jehoova tunnistajate
ja joonadabide kokkutulek
toimub Washingtonis
30. maist 03. juunini 1935.
Loodame väga,
et võitud ja joonadabid
saavad sellest kokkutulekust
osa võtta.
Paljud joonadabid pole
seni kokkutulekutel viibinud,
aga see kokkutulek on nende jaoks
kindlasti väga lohutav ja julgustav.”
Kui südantsoojendav kutse!
Ja kui põnev!
Tekitab palju küsimusi.
Kes olid joonadabid?
Ja mis mõttes oli see kokkutulek
neile lohutav ja julgustav?
Ja siis, kuidas see
85 aasta tagune kokkutulek
aitab meil mõista tänast päevateksti
Ilmutuse 7. peatükist? Vaatame.
1935. aastal oli
Jehoova tunnistajatel seisukoht,
et on 3 gruppi,
kes saavad pääste.
1. grupp oli 144 000,
millest räägitakse Ilmutusraamatu
7. peatüki alguses.
Saadi aru, et nad on
vaimuga võitud
ja valitsevad
koos Kristusega taevas.
2. grupp koosnes inimestest,
kes lootsid elada igavesti
maa peal.
On huvitav, et 1932. aasta Vahitornis
võrreldakse neid,
kel on maine lootus,
Jehu abilise Joonadabiga,
sest Joonadab toetas
Jehoova võitut.
Nii et sellest aastast alates
hakati neid nimetama joonadabideks.
Aga alles 1934. aastal,
aasta enne seda, kui Washingtonis
toimus ajalooline kokkutulek,
selgitati Vahitorni lehekülgede
kaudu joonadabidele,
et neil on samuti kohane
end pühendada Jehoovale
ja lasta end ristida.
Need olid siis 2 gruppi:
144 000 ja joonadabid.
Kes moodustas 3. grupi?
See oli suur rahvahulk,
keda kirjeldatakse Ilmutuse 7:9 alates.
Vaatame nüüd üht pilti
ja ma loen,
kuidas Johannes 9. salmis
seda suurt rahvahulka kirjeldab.
Ta ütleb: „Pärast seda
[see on pärast 144 000 nägemist]
ma vaatasin
ja nägin suurt rahvahulka,
keda ükski ei suutnud
ära lugeda.”
Seega suur rahvahulk oli
144 000-st erinev.
Selle liikmete arv ei ole teada.
Seal oli inimesi „kõigist rahvastest,
suguharudest, hõimudest ja keeltest”.
Kus nad olid?
„Nad seisid trooni ees ja Talle ees.”
Mis neil seljas olid?
Valged rüüd ja neil olid palmioksad käes.
Ja nad „hüüdsid valju häälega:
„Pääste me võlgneme oma Jumalale,
kes istub troonil, ja Tallele!””.
Imeilus!
Nende valged rüüd näitavad,
et nad on hoidnud end
maailmast määrdumatuna.
Nad teavad, et nende päästjaks
on Jehoova ja ta Tall.
Ja palmiokste käeshoidmine näitab,
et nad peavad Jeesust
Jehoova võitud kuningaks.
Liigume nüüd edasi
samas peatükis 13. salmi juurde.
Loeme Ilmutus 7:13.
„Siis küsis üks vanematest minult:
„Kes on need,
kellel on seljas valged rüüd,
ja kust nad on tulnud?”
Sedamaid ma vastasin talle:
„Mu isand, sina tead seda.”
Ta ütles mulle: „Need on need,
kes tulevad suurest viletsusest.
[See oli tänane päevatekst.]
Nad on oma rüüd pesnud
ja teinud need valgeks Talle veres.
Sellepärast on nad
Jumala trooni ees
ning teenivad teda
ööd ja päevad tema templis,
ning troonil istuja
pakub neile varju oma telgis.””
Küsimus: kes on need, kes selle
suure rahvahulga moodustavad?
See oli juba kaua
põletav küsimus olnud.
Piibliuurijad arvasid, et see on
teisejärguline taevane klass. Miks?
Sest nad seisid
Jumala trooni ees ja Talle ees.
