JW subtitle extractor

Lõuna-Aafrika Vabariigis
oli rassism kunagi seaduslik.
Aga kuigi seadused on nüüdseks muutunud,
siis see ei tähenda, et inimeste hoiakud,
meelelaad oleks muutunud.
Ma nägin, et inimestel on ikka veel eelarvamused.
Nad tahtsid dikteerida,
kuidas ma pean välja nägema,
kuidas ma pean rääkima
ja kus ma pean elama.
Ma ei tundnud ennast võrdsena.
Ma nägin, et keegi ei hooli sellest,
kuidas inimesed peavad elama.
Elutingimused olid väga viletsad.
Näiteks mõnel oli vett ja mõnel ei olnud.
Ma tahtsin inimesi aidata.
Siis ilmusid mõned poliitilised parteid,
kes ütlesid, et nemad teevad kõik korda.
Ja tasapisi, kuigi ma seda kellelegi kunagi
ei öelnud, hakkasin ma nende poole hoidma.
Meeleavaldused on nii võimsad,
sõnum on nii vali ja tungib hinge.
Erinevad rassid, kultuurid, poisid, tüdrukud –
kõik võitlevad üheskoos võrdsuse eest.
Ma tahtsin ka teha omalt poolt midagi,
et asjad muutuks.
Koroonapandeemia ajal ei saanud
vabalt väljas ringi käia.
Ma tegin muid asju ka muidugi,
aga vaatasin ka telekat.
Ja sealt ma nägin samu asju,
mida ma kuulutustööl olin näinud.
Seda, kuidas naisi ja lapsi,
eakaid ja immigrante meie riigis koheldi.
Ma ei saanud seda lihtsalt pealt vaadata.
Ja ka meie koolis avaldati meelt.
Ma teadsin, et mina selles ei osale,
sest ma olen Jehoova tunnistaja,
aga ma oleksin tegelikult tahtnud.
Ma tundsin ennast halvasti, et pidin jääma ainult
kõrvaltvaatajaks, nagu ma poleks hoolinud.
Ma ei tahtnud, et keegi arvaks, et mina ei hooli.
Mu vanemad märkasid, et maailma ebaõiglus
läheb mulle järjest rohkem korda.
Vahel ma isegi küsisin, miks küll
inimestega niimoodi tehakse.
Ema-isa aitasid mind palju.
Me vaatasime JW Broadcastingu videoid
ja uurisime seda teemat pere piibliõhtul.
Kokkutulek „Armastus ei kao kunagi” 2019
oli mu lemmik.
Eriti mulle meeldis sealt mõte,
et armastus usub kõike.
Armastada oma vendi-õdesid tähendab uskuda,
et nad ei taha meile kunagi halba,
vaid alati parimat.
Ma sain aru, et ma ei peaks olema
kogu aeg nii kriitiline,
ja nüüd mul on suurepäraseid sõpru
igasuguste inimeste hulgast.
Ma olen väga rõõmus, et saan olla rahva seas,
kus üksteist siiralt armastatakse,
ja ma tahan ka ise teisi armastada.
Mind aitas piiblitekst Jeremija 10:23,
kus ütleb, et ränduri võimuses
pole juhtida oma sammu.
Mõtisklesin selle üle ja sain aru, et inimesed
ei suuda seda maailma paremaks muuta.
Pole suutnud kunagi varem ega suuda ka nüüd.
Kui ma avaldaksin kellelegi toetust mingitel
meeleavaldustel või sotsiaalmeedias,
siis see oleks nagu uppuva laeva värvimine.
See maailm upub niikuinii ja ei ole
mingit mõtet seda parandada.
Ma ei tunne enam, et ma olen lihtsalt kõrvaltvaataja,
nagu mulle ei lähekski korda.
Selle asemel, et tunda pettumust,
et midagi ei muutu,
saan ma inimestele pakkuda lootust
paremast tulevikust, millest räägitakse piiblis.
Ma ei keskendu enam nii palju sellele,
mida ma uudistes näen –
kuidas inimesi koheldakse,
kui ebaõiglane on maailm.
Selle asemel kasutan ma suurt osa oma ajast selleks,
et teistele tõest rääkida,
et rääkida neile Jehoovast ja kõigest sellest,
mida ta on tõotanud meile tulevikuks.
Uurisime isaga piibli prohvetiennustusi ja seda,
kuidas need on täitunud.
Ja ma nägin väga selgelt, et kõik, mida Jehoova
on öelnud, see on alati täitunud 100%.
Seega, kui ta tõotab midagi tulevikuks,
läheb ka see täide.
Jehoova teenijad armastavad üksteist.
Nad aitavad üksteist rasketel aegadel,
isegi kui nad ei räägi sama keelt,
on pärit eri paikadest või on eri rahvusest.
Mulle see kinnitab, et tulevikus,
kui Jumala kuningriik valitseb maa üle,
siis kõik inimesed siin
armastavad üksteist samamoodi.

Miks ma usun. Ebaõiglus