Aga nad seisid,
mitte ei istunud troonidel.
Sellest järeldati,
et oma maapealse elu jooksul
olid nad mingil moel
vähem ustavad,
ei kuuletunud Jehoovale täielikult.
Kas see oli õige arusaam?
Vastus tuli sellel kokkutulekul
Washingtonis reede pärastlõunal,
31. mail 1935,
kui vend Rutherford pidas kõne
pealkirjaga „Suur rahvahulk”.
Millest ta selles kõnes rääkis?
Ta selgitas, kes moodustavad
suure rahvahulga,
ja tõi välja,
et teisejärgulist taevast klassi,
millest oli palju räägitud,
ei olegi olemas.
Suure rahvahulga moodustavad
tegelikult joonadabid.
Kas pole põnev?
ja need inimesed
pidid olema täpselt sama ustavad,
kuulekad Jumalale
ja laitmatud nagu võitudki.
Üks kokkutuleku
kõrgpunkte oli see,
kui vend Rutherford
ütles kuulajaskonnale:
„Palun kõigil, kel on lootus elada
igavesti maa peal, püsti tõusta.”
Ühe kohalviibija sõnul tõusis püsti
üle 10 000 inimese. Milline hetk!
Siis vend Rutherford kuulutas:
„Vaadake! See on suur rahvahulk!”
Üks õde ütles: „Kõigepealt
kogu rahvahulk vakatas.
Ja sellele järgnesid rõõmupisarad
ja pikk tormiline aplaus.”
Kokkutulek sai peagi läbi,
aga selle mõju on tunda tänapäevani.
Ja mis siis pärast
kokkutulekut toimus?
Alguse sai suur otsimistöö.
Üks õde ütles: „Kõik olid õhinas
ja vaimne innukus oli taas ärganud.
Läksime tagasi oma territooriumitele,
et otsida lambasarnaseid inimesi,
keda tuli veel kokku koguda.”
Selle kokkutulekuga
muutus veel midagi.
Mõned, kes võtsid
mälestusõhtul osa
leivast ja veinist,
ei teinud seda enam.
Miks? Sest nad said aru,
et neil on hoopis maine lootus.
Ja nad olid Jehoovale
selle lootuse eest väga tänulikud.
Ja veel, mis pärast
kokkutulekut muutus:
kui varasematel aastatel
olid väljaanded
mõeldud peamiselt
Jeesuse võitud järelkäijatele,
siis alates aastast 1935
pakuti Vahitorni ja teiste väljaannete kaudu
vaimset toitu
ka suurele rahvahulgale.
Selle tulemusel on
võitud ja suur rahvahulk ühtsed.
Me elame ajal, mil täitub
Jeesuse ennustus Johannese 10:16.
Ta ütles: „Mul on veel teisi lambaid,
kes ei ole sellest tarast
[ehk kes ei ole võitud].
Needki pean ma siia tooma,
ja nad võtavad kuulda mu häält.
Siis on üks kari
ja üks karjane.”
Milline au
on olla osa Jehoova karjast
ja kuulata hea karjase häält
ning ustavat ja arukat orja,
kelle tema määranud.
1935. aasta kokkutulekul
oli kohal vend
Robert Simons seenior.
Ta sai aru, et ka tema
kuulub suurde rahvahulka.
Ta rääkis, millist rõõmu talle
selle teadasaamine tõi.
Ta ütles: „Kui ma selle õhtul
trammiga tagasi oma hotelli sõitsin,
ütlesin igale inimesele, keda kohtasin:
„Ma olen suurest rahvahulgast!””
Ja oli ka põhjust rõõmus olla.
Ka meil on põhjust rõõmus olla,
kui mõtleme, millise tulevikulootuse
Jehoova meile on andnud.
Olgem siis kõik rõõmsad,
nii võitud kui ka suure rahvahulga liikmed,
kui me sel mälestusõhtu eelsel ajal
oma tulevikulootuse peale mõtleme.

Seth Hyatt. Vaata! See on suur rahvahulk! (Ilm. 7:13, 14)